Ei pea ju!!!!

See oli päris hea, et kutsikateema esimene kommentaar oma "Jõudu"-ga pani mu mõtlem, et vbla ootaks siiski veel pool aastat. Uue jooksuajani.
Sest ma olen niiiiiiiiiiii läbi omadega, et ikka olen. Pole üldse tunnet, et kui august läbi, on parem - kõik on nii halb, et ei lähe kunagi paremaks. Suvaline link, pole maailmahea artikkel, pole ka maailmahalb, muuhulgas räägib ka sellest, kuidas meie praegune meeleolu määrab ära, mida mäletame.
Ja noh. Mu tunded on TUGEVAD. Kui on juba sitt olla, tulevad ainult sitad mälestused või kui jõuga meenutada endale mõnd head, tuleb see tooniga "nojah, aga see ei tähendanud kokkuvõttes midagi".
Nii et hetkel tundub, et kogu mu elu on olnud ainult rühmamine peavalude serva peal, üritan muudkui parimat ja ikka läheb nagu alati.

Mida ma teen?
Miks ma seda teen?
Kas ma võin surra? (Ei või, lubasin 45-ni välja venitada.)
Ja pea valutab iga krdi päev. IGA PÄEV!
Niipea, kui kasvõi MÕTLEN sellele, et "Nii, ja on vaja ...", hakkab kohe suruma. Mõte "ei pea, las olla!" on universaalne leevendi, aga kui teised inimesed on mängus, ma ei suuda neile öelda, et sry, ma täna ei saa, homme vist ka ei saa, vaatab - eriti kui tegu on igatöönaise vastuvõtmisega, kes tuleb vaatama, mida mu köögis teha tuleb ja mida tal selleks vaja on jms.

Ma PEAN talle näitama, kui augusti lõpuks kööki tahan - ja mu pea on "ok, plahvatame siis".

Eile käisin jälle titte hoidmas. Ta on NII NUNNU!!!! Kuigi seekord ei maganud üldse kogu aeg ja tegi kaks korda mitte lihtsalt valju rahulolematut häält, vaid selgelt nuttis.
Kuna need olid mõlemad korrad, kui emme liikus silmapiiril, ta selgelt suhtus "miks sa jätad mind maaaa-haaaa?!" ja see oli nii arulagedalt nunnu, et ma lihtsalt sulasin sealsamas härduselombiks.
Üleni ilus ja armas laps on.
Oh, ma sulan juba mõttestki talle ... aga arvate, et mu pea ei ole "homme PEAB vara tõusma ja titat hoidma minema, pärast lõunat vaatab, kas ma remonti ka jaksan teha" peale "ok, valutame siis!"?
Muidugi on.
Muidugi on.

Võtsin raamatukogust ka "451 farenheiti", mul on vaja see läbi lugeda. Suutsin raamatu isegi kotist välja tõsta.
Kaugemale pole seni jõudnud.
Kusjuures räägitakse, et hea raamat. Räägivad ka need, kes masendavat kirjandust ei salli. Klassika. Seda peaks ikka lugenud olema.
Ma vist ei ole. Igatahes ei mäleta üldse mitte midagi. Ja ma PEAN Bradbury sajanda sünniaastapäeva auks peetavas vestlusringis sellest rääkima, sest ma ju tahan natuke pildil püsida ja "kuulus kirjanik" olemise najal mõne raamatu veel välja anda, mida mult aga tahetakse, kui arvatakse seda müüvat ja ...

Peab-peab-peab ...

Ei PEA ju?! Kõik, mis teed, on vabal tahtel, väga väga naine!
Nojah, aga teisiti oleks veel halvem ...

Lõks. Mu oma pea sees. Pealegi ma olen sealt juba korra välja murdnud, mitte teinud, mida "peab", aastaid, ja midagi halba ei juhtunud.
Aga kuidas ma siis ikkagi sedasi ilma köögita ... ja see titaga naine tunneb, et PEAB tööd tegema, et koguda raha ajaks, kui tita isa ta kohtusse kaebab, ja ma ju tahan neid aidata ... ja nii ta läheb.

