Ebamaiselt hea

Mu vasakpoolsete ülemiste hammaste, täpsemalt kahe neist, kohalt ige sügeleb. Vahel liha süües juhtub nii, ilmselt see on koht, kuhu kiud kinni jääb ning ära ei tule, muudkui ärritab toda iget ja ige sügeleb. See ei ole apsaluutselt esimene kord, ent vastik ikkagi.
Olen väga häiritud.
Et nii pisitillukesest asjast häirun, näitab, kui tohutult hea mul üldiselt on.

Üks mu endine töökaaslane saab tita varsti, arvata mõne nädala pärast. Nii tore!
Olen üleni rõõmus selle üle! Kisub täiesti omaette naeratama ja selline nunnutamise-tunne on kohe sees. kuigi too titt pole veel emast väljas, rääkimata sellest, et ma tolle emaga mingitki reaalelulist sidet peaks.
Aga ta tuleb! Nii LAHE!

Saate aru, lähen üleni leebeks, õrnaks ja rõõmsaks juba seepeale, kui tuleb laps kellelgi, keda kunagi tundsin.
Mulle TÕESTI tited meeldivad!

On ka hästi tore avastada, kuidas taas keegi endine tähtis on mind oma fb-sõprade hulgast eemaldanud. See on naeratamise ja rõõmustamise teema üleni, sest mina eemaldan aint neid, kelle käitumine mulle aktiivselt pinda käib. (Enamasti meessoost isikuid, kes mind külgelöömisega tüütavad ning "ära nii tee"-'st aru ei saa. Ning ka nende puhul enamasti lihtsalt lõpetan jälgimise või äärmuslikul juhul blokeerin,)
Kuna mina ei saada muudkui sõnumeid kellelegi, lähen üleni rõõmsaks, et mõnele nii palju korda läksin, et ta mu aktiivselt ja mulle nähtavalt eemaldas. Ilmselt tahtis, et ma end natuke halvasti tunneksin. Noh, et "oi, mis ma tegin, paganas küll!"
Aga mul on ainult hea meel. Tegin, mis mina tahtsin, talle ei meeldinud kohe üldse, läks ära.

1) Sain lahti inimesest, kes ei võinud kannatada, et ma teen, mida MINA tahan, mitte tema tahtmist.
2) Kusjuures läksin talle enne niipalju korda, et ta tõestas oma nõmedust veel eredalt sellega, et üritas mulle haiget teha.
3) Ma mitte ainult et sain tast lahti, ta näitas mulle oma käitumisega ka ära, et midagi kahetseda ei ole, ongi ainult hea meel, et lahti sain.
Täielik rõõm =)

Be hated.
Nii tore!

See on nagu lakmuspaber. Kui ilmneb, et see või teine inimene ei kannata, et temaga vaidlen ja oma tahtmist (mitte tema oma) teen, ta nördib ning lahkub mu elust - siis too inimene on alati, alati äratuntavalt sotsiopaatiliste joontega isik.
Normaalsed inimesed võivad eriarvamusele jääda, aga nad ei arva must seepärast halvasti, veel vähem on seda "mina enam sinu liivakasti ei pissi!"-värki. Aga sotsiopaatiliste joontega rahvas ei või mu isetegevust taluda. =) Nad solvuvad ja kaovad oma teed, ilmselt minust veel preemiaks halvasti mõeldes.
Nii. Tore.

Ning noh - avastus, et mitte mina pole defektiga kaup, vaid lihtsalt mu lapsepõli veenis mind minupoolse põhjuseta selles, on ... Tead, selle nimel tasus ellu jääda. Seni mul pole olnud tunnet, et jee, selle nimel tasus - mul oli "noh, oleks võinud surra, jäin ellu, olgu, nii on ka hea tegelikult".
Aga see on.

