Isastest, isadest ja minust

Ise olen säärane kirglik ja metsik, selle üle uhke ja värki.
Aga tõmbab mind ikka nende poole, kelles mõistuslikud tendentsid. Võivad olla segamini ning raamiks hullusele nagu mul endal, võivad olla tugevamad, veel tugevamad - ja isegi need meeldivad mulle, kel peale kaine rahuliku mõistuse vähe muud on. 

Meile ikka meeldivad sama sorti inimesed, kui me olulised täiskasvanud hooldajad, enamasti vanemad, olid. Mõistuslikud nagu mu ema, hullus mõistlikkusega segamini nagu mu isal. Kui on rohkem kirge kui mõistust, on juba raske, isegi kui mõlemat on.
Kui ei ole kumbagi, on tühi loos.
Miks ma temaga ÜLDSE asju ajasin? 
Suutsin ikka pime olla ...

Kunagi umbes 15 aasta vanuselt kirjutasin isale luuletuse, mis lõppes: "... sa ei tea kaugeltki kõike, kuigi arvad, et kõike tead."
Muidugi ütles ta toona mulle, et ei arva sugugi nagu teaks kõike - aga käitub ikka veel moel, nagu teaks just tema õigeid vastuseid.
Ma ei vaidle - ta on nagu mina. Sageli vaatlebki probleeme ootamatu nurga alt ja näeb lahendusi seal, kust teised ei taipa neid üldse otsida. Aga ses osas on ta ka nagu mina, et seesugune "ma olen nii tark, krt!" on talle mõtteviisiks saanud ning ta ei oska näha, kus mingid olulised asjad arvestamata jätab. Ta on nii harjunud sellega, et Üldine Arvamus on jama ja hei, vaadake selge pilguga!

Lühike kokkuvõte: mulle meeldib mõistus. Kui see ilmneb, ma rõõmustan.

Miks ma sellest räägin? Sest mõtlen enda üle, noh. Miks nii ja mitte naa? Mis seda toetab? Mis toda tõestab? Miks ma olen kogu aeg näljas suhtes K-ga, samas miks ei saa end vaimselt ära toidetud pidevalt voogava tunnustuslainega ... krt, ma pean talle mingi nime panema ... ütleme ... Isase poolt? Ta meeldib mulle jätkuvalt, et selge oleks.
Kuigi ma ei oska temaga tegelikult suhtestuda.
Vbla on ta liiga uus. Aga vbla ma ei oskagi suhtestuda kellegagi, kelle panus ei ole peamiselt: "Ma sellega ei tegele"?
Kuigi ta ei tegele tegelt =P

Marca kirjutas suhetes tegevuste jagamisest ja Katarina kirjutas sellesamast tund aega varem, ja ma olen lihtsalt tuimalt segaduses, sest ...
Jaah, intellektuaalselt ma saan aru tuumikpere ideest. Aga reaalsuses mul üldse ei kliki. Ma ei mõista lihtsalt.
Sellega seostub ka minu arusaamatus "Mis mõttes "ei taha olla üksikema"?"
Nagu ... nagu ... nagu ... mis sa nagu ... päriselt loodad mingi teise inimese peale oma elus?!?!?! Mitte et "ta teeb, kui talle sobib ja kuidas talle sobib ja kui sellest mulle mingit kasu on, ma tänan, ja kui ei ole, aga ta tahtis parimat, ma tänan, ja kui ta phmt tegi lõpuks rohkem kahju kui kasu, las siis olla, ma lepin, sest ise ma ju tahtsin ta panust. Oma valik oli." 
Minu vaade on, et mina vastutan, kellegi teise antu (nt lapsele) on lihtsalt boonus. 
Ja ma ei saa aru, tunnete tasandil tõesti ei saa aru, kuidas inimestel teistmoodi on. Ma ei saa aru, mis mõttes ei taha inimene olla üksikema, sest minu maailmas on kõik emad üksikemad. Kui mees (või teine naine) ka midagi panustab, on see hästi, aga samas kui ta käib naisele rohkem närvidele kui tema antu rõõmu toob, on täiesti arukas ja hea valik tema jeehat tõmbamist nõuda. 