Ok. Ma ... ma homme võtan end kokku ja teen vahe sisse, eks? Sest homme ma olen igatöönaisele korteri ära näidanud ja uue titahoidmiseni on nädal ja nii väga on vaja tunnet, et ma ei pea.

Mõtlen oma kutsule kutsikad saada

Liiga. Palju. Asju.

Kuidas ma peletan õudust ja väsimust tohutu hulga kuhjuvate "on vaja teha" asjade ees?
Muidugi võttes plaani kõigist suurema ja koormavama Asja, sest SEE on samas ka põnev ja ta kaunidus paneb juba ette võppuma ja tühja siis mingi kolimine ja remont ja koristamine ja lapsehoidmine ja avalik vestlus poliitikuga teemal "raamat, mida ka veel lugema pean" ja uue romaani jätkamine ja igapäine trenn ja politsei tahab mult veel infot kurva kutsikaloo kohta ja mul ei ole uue korteri esiukse võtit (sest linnal ei olnud, nad käisid alati tagant) ja ma pean seda ka kuskilt küsima ja koopia teha laskma ja üldse ellujäämine.

See Suur Asi oleks nii põnev!
Äkki Läheb hästi?!

Krt, ma ka ei õpi ... Tean küll, et ei lähe ... aga äkki läheb?!?!?!
Ja tegelikult ON sedasi panga peale minnes ka vahel hästi läinud. Vaadake mu lapsi! Ükski mõistlik inimene poleks neid nendes oludes saanud, aga mina, hah! Mõistlik?!?! Hah!!!!
Ja nad on nii neetult oivalised, et kõike väärt.
+ kas kunagi - KUNAGI - on mõni mu mõistlik tegu toonud kaasa märgatavat kasu? Nagu KUNAGI?!?!?!
Nii et jajah. Ebamõistlikkust õigustatud - tehtud.

Tegelt on asi lihtsalt selles, et tahan tunnet, et elan. Et on, mida elult tahta, on, mille nimel võidelda.
Nagunii on raske. Nagunii praegu mõnus ei ole. Kõik need Asjad tapavad mind niikuinii, nad tuleb niikuinii kuidagi üle elada ... aga kui on midagi lahedat ka plaanis, on, mille nimel.

Ma ei ole enam isegi kuri, et inimesed (TM) ei saa aru, kuidas ma mõtlen ja tunnen. Mul on lihtsalt: "Aaah, jälle! Inimesed ... Aga on mõned, kes mõistavad. Mitte alati ühed ja samad, aga alati keegi on!"

Ja nii ongi. Noh, piibliloo moraal- kui Soodomas ja Gomorras leidub ka viis head ja ilusat inimest, on nende olemasolu kurje inimesi täis linnade eksistentsi väärt. Kui maailmas eksisteerivad Ada, Miyazaki, Kaur, kaamos ja Kate Miller-Heidke, on siinne valu ja vaev õigustatud.

Inimesi, kes must aru saavad, ei ole palju.
Aga mõned on. (Lehvitab.)
See õigustab kõikide muude olemasolu samuti.

Remondiga juhtus naljakus.
Mul sai otsa esimese kruntvärvi põhi ja mõtsin siis teise kasutusele võtta. Kõik mu remondid on jätnud igasuguseid materjalijääke, nüüd saab need kasulikult ära kasutada.
Viisin siis ämbri uude koju, võtsin lahti - krt, mis värk? See on peaaegu tahke, peal kerge veekiht, lõhnab ka imelikult ... Otsisin välja ühe metallist pulga ja segasin. Värv natuke vedeldus, ent ei käitunud üldse nagu värv. Seda metallpulka üldse ei värvinud. Kuidas ta niiiiiii halvaks on läinud? See on ju isegi uuem, kui see eelmine kruntvärv oli?!
Otsisin aegumisinfot.
Leidsin, et aegumiseni on aega, aga tegu on pahtliga.

Oi, mul on nii palju pahtlit?!

Kohe leidsin hästi palju pahteldamist vajavat!
Aga kruntvärvi pean juurde ostma.