SEE on.
Tasus ellu jääda =)

Sõin ära kaks pannkooki (kui ma hakkasin kogu aeg ja kõike sööma, iga kord, kui vähegi tekkis tunne, et süüa pole otseselt ebameeldiv, hakkasin alla võtma. 3 kg nüüdseks), praegu mõtlen, kas tasuks proovida valgendatud kohvi ka juua või see on siiski liig juba.
Koort kodus pole, sest võtsin teadvusse vastu, et nüüd on must kohv teema ainult. Aga - piima on!
Proovin.
Noooh - natuke parem kui vahepeal, aga mitte nii hea, kui võiks. Hapu maitse suus tuleb vähem esile, aga päris ära pole kadunud.
Ja igemed sügelevad =)

Aa. ja lõputöö esimese versiooni saatsin juhedajale. Mõtsin välja, kuidas panna oma järgmisse ilmuvasse lukku veel SEE sisse ning olen parasjagu järjega seal, et SEDA tegema hakata. Ning lapsed on Tütarlapse isaga maal ja olen täiesti üksi, vastutan ainult enese eest ja jee.

Milleks?

No vahepeal kirjutan siis millestki muust.
Mitte et see "pereliikme psühhopaatsete kalduvuste, minu sealt tulnud teadmise, et ma polegi midagi väärt, ja siis seda seisukohta toitvate muude suhete sõlmimise, kus mind ei kiideta"-teema poleks asi, mida veel kaua omaks võtan ja seedin.
Teatud mõttes vägevam raputus kui Rong - Rong oli meeleheide äärmuskontsentratsioonis, aga nüüd on mõistmine. "Izzzzzzzzzzzzzzzzand, kuidas ma seda varem ei näinud! See seletab NII PALJU!"

Aga no selle kohta pole midagi muud öelda kui "võtan omaks, jätkuvalt".

Ma käisin ükspäev ühe kirjastajaga väljas. Tema rääkis mulle pikalt, kuidas raamat võib ju hea olla, aga autor peaks ikka sellele ka mõtlema, kuidas seda müüa, eriti kui tal pole tuntud nime. Kuidas üks raamat näiteks läks avaldamisele, sest autor kirjutas ka pika kaaskirja, kuidas Eestis tuleb just üks teleseriaal ekraanile samal teemal ja kuidas ta sotsiaalmeedias plaanib raamatut reklaamida ning erinevatesse ajakirjanduskanalitesse artikleid pakkuda jne.
Tol hetkel mul polnud midagi öelda, jõin oma lattet ja naeratasin, sest jee ma mingi kiirreageerija olen. Aga hiljem tuli meelde ühe graafilisest disainerist sõbra "ah, ma lähen sealt töölt ära!" mõte, mille omakorda tõi kaasa see, et tollest firmast kavatsetakse eemaldada projektijuhid ning kogu klientidega suhtlemine jääks ka disainerite hooleks.
"Milleks mulle see firma, kui ma kõike ise pean tegema nagunii?! Uusi kliente tooma, vanadega nägu näo vastu arutama - samahästi võiks ju juba iseseisvalt töötada!"

Samamoodi ma mõtlen praegu ka kirjastamisest. Milleks mulle kirjastus, kui nagunii peaksin ise müümise ja levitamisega tegelema?! Mida nad pakuvad, mida ma ise ei teeks? Toimetamist ja kujundamist? Hei, mul on tuttavaid toimetajaid ning disainereid, saaks vast sõbrahinnagagi. Trükkimist? No trükikojaga asjade ajamine ei ole küll see kari, mille taha mu raamat jääks, kui asja ette võtaksin.
Pfff.
Nagu - miks üldse?!

No ma veel vaatan - vbla mõni kirjastus ikka tahab mu romaani ka ILMA, et müümise ja levitamise juures töö ise ära teeksin. Aga no kui ei - mingu ka põrgu, siis teen üldse omal käel.
Aega on nagunii selle kiire asjaga =) Raamat ei lähe halvaks.

