Humoraalsüsteem

Et mul lihtsalt ei jookse normaalolukorras hormoonid, on täiesti maailmamuutev avastus. 

Ah sellepärast tunduvad mulle õudusfilmid mõttetud ja SELLEpärast paljudele inimestele ei tundu - nende hormoonid hakkavad jooksma seal!
Sellepärast mul on nii rahulik vaadata tolmurulli, plekilist akent, lasta pesemata potil nädal aega kaane all seista ja ma ei saa üldse aru neist, kes lähevad teise kodus pilti seinal otseks nihutama. 
Seepärast ei koti mind eriti koolihinded lastel ega augud mantlis - et jah, olgu, ma hankisin uue mantli lõpuks, aga enne käisin nende aukudega paar nädalat, mis kohatud ülisõbralik, aga natu napakas noor bokser rebis.
Seepärast saan ma üpris rahulikult suhtuda sellesse, et raha on jälle viimseni otsas ja uue rahapäevani veel tervelt KAKS  ööpäeva. Seepärast ei saa ma üldse aru kogumise mõttest, kui inimesel pole mingit konkreetset asja, mille jaoks koguda. 
Seepärast ma igast kindlustusi, proove, analüüse jne teen seepärast, et teised ütlevad, et peaks ikka tegema ja ma siis üritan ka vastutustundlik olla ja puha - aga mu enda sisemus on: "No kuni halb ei ole, miks selleks valmistuma peaks? Kui hakkab halb, eks siis tegelen."
Sellepärast on seksuaalne armukadedus mulle täiesti tundmatu tunne - ma saan aru sellest armukadedusest, et mu lemmiksõbrale meeldib H-ga rohkem aega veeta vist? Mismõttes, kas mina ei ole siis hea selts?! Aga et keegi mulle lähedane kepib kellegi teisega - MIKS see mind huvitama peaks?!
Kuni ta kondoomi kasutab, tähendab.
Seepärast pole mul mingit huvi retsepte "õigesti" teha, kohvivesi täpselt 95-kraadiseks jahutada enne purule pealevalamist, hoida asju puhaste ja ilusatena võimalikult kaua ja nii edasi ja nii edasi.
Ja nii edasi. 
Mul on TÕESTI kama ehk mu sisenõrenäärmed ei hakka tööle selliste asjade peale. 

Valgustav. 
Ühtlasi: koerakaka draama saab natuke selgitust. Sest mul endal oleks ainult hea meel, kui minu prügikasti kasutataks kellegi koerakaka äraviskamiseks, mulle MEELDIB olla kasulik ja vajalik ja ma tõesti ei saa üldse aru, mis inimesed need on, kellele ei meeldi.  (Notsu ka tahab hea olla, mis siis, et mitte vajalik - temast ma saan aru. Aga ta on mingi 15 aastat mulle tuttav, neti abil endast väga palju rääkinud ka, muidugi.)
Aga kui neil ning mõnedel lugejatel jooksevad mingid täiesti teised hormoonid, mingid ... mingid, mis veenavad oma prügikasti kaitsma, saan natuke rohkem aru. 
Kuigi heaks ei kiida ikka. 
Ei, heaks ei kiida ikka. Krt, teie hormoonid on NÕMEDAD, oo prügikastikaitsjad!

Ise olen haige ikka edasi. Tegin veel kolmanda koroonatesti, see samuti negatiivne, aga no väga tüütu, tobe ja selgelt viiruslik tõbi on - ei mingit kõrget palavikku vms, aga üle, kurat, ka ei lähe, kurat. Köha, nohu, iiveldus, halb olla, magada ei saa, siis jälle tappev uni ... Tervekshakkamine ei teinud terveks, kuigi natuke aktiivsemaks aitas - poes on vahel ikka tore käia.
Kuigi ma unustasin küüslaugu. 
Nagu - mul pole AASTAID kodus küüslauk otsa saanud. Ja eile see juhtus!
Täna ostan uut küüslauku. Lähen poodi jälle. Muidugi maskiga, sest kuigi mitte koroona, seda rõvedat viirust, mis meil on, ka levitada ei taha. 

