Esivanemad

Pea valutab jälle.

Olgu, kõik mu ravimid ja värgid on võimetud päästma mind peavalude käest. 

Pettumus, aga no - tõsi on, et muidu on ikka palju parem olla. Lissalt võiks ju olla nii, et kuidagi saaks nendest ka lahti. Saabuval nädalal lähen füsioterapeudi juurde, et kaelas pingeid vabastama õppida, aga mul pole sellesse eriti usku. Sest sõna "teraapia" tekitab mus kohe tunde: "see on see värk, mis mulle ei toimi". Aga no ses mõttes pole täiesti vale, et ma olen füsioterapeutide juures ka käinud ikka ... no kakskümmend korda kindlasti, vbla ka rohkem. Füsioteraapiate kogemus on mu olemas.
Pärast Rongi neuroloogilises rehabilitatsioonikeskuses Haapsalus kuulus füsioterapeut patsiendile suunatud teenuste hulka. Aga põhiliselt ma sain seal lihtsalt lihasjõudu juurde, sõitsin trenažööriga, ujusin, tegin vees või kuival harjutusi ja need osad teraapiast, mis pidid treenima tasakaalu ja koordinatsiooni, tegin küll ustavalt ära, aga mingit püsivamat abi neist ei märganud olevat. 

Njah. Minu elu kuskilt 2007. aastast: teen kõik ära ja siis ootan tasu. Ja olen täiesti segaduses, kui ei saa õnnelikuks ega tunne püsivamat mõju kui mõned päevad. Mis ma valesti tegin? Ma ju tegin, nagu te käskisite?! Te ju ütlesite, et nii saab hea?!

Jep, ma panen ikka veel maailmale (aga eriti oma vanematele) pahaks, et nad ütlesid mulle midagi täiesti enesekindlalt, nii on, see toimib moel - ja siis see üldse ei toiminud ja ma pidin kõik ise leiutama, kõik ise välja võitlema ja sealjuures mitte kahtlema. Niipea, kui hakka(si)n arutlema: "Aga äkki see ainult tundub mulle, äkki ikka on teisiti," ei saa(nud) ma oma võitlusi võidetud, sest teiste silmis on see allaandmine.
Nagu wtf, maailm. Miks peab niimoodi olema, et pean mingi raudkõva masinana toimima, muidu ei oma mu arvamus mingit kaalu?! 

Ma tegelt olen natuke mures oma Tütarlapse pärast, kes elab koos mu emaga. Sest ema kahtlemata tahab parimat, aga esitab ka oma seisukohti kui "mina tean, nii on" talle ja kohati on need seisukohad ikka päris jama.
Sellest on nüüd ligi kümme aastat möödas, aga ma ikka ei saa üle sellest, et MINA ISE pidin endale Pärast Rongi psühhiaatri välja küsima, see ei tundunud psühholoogist emale ega riiklikule tervishoiusüsteemile mingi enesestmõistetav enesetapukatse järgne protseduur olema. Septembris läksin rongi alla, märtsis sain viimaks psühhiaatri juurde.
MINA ISE pidin välja uurima, et töövõimetustoetust (siis oli sellise nimega veel) makstakse, aga seda peab ise enne taotlema. Sellega läks muide mingi 9 kuud või umbes nii.
Rääkimata kõigest sellest, kuidas mu ema ergutas mind ikka kaalust alla võtma, kui ma mingi 13-14 olin alles, nii et sain ebaterve suhtumise toitu kaasa sedavõrd tugevalt, et isegi Peale Rongi, kui kaalusin alla 60 kilo, muretsesin, ega ma ometi juurde võta, õlavars oleks nagu jämedamaks läinud, või sellest, kuidas ta nii minu ja mu tütre osas innukalt uuris juba meie 15 sünnipäevade kandis, et noh, poisid? Te varjate neid, jah? no teame-teame ... ainult et ei mul ega Tütarlapsel polnud mingeid poisse ja vähemalt mina sain küll sellest rämeda krambi enamvähem terveks eluks: kui ikka kallimat ei ole, olen mingi värd, valesti, head naised on ikka mehega paaris. 

