Aeg töötab igaühe jaoks omal moel

On päris kummaline, kuidas ma tajun ajas erinevaid rütme, kõiki üheaegselt ning mitte ühte ja ainukest iseendast-lähtuvat aega, vaid paljusid korraga. Näiteks kui te vaatate siia kõrvale, paremale poole, siis on seal näha blogid, mida loen, ja kui hiljuti on tulnud uus postitus. Ja ma olen harjunud, et kus on iga nädal uus, seal vaatan kümme päeva pärast eelmist juba ootusrikkalt "nii ammu pole uut postitust olnud, äkki täna?" ja kus kord kuus, hakkan sedasi rahutult vaatama kahe kuu möödudes.
Rääkimata nendest, kus läheb kuid ja kuid mööda ja mul tekib rahutus hinge, kui pool aastat möödas ja ikka ei.
Aga kui on vaikus olnud juba sellele võrgupäevikule ka kohatult pikka aega, muutun veidi närviliseks. Või ei, närviline pole õige sõna. Aga ma TUNNEN kogu aeg taustal natuke "noh, kas saab juba" värki. See on lihtsalt taustal, aga naljakas tuvastada.

Mu poeg on viimaks leidnud magamisrütmi, mis laseb tal koolis käia, iga päev suremata, ja mina imestan, kuidas ma ise selle peale ei tulnud. Loogiline ju.
Ta tõuseb umbes kell 1-2 öösel, teeb oma asju, õpib, mängib arvutis, sööb, elab. Siis läheb kella 8.15 kooli. Ja peale koolipäeva koju jõudes sööb ja tiksub veel umbes tunni, ja läheb siis magama.
Nii tore. Nii lihtne ja loogiline. Aga oi! kui palju kulus aega, et see rütm leida!

Mu tütrel on täna jälle playbox. Loomulikult ma lähen, seekord koos pojaga ja mu ema tuleb ka ja vbla isegi tütre ... eee ... kuidas selle kohta öelda? Noorusarmastus?
Ma ei tea, mis faasis nende suhe on ja kuidas nad seda nimetavad jms, aga nii ilus poiss!
Mida, muidugi löön end täna üles! Esmakohtumine niivõrd-kuivõrd väimehega!
Ossa, ja ma saan olla ämm!!!!
Natukene aega ühe inimese jaoks.
Ilmselt ei ole ma väga kuri ämm. Aga imelik küll.
Tema on normaalsest perest normaalne hilisteismeline. Natuke jube - normaalsed inimesed ongi olemas või??? Aga et ta nii kena on, teeb palju heaks.

Põrsanäoline Britney
Hei, hiljem läks ilusaks!
Ma ei mõnita teda,
otsin ilu seaduspärasid!

Tina Turner sai 80.
Huvitav, et seitsekümmend-midagi-ealise Anna-Mae/Tina ma suutsin vabalt omaks võtta. kuid 80 on hämmastav. See on ajatu naise siiski ajaliseks muutumine? Või vastupidi, eriti ajatuks saamine, mida maksab 80 turnerirahas? Ta poeg tappis enda ära, tal oli vähk ja neerud nii haiged, et mõtles enda eutaneerimisele, aga ikka elab, ikka särab ja 80 ta küll välja ei näe.
Aa, välimus on ikka tähtis või?
Nooojah ... olen jah nii pealispindne. Aga kuna minu vaates on välimus peamiselt hoiak ja 30% vbla muu, keeldun tunnistamast, et tegelikult halvasti oleks.
Hoiak, hoiak on põhiline!
Aga siiski mitte kõik, eks ole. Inimesed, kes ise ei tea, kui kaunid nad on, on vahel täiesti südantmurdvalt imelised vaadata.

Nõup, ma ikka veel ei tea, mis värk selle iluga on.