Need pisiasjad, mille kohendamine pole üldse vajalik, kuid lihtsalt tore oleks

Olen oma uues korteris tasakesi tapeeti maha võtmas ja maalriteipi paigaldamas ja üpris elev sellest. Mulle meeldib värvida. Kuigi seekord jäi värvivalimise rõõm ära, sest mul on poja toa rohelistest seintest alles umbes 3 liitrit kruntvärvi ja 2 liitrit rohelist. Aga värvida on ikkagi tore, sest täpne ettekujutus tulemist mul puudub (on ebamäärane) ja siis on tunne nagu kingipakki avades: mis seal on? Mis selgub olema?
Ainus point kingitusi pakkida - aga pean tunnistama, et mul ei olegi seda elevust enam ammu kingituste osas, sest tavaliselt ma tean umbes arvata, mis pakis on. Mul on elevus aliexpressi pakkide osas (ma ei tea ju TÄPSELT, missugune saadav ese on, olen ikkagi seni ainult pilti näinud) ja eriti lahedad on pakid anonüümse(te)lt annetaja(te)lt. Need on ikka veel mu südames.
Sest saades oli mul: "WTF? Mis pakk? Mulle? Miks?!" ja siis oli seal sees see ükssarvikuga kaustik või väga väga naise kirja ja Surma pildiga kruus või kõrvaklapid või midagi muud nunnut ja mul oli nii suur rõõm.
Põnevus, mida krooniski hästiminek.
Seinu värvides on samuti nii suur rõõm. Sest kogu ruum muutub, täiesti uus nägu tekib pähe ja kuna ma ei ole mitte kunagi pettunud olnud, mis tulemus seinavärvimisel on, mul on sees hea ootus.

Lootus ja rõõm.

Ainus "aga" asja juures on, et normaaljuhul ma värviks tapeedi pealt, sest suur asi küll, aga seekord oli osa tapeeti MUST. (Eelmiste elanike ettekujutus armupesast oli ilmselt musta sametmustrilise tapeedi panek ümber voodi ja siis selle musta külge looritüllist roosade lipsukeste kleepimine - voodi küll alles polnud, aga kõik muu oli). Ja siis ma kiskusin selle maha ja kui ma juba tapeedikiskumistegevuses olin, kiskusin siis selle all olnu samuti.
Nüüd vist ... tuleb too alumine ka ära eemaldada. Õnneks on mul oma praeguse korteri seinte värvimise jäägina kapis kaks kolmandikku pudelit tapeedieemaldamisvedelikku. Mida on SITAKS. Pudeli peal on kirjas, et sellest jätkub 100-200 ruutmeetri seinapinna tapeedist puhastamiseks.

Lihtsalt natuke on kilplase tunne, sest oleks siis nii, et mul on kuidagi halb olla värvitud tapeeti elamises omades! Ei, üldse ei ole. Lihtsalt teen lisatööd, sest ... ilmselt mulle meeldib tööd teha või midagi.

***

VÄGA meeldib, ilmselt.
Tööd teha.

See tapeedieemaldi oli tõhus. Või noh, on ikka veel tõhus. Maha ei tulnud (tükkhaaval, kihthaaval koorides) mitte ainult viimased kolm korda pandud tapeet, vaid kõik kümme kihti hrutšovka ehitamise ajast, kuni vineer vastas. Mingit heledat sinakasrohelist peenikese mustriga oli pandud kaks kihti - ilmselt kui eelmine ära väsis, teine samasugune peale. Oli oranži, oli kollast pruuniga ja kui ma värve ütlen, tunduvad need ilusad, aga millegipärast tapeedina olid nad jubedad. Kuidagi toonid ja muster koos mõjuvad nii ilgelt, et mul on tõsiselt kahju inimestest, kes selle keskel elasid.
Kuigi oleme ausad - ega see must roosade tüll-lipsukestega parem olnud. Lihtsalt nende puhul on üpris selge, et inimestel oli valikut ja nad tegid sellise. Kuid vanade tapeetide puhul on alati: "Ilmselt parim, mis saada oli," ja kahju.