Tahaks veel kellelegi halvasti öelda, sest aastate ja aastate jooksul kogunenud viha, millele ma ei arvanud endal õigust olema, pulbitseb sees (muuhulgas saan alles nüüd päriselt aru, et Rongimees lihtsalt ongi äärmulikult enesekeskne ja seepärast ta ei saanud üldse minu eest hoolitseda - see ei tulnud talle lihtsalt pähe). Aga noh - ega minevikku ei muuda nii ehk nii. Téhtud lollused on tehtud.
Mis ma ikka. Elan edaspidi teisiti.

Oh, mošeevastaste kohta saab halvasti öelda rahulikult =)
Te olete lollakad!

Ikka sama teema

DISCLAIMER: väga bioloogilisi detaile sisaldav!

Kuna see sotsiopaatia/psühhopaatiateemaline avastus pereliikmel oli nii mastaapne, üritan nüüd sellega midagi teha ka.
Et ei oleks "nojah, uus vaatenurk, aga see ei muuda midagi".

Üks asi on muidugi see, et mul ei ole huvi uusi inimesi otsida lihtsalt seepärast, et vanu pole enam, vaid nüüd ma teadlikult jagan ära, et need, kes minuga nunnud on, on teema, ja need, kes on "nojah-polegi-nii-vastik", võivad kuu peale minna. Minul nende jaoks aega pole.
Aga teine, kolmas ja neljas asi ..?
Selle tõe omaks võtmine, et sisemine nälg pole mitte mu isiksuseomadus, vaid külge õpitud, võib aega võtta, loomulikult.
Kas on kiiret uute asjade ellu võtmisega?
Ei ole.
Me kõik saame eluaeg elada ja selle aja sees võime teha seda, mis tahame. Vast hakkan midagi tahtma tolle uue teadmise pealt ka =)

Esialgu olen lihtsalt rabatud, kuidas kunagi ei mõelnud sellele, et äkki mu kasvamine ja lapsepõli polnud väga normaalsed.
See ei tulnud mulle üldse pähe. Kui keegi oleks spetsiifiliselt küsinud mu suhete kohta tolle lähedase sugulasega, oleksin rahulikult vastanud "Hirmus head." Ja noh, ikka veel tõden, et meil nagu olid head suhted - lihtsalt hind oli see, et pingutasin end pooleks, et tema heakskiitu ära teenida, ja kunagi ei saanud aru sellest, et "armastust ei saa ära teenida".
Minu kogemuse järgi ju ära teenimine oli ainus võimalus! Mis mingeid variante on veel v?

Muuseas, muuhulgas seepärast ma ei sallinud oma vanaema. Tema puhul nägin seda ärateenimise-värgi jaburust selgemalt. Et nagu, kui mul oleks kõrgharidus ja korralik perekonnaelu, ta hindaks ning armastaks mind kordades enam, ma poleks talle suureks pettumuseks, nagu päriselt olin?
A mingu ka persse!

Muidugi on ta nüüd surnud jne, aga ei, ta pole mulle selle arvelt teragi armsam.

Aga tema tütrega olid asjad subtiilsemad. Me laulsime koos, kui ta veidi vintispäi koos minuga külast koju tuli, ja kuigi ta mulle armastusest just ei rääkinud, oli mul veel 10-aastasena vahel meeldiv võimalus laupäevahommikuti tema kaissu pugeda ning kui nädalavahetus venis, koos Queeni plaati kuulata.
Lihtsalt - kui midagi ei klappinud, oli see minu süü. Mulle väga meeldis haige olla, sest siis minu eest hoolitseti? Minu iseloomuviga muidugi.
Mitte kunagi ei mõelnud ma, et oot, kui see on ainus aeg, kui minu eest hoolitsetakse, võibolla ei ole tegu minupoolse isekusega, kui haigeolemist kõrgelt hindama hakkasin, vaid äkki mu eest oleks võinud ka muidu hoolitseda keegi?!

