Keeleminutid inglise keelega

Elk on teatud sorti suur deer. 

Ei, mina ei mõtle inglise keeles, kuigi ka minul tuleb vahel ette olukorda, kus mul on meeles inglisekeelne sõna, ent mitte eestikeelne vaste. Aga üldiselt ma ikkagi tõlgin endale jutu ära ja kui siis tõlkes asi ei tööta, olen senikaua hädas, kuni TÄPSELT aru saan, mis öeldi. Ehk kui: "Hirv on suur loom, aga see ei tähenda, et aeglane. Ta on hirvedest üks kiiremaid," kuidagi arukas ei tundu, pean kohe järele uurima, et mis vahe on deer'il ja elk'il. 

Sain ka teada. Elk on teatud sorti suur deer. 

Muidugi olen seda varemgi uurinud, sain ka siis teada, ent unustasin ikkagi ära. Sest ma ei mõtle inglise keeles ning mul ei ole seega ses keeles tunnetust.
Tunnetus on eesti keeles, aga meil on hirv hirv. Ja kuigi vahel võib ka metskitse kohta "hirv" öelda (sest "kits" on see, kes teeb mök-mök ning vaatab sind kollaste jahedate kitsesilmadega, mitte hingestatud hirvesilmade omanik!), pole mingit vahet suure hirve ja väikese hirve vahel.

Hästi veider sõna on humble - kui tõlkida see alandlikuks, humbleness kui alandlikkus, on tulem eesti keeles lihtsalt vale. Sest eesti keeles "alandlikkus" ei ole hea asi. "Alandlikkus" tähendab enda halvemaks, nõdremaks, viletsamaks uskumist ja ühtlasi roomamist teiste jalge ees. Ma-ei-kõlba-su-varbaidki-lakkuma-aga-teen-seda-ikka, sest olen nii alandlik.
See on selgelt negatiivne joon.
Ja siis loen tõlkeraamatuid, hullem, tõlgitud artikleid peavoolumeedias, kus kinnitatakse, et alandlikkus on õnne ja edu võti - ja juhe jookseb sirinal kokku.
Sest sõna humbleness on positiivne. See ei ole "alandlikkus", see on midagi muud, millele eesti keeles ühest vastet pole, ja sedasi tõlkijad teevad karuteene nii algtekstile kui eesti keeles lugejale, sest nad ülistavad omadust, mis EI ole kuidagi hea. Ja ei olegi. On äärmiselt destruktiivne uskuda, et ma ei kõlba, ma teen halvasti, ma olen nii vilets - aga uskuda, et kui ma sedasi usun, teeb see mind õnnelikuks ja edukaks, on veel eriti hull. 

Humble on teistmoodi. Kuidagi ... positiivselt tagasihoidlik. Teed midagi sitaks hästi ja samas usud, et teine tegi ju ka väga hästi, sama hästi, EI ole alandlik suhtumine. See on midagi muud, ent selle kohta ei ole meil eraldi sõna.
Ja siis tõlgitakse "alandlikkuseks" ja NO MIDA PERSET???

Oh, ja kui ma juba hädaldan tõlgete üle, toon ka ära oma hiljutise fb-postituse.

Kas see on ainult minu tunne, et "ellujääja" ei kõla tegelikult õigesti?

Idee järgi on see sõna tooniga: "Ma ei ole ohver, ma olen ellujääja," aga täpselt see ongi ainus lause, kus see õigesti kõlab.

Üldiselt on "vägistamise järel ellujääja" ja "peksmise järel ellujääja" ju see, kes napilt-napilt pääses surmast ja palju hädisem, kui "ohver" olekski. "Ellujääja" on keegi, kes oleks peaaegu surnud ju?!

ja kommentaar hiljem, kui keegi vastas, et ellujääja võitleb

ütleme, kus ma naturaalselt, mitte õpin-olema-arvestav, seda sõna kasutaksin: laevahuku järel on ellujääjad, rünnaku järel on ellujääjad, maavärina järel ellujääjad. Ellujääja ei ole keegi, kes võitleb, ellujääja on keegi, kel lihtsalt vedas - või oli ta mölakas ja jäi ellu teiste arvel. Siis on ta palju mölakam mölakas, kui ükski surnud mölakas ongi. Sest kui halb tegu toob tasu, on mul raske seda andeks anda.

Kui ei too - on kergem.

ja

no ohver võib ka surnud olla.  või vähemalt vigastatud. "Ellujääja" pääses eluga, tema ei surnud.

