Vaat, mis juhtus

 Ah.
Sõnastus tekkis!
Ma ei saa haiget, sest inimene ütleb mulle halvasti.
Ma saan haiget, sest inimesed on nii lollid ja kurjad, et tahavad, et end halvasti tunneksin, või isegi ei taipa, et nende öeldu põhjustab valu.
SEEPÄRAST ei suuda ma end takistada erinevaid sitatormi kaasa toovaid asju sõnades väljendamast. Sest mulle ei tee haiget mitte see, et öeldakse seda või toda, vaid et seal taga on mootor, mis paneb seda või toda ütlema ja noh - see mootor ei kao ju ära, kui ma vait olen. 
Läheb tööle teiste ärritajate peale, aga phmt on sama. 
Ta on ikkagi olemas ja ma ei võida midagi, kui inimene ründab kedagi minusarnast, lihtsalt mitte mind ennast. Kvalitatiivset vahet pole.

Samas - ega ma ise ka just liiliapuhas pole. 
Veronika Kivisilla raamat käis mulle pinda, aga palju rohkem käis pinda kiidukoor, mille seda netis arvustusi lugedes saatmas avastasin. Nii et kirjutasin Loteriisse oma muljed just seepärast, et mis mõttes kõigile meeldib?! Mulle ei meeldi ÜLDSE. Phmt "ütlesin halvasti", kuigi eesmärk polnud Kivisillale valu teha, vaid legitimeerida seisukohta, et "Kuni armastus peale tuleb" ei ole hea kirjandus.

Sain tagasisideme. 

Ja just, mul ei ole halb, et rumal inimene mind rumalaks ja kurjaks peab - aga mul on halb, et nii rumalad inimesed oskavad lugeda ja loevad raamatublogi ja oeh ja aeh!
Ei, ma saan aru, aga ...
mul on ikka raske sellega leppida, et inimesed on inimesed. 

Kusjuures Kitty kirjutas ka sellest raamatus Goodreadsi innukalt, aga tema peale ei ole ma raasugi nördinud. Et kellelegi meeldib miski, mis mulle mitte, on täiesti ok.
Kivisilla raamat pole isegi Stalin, eks ole, see on süütu ja roosa.
Minu jaoks lihtsalt liiga süütu ja roosa.  
Ent kui ma otsustan omaenda arvamust avaldada ja siis tullakse seepeale mind halvustama ... õnneks olen Loteriisse kirjutanud umbes aastast 2012 või sedasi, nii et" kisub väga väga delfilikuks" on küll vbla mõeldud minu pihta, aga näitab tegelt ainult ütleja kohta seda ja teist. 

Nii, nüüd ma olen jälle demonstreerinud, KUI hinge ma võtan "asju internetis" ja kuidas mul on otseselt raske sellega, kuidas "inimesed internetis eksivad!" 
Plusspool: ega mul parem oleks, kui inimesed oleks lollid ainult väljaspool internetti. Kui võrk ei olnud veel osa mu igapäevaelust ja vaatasin sealt ainult paar korda nädalas ut-mailile saabunud kirju, sai inimeste lollus ja kurjus mind üllatada ja mind jalult võtta. Sain ka igasuguste jõleduste kõrval aastaid elada ja kannatada, mitte teades, et jõledus on jõledus ja tegelikult nii ei tohiks teha, nagu minuga tehti.
Enam ma ei üllatu. Ja olen omaks võtnud, et pedofiil ongi süüdimõistetud pedofiil (ei, ma ei räägi Peeter Helmest, vaid palju valusamast keissist) ja minuga ongi halvasti ümber käidud, mis siis, et ei löödud (eriti sageli ega eriti kõvasti). (Ei, nüüd ma ei räägi sellest pedofiilist.)
Et ... tegelikult on üldine avalikustumine ja avalikustamine mind palju aidanud. Internet tore asi. Mulle väga meeldib. 
Aga noh, masendav ka. 
Ja ma ei õpi - ikka panen enda vabalt välja, alasti ja pea püsti, visake tomatitega, kui tahate! (Vahel mõni viskabki ja ma ei ole nutu äärel mitte valust, mida põhjustab lendav tomat, vaid et leidus keegi, kes tahab haiget teha. Kusjuures selgelt ei ole nendes diagnoositav nähtus "tahan väga väga naist [mõnikord ka mäda] tomatiga visata", vaid "tahan inimesi tomatitega pilduda, mul on see tomativiskamine nii käe sees ja mulle meeldib!" Ja see on nii kuradi kurb!)

