Tahaks meeldida

Disclaimer

Ma nüüd vaatlen ennast süngemalt (realistlikumalt) ja tõsi on, et vahel ma teen inimestele haiget täiesti kogemata ja jaburatel põhjustel. 
Kord tegin ma mingit rinnavähikampaaniat kaasa fb-s ja teatasin selle raames, et olen lesbi, mispeale üks päris lesbi soovis mulle õnne ja sai vastuseks: "Kommenteerisid, nüüd jaga ühte neist teadetest!" sõnumi. Ja mul üldse ei tulnud pähe ka, et see võib haavav olla talle. Aastaid hiljem hakkasin mõtlema, miks heast tuttavast korraga suht vaenulik sai, milles kühvel. 

Sest ma TAHAN alati head. Mul on parem tunne, kui kellelgi on parem olla minu pärast. Jep, ma olengi see koer:

Nüüd - ma ei tee asju selleks, et teistele meeldida. 
Aga ma tahan hirmsasti, et neile meeldiksid asjad, mida ma teen. Eesmärgita neile meeldida. Ja mulle jäävad jubedalt meelde igasugused pisiasjad, mis teen ebatäiuslikult. 
Mitte et keegi teine hiljem mõtleks asjadele, mis ma valesti ütlesin, et "tulev aasta" on tegelikult juba kuu aega peal olnud või et tegelikult ma olen elanud kolme mehega koos, mitte kahega (kuigi selle kolmandaga me kooselu ajaks polnud paar, ta oli selleks ajaks paaris hoopis mu sõbrannaga, kes ka seal elas). 
Aga mina ise tahan hirmsasti olla aus, täpne ja sellega ka kõigile meeldida. 

Et see ei käi hoopiski sedasi, kui mina mõtlen, on teisejärguline. Et tegelikult inimestele meeldimiseks peaks tegema asju, et inimestele meeldida? Ma ei taha teha asju nii, et inimestele rohkem meeldiks. Ma tahan, et inimesed oleksid sellised, et neile meeldikski, mida ma teen.
Kuigi ikka vahel meeldib neile ka. Viimasel ajal on minu vastu veel ja veel lahke oldud - inimesed, kellest üldse ei ootaks, et nad mulle mõtlevad, mõtlevad ja räägivad ja teevad armsaid kingitusi ja wtf. 
Olen hurmatud. 

Aga ma olen ka praegu seestpoolt hästi katki, põhjata kauss, mida on võimatu täita. 

Sest tõsi on, et mul endal ei ole rõõmu suurt millestki, mida teen. On asjad, mis tapavad aega efektiivselt, nii et ma ei tunne pidevat häiritust, aga kui magamine välja arvata, ei ole need ükski sellised, mida ootaks ja tahaks. On lihtsalt "võib ju kah".
Kui ma suudaksin, magaksin kogu aeg, aga esiteks ma ei suuda - uni läheb ära - ja teiseks on päeva alguse õudus "Nii palju asju on teha vaja!"-õudus ja õhtul enne magamist on rahutunde peamine allikas: "Ma olen kõik ära teinud, praegu ei saa rohkem teha, võin rahus magama minna". Ja no seda tunnet ei oleks, kui ma päevad ka maha magaksin. Siis oleks ainult lõputu süütunne, et ma teisi kurnan ja ei hoolitse ja võeh. Ei taha mitte mõeldagi.

See läheb kunagi üle. Lootus jääb.

