Igapäev

Mitte-halb enesetunne jätkub. Täpsemalt käib halb välgatustena, aga ei vajuta mind kogu aeg ligi maad ja jee. JEE!
See-eest olen väsinud.
Jaa, ma olin enne ka väsinud, kuid kuna mul oli nii rõve olla, ei tundunud väsimus kõneväärt. 
Teate küll: inimesed, kes on muidu väga rõõmsad ja õnnelikud, jaksavad häiruda koerakarvadest või plekkidest aknal, mis sita enesetunde puhul lihtsalt ei huvita. NB! Kui ma jälle hakkan oigama, et koer ajab NII PALJU KARVA, teadke, et mul on hea olla. 
Muide, ta ajab karva praegu. Toakoera asi: tema kaks karvaajamisperioodi aastas on paigutunud jaanuar-veebruar ja juuli-august. See lihtsalt ei tundu teemana, mil mul midagi öelda oleks.

Tuleb meelde, kuidas vaidlesin siin Kaamosega, kes tõi näite katkiläinud taldrikust ja kuidas see teda hullumeelselt kurvastas. Jaa, sellest: "Kõik on persses ja nüüd see veel ka!" asjast ma saan aru. Aga ikkagi tuleb selline ahastus peale ootamatu juhtumise peale ju? Ma ei kujuta hästi ette, kuidas inimesel tekib kõikemurdev ahastus teemal: "Kõik on persses ja aken ka sama must kui eelmisel nädalal!"
Võibolla nii saab. Aga see ei tundu mulle loogiline. 
Vbla lihtsalt mu oma elu teistsugused kogemused.

Nojah, nii et ma olen väsinud. Kogu aeg. Varasel pealelõunal pole päriselt ärganud. Hilisel pealelõunal olen juba kurnatud. Ja siis kurnan end õhtuni veel surnumaks, üritan magada hilist lõunaund, mis erinevatel põhjustel ei õnnestu, ja kukun kuskil 1-2 ajal voodisse. Magan 12 tundi. 
Enamasti valutab mingil hetkel ka pea. Lõunaunega õnnestuks seda vältida, aga kui ma lähen voodisse ja leban seal liikumatult, aga tunni ajaga magama ei jää, no siis nii on. Tõusen jälle üles. 
Ei, puhkus on see lebamine ikka. Lihtsalt veel efemeersem, kui unega puhkus oleks. 
Aa, et on hulk inimesi, kes puhkamisega, eriti magamisega, puhkavad end välja?! 
Pfffff ... õnnelikud inimesed, oskan ma ainult öelda.

Palun, ärge mulle parema päevarežiimi teemal nõu andke. Esiteks on praegune rütm kestnud umbes nädala, lihtsalt mulle tundub see igavikuna. Teiseks olen umbes kõik võimalikud rütmid läbi elanud, enamasti isegi mitte tahtega korrektiive teinud, vaid nii on läinud.
Vahet pole.
Ikka väsinud.
Need eelmised vorstiokse-antikad natuke aitasid, aga kuna väsimus oli ainus asi, mille vastu nad aitasid, pole mul mingit huvi nende juurde tagasi pöörduda.

Üldiselt olen igal rindel tahtega enda muutmise vastu. Sest mulle see kunagi head pole teinud ja tegi mu hoopis täiesti katki. Korduvalt. Nii et ma soovitaksin kõiges kuulata ennast ning anda endale, mida tahad. Kehakaal, söök, uni, trenn, lugemine, kirjutamine, töö, kool ja nii edasi.
Probleemid kerkivad ilmselt siis, kui tahad kogu aeg kõike (ma väga uduselt mäletan, kuidas tahtmine käis, aga no teoreetiliselt taipan), või kui midagi ei taha. 
Selle viimase osas olen tarkur. 
Teate, ma ei taha isegi last enam. 
Aga noh, keefir tundub hea ja eile lugesin ühe väga õhukese raamatu lõpuni. Vbla läheb paremaks. 