***

Seoses sellega, et meil on nüüd telekas ja peaks sealt ju siis midagi vaatama ka, olen tõmmanud "Ameerika jumalate" uuest hooajast seni välja tulnud neli episoodi.
The Last Airbender sai läbi, noh =) 
Ei ole imeline, ent pole ka sugugi paha. 
Mulle meeldib.

Olen teinud mõned tähelepanekud: 
* ilmselt tundus raamatu peategelane sarjakirjutajatele liiga passiivne (mina ütleksin: liiga Gaimani enda moodi vbla?) ja nad tegid ta aktiivsemaks, andsid talle rohkem ... välja näidatavaid tundeid. Just selle kontrasti tõttu ma näen, KUI palju raamatu-Shadow lihtsalt jälgis ja ei reageerinud. 
Sarja oma on intensiivsem. 
Vähemalt kolmandaks hooajaks küll.
* kõik mustanahalised naisjumalused on head-head-head v.a. see üks, kes TEGELIKULT ei ole mustanahaline naisjumal, vaid valge meesjumal.
Mis tegelt on arusaadav. Ma ise olen ka kirjutanud raamatusse, kuidas lesbi surma saab (no vbla sai, see on küsimärgiga) ja alles hiljem taibanud, et aa - ta oli selle filmi neeger, muidugi ta pidi surema. Kurat, AITAB NEIST KLIŠEEDEST ÄKKI V?! Väga väga naine, mis sa tegid?!
Ma kirjutasin nii, sest mul on lastekiiks. Keegi pidi surema ja siis oli kuidagi okeim võtta keegi lasteta ja seksuaalsusega, mis antud ühiskonnas üldse lapsed välistab. 
Aga samas: kui torkab silma vastupidine; kui "teda me ei tapa ega näita halvas valguses, sest ta on mustanahaline naine" (ja/või lesbi), on ikkagi samuti natuke nõme.
* ma ei kiida väga heaks, et nad on sisse toonud "kuhu lähevad surnud inimesed"-hingeteema, aga kui see juba teemaks tuli, siis tegelikult tehti seda üsna hästi. Ei antud mingeid selgeid vastuseid, ooteruum enne Päris Asja on suht hea mõte. 
* süžees on muutusi - just parasjagu, et hoida huvi üleval ka vaataja jaoks, kes raamatuga hästi tuttav

***

K tõi meile nüüd ukse taha ka Poeglapse põrandale mõeldud vaiba ja see on hea.
Ilus vaip. 
Elu on ... suht talutav hetkel ikkagi =) 

Aastaajad

2 põhjust, miks see postitus.

1. Loen Veronika Kivisilla raamatut "Kuni armastus peale tuleb 2.0" ja olen "Eee .... mis see on nagu kunst v? Mu pea on selliseid juhuseid täis ja vanal ajal viitsisin neid võrgupäevikusse ka üles panna, ent enam ei pane, kui VÄGA ere ei ole, sest ma mõtsin, et igav ja kõik ju elavad sedasi, et asjad juhtuvad???"
Tegelikult ei ole järgnev üldse sedasorti ASI, ent ma lugesin Goodreadsist kõiki neid vaimustusavaldusi ja värke ning mõtsin, et noh - vbla mu tavaline elu, mitte sügavad mõtted, kuidas paremini elada ja igaüks on hea just nii, nagu nad on, oleks ka lugejatele lõbus? 
Näiteks mida ma aastaaegadest arvan, onjo.

2. FB-kommentaari kohta on tegu päris pika jutuga ja ma tegelt ei taha, et see seitsme inimese poolt loetuna olematusse kaoks. Tahaksin hoopis ise sealt hiljem vbla osakesi kopida ja kuskile "oma arvamusena" kirja jätta, mitte iga kord jälle uuesti luua. 

Oo, lemmikteema + ometi on üks inimene, kellele KA kevad ei meeldi!

Jah, mulle meeldivad ka aastaajad sellistena, nagu nad PEAKSID olema. Aga kevad PEABKI olema löga ja sopa aeg, sulatab-külmetab-sulatab, löga ja libedus, häda ja viletsus.

Maikuu mulle meeldib, aga ma loen seda juba Nooreks Suveks. Õunapuuõied ja vahtraõied jaa, kevade lõputul hulgal märgi jalgu ei. Mai, isegi aprilli lõpp on juba ok, "kevadvee"-loikude ümber laveerimist siis enam pole.

Saabub noore suve otsa päris suvi ja mulle meeldib selles ujuda (mu lemmiksport on looduslikus veekogus ujumine), jäätisekokteilid, maasikad, vaarikad, välguvalgus ning hullud paduvihmad. Suvi on hea, aga IMELISEKS muutub ta augustis kuni poole septembrini.