Aga mu jutu aluseks on kõikvõimalikud "rape survivorid" ja "abuse survivorid", mis peaks olema võimestav sõnastus ja "ärge olge ohvrid, olge ellujääjad"", aga mu jaoks ei kõla üldse nii. Kõlab just vastupidiselt.

"Sa jäid vägistamise järel napilt ellu, ohjah, nii halb, nii hirmus, nii jube!"

Eesti keeles ei ole selget, intensiivset ja tugevat vahet ellujääja ja ellujäänu vahel. Tegelikult ma kahtlen, kas "survivor" isegi inglise keeles algselt kuidagi aktiivne sõna oli. Nad lihtsalt hakkasid seda niiviisi kasutama. 
Toimis. 
Huvitav, kas eesti keeles hakkab ka toimima?

Asja kolmas külg on, et ma ei ole IIAL aru saanud, miks mingeid 40 päeva söögita merel loksunuid või külmunud jalgadega mäe otsast alla roomanuid vms kangelasteks peetakse. Ma näen neid kui: "Nii väga kartis surma, et ükskõik mis oli parem, saaks aint elada" ja ei tunne üldse kaasa. 
Ma ei saa aru elada tahtmise kangelaslikkusest. 
Nagu ÜLDSE. 
Mus ei teki mitte mingit imetlust, ainult imestus, et niimoodi ka saab.

See lihtsalt sobib liiga hästi

Mul oli surma-aastapäev. 
9 aastat. Järgmisel aastal on juubel.
Tähistasin - no ma eriti ei tähistanud, aga tegin igasuguseid jaburdusi täiesti surmapäevast sõltumatult. 
Ma küll oletan, et programm Noored Kooli (ei pea noor olema, et seal osaleda) ei taha mind, sest ma ei suuda täiskoormusega töötada, nagu nemad ette näevad, aga kandideerisin sinna. 
Ja kirjutasin Keila linna sotstöötajale, et saada teada, kuidas kvalifitseeruda Toidupanga teenusele. 
Ja tegin õunapomme. 
Ja üldiselt rääkisin paar päeva tagasi K-ga ja sain viimaks ometi kuulda, et tema jaoks olin tõesti significant other. 
Mis täitis mind helguse ja leebusega, sest üldiselt ma mõtlesin, et niimoodi defineerisin ainult mina. 
Nii et mul nagu on mingid head tunded ja mingid halvad tunded ja lootus ja lootusetus ja ... no see laul, noh.

Leparida rinna sees

Kui "lepp" tähendas vanasti verd (ja lepatriinu oli "verekarva triinu"), kas "leplik" on see, kes aina verd jookseb? Või see, kes on verine, ükskõik miks? Ometi mitte see, kes aina veristab?!
Haa, või kes on "lepitaja"?

Tegin lahti "meie romaani", sest pärast õppimist, kuidas hea tunne ei ole alati adekvaatne kirjutatu headuse tõestaja, tekkis tugev soov asi üle vaadata ja läbi käia. 

Veidi hirmus on. Mul mitte meeles olnud pisiasjana oli vaade mitte ühele leheküljele, vaid kahele korraga. Kui ma selle ära olin koristanud - võeh, solvad mu silmi siin - ei näinud ma ühtegi numbriga allmärkust lehekülgede all ja otsisin niisiis teist, värskemat faili, kus need olemas oleksid. 
Ei leidnud. Vaatasin uuesti arvatavasse viimasesse kirjutusfaili, vaatasin kaugemale-sügavamale kui varem, ja leidsin viimaks ühe allmärkuse umbes kolmandas peatükis või sedasi. 
See ei kõlanud üldse hästi. Üpris nõme allmärkus oli. 
Nüüd on mul veidi hirm tööle asuda.

Eile rääkisin K-ga pikalt. Ta ütles muuhulgas, et tahaks veel mõned stseenid välja pakkuda.
Ütlesin: "Paku!" aga nüüd kardan. Sest tegelikult, TEGELIKULT, tegelikult pooltel kordadel oli tal ennem uusi asju pakkudes hea idee, aga pooltel kordadel ajas ta terviku tasakaalust välja ja kuna ma olin nii tema poole kaldus, nii innukas ja vastuvõtlik, tegin jõle palju tööd, et tema ideid tervikusse sisse sulatada. 