Tütarlapsel on vast sellevõrra kergem, et esiteks olen ma ise vallaline eeskuju, teiseks ma räägin temaga ja ta on kuulnud korduvalt, kuidas pole mingeid poisse vaja, ta on ise suurepärane ja oivaline, aga no - natuke ikka hirmus, et ta elab sealsamas, elab sama inimesega, kes minu katki kasvatas.
Jaa, ma olen teda korduvalt Keilasse tagasi kutsunud. 
Ta ei taha.
Suur inimene, ise teab, mis teeb.

Isa on mul hullem kui ema =) See tähendab, tal on palju voorusi, muuseas kirjutab ta väga kaunilt, aga suhtumine: "Mina tean, sest ma olen tark" on tas nii täielik ja sügav, et ta ise pole sellest isegi teadlik. Kui talle öelda, et ta käitub nagu teaks kõike, kinnitab ta, et ei arva üldse nii. Ta kogub erinevaid arvamusi ja vaatepunkte, inimesed, kelle mina olen ammu fb-s ära blokkinud, on tema jaoks huvitavad, ta on nii avatud ... aga kui temaga rääkida, selgub ikka, et on olemas tema arvamus ja vale arvamus. Ja nii ongi. 
Nii. Ongi. 
Inimesed eksivad, kui nad teevad, arvavad, mõtlevad teisiti kui tema. Tema teab, kuidas õige oleks. 
Muuseas on ta valmis pikalt ja põhjalikult Virginia Woolf Sind Ei Karda grupis vaidlema teemal, kas väljend "onu Heino" on keskealistele ja vanematele meestele ülalt alla vaatav, solvav ja seksistlik. (Tema leiab, et on. Ja ei kahtle selles.)

Asja kolmas külg (esimene on see, et nii oli valus elada, teine on see, et ega ma eriliseks päikesenaiseks just ei kasvanud) on, et kas ma meeldin endale? Tegelt jah. Isegi enne ATH ravimeid, enne toimivaid antidepressante ei olnud mul tunnet, et olen kuidagi halb inimene. Mul oli tunne, et mu keha on katki ja ma ei suuda õnne tunda, aga objektiivselt võttes olen ma krdi lahe. 
Nii et phmt mu vanemad siis ... tegid ikkagi head tööd?

Ja nüüd ma tunnen rõõmu ja rahu, vbla isegi õnne. 
Kui see pagana pea ainult ei valutaks ...

Rollidest peaasjalikult

Valmistun laupäevaseks larpiks. 
Põnev. 
Ma pole kaks aastat mängudel käinud, täiega haarav - ja ilm tuleb ilmselt märg, soe ja tormine, ohhohhoo, jajah, mis ma küll selga panen ... Tuleb ikka tellida hea korduvkasutatav vihmakeep igaks juhuks. Kuigi see võib mitte kohale jõuda õigeks ajaks. Aga samas, kas ma pigem tahan ise poodi minna, mis pealinnas asub? Olgu, riskime ...

Ja siis on mul vaja kaasa hädaolukorra-toitu ja pärast-mängu-afteka-toitu ja jooki ja mängujuhtidele võiks kooki teha ja ranne valutab igaks juhuks juba ette, ohatis ajas uue võsu alahuulele ja öömaja on veel kokku leppimata ... krt, meenub, mismoodi see kõik käis. Ega ma ju milleski normaalne ei ole, normaalne larpar ka mitte. Aga kuna kõik me oleme ebanormaalsed, siis pole ma üldse haruldane oma viimase-hetke-klapitamistega. 
Pigem on niigi hästi, mänguni veel mitu päeva aega.

Varem ma ei rääkinud sellistest asjadest üldse? Tead, varem ei rääkinud ma paljudest asjadest üldse. Ma ise ka ei tea, miks. Loogika oli umbes selline, et teised ei räägi sellest blogis? Ilmselt sellest ei räägita, sotsiaalne tava on sihuke, või siis olen ma eriline värdjas jälle ja kellelgi teisel ei ole üldse selliseid probleeme,, ma ei hakka neid ka esile tooma parem. 
Mõtteni "enamik blogijaid ei käi larpidel" jõudsin ka, aga mõte "et mina käin, võib huvitav olla ja inimeste mitmekesisus jne" jäi juba liiga kaugele. Ma maski(si)n nii automaatselt, et ise sellele ei mõelnudki. Teised ei räägi teemadel K, G, O ja M? Ma ka ei räägi muidu kui möödaminnes. Ilmselt ei ole need Päris Teemad.