Mu lemmikaeg aastas. Küpsemise, valmimise, "nüüd on kõik tipus"-aeg, pehme kuldne valgus, mida juulis veel pole, päevad on siis veel liiga pikad, kõrge öine taevas ja kirkad tähed, uduvihmade leebe paitus, floksiõied ja isegi turul käia on sel ajal iga kord taevalik. Kõik on valmis, KÕIK!

Sel sügisel kusjuures ulatus see lemmikaeg veel kaugemale kui septembri lõpp. Oli konkreetselt selline päev, kus ma kahlasin kuldse päikse käes kuldsetes vahtralehtedes, oli 20 kraadi sooja, võtsin pikkade varrukatega pluusi seljast, sest palav - ja käsil OKTOOBRI lõpp.

Aga sügis nagu november nagu tormid ja külm, valav vihm ning pimedus, on ka lahe aeg. Tuled õuest tuppa ja õdusus igal pool. Pehmed tekid ja kuum piimaga kohv, ahjus podiseb hautis ning omatehtud shokolaadiküpsised maitsevad nagu ei iial varem ega hiljem. Külm ja tormine osa sügisest on põnev nagu hea krimka.

Ja talv (mitte see, mis meil seekord detsembris oli, vaid see, mis algas jaanuaris) on vaikuse ja rahu aeg. Kõik helid on poole tasasemad, sest sumbuvad lumme. Inimesed väga väljas ei käigi, sest külm. On hingematvalt kaunis ja samas on rahulik, nii rahulik! See on aeg, kui ma ülejäänud aastast välja puhkan.

Kuni tuleb kevad, kõik plärtsub, autod sööstavad vee pritsides mürinal mööda ning eh - noh, mul pole muud teha kui maini välja kannatada.

Talvehomm... talvelõuna

Mõned aastad tagasi (näiteks kaks) tuututasin, et miks kõik räägivad, et külm, pole ju miinus kahtekümmetki, kolmekümnest rääkimata - vähegi vanemad inimesed peaksid ometi mäletama aega, kui PÄRISELT külm oli?!
Aga eile käisin oma normaalses külma-ilma-varustuses poes ja kuigi oli ainult miinus üksteist või sedasi, oli IKKAGI kuidagi kõhe olla. 
"Külm on vist," mõtlesin.
Rohkem ei mõelnud.
Tuppa tagasi jõudnud, hakkas jälle soe kah.
Alles täna hommikul tulin selle peale, et peaks kapist oma KÜLMA-külmailma talvemantli välja otsima.
Lasin sellele isegi eelmisel sügisel uue voodri panna. (Vana oli suht ribadeks.) Ja kui juba, siis juba - valguse teistsuguse nurga alt langedes värvi muutev roosa-lilla-violetne vooder sai.
Tumesinisele mantlile.
Enne oli vooder samuti tumesinine. Teisiti öeldes: hiii-iigav.
Viimaks saan uuendatud mantlit kanda ka!

Kuigi hommikuse koeraväljaviimise jätsin pojale. (Ta pole veel läinud ja koer niutsub, aga küll läheb!)
Ma käisin eile mõlemal korral! Tehku ka midagi kasulikku!
Kuigi ilm on täiesti supid-hautised-isetehtud-kuklid-või-kaneelisaiad ja mul pole kodus isegi pärmi, veiselihast rääkimata ... 
Samas burritotäidis on valmis ja kui seda ei kasuta, läheb halvaks. Ning saiakeste asemel võib ju teha küpsiseid. 
Kooki hetkel saaks kehva, selleks napib samuti aineid. Kuigi virsikukooki tegelikult saaks - lihtsalt mu pojale ei maitse virsikud selles, talle maitseb see kook ILMA virsikuteta, aga mul jälle on kuidagi kehv tunne teha kõik hapukoor katteks ära, kui MULLE tegelikult väga ei maitse.
Tahaks virsikutega. 
Hm, aga pool kooki virsikutega, pool ilma? On mõte ju?

Noh, on ... aga tegelikult tahaksin hoopis putru. 
Teen esialgu putru, siis vaatame, mis edasi saab. 
Mina teen piimaga, mulle meeldib sedasi palju enam.
Ja mu poeg on eriti radikaalne, tema valab endale selle piimaga tehtud pudru peale veel pool kruusi piima lisaks, paneb supilusikatäie suhkrut juurde ja on hirmus rahul. 
Moosi ega võid ei tunnista.