Sest vastutad sa ise. 
Olla nii õnnelik, kui suudad, on sinu enda vastutus ja mitte keegi ei jaga seda sinuga, mitte keegi ei oma kaasvastutust ja järelikult teed sina oma elus valikud kõik ise, ise, ise. 
Ma kahtlustan, see on seotud ideega, miks mu suhtumine tolle suvise flingi isadusse"nope, ma ei ütle ka talle" tõi kaasa üldrahvaliku jälestuse. 
Sest ... neil (teil?) on mingi idee, et vastutust on võimalik jagada. 
Et see jagamine on isegi nagu hea ja tore. 
Ja mul on: "No tast ei tõuse mingeid boonusi, millest te räägite?!" 
Vastutus on nagunii minu oma. Mitte kellegi teise. 

Ja see on ilmselgelt lapsepõlvest sisse kasvanud. Kõik need lood sellest, kuidas lapsed ei saa lapsed olla, peavad vastutama enda ja vbla ka oma vanemate eest ise - oot, ma mitte ei lugenud end liiga palju nendesse sisse, vaid ma olingi siuke? Tegelt ei ole normaalne viia kaheksa-aastane võõra maja ette etluskonkursile ja eeldada, et ta saab seal kõik ise tehtud, õiged kohad üles leitud, end registreeritud, kui talle isegi öeldud pole, et esmalt peab end registreerima? 
Saali ma leidsin üles ja istusin seal, oodates oma korda, kuni algas autasustamine ja ma võtsin teadmiseks, et olen maailma alt vedanud, ma pidanuks veel midagi tegema, et esinemagi läheksin, aga ei teinud, oh paha mina. 

Ma ei saa ka ikka veel üle sellest ebapärlikarbi "kule, nii paljude vanemad on lahutatud, miks sa arvad, et sina kuidagi eriline oled?" kommentaarist. Nagu ... kui palju lapsi on moderaatorina oma vanemate vahel sebinud, et üks vanem läbi tema suu üldse teisele öeldud saaks, et ta nüüd läheb temast lahku ja enam koju ei tule?!
Kui palju lapsi on mitte kunagi elus pliiti kasutanud ja jäetud päevaks üksi oma isa uude korterisse, kus süüa on peamiselt tooreid mune ja tooreid kartuleid? (Ma tegin mune kaminas plekk-kausi sees. Elava tulega ma julgesin toimetada, viinereid olin ikka lõkke peal teinud, liha orgi otsas küpsetanud ja isa ütles, et tuld võib teha ja näitas mulle, kuidas siibrit avada. Elektripliit oli arusaamatu veidrus. Ma vist esimest korda nägin sellist üldse.
Päris hea toit tuli, kuigi kauss oli muidugi musta värvi alt pärast.)
Kas kõik lapsed tunnevad, et nemad vastutavad oma vanemate (olgu nad koos või lahus) õnne eest? Ega, mulle on ka täiesti arusaamatu olnud laste vaen oma vanemate uute kaaslaste-kallimate suhtes. On ju hea asi, et vanem on õnnelik? Kui see uus talle meeldib ja teda õnnelikumaks teeb, ainult võit ju?!?!?!
Isa, muide, andis mulle võtme, kui tema juures olin.
Aga oma päriskodus olen küll aknast sisse-välja käinud, sest õue on vaja saada - ja pärast tuppa on ka vaja saada.
See tuppasaamine oli päris krdi raske, sest esimene korrus esimeseks korruseks, need aknad ei olnud madalal.
Aga võtit? Mulle? Kes siis lapsele võtme annab, ta ei suuda ju selle eest vastutada! Meil on kogu aeg keegi kodus!
(Välja arvatud siis, kui ei olnud.)
Pliit ja võti, lapsele selgelt liiga karmid ja ohtlikud asjad.

Ma heietan, vabandust. 

Lihtsalt ... lihtsalt minu jaoks on kogu idee sellest, et on mingi kaasvastutaja, täiesti võõras ja veider. Mitte et ma seda ei tahaks ja hindaks - kunagi möödunud kevade ja suve vahel sõnastasin isegi K jaoks ära, et ma tunnen end armastatuna, hoolituna, tähtsana, kui keegi on mu selja taga ning kui ma enam ei saa, ei suuda, ei oska ise, ta võtab üle.
Mulle meeldib olla vaba inimene, vaba valima, aga ideaalis on keegi, kes aitab, kui jamaks läheb, kui halvasti valin, kui ja kui.
Aga ma ei USU, et niimoodi käiks, et niimoodi saaks, ja kõik "muidugi saab, see ongi ju elu" on mulle: "Mitte minu elu!!!!" ja meeleheide ja raev. 

Olgu, aitab küll. 

Igapäevane nõiakunst

Pea valutab.
Miks mu pea valutab?
Sest ma olen natuke loll. 
Ei valuta väga hullusti ja ma võtsin ibuprofeeni (200 mg) sisse ja üsna selgelt aitab. Joon kohvi ka. See ka aitab. 
Aga loll olen ikka. 