Nooojah. Lisaks ei võtnud ma kaasa taburetti, seal korteris aga ühtegi tooli pole, nii et lae alla ma ei küünitunud. Aga lohutan end, et kui esimese kihi kruntvärvi peale saan, on kõik kohe rohkem kodu moodi.
Poeglaps lubas homme koos minuga värvima tulla, nii et oleks hea selleks ajaks aluspind nii palju ette valmistada, et värvida saab. Võibolla isegi maalriteip paika sättida!

Jah, ma ikka veel hoolin ja seletan. Ma HOOLINGI teiste arvamustest maapõhja, seepärast näengi nii palju vaeva, et õpetada end mitte hoolima

Nii hea tunne oli tagasi saada "mina teen, mis mina tahan, teised tehku, mis nemad tahavad"- loogikat ja tunnet.
Kuhu ma selle vahepeal küll kaotasin? Kuidas sedasi läks, et kaotasin?!

Et mina peaks oma tahtmisi teiste omade järgi painutama? Huvitav, kas nemad painutavad OMA tahtmisi minu järgi? Ei? Kuidas siis just mina kahjurlik ja munn olen, kui me teeme täpselt ühtmoodi?!
Kusjuures, pange tähele, kui minuga ilusti räägitakse, ma olen üleni leebe. Aga tule räuskama ja ülbitsema ja saad sama mõõduga vastu, aint vbla kõvemini =D Sest ma võtan selliseid olukordi rõõmu ja innuga ja ei pidurda end sugugi. Kes ei taha minu poolt sellist kohtlemist, võib nt alustada leebe ja rahuliku, isegi veidi paluva jutuga.
See oli suht ammu, mitu aastat tagasi, aga muidugi mäletan, kuidas mingi kommentaator teemal "jeebus, ärge andke nõu, ma elan niigi nii hästi, kui oskan, ja kui teie jutt just väga spetsiifiliselt kitsa teema pädev ei ole, ei ole see minu jaoks kuidagi õigem kui mu enese mõtted antud teema kohta" oli "ähh, toon ei muuda ju midagi, mis seal vahet, kas sulle jutustatakse kellegi oma kogemustest või antakse nõu sedasi teha?! Sa ikka saadad persse!"
Nüüd koerakaka teemadel MITU kommentaatorit olid: "Mis seal vahet, mis tooniga öeldud, sõnum on üks" ja minu tunne käis ning käib liini: "Toon on maailmatähtis. Ikka ja alati. Palju tähtsam kui sõnum, sest tooni pealt ma tunnetan, kas ma tahan selle inimese soove täita (näib, et on kena inimene) või ei taha (jõuan mina iga mölaka tahtmist teha?! No ei!)!"

Kuidas üldse jõudis jutt sinnani, et kui mu meelest igaüks teeb, mis tahab, peaksin mina tegema, nagu teised tahavad, ma üldse aru ei saa.
Nagu - wtf.
Nagu - kus on loogika???
Sa tahad räusata, kui ma oma koerakaka sinu konteinerisse panen? Räuska! See ei tähenda, et ma ei pane. Võib isegi tähendada, et NIMELT panen. Aga sinu tegutsemisvõimalusi see kuidagi ei ahenda, et mina teen, mis MINA tahan.
Sul on võimalus teha, mida sina tahad.
Aga ära looda, et kui sa minu vastu ebasõbralik oled, ma sinu vastu sõbralik olen. Niikuinii ei ole. Ma olen siukeste asjade suhtes TUNDLIK ja tahan kena olla aint inimeste vastu, kes minuga kenad on.

V.a. kui minuga ollakse suht kena, aga teistega väga mölakas ja ma näen seda pealt. Siis hammustan ka kätt, mis mind toidab.
Sest nii ma lihtsalt teen.
I am the warrior, noh.
Ilmselgelt on mu saatus olla väheste armastatud, mitte paljudele meeldiv. Ja noh. Ma eelistangi ju seda =) Armastus ka kolmelt inimeselt teeb mu palju õnnelikumaks, kui meeldimine 300 poolt.

A lugu on lihtsalt hea.