See automaatne maskimine oli ikka VÄGA automaatseks kujunenud ja kuigi ma olen rabelenud ja takka üles löönud Normaalne olemise vastu, ega ma praegugi saa öelda, et enam ei tee. Sest ma ei märka, kui teen. Lihtsalt mingitest asjadest ei räägi-kirjuta. Mingeid asju EI TEE. Ja kaksteist aastat hiljem mõtlen, et mida. Miks ma ei kirjutanud võrgupäevikusse, kuidas edevat peeglilauda laenasin, et see laval esinedes rekvisiidiks oleks, või kuidas jogurtitopsi ümber üleskuhjatud soeng nägi väga kena välja, aga pani pea kohutavalt valutama, või kuidas ma mängupartnerisse armusin, sest mu taustalukku oli kirjutatud, et olen temasse armunud ja ma mängisin sisseelamisega?

Jaaah. enam ammu ei armu ma sedasi ... või noh. Enam ammu ma ei armu. Olen nüüd teistsugune inimene, ilmselgelt.

Mõnes mõttes see on ikka väga kummaline. Mitte ühtegi rollimudelit ei paista. Lihtsalt olengi üks Väga Imelik Mina Ise. Ehk on ka minust 20 aastat vanemaid naisi, kes näevad väga pandavad välja ja vahetavad mehi nagu sokke, aga see pole see. Keskealine mammike, rõõmus ja hea, ma ka kuidagi pole. Majasokulaadsetest karmidest hirmuäratavatest muttidest rääkimata. 
Jaa-jaa, neid vahepealses eas naisi on üldse vähe avalike rollide hulgas. On noored või vähemalt "nooruslikud", on vanad või vähemalt "väärikalt vananevad", ja ... maitea. Kes üldse vahepeal on?
Kusjuures see tera, millest ühel pool või teisel pool seistakse, tundub ikka olevat seks. Avalikult seksuaalne naine = üsna noor. Seksi osas vaikiv = üsna vana. (Reaalne seksuaalne aktiivsus pole üldse oluline.) 
Ja minus tundub seksuaalne osa üsna-üsna surnuna. 
Nii et phmt olen ma vana. 
Ainult ei näe sedasi välja ega käitu ka niimoodi. Väga Imelik Mina Ise. Pole see ega ka teine.

Äkki ma otsin nii raevukalt rolli, kuhu sobiksin, just sellesama autistliku maskimise jaoks? Et oleks keegi, kelle pealt käitumist õppida, näha, et tema teeb nii, mina järelikult võin ka?Sest jube hästi on kunagi lapsena sisse õpitud, et peab olema nagu Teised või vähemalt Keegi Konkreetne Teine, lihtsalt mina olemine on valesti olemine? 
Võibolla. 
Võibolla küll. 

P.S. ATH-ravimid on I-ME-LI-SED!!!!

Veidi puhast metat ja üks vana kogemus

Koer norskab. 
Olgu, norskas kaks korda ja siis magas taas vaikselt edasi. Aga see oli päris naljakas. Nagu raamatus norskamine, vali ja põrisev. Nagu Majasokk magaks sohval.

Miks ma alustasin koera norskamisega? Sest ma mõtlesin natuke, miks minu võrgupäevik on nii teistsugune kui enamik teisi. (On küll loogiline lugege edasi.)
Kui ma mõnd blogi väljaspool oma lugemislisti lugema juhtun, ma ikka väga sageli alustan korralikult lugemist, siis loobun, lasen silmad üle nii, et igast lõigust paar sõna teadvusse jõuab, ja panen kinni. 
Sest ma ei suuda lugeda inimeste tegemistest-nägemisest-ostudest-kreemidest-matkadest vms. Ma ise ei kirjuta ka neist. Ma kirjutan sellest, mis on PRAEGU. Millele ma mõtlen PRAEGU.
Mul ongi ATH-võrgupäevik - räägib praegust.
Ja koer norskas just praegu.

Probleem teiste blogide lugemisega pole ju selles, et ma ei suudaks lugeda, kuidas kellelgi on hotellist ilus vaade ja ta naudib seda. Mulle meeldib küll, et inimesel on hea, ja ilus vaade ei ole üldse ebahuvitavam kui notsu läbipaistev mullauss. Aga nii, nagu sellised asjad enamasti kirja on pandud, mulle üldse ei sobi. ÜLDSE.