Vaata, ma arvan (jälle), et vbla olen rase. Sest noh - teistmoodi. (Jah, mul on tegelt meeles ka AD-de võtmise muutumine ja et ka see mõjutab.) Osa minust on "ei ole sa rase, ära loodagi" ja teine osa "ok, ibukas ibukaks, aga kas ma tõesti pean kogu aeg suitsetama, äkki ikka olen" ja siis on tunne, et kui ma suitsetan, joon veini ja söön ibukat, siis ehk olen rase. Samas - kui voodis on mõnus olla, ei tõuse üles, et tabletti võtta, sest raseduspeavalu läheb äkki ise üle magamise ja kohvi peale ... Aga selgelt ta tahtis ibukat, et kahaneda. 

Igatahes jah, phmt teen üsna heldelt kõiki kahjulikke asju, sest kui jätan need tegemata, sest ÄKKI olen rase, nagunii ei ole. 
Maagiline mõtlemine täiega. 

Minu elukogemus ütleb, et head asja loota ja oodata ei tohi, siis nagunii ei juhtu.
Vahel miski juhtub lambist, ootamatult. Aga no rasedus ei saa sedasi juhtuda, eks ole. Nii et peab mängima nii, et kui asja juures on mängus pettumus ja halb ootus ("krt, vbla ma kahjustasin oma last rohkem kui aimatava kümnendiku protsendi võrra, äkki katkeb seepärast äragi!"), võib õnnestuda. Mingit elulist loogikat pole, aga see on ka koht, kus ma tegelt usungi maagiliselt.
Ehk "ma ei saa kunagi, mida ma tahan, see on reegel".
Aga ikka üritan saatust ära petta,
Seal on mingi "puhtalt tõenäosusteooria järgi PEAB KUNAGI JU VEDAMA KA!!!" taga. Ja ma teen võimalikku loodet kahjustavaid asju, et loode ikka olemas oleks. 
Päris ... halb. Tegelt vist. 

Vähemalt olen taas vaene ja saan endale öelda, et raha kokkuhoiu nimel teen vähem suitsu. Üldse mitte võimaliku raseduse pärast. 
Vbla õnnestub saatus ära petta (ja raha kokku hoida).
Eile juba tegin. Täna lasen edasi. 
Ma olen vaene, krt küll!!!

Aga peavalu taandub. Lihtsalt halb on, et see 200 mg ibukat on saanud suht igapäevaseks. Väike annus - kuid praktiliselt iga päev. 
...
Ach, mis seal ikka. Mul on vaja, sest peavalu on hirmus. 
Ja rasedustesti veel ei tee. Otsustasin ära, et 15. veebruaril, kui päevad pole alanud. Siis vaatab. 

... peavalu võiks kiiremini taanduda - ent süüdistada on aint iseennast. Miks ma ei võtnud enne magamajäämist tabletti?! See oleks aidanud! 
Oh, väga väga naine, lollus on su nimi ...

Meeleoluvaheldus

Need antidepressandid ei toimi. 
Tähendab, see ei ole üllatus, eks ole. Juba ammmmmmmu tuvastasin, et keha on nendega ära harjunud, peaks marki vahetama - aga sellega läks nagu läks. Esimene arst soovitas jäleda terapeudi juurde tagasi minna, järgmine antipsühhootikume ja perearst kirjutab mulle lihtsalt seda, mis varem oli. 
Aga enesetunne on NII HALB.
Nagu NII HALB. 

Kui suurem annus toimima hakkas, oli paar päeva parem olla. 
Nüüd on sama halb. 
PÄRIS halb. 
Krt ... suht hirmus. Raha on mul ka otsas (riik teisel katsel ei arvanud enam, et võiks mu kirjutamiste põhjal mulle pool aastat miinimumpalka maksa), ei saa ka "fakit, mul on VAJA!" tasulise psühhiaatri juurde minna.
See õudus ruudus, muide, oli tasuline. Ma maksin 80 eurot, et ta mulle tarot'st ning puhtaks keha mõjutusteta hingeks saamisest räägiks. 
Soodsalt sain. Enamasti maksab tund psühhiaatriga sajalise. Aga noh - tase oli ka vastav, nii et siit moraal: psühhiaatri pealt kokku hoida ei tasu. 