Oi, ja siis oli see jama menstruatsioonisidemetega!
Praegu mõtlen hämminguga, kuidas niimoodi saama?!
Nagu - neid ei olnud. Kallid või ei olnud neid saada või värki. Aga mul hakkasid päevad, kui olin kümme. Oot, või oli see siiski üksteist? Igatahes vara.

Jaa, seletus, et mis minuga toimub, oli küll, aga et kuskil oleks alati olnud võtta ühekordseid sidemeid, kasvõi korduvkasutatavaid sidemeid või vatti? Ha.
Kasutasin suvalisi lappe, lõikasin puruks väikeseksjäänud pluuse ning kuna ma tegelikult teadsin, et riidest sidemeid peaks korduvkasutama ja pluuse peaks hoidma üldse, mitte neid puruks lõikama ja veriseks määrima, korjasin neid kasutatuna ja salaja telekakasti oma voodi ees. Selle olin endale küsinud, et telekat mängida.
Jaa, ma teadsin küll, et neid veriseid värke peaks keetma, aga mul oli nii häbi! Ma ei saanud ju ema või vanaema juurde marssida, kuivanud verised ja haisvad kaltsud käes, ning küsida, kuidas see sidemete keetmine nüüd käima peakski?
Minu meelest oli menstruatsioon nagunii maailmatu häbiasi. Ja see, et ma lihtsalt - pidin sellega ise toime tulema, sest keegi teine ei teinud väljagi, paneb siiamaani mõtlema, mis krt tolle lähedase sugulase peas toimus?

Aga no ilmselt ta lihtsalt ei mõelnud mu peale sedavõrd, et tõdeda: mul on mingid bioloogilised värgid kehas, mis toovad kaasa iga kuu korduvad ja kõvasti verd tähendavad nähtused.

Igatahes riigikord muutus ning ühekordsed sidemed tulid aasta-paari pärast vabamalt müügile. Mitte et meil ikka nendeks raha olnuks väga (või nii ma arvan, sidemeid igatahes polnud kodus), aga vähemalt vatti oli majas rohkem. Lõikasin puruks ühe ühekordse lina, mis vanaema mulle andis, sest mu menstruatsioonide vererohkus oli vahel linadel ning pükstel näha, sellest sain oma kaheksa sidet.
Viskasin (salaja) vastasmaja ühiskondlikku prügikasti need paari aasta jooksul kogunenud, kuivanud verest jäigad riideesemed ja kergendustunne oli määratu. Aga lihtsalt - kui minul oleks valida, kas osta oma tütrele menstruatsioonisidemeid või perele värsket toitu, muidugi ma ostaks talle menstruatsioonisidemeid, sest neid on VAJA. Elada mõned päevad riisi ja tatra peal oleks mulle ja mu lastele parem - aga meil mu lapsepõlvekodus ei olnud toidupuudust iial majas. Toidukapp oli alati vähemalt pooltäis.
Ma lihtsalt pidin oma muude muredega ise hakkama saama.

Ja ma ei mõelnud varem, et see oli ebanormaalne olukord. Nagu ... kogu teema elas tundetasandil ning tunne oli "minu viga, et ma ei osanud seda menstruatsiooniasja kuidagi paremini ajada".
Fakk.
Fakk.
Et vanemad võiks nagu laste eest hoolitseda, neile asju õpetada? Kui neil on halb, nende eest võidelda? Noh, see on minu "mina teen teismoodi!" nähtavasti. Sest kuigi ma seni absoluutselt mitte midagi oma lähisugulasele ette ei heitnud, oi =) Mina oma lastega teen OLULISELT teistmoodi. Olen teinud, kuni nad elanud on, ja kavatsen ka edasi teha.
Ma olen alati lõvi, kes nende eest võitleb, ent oma kutsikatega on hell ja armas ja pehme. Ainult vahel möiratab, kui sabatutiga mängimine juba liiga valusaks kisub.

Oi. Ma vist sain enda kohta NII PALJUST aru!

DISCLAIMER: on täiesti "viimaks näen loogikat!"ääretu mõistmise tunne sel teemal, aga jälle: see ei ole süüdistus. Lihtsalt arutlen, sest viimaks on mul pind.