Täiesti suvaline assotsiatsioonijada

Käisin pesemas. 
Suur asi, sest pole jaksanud minna viimasel ajal. Aga hakkas nii räpane olla juba, et mõtsin: nauding puhas olemisest on suurem kui väsimus. 
Jaa. Puhas on imehea olla. 
Aga lisaks on nüüd siuke kurnatus, et mitte midagi ei suuda - samas, no kui juba pesemas käisin, jaksan ikka vahest poodi ka minna? Olgu, aknaid pesema ei hakka, peegleid ka mitte, aga vbla võiks põrandat tolmuimeda? 
Ja üldse ja üldse ... ma nägin UNES ka, kuidas seisan keset oma vanematekodu elutuba ning mõtlen: "Oot, ma ei ole üldse mingeid harjutusi teinud, sest haige. Vähemalt tantsin siis nüüd energiliselt!"
Amanda Palmeri saatel. 
Kuigi mu viimase aja ärkvelelu lemmik on hoopis Dakh Daughters. 
Nad on pealegi ukrainlannad!

Kui lugesin, et vene väed on alustanud lauspealetungi ning suur (järjekordne!)Donbassi lahing on alanud, oli mu peas ainult see laul. 

Lisaks tekkis kõhtu natuke õõnes tunne ja tuju läks heaks. 
Jah, nii ONGI. Aah, viimaks on mul seletus, miks mulle meeldivad rasked, hirmsad, ohtlikud asjad! Sest panevad sisenõrenäärmed tööle. 
Suur lahing - ja mul on hea olla =(
Seepärast olengi tülpinud ja kuri teemal "mida nad erutuvad, sest auto ei lähe käima, kui neil on raha tegelt taksoga minna ja autot parandada?!" 
Sest mina ei saa mitte mingit erutust sellistest asjadest. Mul pole LOOTAGI, et hormonaalsüsteem mingi sellise asja peale muud ütleks kui: "Nojah." 

Phmt olin lihtsalt kade. 
Kusjuures, eksole, tegelt pole millegi peale kade olla, ärevus on jube tunne. Lissalt mul on: "No aga ... miks?" 
Mul oli kunagi ärevus ka. Aga ma lihtsalt loobusin sellest ja seega olen natuke ... sapine, püham kui paavst, nende pihta, kes (mitte nagu notsu, tema on äärmiselt terve mõtlemisega!) oma ärevuse räägitut tõsiselt võtavad. 
Et ärevuse tunnet - nagu depressioonigi tunnet - ei saa endalt maha mõelda, aga igasugu nõmeda sisekõne saab küll vaikima panna. Kui inimesel ei ole sees tunnet, kui keha ei ole sedasi ehitatud, et tunne on, sellest piisabki. 
Aga ma olen juba ära unustanud, et sisekõnet MITTE vaikima panna üldse saab. Et paljud inimesed võtavadki seda kuulata ja tema ennastlõhkuvaid ideid uskuda. Paljud inimesed ei mõtle oma mõtete tervislikkusele ja konstruktiivsusele, vaid mõtlevad lihtsalt seda, mis pähe tuleb.
Ja siis lähen nende inimeste peale teravalt närvi. 
Sest ... kuidas siis inimesed nii lollid on?! Isegi toredad inimesed?! Mis toimub????

Hea uudis, halb uudis

Halb uudis: ma ei läinud Murca sünnipäevale, sest oli väike tõbisustunne ja Poeglaps oli puruhaige.
Hea uudis:co-vid test oli negatiiivne.
Halb uudis: mul hakkas päeva peale üha haigem ja pojal oli ikka päris halb.
Hea uudis: aga ma ei olnud Eesti teises otsas sünnipäeval!
Halb uudis: tänaseks olen ka mina korralikult haige.
Hea uudis: aga ma olen kodus!
Halb uudis: ma pean varsti jälle koeraga õue minema.
Hea uudis: kohe varsti saan ka tagasi tulla.
Halb uudis: Hruštsov on üles tõusnud!
Hea uudis: ei, see oli autocorrect, tegelt ei ole.
Halb uudis: ma ei teinud pashat.
Hea uudis: ma ei tahagi! Pealegi on olemas puuviljasalat vahukoore-mascarpone kreemiga. 
Halb uudis: munad pole ka veel värvitud.
Hea uudis: aga ma kogusin sibulakoori, mul on valgeid mune ja kohe hakkan värvima!
Halb uudis: sokid on katki, kuigi ma eelmisel nädalal nõelusin nad kokku.
Hea uudis: tükkidekslõigatud katkiste sokkide sees on väga hea mune värvida. 

Halb uudis: ma valmistasin nii hoolega kõik Elvassemineku jaoks ette, läksin isegi märja peaga magama, et korralikku bedheadi saada - ja tutkit sellest mingit kasu oli. 
Hea uudis: jube hea meel, et kuhugi minema ei hakanud, sest nii nõrk ja pehme oli juba eile olla, raudselt oleks inimesi nakatanud ja võeh. 