Mina kirjutan omaenda vahetuid mõtteid. Neid, mis selle asja peale mõeldes praegu pähe tulevad. Minu võrgupäevik on praegu-mõtlen-sellele-päevik. 
Aga enamik blogisid sisaldab lihtsalt mingit kroonikat. Mul hakkab nii igav seda lugedes! "Sõime laadal astelpajumarjadega kooki, mis nägi väga kena välja, ent oli natuke liiga hapu". Fakk see mind huvitab, mis kooki te sõite, kui sul selle kohta mingeid sügavamaid mõtteid ei ole!
"Rabas oli väga ilus ja jõhvikad punased."
Nagu ... proovime minu moodi, et oleks selge, millest ma räägin.

Järgneb lõik kunagi umbes 8 aasta eest toimunud rabaskäigust, mille loomiseks kasutasin mälestusi. On kirjutatud nii, nagu oleks tegu mu vahetu kogemusega, juhtunud näiteks eile. 

Ilmaga meil vedas. Päikest ei olnud, aga oli päris hea soe. Lühikeste varrukatega polnud üldse külm, meeldiv tuuleke puhus kõik sääsed minema ning ses osas polnud midagi kurta. Õhtuse aja võlud vist.
Tegelikult ei kurda ma ka selle puudega tüdruku, keda isa kandis, pideva vingumise üle, sest esiteks oli neist vanematest niigi jube tubli tema kaasa võtta ja teiseks oleksin selgelt mina see nõme, kes ei suuda leplikult aduda, et tüdruk näeb välja umbes kaheksane, aga käitub nagu pirtsakas kahene. 
Tema puhul, väga väga naine, see ongi normaalne!
Nii et ma olin veidi häiritud, sest vanemad tegid kogu aeg kõike, mida puudega laps tahtis, ja mis elu see on?! Aga õigupoolest ma ei kritiseeri. Mina ei tunne seda last, ma ei tea, mis on tema puhul õige ja vale, minu asi on ainult vanemate vastu kena olla. Neil on niigi sitaks raske. 
Ja nende suurem tütar on krdi tubli! Tema on Poeglapse klassi akrobaat, puhtviieline, aktivist ja väga ilus ja sõbralik pealekauba.
"Urss (tüdruku hüüdnimi) on lahe," ütles Poeglaps. 
Ta on ühtlasi ka Poeglapse tantsupartner. Poeg käib mul tantsuklassis, olen ma seda üldse maininud?
Nojah, rabas käisime, klassi suve-eelne ekskursioon.
Mina olin peamiselt keskendunud endale ja püstipüsimisele. Minu eesmärgiks oli mitte kellelegi tüli teha ja rada lõpuni käia. Paar vaadet jäid meelde. Mingi puu, kus otsas olevat kunagi olnud kotka pesa, ja suur laugasjärv, kus ujus pardipaar. Mingid peenemad pardid kui sinikaelad, aga jee ma tean, mis liiki just. Muidu oli raba nagu raba ikka. Sammal. Mustikavarred. Kanarbik. Vahel ümbritses meid eriline lõhn, sada taimeliiki koos, aga enamasti puhus tuul. See oli mahe ja pehme, ent ei lõhnanud millegi järgi. 
Laudtee oli kohati veidi libe, mõned lauad olid mädanemise teel, aga nad ei olnud sel teel veel kaugele jõudnud. Muidu poleks vast märganudki, aga nüüd veidi muretsesin puudega tüdrukut tassiva isa üle, et ega ta libise. 
No ta kandis teda kogu tee! See oli ikka mitu kilomeetrit! Oli näha ka, et väsis päris ära ja iga laudpingi peal, mis tee ääres, ta puhkas. 
Vahepeal üks Poeglapse klassivenna ema, kelle juures noormees mu haiglaaegadel enne tantsutrenni käis (peale kooli ja enne trenni oli paus) ja kes seetõttu teadis, et ma vahepeal mitu kuud haiglas olin, küsis mu tervise ja enesetunde kohta. Purtsatasin kohe välja, et paranen, aga ikka päris palju muutusi on. Antidepressandid hoiavad mind ahastusse langemast nende üle, aga nõrk ja hädine olen ikka. Tema ilmselt kohkus sellest vastusest ära, sest edasi rääkis ta sellest, kui tore poiss Poeglaps on ja kuidas meie pojad väiksemana aina kraaplesid, kuid üksteisest eemal olla ka ei saanud, ja nüüd on sõbrad.
Mis on lahe - tema poeg on jube hea peaga, eredalt tähelepanelik ja analüütiline, aga tal on veel keerulisem koolis käia kui minu pojal. Neurotüüp absoluutselt ei sobi mingiks tuimaks paigalistumiseks ning järjest õppimiseks. Mul on hea meel, et nad hästi läbi saavad, kuigi noh - muidugi nad vaidlevad ikka veel, ent enamasti mängivad koos ja neil on üsna sarnased huvid. (Muide, värske kommentaar praeguse teadmisega - see poiss on ikka veel Poeglapse sõber, aga ta kukkuski eelmisel aastal koolist välja ja käib nüüd Polütehnikumis. Jube hea pea ei päästa, kui isegi 50% koolitundidest aasta jooksul külastada ei õnnestu.)
Too ema võttis mu oma shefluse alla ja rääkis minuga iga natukese aja tagant. Ta meeldis mulle päris hästi, aga noh - väsitav. Üksinda oleksin ilmselt rabajalutuskäiku rohkem nautinud, aga vaatame tõele näkku: üksinda ma poleks elu sees sinna rappa sattunudki. 
Kui viimaks tagasi jõudsime, meid toodi otse koju, läksin joonelt magama. Liiga palju muljeid ja suhtlemist. Ma ei jaksa. 