Mul on kahtlus, et eelmist postitust keegi ei uskunud =) Nt ma küll ei arva tegelt üldse, et tyhi oleks sotsiopaatsete joontega, notsu vaidles minuga ja Kaurist ma üldse ei räägi, tema reaktsioon minu reaktsioonile oli lausa hämmastav. (Te ei näe seda, aga mul oli täielik wtf.)

Aga minu jaoks see on tohutu avastus. Maailma süsteemseks loksumine ses vallas. Värgid, mida ma ei olnud isegi püüdnud mõtestada kuidagi teisiti kui "mina olen veider". Kunagi, kunagi isegi ei mõelnud, et olen mõned asjad endale elukogemusega sisse kasvatanud, mitte need ei moodustanud mind mu sigitamishetkel. Aga kui lähedane sugulane mainis oma sotsiopaatseid jooni, ma sain uue nurga, kust alt oma lapsepõlve vaadata ja oh.
OH!
See seletab NII PALJU!

Näiteks mu põhjatu vajaduse kiituse ja tunnustuse järele. Kui mõtlen, kui vähe ma seda lapsena sain, nii ääretult vähe, et mul on korrad meeles - siis on loogiline, et seda kaevu on nüüd väga raske täita. Ma ei tea, on sada näidet, aga toon ainult mõned, sest ma ei jõua ka nii palju kirjutada.
Arvan, et olin näiteks seitsmene (vanuse panen paika, sest mul on ses mälestuses koos kaks lapsevanemat ja üks lahkus lavalt, kui olin kaheksa), kui kirjutasin luuletuse.
Tervenisti ei mäleta, aga seal olid read:
"Ree peal istub külmaonu,
ree ees longib külmakronu"
Läksin oma saavutust näitama. "See on kunstlik riim," tuli tagasisideks (emane vanem ütles seda, mu isa seal kõrval ilmutas temaga nõusolekut). "Onu ja kronu, need ei tule loomulikult, sa oled seal pingutanud mõelda, see on näha."
Olin suht: "Aga ... aga ..."
Sest see OLI tulnud loomulikult, ma üldse ei klapitanud sõnu, see lihtsalt tuli.
Sellepärast jäi meelde, et täiesti ebaõiglane süüdistus
Sellepärast jäi meelde, et täiesti ebaõiglane süüdistus, aga praegu mõtlen, et krt. Su seitsmeaastane laps on kirjutanud omaette toas, ilma et see koolitöö oleks või midagi, luuletuse. Ja ainus, mida sa ütled, on kriitika riimipaari kohta?! WTF?!

Mul on need vähesed korrad meeles, kui kiita sain, ühe pildi eest kunstitunnis, ühe luuletuse eest, osava viisipidamise eest, ühe hautatud kana eest ja kui olin umbes kaksteist või nii ning rääkisin sellest, kuidas üks naissoost sõber on "nii ilus!" ütles lähedane sugulane, et mina olen ka ilus, veel ilusamgi.
Aga üldiselt - muidu viieline tunnistus, kus aga kirjatehnika oli kolm, oli "sa pead kirjatehnikat harjutama". Ükskord joonistasin pildi ühe vanema kursuse kokkutuleku eel, lasin sellest koopiad teha, värvisin kõik koopiad ükshaaval vildikatega ära, seal peal oli kirjas, et pidage meeles, kuupäev, koht, ning siis viisin need bussidega liigeldes igale poole kohale, kus teadsin vanema kursusekaaslasi elavat. Kleepisin neile ustele.
Reaktsioon mu lähedase sugulase poolt oli: "Nojah." (Siiamaani arvan, et hea pilt oli, muide.)