Ja mis mõttes on kogumaterjali 308 lehekülge??? Font Georgia, suurus 10, reavahe 1,5. 308???? 
Normaalse üpris pika raamatuteksti käsikirja lehtede arv on 100 ümber ju.
Suurem reavahe annab natuke juurde, ent ometi mitte NII palju?

Olgu, misiganes. 
Sõnu ei ole ebanormaalsel hulgal. Päriselt ka. 
Ent mul on natuke hirm. Jah, ma kaks lehekülge vaatasin läbi ja ei olnud ei väga hull ega väga imeline. Aga ma tunnetasin ära, kuidas ma tahan K hääle välja kärpida ja jätta ainult enda oma ning see ei oleks
a) õiglane
b) võibolla isegi mitte hea

Kui me eile rääkisime - kirjutasime - oli ta malbe, järeleandlik ja kõigega nõus, mida ma sõnastasin. Ehk ma tõesti, TÕESTI ei tohiks toimida nagu bulldooser. (Kaks l-i sihilikult.)
Ja pealegi - tema on meist kahest see normaalsem, tema hääl on võibolla rahvale hoopis pealeminevam. 
Mitte et ma tahaks pigem rahva heakskiitu kui enda oma ...
Ah, raske, raske. 

***

Mõtlesin järele. Mida ma tahan, mis paneb mind ennast armastatuna tundma. 
Kui minu eest võideldakse. 
See ei pea olema suur võitlus, piisab sellest, kui inimene läheb minu pärast teist teed mööda - aga kui ta teeb midagi minu pärast ekstra, minu heaks spetsiaalselt, teeb midagi, mida ta muidu ei teinuks ega oleks isegi plaani võtnud mõne teise jaoks, mul on hea.
Kui mind jäetakse minu enda hooleks, ise teab, saab hakkama, siis saab, ei saa, ei saa, mina tema pärast küll sammalt pahupidi pöörama ei hakka, ma võtan seda väga otse. 
Teda ei huvita.
Kedagi ei huvita. 
Elan, siis elan, suren, siis suren.

Mida ma mõtlen selle all, et ma tahan vajatud olla: et kedagi huvitaks. 

Eks ole, ega ma ei ole mingi nõrk ja hädine seejuures =) Mul ei ole probleemi võidelda, kuigi ma pigem kaldun seda tegema teiste kui iseenda eest.
Võtame igapäevase-argipäevase näite. Teise mõtteid kujutledes: "Aga ta loodab, et ma tulen," saan PALJU paremini end uksest välja mobiliseeritud ja kuhugi mindud, kui: "See oleks hea mu imagole, juba tuttavad tunneksid end kinnitatult ja võõrad saaksid tuttavamateks". 
See viimane miks-oleks-hea on: "Naah, ainult minu positsioon paraneks natuke? Ei hakka, ma ei taha, väkk." 
Aga "üks konkreetne tema ootab mind" - ja ma lähen. 

Noh, ja mul on vaja, et keegi võitleks ka minu eest.
Sest kui mina enam ei jõua, lähen katki ja saadan kõik kuradile, mul on väga palju rõõmu kellestki, kes paneb oma toimetused kõrvale, hoiab mind, lohutab mind või hangib mulle raha või teeb mulle pai või mis iganes - aga et ta läheks oma teelt minu pärast kõrvale, teeks midagi, mida ta tavaliselt EI teeks, on põhiline. 

Et keegi hooliks nii palju, et mind NÄHA, et saada aru, mis minuga toimub. 
Seda ma tahan. 
Et kedagi ei huvita? 
Nojah, ärge siis tulge hiljem ütlema, et MINA olin hoolimatu, kui rongi ette läksin. 

Ma loen praegu Backmani "Meie teie vastu", "Karulinna" järge, ja siin on stseen-osis, kus üks tegelane kaob. Temale VÄGA ebatüüpiliselt ei ilmu ta trenni, jätab õelastele kingitused voodile ja lihtsalt ... pole seal, kus oodatakse.
Inimesed lähevad murelikuks. Üks tuleb talle koju küsima, mis toimub, kas kõik on korras, et ta trennis polnud? Teda otsitakse tema tavalistest kohtadest ja metsast ja kui vanem õde ta sealt metsast leiab, on mingi "oh, nad on nii külma kestaga seal, ei ütle üksteisele eriti midagi, kuigi tunded möllavad sees"-kaudkirjeldus.