"Ise seda teadmata ilus" ja "ühiskondlikult ilusaks tunnistatud" ei pruugi mu jaoks üldse ühtida (noort Britney Spearsi pidasin konkreetselt põrsanäoliseks ja natsa inetuks, hiljem hakkkas ta mulle alles meeldima ja ilus paistma), ent minu pilgule on kaalukad nii hajameelne kogemata-ilu kui eneseteadlikkusest tulenev "minge ise persse, kui te mu ilu ei näe!"-ilu.
Aga mis mulle üldse ei tööta: "Arvake, et ma olen ilus, ma ju pingutan, et meeldida!"
Selle peale lülitun ma kohe välja, mulle nii-üldse-ei-meeldi. Ja ei saa aru inimestest, kelle meelest on ilusad lühikeste juustega tumedates mittemidagiütlevates ülikondades noored mehed ja pikkades liibuvates kleitides, silmatorkamatu, aga olemasoleva meigiga pikajuukselised noored naised. Minu reaktsioon nendele on väga varasest noorusest peale (ütleme, olin 11?) olnud: "Sa saaksid nii vähese vaevaga ilus (=cool) olla, aga valid olla igav, tuim ja isikupäratu? MIKS?!"

Ja ma siiamaani vaatan nii. Nüüd olen vanem ja targem ja mu tuttavad ka, aga 10 aasta eest oli mul konkreetselt "sa võiksid nii ilus olla, kui ainult tahaksid!" ja siiras arusaamatus "ma lihtsalt ei ole ilus"-tüüpide osas.
Isaste ja emaste tüüpide ühtviisi.
Võiks mõne ilusa cooli naise pildi ka panna ...

Siit 
Ilus noor naine

Vbla on minu häda ilu suhtes olnud, et ma üritasin olla MÕLEMAT (nii ise seda teadmata ilus kui ilus hoiakuga, vt pilti, tal suht tuleb välja) ja pudenesin kahe tooli vahele maha? 

Vbla ...
... ja siis aja möödudes on viimaks paika loksunud, et mõttetu on üritada ise-seda-teadmata-d, kui ma samas võin nii palju väiksema vaeva ja suure sisemise aplombiga teha teist. 

Mis on sama hea mu enda jaoks ja miks, miks ma üritasin mõlemat korraga ...?
Sest ma olin noor ja loll. Jumala kaua olin noor ja loll. Aga nüüd olen igatahes targem!
Täiega targem. Läks pool lehekülge ja sain aru, mis värk selle iluga on, näiteks =P 

Maailm on lihtne, kui teda lihtsana vaadelda.

Niuviu

Vahepeal oli jube hea olla. Mõtlesin, et ooo! Nii hea! Imeline! Terveks on nii lahe saada!
Eile oli natuke veider, aga mitte paha. Panin selle hilise ööni mängitud civi süüks.
Ja siis on täna.
Mingi hommik on alles, aga ma vihkan niivõrd kõike, et hakkasin mõttes Rentsi posti kommenteerinud Liisile juba vastust koostama ja alles kui taipasin, KUI kuri see oli, aborteerisin kogu idee.
Kui ma hakkaksin teile rääkima, kui viltu mul veab ja kui paha elu on ja poeg oli ärkvel, aga ei läinud koeraga õue ja mina ei saanud niutsumise tõttu magada ja K. võttis mu "ole vähemalt vait" üleskutset tõsiselt ja nüüd suhtleb mu pojaga ja no selle raames käib siiski vahepeal ka külas (nt oli vaja poeg Hypertownile viia), kuid ikka minuga ei Räägi, te imestaksite end pooleks, KUI kerge mu elu peab olema, et need asjad probleemidena näivad.

Lihtsalt mina imestuksin ka pooleks, kui mul parajasti nii rõve enesetunne ei oleks, et väike müks nihutab murtud kondi natuke paigast ja mingepekki kui paha.
Õige, unenäod olid ka pingsad (mitte halvad, ent PINGSAD) ja ma ei tea, kas ma magasin selle peal või mis, aga parema käe väike sõrm valutab tugevalt, kui tolle parema käega midagi teha üritan. Nt tassi hoida.
Õnneks hoiangi enamasti vasemas käes. See on palju parem tassihoidmiskäsi.
Aga näiteks mantlit selga pannes teeb ka haiget.  (Mantli panin selga mitte koeraga õues käimiseks, Poeglaps ikka viimaks läks, kui mina lisaks Totorole peale käisin, vaid mul on toas külm ja kampsun ei ajanud külma minema.)