Ainult et minu variant on nüüd lihtsalt ilma läbi ajada. 
On kummaline end jälle sedasi tunda. Huvitaval kombel tuleb meelde koolipõli, mitte mingi hilisem periood, mis teoreetiliselt võiks nagu paremini meeles olla. 
Mõtlen, kas saaks selle kuidagi sõnadesse panna. 
Mõtlen ...

Ah, kuradile. Lähen parem magama. 

***

Täna on parem. OLULISELT parem. Ütleksin, et hakkan vist taas terveks saama, ainult et pole isegi kindel, et vahepeal haige olin. Lissalt hommikul oli "oo, mm, voodis nii mõnus, mm, vedelen veel!" ja no see on nüüd nii haruldane minu puhul, et läks kohe "Tänane on ilmselt hea!"-kirja.
Ei, kui ma mõtleksin halbade asjade peale, need võtaks kohe võimust, ega ma mingi raudnaine ole (veel), ent ma ei mõtle. Teadlikult. Täpselt siuke vaimuseisund on, et mõtted ei tule kogu aeg ja kutsumata peale, vaid saan lihtsalt endale öelda: "Krt, mul on hea olla, hoian seda. Tähtsam kui miski muu!"
Kui on halb, et selge oleks, ei ole süngete mõtete vältimine teema. Sest sitt on olla nagunii, täiesti suva, millele sealjuures veel mõtelda. 

Praegu võin rahulikult mõelda nt sellele, et tegin jumala hea küpsetatud seakoodi. Idee on nami-namist, aga panin poole vähem nii mett kui sinepit ning küpsetasin fooliumi all kuskil 5 tundi (öö oli, ma täpselt ei vaadanud) umbes 130 kraadi juures. Hommikul lasin lahtiselt 220 kraadise kuumusega üle - mille oleks vbla tegemata võinud jätta, sest mee tõttu muutus kamar mustaks ning kuumuse tõttu kohati mittenäritavaks - ja kokku tuli väga maitsev. 

Ja me leppisime eile Poeglapsega kokku, et ta ei tee enam süüa ainult endale. S.t. ma vahel võtsin enne ka tema tehtud asju, aga ma ei ole suur fänn ei praetud pelmeenide ega keedetud makaronide suhtes ja tema tegi mingit muud toitu ... .... .... väga harva. Ning enamasti ikkagi sõin neidki asju ainult siis, kui tema kõike ära ei võtnud ja siis jäänuks 5 pelmeeni pannile vedelema, nõõ-mee.
Aga nüüd rääkisime ja leppisime kokku, et ta teeb vahepeal sinki ja mune või tomatisalatit ka ja siis mulle samuti. 
Täna ta tegi tomatisalatit. Minu imelise seakoodi juurde. 
Muidugi maitses talle salat rohkem, sest ta ei armasta magusat maitset soolase toidu sees. Aga kui kamara ja välise kihi lihal ära võtsin, sest MULLE maitseb, oli koot ka tema arust hea. 
Kuigi ta ei taipa hinnata, kui täiuslikult läbiküpsenud ja mittenätske see on =P

Depressiooniga on see hea asi, et PÄRISELT ei olegi pettumusi. Või noh, see ei ole hea asi, eks ole, et kunagi ei loodagi, et võiks hästi minna (ja siis läheb ikkagi veel halvemini, kui ootasin ja mul on "fakit, ma ka ei suuda"), aga ei ole vaja end vaos hoida ja mitte mõelda, kuidas juhtub see või teine hea asi ja päästab mu kitsikusest, sest kui siis ei juhtu, on ebameeldiv.
Depressiooniga on pea sees täielik leppimine sellega, et jälle ei vea, ning et ei vea, pole mingi pettumus. 
See lihtsalt on elu. 
Nii et kui on natuke parem olla (nt täna) siis hoian end jõuga tagasi ka häid asju lootmast-mõtlemast, sest nagunii läheb halvasti ja siis olen veel suuremas hädas ja hingevalus, kuna julgesin loota, et läheb hästi. Ja jääbki üle mõelda seakoodist ja tomatisalatist, nõidurist (loen raamatut) ning kas peaks pead värvima või mitte.
Peavärvimisega on siuke värk, et üks sõber korraldas jaanuari lõpuks sünnipäevapidu, kus rõivastuskood oli "kuulus bändimees või -naine". Ma mõtlesin oma suht lühikestele plaatinablondidele juustele ja leidsin, et kas noor Madonna või Pink. Ja kuna mul pole säravpunast huulepulka, mis oleks noore Madonna mängimisel vajalik, jäi Pink. 