Vahekokkuvõte

* Depressioon on jõle
* Mul on depressioon
* See läheb kunagi üle, vähemalt see päris rõve osa
* Sest senine elukogemus näitab, et läheb
* Mitte et seda lihtne uskuda oleks
* Mitte ka, et ikka edasi, ikka edasi, ei sammukesti tagasi - iga "Oh, nüüd on parem!" järel tuleb "Ei, nüüd on halvem"-päev
* Et esimene ega teine proovitud psühhiaater mulle ATH-diagnoosi ei andnud, ei tähenda, et
    a) mul ATHd pole
    b) kunagi kelleltki diagnoosi ei saa
* Ma ei pea depressiooni harjal ja verivaesuses järgmist tasulist psühhiaatrit orgunnima. Võin oodata.
* Kuigi vbla on see nagu "kindlasti ma saan lapse, vaja ainult kannatlik olla ja oodata"
* Siiski - asju, mis võivad hästi minna, on
    a) Poja üleviimine järgmisesse klassi
    b) Üsna ebatäenäoline, aga siiski võimalik, et romaanivõistlusel hinnatakse me sitaks head romaani millegagi
    c) Depressioon läheb üle
    d) Ukraina võidab sõja
    e) Putin sureb
* Et hetkel tundub kõik halb, ei ütle midagi asjade tegeliku seisu kohta
* "Tšempionide eine" on kohutavalt depressiivne raamat. Selle uuesti lugema hakkamine oli suur viga. Panen riiulisse tagasi ja võtan Goodreadsist maha
* Võtsin asemele "Elu elu järel". Seda mäletan mõnevõrra leebemana. Mis ei tõesta midagi, "Tšempionide einet" mäletasin ka humoorilisena
* Ma ei kurda siin enamiku asjade üle, mille üle võiksin kurta, sest krt, depressioon ei ole elusündmused, depressioon on mu keha reaktsioon neile ja reaktsioon on: "Kõik on halb, millelegi ei tasu loota"
* Üks vahepealne päev oli parem, siis vaatasin, et näen krdi hea välja sedasi kõhnana
* Kahjuks läks see päevaga üle
* Tähendab, mitte kõhnus
* Ma ei pea täna rohkem tegema - vähemalt mitte suuri asju
* Ma ei pea oma elus mingeid tähtsaid otsuseid ja valikuid tegema isegi lähinädalatel mitte
* Kellelgi ei ole parem sellest, et minul on halvem
* Ükskõik kas ma muretsen või ei, asjad lähevad ikka nagu nad lähevad, nii et ei tasu siis muretseda, eks?
* Maailm saab hakkama. Ma ei pea seda päästma kuidagi

Arukalt rusutud

Oh, ma sain aru. 
Ma ei saanud ATH diagnoosi, sest psühhiaater vaatas, et ma olen selgelt depressioonis ja kui ta mult küsis, mis pani mu arvama, et ATH, vastasin, et mul on juba kohutavalt kaua depressiooni ravitud ja ei ole parem. Siis hakkasin vaatama, et ma tegelikult olen hoopis ATH-ga. Esialgu ei arvanud, et oleksin, lugesin peaasi-lehelt sümptome ja need ei klappinud, ent siis uurisin põhjalikumalt ja leidsin suuri haakumisi. 
Ja noh - on ju tavaline, et inimeste pähe mahub täpselt üks mõte. Ma ise unustan kogu aeg ära, et nii käib, aga nii käib. See ei ole isegi esimene psühhiaater, kelle peal ma seda näen. Tuleb idee: "Aga tal on depressioon," ja sinna ei mahu enam teist ideed, et tal võib ATH ka olla, selline mitte-päris-tüüpiline, sest ta ütles ise, et autism ka veel. 
Ja mul ON depressioon. Selles osas on tal õigus. Erinevalt sellest psühhiaatrist, kelle arust mul oli psühhoos. 

Ikkagi on mu kokkuvõte kogu sellest diagnoosi-jahtimise-draamast, et olen nii väsinud võitlemast. Kas ei võiks nii, et asjad on lihtsad ja sõbralikud, ma saan, mis ma tahan, ma ei pea võitlema?
Jaaaah, tegelt ma ei pea. Ma olen torm, mitte ei paindu tormi ees vms - aga ma millegipärast võitlen ikka. Ja saan kogu aeg kaela. Sest maailm on hoopis teistsugune, kui ma ette kujutan, ja kui ma ka omast arust kõik õigesti teen, läheb ikka, nagu läheb. 
Ja siis on hulk inimesi, kes üldse ei hooli sellest, kas nad teevad Õigesti või mitte (hei, Epp! lehvitan!) ja on hirmus palju õnnelikumad kui mina. 
Täiega ebaõiglane. 

