Volbri tähistamine täieliku nohiku moel

Tegin neid ameerikamaa asjandusi.
Mida ma pruunikesteks ei tahaks nagu nimetada, sest see kõlab - kakaliselt.

Jube head asjad on.
Naeruväärselt lihtsad teha - ja nii head!

200 g piimashokolaadi (muidugi nõudis retsept tumedat, aga minu meelest ei ole tume shokolaad üldse eriti söögiasi, nii et sai võetud piimane versioon)
2 dl jahu
2 dl suhkrut
2 muna
150 g pähkleid (mina kasutasin metsa omi)
120g soolaga võid
1 tl küpsetuspulbrit

Sulatad 100 g shokolaadi vesivannis. Kui kõik on sulanud, paned juurde 100g võid. Kuni või shokolaadi sees sulab, peksad munad ja suhkru vahtu. Siis valad samal ajal segades või-shokolaadi segu munavahu sisse. Segad veel.
Ahi 200 kraadi peale sooja.
Paned seejärel pähklid mingisse puhtasse riidest kotti ja taod nad seal pudrunuiaga puruks. Väga lõbus tegevus, muuseas.
Segad enamiku pähkleid segusse. Umbes kolmandik jäta alles.
Siis segad jahu sisse küpsetuspulbri ja seejärel jahu-küpsetuspulbri segu ülejäänud möginasse.
Voilà, tainas valmis.
Paned küpsetupaberi suurde pirukavormi, valad taigna peale, lükkad asja ahju keskmisele siinile, las küpseb 25 minutit.
15 min võid raamatut lugeda, seejärel sulatad veevannis ülejäänud shokolaadi (mida võib muidugi ka rohkem olla kui 100g), segad sinna natuke võid (vaata, et sa ei paneks võid sisse enne, kui shokolaad päris sulanud on, muidu läheb klompi!) ja kui siis veel 10 minuti järel kook küps on, tõmbad ta ahjust välja. Valad shokolaadi koogile peale ja ajad lusikaga laiali, valad pähklipuru omakorda selle peale ja litsud pudi lusikaga enam-vähem ühtlase kihina juba kuivama asunud shokolaadi sisse - noh, ja ongi valmis.

Väga söödav. Ülemääragi minu magusalembeste maitsepungade jaoks, kui aus olla.
Nüüd kõht valutab suht.

Pilt on netist. Aga väga sarnane.

Elan

Vastasin hapult inimesele, kes küsis kuidas elad, et mina elan alati ühtemoodi ja minu elus ei muutu MISKI.
Tema vastas, et ega ma ei lase ju muutuda ka.
Tal on loomulikult õigus.

Kusjuures asi ei ole isegi inertsuses. Et kardan uut ning hoian vana, olgu või hullem. Pigem on nii, et kogu mu elu on nii peenelt välja timmitud, et kui midagi suuremat muuta, kukub kogu ehitis kokku. Ja siis peab otsast alustama.
Kes see kurat viitsib, eks ole.
Elu uuesti üles hakata ehitama, nii et kõik saaks kuidagi tehtud ja polekski väga paha sealjuures: see võtab ju tohutult energiat ja kohanemist ja ideid ja - igast asju võtab!

Aga samas, kuidagi läbi saamine vist ei ole elu eesmärk? Kui tahta mitte ainult kiduralt hingitseda vaid ikka kasvada ja õitseda - siis on ju vaja muuta! Ei tasu oodata, kuni asjad nii sitaks kisuvad, et enam endist viisi lihtsalt ei saa?
Hm.
Ma võtan kaalumisele. V-o on jälle aeg mingeid tööanumiskirju laiali saata. Või kenadele noortele meestele rohkem kui kulmu kergitada.
Loomingulised palangud mind miskipärast ei taba nagunii, nii et nendele ei saa lootma jääda.

Suhelda on tore, enamasti

Huvitav, kas kõigil inimestel on mingid sellised punktid kuskil, mida vajutades emotsioon on valitsev reaktsioon ja mõistus enam kuigivõrd ei tööta?
Minu puhul on selleks teemaks raudselt raha. Ühest küljest ei talu ma eriti sellist heatahtliku üleolekuga väljategemist ega eeldust, et naisterahvana ma nagunii ise enda eest ei maksa. Samas ei suuda ma ka jõukamate kodanikega asja eelnevalt plaanimata ja selleks spetsiaalselt kokku hoidmata arvet poolitada. Sest noh, mul lihtsalt ei ole see võimalik.
Märtri näoga istuda ja teatada, et ei, ma ei ole näljane, on ka kuidagi totter.
Ja kui siis selle emotsionaalse abituse hetkel keegi veel märkuse ka teeb, et mis sa keerutad, vasta küsimusele - vat siis on küll korraks selline tunne, et muidu väga kenale ning meeldivale inimesele võiks lihtsalt selja keerata ja midagi ütlemata minema kõndida. Tähendab, sõnagi lausumata minema kõndida tähenduses "üldse mitte enam tagasi tulla ega iialgi midagi öelda".

Hell laps

Kuna ma olen nii haige, nii haige, olen võtnud ette drastilised meetmed kehale paremate tingimuste pakkumisel.
Mh. tuleb lõpetada ära see nali, et Poeglaps kooserdab öösel minu kaissu magama ja taob mind hommikuni jalgadega. Või et ma sellest pääsemiseks lähen magan tema voodis, tema tuleb sinna järgi, mina lähen jälle eest ära - ja tema tuleb järgi. Ning nii kokku oma 4-6 korda öö jooksul.

Muidugi tuli meelemuutust lapsele ka selgitada..
(Alljärgnev versioon vestlusest on aja ja ruumi kokkuhoiu mõttes oluliselt lühendatud, kuna tähtis on eeskätt puänt.)

Mina: Vaata, kullake, mina ei saa magada, kui sina koos minuga magad, sest sa lööd mind kogu aeg jalaga ja siis olen ma hommikul unine ja tige.
Tema: Aga mina tahan kaissu!
Mina: Mina ei taha sind oma voodisse magama võtta, sest mul on niimoodi paha magada.
Tema: Miks?
Mina: Sest sa lööd mind kogu aeg jalaga ja siis olen ma hommikul väsinud, unine ja tige.
Tema (mõtleb natuke aega vaikselt järele, seejärel kaastundliku tooniga): Aga ma luban, et püüan siis väga õrnalt lüüa ainult!