Lõik tuli ... suht pikk =P 

Ent no iva peaks selge olema: mulle lähevad korda mõtted, mõtted ja tunded, aga mul on absoluutselt kama, millised on välised asjaolud, kui nad just ei moodusta meeleolutausta. Kes meid oma autoga viis, kus me kokku saime, mis mul toidupakis kaasas oli, mida teised sõid, kas ma nägin konna, sisalikku või mõlemat, mis legendiga kivikangrut nägime - mind ei huvita ennast ja ma ei kirjuta sellest ka teistele, sest miks teisi vaevata. 
Ainult et neil, kes kirjutavad välistest asjaoludest, on palju rohkem lugejaid ja palju rohkem kommentaatoreid, nende juures elu käib. 
Inimesed on nii teistsugused kui mina. Nii kummalised. 
Jaa, ma olen tegelikult rõõmus, et siin ei ole nõmedaid kommentaare (enam). Parem vähe, aga sisukad.
Ikkagi oli mul vaja endale ära defineerida, miks rahvas mind ei armasta ja mida mina teistmoodi teen. Sest osake mind ikka arvab, et ma olen ju nii tore, peaksin ju ometi inimestele meeldima?!

Nüüd koer niitsub. Ta on selgel seisukohal, et ma kirjutan liiga kaua ja peaksin juba temaga õues olema, sest tal on pissihäda! SUUR HÄDA!!
Ma siis lähen. 

Ikka veel ATHst

Nüüdseks on mul nii kaua hea olnud - hakkasin metüülfenidaatvesinikkloriidi võtma üheksa päeva tagasi - et kipun unustama, mismoodi halb oli. Sul on probleem su tütrega? Kirjutad tumblris, et tahad surra, sa lihtsalt ei suuda enam temaga iga päev iga hetke veeta? Nah, chill out, ta on lihtsalt ATH-laps, ravi peale ja läheb üle. 
Naabrite muusika ajab hulluks? Chill out, hangi mürasummutavad kõrvaklapid või midagi.
Ma ei suuda kooli koduseid töid teha? Häh, sul on ju ATH diagnoos olemas juba, võta ravimeid!
Ilmselgelt ma loen poste täägidega #ADHD ja #actually autistic.  