Aga noh - ega elu ei olegi õiglane, eks. Õiglus on inimeste väljamõeldis. 
Ma rabelen enda pooleks, ma ei näe enam, parem käsi väriseb nii hullusti, et ei suuda isegi pliidinuppu keerata, ja see ei huvita mitte kedagi peale minu enda. Poeglaps on (jälle) haige ja selle asemel, et õppida, mängis poole ööni Overwatchi. Ei, ma tegelt ei arva, et ta peaks aina õppima ja õppima ja ei tohi elu nautida, eriti kui on nagunii haige ja nautimine on raskendatud. Aga ma olen kogu aeg rõhutud, mul on kogu aeg tunne, et ma ei tee piisavalt hästi, peaks ikka veel paremini, ja no hästi lihtne on ajul võtta poja käitumine ja tänitada selle juurde, kuidas ma peaksin teda survestama selleks ja tolleks ja too kolmas on ka tegemata, vene keel, teine teema vene keeles, kirjand ümber kirjutada, blablabla. 
BlablaBLABLABLA!
Jaaah, ma tean, et ainus, mis vahetult-tegelikult minu elus halvasti on, on haigus mu kehas. 
Aga ma ei jaksa enam ... jaksan ikka. 
Sest alternatiiv on ära surra ja no nii kaugel ma omadega ei ole. Ma olen rõhutud, aga mitte meeleheitel. 

Ahhhh, aga ainus võimalus, mida ma näen hea enesetunde tekkimiseks, on veidi selget surmaohtu. Kust ma seda saaksin, huvitav?

Läheb arusaamatult hästi vahel

Olgu. 
See oli täiesti pöörane. 
See ON täiesti pöörane. 
Ma olen
a) täiesti segaduses 
b) väga hurmatud
c) täiesti täiesti täiesti segaduses
d) väga tänulik

Mu poja sõber saatis talle snapi: "Jou, sa staffi tahad v?" ja pildi kotist, kust pealt paistis paar sokke. Poeg mõtles, et mingeid sokke on üle, ok. 
"Miks mitte," kirjutas ta vastuseks. 
"Ok, olen viie minuti pärast su maja ees," kirjutas sõber. 
Ja siis oli ta viie minuti pärast meie maja ees, andis mu pojale kotitäie asju ja ütles, et kui pole parajad, andku tagasi, olgu siltide ja kottidega hell enne proovimist, palun. 
Poeg andis au - aknast nägin - tuli tuppa tagasi ja vaatas kotti sisse. Oli vapustatud. Järgnevad kolmveerand tundi proovis ta uusi riideid. Seal oli boksereid ja sokke, jaa, ja siis 5 T-särki, kahed lühikesed püksid, ühed pikad püksid ja pusa. Mitte mingilt kiirmoe-odavketilt, vaid firmalt, mille teksad ma endale ostsin, kui keskkoolis käisin. Päris head teksad olid. Päris kallid ka. Ma kandsin nad ribadeks. 
Kõik pojale antu oli ideaalses suuruses peale ühe paari lühikeste pükste, mis olid veidi laiad. 
Nagu. 
See sõber ei ole mingi rikkur. Vastupidi. Ta on selline ... raha osas väga mõistlikust perekonnast, mingit laristamist sealt ei paista. 
Poeglaps saatis lademes küsimusi. Vastu sai ebamäärasusi ja põiklemist, "ema aitas" ja "merry christmas!"

Kas ta ema loeb mu blogi, teab, et ma olen vaene, sai rahaga pähe ja kulutas osa mu poja peale? Või mida? Kuidas tuleb üks teismeline poiss sellele, et osta teisele kotitäis riideid, isegi kui "ema aitab" rahaliselt?! Ma arvan, vähemalt 200, tõenäolisemalt 300, vbla ka ligi 400 raha kogu kotitäis?!?!? 
Ma ... ma ... teate, üks inimene (aitähhhh!) saadab mulle iga kuu raha kohvi või muu jaoks, üks teine (aitähh!) mineraalvee vms jaoks. Inimesed on nii ilusad ja head! 
Nagu ... ma tahaks heldimusest nutta.

Poeg pidi kappi ruumi tegema, et ära mahuks. Ta garderoob peaaegu kahekordistus hoobilt. Eriti T-särkide osas - ma olen juba kuid mõelnud, et juurde oleks vaja - ma varsti lähen kaltsukatretile ... aga pole läinud, sest ega ma ei kipu tegema asju, mida hädasti just nüüd vaja teha ei ole. Lihtsam oli sinise särgi kaenlaalune auk kinni nõeluda ja käib veel küll. 
Nüüd ... nojah, polegi vaja vist.
Või midagi. 
Neid asju on nii palju!
Ma ei tea, mida sellele sõbrale vastu teha ka. Ei paista väga selline mees, kes jubedalt raamatuid tahaks, aga midagi muud mul ka üle ei kipu olema. 

Ma ei tea ... aga tänulik, oojaa.