Tänan, see juba on

On parem.
Kolmat päeva juba meenutab halb end hetkevirvendustena, ent taandub kohe, kui märgatud. 
Mitte et hea oleks. Mitte ka, et ma, ahnepäits, ikka ei tahaks, et hea oleks. Aga halb ei ole. 
Ja see on "tabljuu" nagu mu poeg ütleks. Ehk w ehk win ehk võit. 
Olen duloxetiini suhtes hästi meelestatud. Sest KUI kopp ees mul oli sellest, et kogu aeg on halb ... palun, ärge andke seda tagasi. TÕESTI ei taha. Pole hea, pole hea, kahju on, aga saab hakkama. 
Aga halb on HALB. 
Valu on valu. Vaimne valu ei ole kvalitatiivselt teistsugune kui füüsiline. Ja see on kohutav.

Üleeile - selges seoses halbolemise puudumisega - suutsin end pidurdada liiga palju tegemise ees. Ei läinud ujuma. Ei võtnud kapi pealt tolmu. Tegin küll curryt, mis oli juba natuke ülearu, aga ei soojendanud riisi sinna juurde. (Mina sõin nuudleid, mille ära soojendasin, mu poeg valis ise, kas süüa külma riisiga või soojendada.) Ikkagi oli surnuksväsinud tunne, kuid vähemalt hoidusin hullemast. 
Mis on tabljuu. 
Eile käisin ujumas ja poes, tegin salatit ja üldse - ei olnud tark. Lõunaune asemel mängisin civilizationit. 
Tagajärg: peavalu. 
Aga no ma ka ei jaksa kogu aeg tark olla ja hoida end selle pisikese tera peal püsti, kus kõik tasakaalus. 
Võtsin sumatriptaani ja kuradile. 
Et ma tahtsin mängida ja mitte magama minna, on ka hea märk. Mingi hasart jälle, jai!

Jah, olen täna sellest ikka veel väsinud. Hästi väsinud. Ei jaksa toas kõndida, vaid lohisen-väsinud. 

Lõpetan nüüd teist kausitäit šokolaadimüslit keefiriga ja olen väga hämmastunud oma isukusest. Kooki veel ei taha, aga müsli keefiriga tundub ideaalne. Võibolla peaks mõlemat (müslit ja keefirit) poest juurde tooma. Hakkavad otsa lõppema. Ja homme ju ka päev. 
Jah, ma arvan, et kui mul on täna spetsiifiliselt nende toitude isu, nii jääbki. 
Vbla ei jää. Aga no - müsli ei lähe niipea halvaks ja keefirist saab häda korral alati pannkooke teha.
Või kama.
Või süüa purustatud banaaniga.
Või juua niisama.
Mulle meeldib keefir, oleks ühelauseline kokkuvõte.

Ja siis käisin duši all ja pobisesin: "Issake kui mõnus."
Kontekst on, et pool aastat vähemalt pole dušš "mõnus" olnud. Lissalt üks asi, mis on vaja ära teha. Kui peavaluga hästi sooja vett hooga kuklasse lasta, on leevendus ja phmt kergendav, aga kuna siis valutab pea, pole ikkagi "mõnus" ju.
Nüüd oli. Mitte niipalju, kui sõnade järgi võiks oletada - ei olnud niiiiiiiiiiiiiii mõnus, oo, jee, imeline, oli lihtsalt mõnus - ent edasiminek on tohutu.