Kiitust ja tunnustust oli nii vähe, et võtsin endasse püsiteadmise, et pole piisavalt hea, peaksin olema rohkem, peaksin olema parem, ilusam, targem. Kui mind ei tunnustata, ju siis pole piisavalt. Vedasin seda usku endaga kaasa kõik need aastad.
Nüüd:

milleks?
Maailmal ei saa kunagi küll,
normaalsus on hullusärk mu üll!
Ma ei taha!

Võibolla pole asi ainult maailma lõpututes tahtmistes, vaid et neile tõesti, tõesti ei ole vaja vastata, nagu vist normaalse lapsepõlvega inimesed teavad?
Mina aga püüdsin, püüdsin lõputult.

See on üks asi, mida mul ei ole õnnestunud inimestele selgitada. Ma ei tea, kas see on nii arusaamatu siis?
Olin kõik ära teinud, mida suutsin. Olin nii ilus, sportlik ja sale, kui jaksasin, nii hea ema, kui vähegi oskasin, õppisin eriala, mis mulle täiega meeldis, kirjutasin ja kirjutamist armastasin, ning tagatipuks oli mul üürike suhteräbal mehega, keda maailmas kõige rohkem tahtsin.
Ma ei suutnud rohkem teha - ja olin nii õnnetu, et hingatagi oli piinav. Ei näinud tulevikus ka mingit kergenemist.

Ikka ja ikka veel ei tulnud tunnustust? MA EI JAKSA ROHKEM!
Still not good enough.

Mul ei olnud tunnet, et ma midagi väärt oleksin, kui just otseselt rahalist kasu perele sisse ei too. Ainult (rahaline) kulu.

Miks mu meelest ei olnud mu depressioon midagi enneolematut? Jaa, ega mulle koolis ei meeldinud. Aga vbla ei olnud asi koolis - ega mulle lasteaias ka eriti meeldinud. Ega kodus.
Iu, kodus. Hästi palju on laule ja kinnitusi, kuidas kodu on ikka parim paik. Mul küll ei ole kunagi olnud. Välja arvatud kui omaette, nagu päris üksi elama hakkasin. Lapse sain. Teise lapse sain. Need kodud on mulle meeldinud, kus ma omaette elasin - aa, ja üks vahepeal ka, kus lähedase sugulase ja oma boonusisaga mõned aastad elasin.
Aga toda lähedast sugulast enamasti kas polnud seal kodus või ta magas, sest see oli raske aeg talle. Objektiivselt raske. Selline aeg, kus töösse mattuda tuli ning taastumiseks aega ei jäänud, kuni taastumine ise võttis juba kõik aja ära.

Kui juba lugeda oskasin, meeldis mulle raamatukogus =)
Praegu mõtlen, et äkki vedasin depressiooni kaasas juba varasest lapsepõlvest saati? Sellepärast ma ei saanud ka aru, et asjad kisuvad päriselt persse. Nad olid seal perses olnud nii kaua juba, et pfffffff. Selline elu ongi.

Seda, kuidas ma olen eluaeg saanud (nüüd adun, et) täiesti absurdset kriitikat ja üha üritanud olla parem, sest ma olen ju halb, isegi ei hakka kirjeldama.

Selle kõige koostulemus on, et ilmselt tõesti ootan teistelt inimestelt rohkem tähelepanu kui normaalne inimene, sest selleks, et ma tunneks, et mul on kellegi jaoks väärtus, tuleb minus haigutavat üüratut auku täita enne. Ning inimesed lihtsalt ei jaksa.
Aga nagu - mul on ka see sees, et tegelt eeldan, et mulle üldse midagi head ei öelda. Miks ma psühhopaatsete joontega inimestega klappisin:  kui on natuke mõista, et vist meeldin, on juba "jai!" tunne.
Nii et ühest küljest ma nagu ootan palju ja teisalt üldse ei midagi. Phmt elan veendumuses, et ma ei tähenda kellelegi midagi ja panna mind uskuma, et tähendan, on lõputu töö.

Ma ei usu, sest baasilisel tasemel, väikesest saati sissekasvanuna, on mul tunne, et olen ülearune ja halb ja koorem.