Kui munad värvitud saavad - kaheksa muna, sinna läksid kõik mu kogutud sibulakoored viimse raasuni - oleks kena, kui vähemalt mõni muna ka ilus tuleks seepeale! - panen pildi ka. 

***

Kõigepealt oli telefon tühi ja siis me laadisime seda ja siis ma üritasin pilte teha, aga ei tuld välja (ja kuna mina oskan nutitelefoni minimaalselt kasutada, sain sellest teada alles tuppa tagasi jõudnud ja telefoni Poeglapsele andnuna) ja siis ma olin lihtsalt liiga väsinud ja haige, et veel proovida. 
Kahe sõnaga: pilti pole. 
See on seekord halb uudis. 
Hea uudis oli, et ma proovisin. 
Ja et munad said valmis. Üks on ilus ka, mhmh. 

Elu

Keha otsustas, et hädaolukord läbi, ja mul on nii halb. 
Lihtsalt seisan, keset kööki, taldrik käes, ja esiteks ei suuda meenutada, mida ma teha tahtsin ja teiseks, kui see meelde tuleb, ei jaksa seda ikkagi teha. 
Nii raske. Kõik on NII raske. 
Unes näen mingeid jaburusi sellest, kuidas proovin ja proovin erinevaid rõivaid, teen patse (unes olid mul pikad juuksed), sätin nii ja teisiti, aga ikka ilus ei ole. Pealegi ei leia ma kappidest midagi üles ja kogu aeg pressivad rõivad riiulitest välja, kui seal sobrad, ning kapiuksed ei taha pärast kinni minna.  

Ja oleks siis sõda päriselt läbi!
Praegu on seal päriselt rõve. Enam ei saa kuidagi keegi adrenaliini peal joosta, ainult karm vaprus ja visadus aitavad. Mõlemad pooled lähevad metsikumaks ja rabedamaks (ukrainlased ka, kuigi nende kuriteod on pisikesed võrreldes vene poole omadega - aga video vangilangenud vene sõdurite sandistamisest ringles), valus kujutlema hakatagi. 

Aga minu keha arvates on normaalne elu tagasi.
Eks meil siin Eestis vist ongi. Natuke annetatud, mõni Šuura lapse klassis juures ja mis seal ikka.
Tuumasõja oht? Naah, sel teemal isegi suured pabistajad ei viitsi pablada. 
Ja mul on nii halb! Andke häireolukord tagasi! NII palju parem oli olla!!!!!!

Mis siis minu jaoks muutunud on? Üks inimene fb-s, kes mulle enne ka suht meeldis, meeldib nüüd väga. Eestivenelane, kui te inimesi rahvusteks jagada armastate, aga ei tema ega mina armasta. Loeb inimlikkus, mitte keel, usk, kodakondsus. 
Ta on mu nii suur lemmik, et ma olen isegi paar korda mõelnud temaga elusast peast kohtuda. 
Ainult mõelnud. Me ainus päris kohtumine oli mingi 8-9 aastat tagasi. Aga see mõtegi peaks lemmikluse tasemest aimu andma.

Kodus on natuke rohkem konserve varuks. Natuke, ma olen konserviostja ka muidu, oad, kikerherned, kookospiim, sprotid. Aga nüüd on mõned tuunikalakonservid ka.

Mul on purk himaalaja soola, sest peensool hakkas otsa saama ning kui ma olin poes avastanud, et hei, PAN-soola on! avastasin ka, et himaalaja roosa maksab kilo kohta kaks ja pool korda vähem. 

Peensool pole ikka veel otsas, kuigi soolavaka põhja tuleb kaapida, et pool teelusikatäit kätte saada. Normaalne sool aga hakkab poodidesse tagasi tulema. Phmt võib öelda, et paanitsesin üle, aga tõsi on ka, et ega mulle sõjatagi meeldi tunne, et igasugude sool HAKKABKI PÄRISELT elamisest otsa lõppema.  
Sest ainult peensoola kodus pidama hakkasin juba palju aastaid tagasi. 

Kas midagi on veel teistmoodi ... mõnede toodete puhul lugesin väikesi kirju, et kindel olla: pole Venemaal toodetud. Väike kiri oli jube väike. Mõtlesin, et mulle vist on prille vaja. 
Olen sellest mõelnud viimased 7 aastat. 
Selgelt ei ole mure piisav, et selle pärast midagi teha. 

Ibukavarusid täiendasin, aga et nüüd on uus pakk juba lahti tehtud ja sealt mingi 10 tabletti võetud, ei lähe see väga millegi erilisena kirja. 

Jep, minu senised sõjamuutused elus.
Peale selle, et oli nii hea JA nüüd on kontrastina nii halb.