Kui ma siin oma talutavaks muutunud elust aruannet teen, võib seda ka öelda, et suve esimeses pooles telliti mult üks lugu. Olen seda tasapisi kirjutanud ning kuigi ma ikka veel pole kindel, kas see on hea lugu ja tegelasi on väga vähe, aktiivselt sündmustes osalevaid tegelasi veel vähem, loodan parimat. Ja kirjutan.
5325 sõna juba ja kokku tuleb ilmselt midagi 10 000 ümber. On tore, et mul on midagi kirjutada, kuni "Devolutsioon" avaldamisele tuleb ja See Teine Romaan, mil pole isegi nime, seisab, küpseb ja ootab.
Sest tegelt ma ikkagi tahan kirjanik olla ja selleks on ainult üks tee: kirjutada ning loota, et kellelegi veel meeldib. Aga kuna mu teosed peavad seisma pärast valmissaamist, et ma siis nendega edasi tegeleksin, on ooteaegadel vaja midagi muud teha. Paaniliselt-maaniliselt ainult OODATA on vaimsele tervisele väga paha.
Tuleb midagi muud kirjutada, siis on tunne, et ma ei eksisteeri ühegi sihi ega eesmärgita. 
Ja olukord, kus seda "midagi muud" keegi ilmselt ka avaldada tahab, on eriti hea.
Jee.
Ehk siis kirjutan iga päev veidi ja arvan, et see on pädev meetod.
Mina teisiti ei suuda. Ja ma ei ole keegi teine kui mina ise. 

*** 

Eelnevaga mitteseotud tähelepanek: blogger teeb vahel kommentaaridega veidrat asja: laseb neil mitu päeva üleval rippuda ja siis äkki otsustab, et on spämm ja peidab avalikkuse eest. Nagu ... kui on kahtlane, peida kohe või kui sa näed, et ma olen selle päevadeks üles jätnud, ilmselt mind ei sega ja võib jääda! Miks sa neljapäeval otsustad esmaspäeval kirjutatud kommentaari kohta, et see on spämm ja peidame rahva pilgu eest?!

Ärategemine

Käisin ema juures kassi hooldamas. 
Tegelt on selleks palgatud mu poeg, aga ma ajasin ta täna üles poole kolme paiku pärastlõunal ja siis oli tal valida, kas minna jõusaali või kassi hooldama. Mõlemat ei jõua enne, kui õhtused plaanid peale tuleksid. 
Tal on päevane kuukaart jõuksis ka.
Ja siis ma ise pakkusin, et võtan kassi oma hoolde, sest mul on kuidagi hea ema tunne, kui ta jõusaalis käib. Mina tahtsin, et ta jõusaali läheks, sest siis on mul parem olla. (Kuna ta armastab jõusaali, teeb see ta rõõmsaks ja ma ju tahan, et mu poeg rõõmus oleks!)
Nojah, ja siis ma käisin kassi- ema- ja tütrekodus ning seal on kaal.
Kaalusin ennast. 
66 kg. 
Püha püss, see olnuks juba lausa minu kui väga heas vormis noore naise kaal ju, kui noor oleksin!

Või mu kaal Pärast Rongi, kui olin juba natuke juurde tagasi võtnud ja mitte enam täielik vrakk.
Igatahes see mõõt ja kaal, kus ma juba iseennast ka igatepidi ilusaks pidasin. Pean.
Ei, olen jätkuvalt kaunis küll, aga kuna see mind enam eriti ei huvita, oli kaalumise tulemus ikka parajaks šokiks. 66 ... ja seda riietega. 
Täiesti hämmastav. 

Depressiooni kõrvalmõju. Üsna hirmus õigupoolest - kuidas kaal üha langeb ja langeb. Järelikult ma ei saa eriti tervemaks, noh. Toit ei ole hakanud taas maitsema. Kui kõht on tühi, üldiselt läheb söök kurgust alla ja pole ebameeldiv.
Üldiselt. Vahel on. Õige toit tuleb leida - magusaisuga võileib ei sobi. Aga kui nälga pole, ei meeldigi miski. Ja nii ongi.

Raamatutega on veel hullem. 
Et lugemishuvi võib otsa saada, nii et paar lehekülge üle mõne päeva näib suure asjana, on täiesti veider.
Kusjuures ma olen ammu (loe: PR) minetanud Suur Lugeja olemise. Aga nüüd ma ei saa isegi väike oldud. 30 raamatut aastas tundub selgelt liiga suure arvuna, hea, kui 20 hakkama saan. 
Goodreadsis lubasin üldse 38 lugeda. 
Ei. Nii ei saa juhtuma. Ma ei suuda süüa, ma ei suuda lugeda, ja mis inimestel veel need asjad on, mida nad teevad? Ei, muusikat ma ka ei kuula. Lissalt ei taha. See ei anna midagi, võtab tähelepanu ja jõudu.
Sõnalist juttu võiks ka kuulata? Kulge, seda ei ole ma iial teinud. Raadio oli see asi, mis mängis muusikat. Kunagi ammu.