Kui MINA sedasi metsa läheksin, eriti kui ma jätaks oma pojale ka mingi kirja stiilis "vii koer hommikul ja õhtul välja", keegi ei hakkaks otsima ka enne 36 tundi. 
Leidmisest rääkimata. 
Minu variant on minna metsa ja kui külm hakkab, tulla koju tagasi. 
Muidugi oleks ka jube häiriv, kui ma ei saaks oma elu elada, nagu tahan, pidevalt keegi muretseks. Aga ma ei taha ju, et pidevalt keegi muretseks, ma tahan, et kui asjad päris persses on, kui ma olen seda väljendanud ja väljendanud, et keegi reageeriks ka.
Et keegi hooliks.  

***

Mõtsin, mis silte siia postituse külge panna ja panin "uned ja unelmad".
Sest see on unelm. Ma kauuuuuuuuuuuuuuuua arvasin, et ootus ja lootus, "aga ükskord algab aega", kui keegi minu suhtes nii tunneb, et NÄEB mind ja võitleb minu eest. Aga nüüd olen üsna omaks võtnud, et seda ei tulegi. MINA olen see warrior siin, kui mina võitlen, siis ma võitlen ja kui ma enam ei võitle, ei huvita see kedagi. 
Peale mu enda, tähendab. 
Kui mu vajadused on täidetavad nii, et keegi seepärast ringi tegema ei pea, neid täidetakse ka vahel. Aga kui ei ole ... oot!
OOT!
See, et too ühisraamat kirjastada võeti, on ikka asi =D
Ja kellegi teie poolt - mul on kahtlused, ent mitte teadmist - saadeti väga väga naise kruus! Ja need kõrvaklapid - neid kandis küll mu tütar, kui aus olla, mina klappidest muusikat ei kuula, kuitahes nunnud ja karvased nad ka oleks. Aga tulid postipakiga ja OLID nunnud ja karvased!
Ja kohv ja kontserdipilet ja ...
Olgu, on inimesed teinud ringe mu pärast, on! Aitäh!

Olgu, Kader, ma viimistlen ja teen ja olen ikka rõõmus =)

Uh, need tunded!

On täiesti hämmastav, et mus peitub nii palju lootust!
Kõpitseda oma lugusid, et "Loominguga" õnne proovida, ei tundunud veel üleeile teema. Aga kuidagi ajas mus juuri teadmine, et Udo Uibo, Teh Vanameelne Mees, ei ole enam "Loomingu" peatoimetaja, äkki Indrek Mesikepp on natuke vastuvõtlikum ... ja siin ma olen, läbi lugemas, parandamas ning lootmas.
Jaa, alati on parandada. Mida ma õieti mõtlesin, arvates, et kirjutan valmis ja on hea??? Olgu, see oli tunde pealt, tunne oli hea.
Vaadake, kuigi ma olen aastakümnete jooksul õppinud oma halbade, kurbade, meeleheitlike, masendunud jne tunnetega toime tulema, sest ON VAJA, mul ei ole üldse kommet ega harjumust mitte usaldada oma positiivseid tundeid. Nende üle mõelda ja neid vaos pidada. 
Positiivsed tunded on imeline aare, neid tasub ainult üles peksta ju?!
Ainult et kui pärast tuleb pettumus, on see räme. 

Räme.

Ühtlasi tõden, et isegi too lugu (vanast ajast, mingi 5 aastat vana), mille omast arust olin juba nii heaks teinud, kui andis, nii heaks, kui andis, paari aasta eest tegin ta veel paremaks ja ümber ju - vajab ikka veel parandusi. 

Ma küll arvan, et mul on edaspidi meeles. 
Aga siiski. 
Kui ma jälle hakkan siin kirema, et kirjutasin nii hea asja, võib mulle vabalt öelda, et see on kindlasti hea, AGA mitte täiuslik. Oota paar nädalat, no paar päevagi, ja siis vaata uuesti - sul on endal hea meel, kui mingi asi pooleteralisena välja ei lähe, ja no viimistletuna on suur võimalus, et teistele meeldib ka rohkem.