Niih, koer ja poiss käisid õues, "Ei olnud eriti külm", poiss võttis putru ja rahu on maa peal.
Mina söön hoopis apelsini, sest kogu see toiduga askeldamine teeb sageli nii, et kui söök valmis, ma ei taha (jaksa) seda enam süüa ja läheb veidi aega, kuni mina tehtut tarbida suudan. 
Aga apelsin on ikkagi hea.

Varsti võtan oma pudru ja vaatan uuesti, kuidas Zuko oma onuga taaskohtub. 
See on hea stseen just seepärast, et lühike.
Aga pisaraid on palju.
Mulle meeldib. 

Vajada vajalik olemist on KA täiesti kombes, krt

Kutsu sai viimaks ometi teise kutsuga mängida.
Kuna ta on lumest kohutavas vaimustuses (kui see on pehme ja kohev, kõva koorik nii väga ei tõmba), on ta juba mitu nädalat olnud kohutavalt elev. On üritanud võõraid inimesi nuuskida ja korra ehmatas üht kelgutavat last, sest no "äkki tema mängib minuga?!", kuid kõik teised koerad on kas kodudes kinni, kaugel üle paksu lume kähku kuskile müttava inimese küljes ohelikku haagitud või üks, kellega nägu näo vastu kohtusime, oli nii ilmselgelt hirmul, et ma isegi ei üritanud. 
Ehk siis koeral oli hull suhtlemisvaegus.
Aga täna kohtusime kutsuga, kelle oheliku küljes oli telefoni näppiv noormees ja kes oli küll PISUT kõhklev, aga kui sai aru, et nüüd saab MÄNGIDA, muutus väga innukaks ja tormakaks.
Koer siis.
Algul kõhklev ja siis innukas.
Noormees väga ei rääkinud, tormamisest kõnelemata - ütles viisakuse piires, et jah, võib ligi tulla, jah, mängida ta koerale meeldib, aga telefon oli minust huvitavam. Ma ei kaeba: mis mul selle vastu saab olla, kui võõrastega suhtlema ei pea =) 

Huvitav, ma enne ei saanud arugi, et Totoro häda suhtlemisega mul hinge peal on, aga nüüd on nii kerge ja hea olla. Ta sai mängida! Ta on õnnelik! Ma ei ole halb koeraomanik! (Olen hea koeraomanik, tähendab.) Jai!

Kui lapsed väikesed olid, oli mul samamoodi. Et pikk õueskäik või hea vestlus lapsega olid mu enesetunnet tõstvad, ja kui õnnestus põngerjas nt mänguväljakul teise lapsega mängima saada, mul oli isikliku saavutuse tunne ja oeh, nii rahul.
Nüüd ma rõõmustan, kui mõnele mu tehtud toit maitseb niiväga, et ütleb ka seda, mu ostetud vaibad (hetkel on vaibad teema, Tütarlaps sai enda oma - kasutatud - jõuluks, Poeglaps pole veel kätte saanudki, kuid näitasin talle pilti ja ta oli rahul) meeldivad, ja isegi siis, kui kumbki mu lastest ütleb, et keegi kolmas oli talle öelnud, et temaga on tore. 
Või kui K ütleb, kui Poeglaps õhtu maha magas, et oli käinud diskussioon teemal "krt, üldse ei saa temata mängida ju!" 
K tegeleb samade inimeste seltsis arvutimängimisega kui Poeglapski. 

Kui mu lapsed ja koer on õnnelikud ja vajatud, olen mina ka. 

Zuko

Kuna meil on nüüd telekas, tõmmati (mina ei tõmmanud, vist K) 3 hooaega Avatari. Seda The Last Airbender-värki. Ja ma tasakesi vaatan samuti, sest kui lapsed väikesed olid ja meil pisikene iidne telekakarp, vaadati sealt multikaid, mis mõnelt kodumaiselt kanalilt tulid. Last Airbenderit samuti. Ma kohe märkasin, et jumala hea, ning vaatasin koos lastega - kuigi me ei näinud terveid hooaegu vaid kuidagi siit-sealt. 
Peamiselt esimest hooaega.

Mu lemmiktegelane on Zuko.
Pole midagi parata.
Need tüübid, kes vajavad abi, armastust ja juhatust, on mu lemmikud. Teised ei liiguta mingit olulist närvi mu sees ja noh, jah, see-või-teine on tore, aga mis siis, onjo.

Varsti võtan taas käsile oma teise romaani, millega tegelesin, kui ei tegelenud sellega, mis nüüd võistlema läks. Enne tema kirjutamise jätkamist tuleb vähemalt nii palju otsustada, et kuhu käsilolev dialoog välja viib - sest ma ei mäleta oma plaanidest midagi.
0
Nada. 
Mitte midagi.