Aga raskete asjade tegemise ees ei ole mul pidurit. Ainult nende, mis nagu võiksid toredad olla ja meeldida, ees on. 
Asjad, mida ma ei tee mõnu pärast, saan ikka tehtud. Normaalse depressiiviku "ei tee midagi, ei suuda end motiveerida midagi tegema, parem tunnen end halvasti, sest asjad on tegemata," asemel on mul: "Teen ära, olen pärast kurnatud, pea hakkab valutama ja vihkan kogu maailma, sest ma nägin nii palju vaeva, aga keegi ei saanud õnnelikumaks, mulle sellest märku andmisest rääkimata". Ma teen, aga mul ei ole saavutusetunnet. On ainult: "Ilma tegemata oleks veel halvem."
Tegemise järel tuleb toibumisaeg mõnest tunnist pea nädalani, mille jooksul mul eriti rõve olla on. Ja siis kerkib enesetunne tasemele: "On halb, võiks midagi teha, et parem oleks," teen midagi - ja otsast peale. 
Ei ole ka seda, et ma ei teeks, sest niigi on hea - ma teen, sest on halb, ent kuskil mu sees elab lootus, et pärast on parem. Mõistusega tean, et pärast on sageli halvem ... nojah, aga kui tegu on piisavalt väike (käia koeraga poes, teha riisi ja kastet, imeda põrandalt tolmu jms), on pärast veidi parem ikka küll. Pealegi koer peab ju välja saama!
Lihtsalt jube kergesti läheb üle piiri. Kirjutada päevas 200 sõna, käia koeraga poes, teha kastmega riisi,  pesta nõud, nõeluda üks sokk ja üks tekikotinurk - ja juba ongi palju. Ja kui ma siis lisaks pesen kempsupoti ja käin duši all või viin pesu välja ja korjan pärast kokku, ongi juba persses. 
Ja nii on. 
Depressioonis mina on ikka väga nõrk.
Aga ma olen pärast 26. eluaastat, mil otsustasin hakata Oma Pojaisa Väärt Naiseks - kui too Pojaisa oli mu maha jätnud - väga tegutsemisaldis. Ma teen. Alati teen asjad ära. Mis mõttes ei taha? See ei ole argument mitte teha!
Muutsin enda täiesti ümber. Hakkasin Ärategijaks. Pojaisa ma peale esimest kahte aastat enam tagasi tahtnud, aga arvasin, et parem inimene olemine on ju mu enda huvides. Tahan olla inimene, kes teeb ära, mitte inimene, kes ainult plaanib ja mõtleb.
Nüüd - - - nüüd ma kahtlen, kas see ikka on mulle hea. Aga ega tagasi minna ei oskagi. 
Treenisin enda tegema, kui tuleb mõte: "Peaksin tegema."
Ja nüüd nii on. Ma teen. Õnnelikumaks see mind ei muuda, päris sageli teen enda katki, ent mul pole ka depressiooni- ega ATH neid sümptome: "Ma ei tee asju, ei pea tähtaegadest kinni, ei suuda peale hakata" vms. 

Mina teen. 
Enne Rongi, mille ajal olin 34, ka tegin. 
Ei ütleks, et see mul kuidagi elada aitaks, aga kahtlemata raskendab diagnooside saamist, sest ma ju ei valeta. Saan asjad õigeaegselt tehtud? Jaa. 

Haige?!