Sest ma arvan praegu küll, et vähemalt ses osas on nüüd meeles mitte tunde pealt arvata, et ONGI JUBE HEA ASI kirjutatud, ent ega ma tegelikult ju ei tea, kuidas läheb.
Ma ei ole rõõmu, innu ja vaimustuse ohjamises eriti kogenud.
Muide, seepärast olin ilmselt vanasti ka nii hea armuja - et ma TEADSIN küll, et armudes lähevad inimesed jaburaks, ilmselgelt mina ka, kuid iga kord, kui armumisest ka suhe tuli, oli pärast (väga pärast, ma kipun kaua armunud olema) shokk.
Umbes kaks aastat peale suhte lõppu see tuli.
Arusaamine, et mu prillid olid NII roosad, ma nägin NIIIIIIIIIIIIIIIII mööda, kuidas nii valesti hinnata üldse võimalik on, võinuks anda mulle vihje, et mu positiivsed tunded on täiesti kontrolli alt väljas. Aga kuna ma lihtsalt PR enam ei armu, mul ei olnud vajadust sel teemal mõelda rohkem kui "nii hea tunne ikka!" kui Sanji ja Zoroga korraks näkkas. 

Nojah. Nüüd siis mõtlen. 
Mõtlen, et häid tundeid tuleb ka valvata. Kusjuures viha osas sain sellest aru juba ammu - et võib vihastada, vihastamise mõnu on oluline, aga EI või inimesi lüüa, tõugata, sakutada vms kehalist selle käigus. 
Ega ma ei ole päris kindlameelne ses osas olnud. Pikk aeg viimase teistele põhjustatud häda järel vahet - ja enam ei olnud sisemuses hoiatust "MITTE INIMEST!" Aga pärast seda, kui jõe ääres koerakartjale peaaegu kallale läksin, meenus.
Ma olen vahepeal veel kehaliselt võidelnud (vt nt vastu astumine naisepeksjale), ent kuna mina kordagi teisele viga ei teinud, ainult mulle tehti, mul ei tulnud meelde, et EI TOHI. Aga kuna koerakartja-mees, kui ma tema juurde trampisin, üldse vastu agressiivne ei olnud, vaid tõmbas tagi üle pea ja teeskles surnut, leidis aset vaimuselgushetk. Et mis ma siis nüüd teen. Oi. Oioioi! Ning nüüd on taas meeles, kuidas löö ASJU, räuska, trambi ja sisise, aga ära mine füüsiliseks, väga väga naine! 
Ma olen piisavalt hirmuäratav selletagi. 

Njah, aga hoida vaos indu, vaimustust, hellust ... ses osas pole ma üldse osav. 
Kurat, ma isegi ei teadnud, et nii oleks vaja teha. Kõik see "võta asju nagu nad tulevad, ära eelda" sai mult ainult kurje mõtteid, sest kui ma ei eelda, et jama pole igavene, on tulemuseks lihtsalt meeleheide ju? Aga et vahel eeldan häid asju ja need ei juhtu ning siis on HALB? Jah, see juhtub isegi MINUGA mõnikord! Oi, et nõnda saab, oli üsna ootamatu avastus. 
Kuigi minu meelest meeleolu talutavana hoidmise võti pole "ära eelda!", vaid "tunded ei ole alati päris usaldusväärsed, anna aega rahuneda!" 
Kui elu näib roosiline tulevat, ei tähenda see veel, et peaks edasi tormama, jõudmaks nende roosideni. Naudi seda, mis on, ja tasapisi jõuavad mõtted tunnetele järele. 

Välja arvatud viha korral. Viha peale tulles küll ei tasu rahuneda ja oodata :D
Vihastada tasub kohe, muidu on hiljem lihtsalt piinavalt kahju kõigi tegemata tegude, ütlemata sõnade jms pärast.
Ei, ma olen ka neid meeme lugenud, kus öeldakse täpselt vastupidist. Et jäta vihahoos ütlemata ja siis pärast on nii tore, rõõm ja õnn.
Eip. Proovitud, väga korduvalt. 
Mul on "jätsin vihahoos ütlemata ja nüüd ketran juba teist aastat peas, mida oleks ikka võinud öelda ja kuidas talle näidata, et ta minu meelest täiega nõmedasti tegi". 

Mulle MEELDIB vihastada. 
Päriselus.
Netis see millegipärast ei toimi. Või noh, kui ma vihastan, on ikka tore, ent enamjaolt ma mitte ei vihasta, vaid mul tuleb ahastus teemal: "Nad ei saa must aru!" ja see ei ole üldse tore tunne. 
Kõige halvemate top kolmes sees.

Nojah, aga nüüd ma parandan jutte ja see on jälle hea tunne =P Nad tunduvad nii palju paremaks minevat, täielik rõõm.
Püüan mitte liiga indu täis minna ainult =)