Noh, käisin juuksuri juures ära, see lõikas suht pinkja pea, mõtsin kodus ise värvida, kuigi tegelikult läks juba kiireks ning otsustasin ka, et noh, kui üldse ei jaksa, lähen, nagu olen ... kui võõrustaja teatas, et pidu lükkub kuu aega edasi, sest ta naine ja lapsed jäid koroonasse.
Nüüdseks on blond ikka VÄGA välja kasvanud (no oli juba ennegi, onjo), ent samas on valge ja tumeda kontrast ka lahe.
Eile ma kohe üldse ja kindlasti ei jaksanud värvida, käisin niisama pesus ja pesin pea ära. Ent varsti on jälle juuksed blondeerimisräpased (juukseid blondeeritakse pesemata) ja siis ma peaks suutma ära otsustada, kas blondeerida terve pea Pinki´ga sarnanemiseks (pidu nihkub taas lähemale) või ainult pikem osa, sest mulle endale meeldib sedasi. 
Oeh. 
Raske, raske ...

Ruudu Rahumaru töö 2020. aastast

Pärgel küll

Olen emotsionaalses segaduses. 
Vaata, mul oli see üleeelmise posti kohtumine ja no - kuigi ma ette mõtsin, et no kui meil on hea kohtumine, võib seksida ja ... aga me tegime seda, nüüd räägime netis juttu ning ta on päriselt lahe inimene. 
Nagu ... ausalt, seda ma ei oodanud. 
Mu latt kellegagi magamiseks on tasemel "ebameeldiv ei ole", ent ma ei olnud üldse valmis, et ta mulle päriselt meeldima hakkab. 
Väga keeruline. Korraga on täitsa tunne, et kohtume taas ja vbla jälle ja siis veel ja ma peaksin oma elutavad ümber tegema. Kusjuures kuigi mul on ikka veel vaimselt selline olla, et AD-sid ära küll jätta ei saa, on viimaks päriselt argument seda ikkagi teha. 

Lihtsalt nii - veider. 

Jah, ta loeb siinset võrgupäevikut ka - lehvitan! - ent nii väga ma nüüd ka oma harjumusi ei muuda, et hakkan varjama. On juba tehtud ka sedasi, läbikäidud etapp. Enda osas on vaikne "oh sa pisike!", kui mõtlen, kui järjekindlalt ja absoluutselt Rongimehest vaikisin. 
Aastaid!
Ja oleks sellest siis mingit kasu olnud, eksole =P Ainult kahju, sest ta üldse ei saanud toona arugi, kui väga ma temasse armunud olin.
Ehk: äratuntavust väldin, kirjutamist mitte. 
Vähemalt saan end välja elada.

***

Niivõrd-kuivõrd. 
Tähelepanu läks kõrvale ja hakkas Hästi Erikuradi Paha. 
Mingit põhjust polnud - ok, hommikul kurk valutas, ma ei kraadinud, aga vbla olen jälle veits tõbine - aga pea hakkas valutama, ibukast ei aidanud, isegi kui selle järel magada, kõik oli NII HALVASTI ja oeh. Kogu päev läks halvasti, koerale ussirohu andmise kavalused jooksid kõik lörri, ühe blogi kommentaariumis öeldi mulle pahasti (ja selgelt minu jaoks on eelkõige oluline kirjutaja toon, mitte  et ta minuga nõus pole), boršilõpp osutus äädikasupiks (ärge jätke supile lisatud äädikat segi segamata, muidu vajub see põhja ning moodustab seal ... väga äädikase vedeliku), Poeglaps unustas matemaatikas puudutud töö järele teha ja sai ühe, kodus rabas ta mul sülest kassi, kes haaras kaduvast pinnast küüntega kinni ja kaduv pind oli minu käsi, ning K, selle asemel, et mind lohutada, hakkas "mõistlikult arutlema". 
Mis viis ta järeldusele, millest mina alustasin:"Ei tasu isiklikult võtta."
Mina alustasin sellega, et  TEAN küll, et ei tasu isiklikult võtta, ent sain haiget ja jube ja uää, nii halb on olla. 
Temapoolse järelduse ajaks olin: "Ok, ma tahtsin sult hellust, ei saanud seda, mul ei ole mingit huvi sinuga vaielda, et kas mul on hellusele õigust, otsisin vale inimese juurest, saan ise hakkama," ja päris krdi sünge. 

Aga vähemalt oli koer õhtuks nii näljane, et sain talle ussirohu sisse söödetud, ja kassile olin ka päeval vähe süüa andnud, nii et tema ahmis ka oma rohu rindu ja no vähemalt üks asi läks siis hästi.