Tegelikult ma muidugi ei ütle ega kirjuta midagi sellist, aga mõtlen küll nõnda. Kusjuures ma mõistusega ju tean, et kui on halb, on kohutav. Halb on kujuteldamatult halb.
Aga tundetasandil on mul kõik meelest läinud, ainult hillallaa-trullallaa.  
Mhmh, mäletan, et kuna mu esimesed Peale Rongi antidepressandid kohe aitasid, mul oli tollal ka sihuke "abi on ju käesirutuse kaugusel, mine psühhiaatri juurde ja kõik saab lill olema"-meeleseisund ja jagasin seda igale poole. Täpselt ei tea, kas mu kaastundlikud, aga samas psühhiaatrite abistavuses veendunud jutuajamised ahastuses inimestega olid parim viis neile abiks olla - aga no see oli parim, mis mul sel hetkel võtta oli enda seest.
ATH pole nii universaalselt "igaüks võib selle saada"-asi, aga samas on tegu nähtusega, mis võib end peita väga igasuguste inimeste sees. 
Ma eriti ei tea täpsemat inimest (aja suhtes) kui mina. Jaa, see on viimase kaheksa-üheksa aasta joon, enne ma tavatsesin hilineda või üldse tulemata-tegemata jätta, aga OLEN nüüd täpne.
Ma ka alustan ja lõpetan asju, pole probleemi.
Et ma olen selliseks õppinud viimasel kümnel aastal, ei muuda, et nii on. 
Ehk siis ATH võib end varjata kelle sees tahes. Mis nähtavale jääb, ei tähenda nii palju kui see, mis sees peitub. 

Ka elab mus sügavalt nädalavanune veendumus, et kõik suuremad Tütarlapse ja Poeglapse probleemid saaksid lahendatud, kui nemad ka diagnoosi ja ravi peale saaksid. 
Tütarlaps on veel palju selgemalt ATH kui mina. 
Poeglaps on nagu mina. See tähendab, kõige ilmsem osa ATHst on tema pidev väsimus. Väsimus, mida ei saa välja puhata, mis lihtsalt on ja tundub igavene. Muud asjad on sellised, mida tuleb uurida ja ei märka kohe. Ajatunnetus ning dopamiinipuudus.
Kuigi võibolla on kalduvus hüperfikseeruda ka teema. 
Üldiselt tema puhul ma ei oleks päris kindel, kas ta üldse saaks diagnoosi. 
Tütarlaps saaks. Pole kahtlustki. Kadri Kool on raudselt nii terane ja kui neiu ka peab Qbtesti tegema, saab ta täiesti kindlalt seal mõne ATH-tulemuse.

Ehk kõik see teisiti öeldes: mul on loomulikult ATH-ajatunnetus. Mis on praegu, jätkub igavesti, ja mida tunnen mina, on üleüldine. Mulle ATH ravimid sobisid, jaksan kaks korda rohkem, olen samas kaks korda vähem väsinud ja üldse tõusis elurõõm vähemalt neli korda. Nii et ATH ravimid tegid minu olemise heaks ja järelikult (mhmh) on ilmselt pääsetee kui mitte kõigile, siis vähemalt mu lähedastele ikka. 
Üritasin ka K-d veenda, et ta vajab neid. 
Ta arvas, et kuluksid ära jah, aga ses suunas ühtegi liigutust tegema ikka ei hakka. 
Tegelikult mõistan: täielik jama, kui sul on vaja aeg arsti juurde kinni panna, et saada ravi, mis muudab aegade kinnipanekud vähemalt natuke lihtsamaks. 
Ta vihkab kõike seesugust kirega. 

Tegelikult on ka need küsimustikud ATH kindlakstegemiseks absurdsed. "Kas mul on raske keskenduda?" Raske millega võrreldes? Ma ju ei tea, kuidas teistel on. Ma tean iseennast ja no ühele keskmise raskusega ülesandele keskenduda ei ole raskem kui 5 km järjest joosta. Kui ma oleksin paremini treenitud, vbla polekski probleem. Mis on raske ja mis lihtsalt keskendumistnõudev? MA EI TEA!
"Kas mu tähelepanu kipub mujale minema?"
Ma ei tea, millega võrreldes. Et üldse ei lähe ideaalis? No siis läheb küll. Aga natuke läheb kõigil? Kus on piir "natukese" ja "palju" vahel? 
MA EI TEA!!!!!
Aga no ma andsin selliseid vastuseid, nagu ilmselt taheti ja emake maa, kui hea nüüd on. Need ravimid sobivad TÄIEGA.

Vähemalt oma dopamiini sain kätte ja isegi peavalud on korraga ibukaga vaigistatavad, pole sumatriptaani tarviski. 
I-me-li-ne.