Depressioon on vist haigus.
Jaah, milline üllatus.
Ma VIST olen seda varemgi avastanud.
Aga mul läks ikka päris mitu kuud, võibolla ligi aasta, et taibata: kui ma olen peale rongi teinud igasuguseid asju - IGASUGUSEID - ja praegu suren seesmiselt ka kodust väljas magamise peale, ei ole see "no rongi alla jäämine paiskas mus kõik segamini" seletustega hästi seletatav.
Näide: pidin oma endist kassi, kes nüüd on ammu juba mu tütre kass, folgi ajal söötma ja nunnutama ja selleks 25 minutit rongiga sõitma.
Ja see tappis täiega.
Mul on siiamaani halb ja hirmus.
Nimetu ärevus, üüratu üksildus (kuigi koer oli kogu aeg kaasas, sõitsime rongiga ja ta pidas end taas väga hästi üleval), lihtsalt nii halb. Ja korraga tuli mõte, et asi ei ole ju selles, et olen vanaks jäänud, või selles, et olen juhmiks jäänud, või selles, et kurk hommikul valutas, vaid depressioon ongi haigus. Muide, ka migreen on haigus.
Et nendega palavikku ei tõuse, ei tähenda, et nad sitaks kurnavad pole ja kui ma ei suuda teha asju nagu vanasti, kui mul hakkab halb ja väljapääsu ei paista, nii hirmus ja halb on, siis ...

No ma olengi haige ju. 
Dohh. 
Jah, ma olen ürgkaua haige olnud. 
Jah, eriti on probleem, et millelegi loota ka pole ("SIIS hakkab parem" - kurat, mul on nüüd uued antidepressandid ja ikka on halb). 
Ja ma mõtlen erilise vihaga kõigi lihtsate lahenduste peale, mis mind aidanud ei ole. "Otsi abi vaimse tervise spetsialistidelt," "liigu palju värskes õhus", "toitu mitmekülgselt, palju puu- ja aedvilju," "hellita koduloomi," "pea alkoholiga piiri," "maga vähemalt 8 tundi ööpäevas" jne. 
Ma suitsetan, olgu. Aga muidu ma elan nii ideaalset elu, et peaksin, kurat, KUMAMA õnnest, kui need asjad aitaksid. 
Vihkan. 

See vaimse tervise spetsialistide asi on eriti marruajav. "Otsi abi" - kurat, nagu see oleks lahendus. Nagu see abi alati aitaks. 
Neli erinevat psühhiaatrit, kaks psühholoogi, üks "terapeut", kes oli mu toonase psühhiaatri õpilane, neljad erinevad antidpressandid, sitaks igasuguseid teste ja küsimustikke - ja kas mul on hea???
Fakk.

JA lisaks olen ma osade inimeste meelest selles süüdi. 
- "Kas sa tahaksid surnud olla?"
- "Jah, muidugi. Ma ei tee selleks ise midagi, aga loomulikult ma eelistaksin mitte kannatada, kui see võimalik on."
- "Kuidas sa niimoodi öelda võid?! Normaalsed inimesed tahavad elada, sa oled mingi viga! Miks sa arvad, et sul on ÕIGUS mitte elada???"

See on minu süü ja viga, et mul on valus, ja tahta, et kannatus lõppeks, on ebamoraalne. Aitäh!
Muide, ma ei ole hetkel nii katki, et ei arvaks, et mu kadumine teeks hulga inimesi õnnetuks. Ma ei taha neid õnnetuks teha, ma saan elamisega hakkama, ma elan.
Aga olen ikkagi vihane selle peale, et mul ei ole osade inimeste meelest õigust surra. Kurat, proovige ise elada nii, et pidevalt on väga valus, ja siis öelge, et on ebamoraalne surra tahta!

Tegelt mu pea tuikab, seepärast ma nii kuri ilmselt. Duloxetiin aitab, peavalusid on vähem ja tabletid mõjuvad ka sellega rohkem ja paremini, aga peavalust terveks see mind ei ravi(nud). 
Depressioon on haigus.
Migreen on haigus.
Mina olen haige. 

Käisin ujumas. Lootsin, et võtab haigussümptomid maha.
Oli abiks küll. Erinevalt külmetustest nende haiguste vastu tundub jahe vesi aitavat. Vähemalt ajutiselt.

"Heade ennete" uus hooaeg on tore. Eriti meeldis mulle lõpp =)