Täiega on tunne, et keegi ei armasta mind (vaid vähesed armastavad mind nii, nagu ma tahan) ja mida ma üldse ja miks ma üldse jne.
Keegi teeb alati paremini kui mina, eks ole. Et ta ei tee nii, nagu teeksin mina? AGA TA TEEB JU PAREMINI!
Oh, niu ja viu ja hädin.

Hambad ka valutavad. Kui hambaarst tahab teie hammastelt kattu või "biokilet" eemaldada, ärge lubage. Ta kavatseb te hambaid keerleva traatharjaga pesta ja kui need enne olid pisut tundlikud, ei saa te pärast isegi õuna süüa, ilma et tunda annaks.
Või mis krdi "õuna süüa". Ma pole täna ühtegi õuna söönud, nad tuikavad LIHTSALT NIISAMA.
Miks seda üldse tehakse?! Aia!
Oma pingsates unenägudes nägin muuhulgas, et mu üks tarkusehammas oli lagunenud ja teises (selles, mille hambaarst kinni plommis tegelikkuses) oli auk taas lahti läinud, aga tänu puurimisele kaks korda suurem ja sinna sai keeleotsa pista, kui tahtmist.

Kusjuures eile käis üks mu lemmiksõpradest perega mu juures katri jooksmas ja neil on nii nunnu eeskava, mu tütar sai (seekord oma klassi teatritrupiga) grand prix ja selle hilisesse öösse viinud civilizationi ma ka võitsin kogemata. S.t. teadsin küll, et läheb hästi, aga ma lõpetasin oma käigu ja läksin AI tehtavate käikude ajal kööki kohvi tooma ja tagasi jõudes avastasin, et aa. Vahepeal on saabunud kultuuriline võit. Nojah.
Ehk siis objektiiivselt ei ole halvasti. On lausa hästi või midagi. Good Omens on ka tore sari. Olen kolmanda episoodi lõpuosas.
Ja NII RÕVE on olla. NIUVIU!
Ja külm. Jah, ka mantlis.
Oot, kraadin. See rõve sisemine külmus koos jubeda meeleoluga peab viitama vähemalt 37.2 palavikule, peab ju?!
Jaaaaaaaaaaaaaaaa ma olin täiesti täpne. 37.2 ongi.

Põhimõtteliselt see olekski kõik. Öelge, et ma olen tore inimene ja te olete mõnda mu raamatut lugenud (boonuspunktid, kui see on "kuigi sa proovid olla hea") ja teile isegi meeldis.
Sest niiiiiii rõve on olla ja tahaksin väga mingit lohutust.

Rongisõit Elronis - või noh, natuke on sellest ka juttu

Pea veel ainult väga natuke tuikab, aga see-eest on nüüd PÄRIS päevad, veri voolab kupsikusse ja kõhus tundub kõik vale ja veider.
Külm.
Väsinud.
Häda ja viletsus.

Eile oli ERITI sitt päev.
Või no tegelikult ei olnud, sain pojale raamatukogust kohustusliku kirjanduse raamatu, mis igalt poolt välja laenatud - aga no see ei olnud mu kodulinna raamatukogus saada, vaid kaks rongipeatust edasi.  "Näeme veel, Simon", onjo, mis igalt poolt väljas, osutus Urrami teadetel Saue Linnaraamatukogus sees olema. Olgu, kahest eksemplarist üks, aga lugematult palju rohkem, kui teistes kogudes, kuhu jala või rongiga ligi pääsen, ja nõnda läksin järele.
Võtsin koera kaasa, sest üsna pikk retk jalgsi, ta lonkab veel ainult vaevu ja ta polegi ammu rongiga sõitnud.
Esiteks ma ei leidnud algul raamatukogu üles, hoolimata eelnevast kaardiuurimisest ja tuvastusest, et kuskil hästi gümnaasiumi juures ta on. Alles küsimise peale mingid noored ütlesid mulle, et see on koolimajas SEES, enne muudkui käisin ümber kooli ja otsisin.
No pisiasjad, pisiasjad (pea ka tuikas, aga no see haigus, onjo).
Kui ma viimaks leidsin, oli kõik hea, saingi raamatu. Siis käisin poes (päris valus oli juba, aga no ma kaalutlesin, kas tahan Sauel poes käia või Keilas kojumineku asemel veel poeni kõmpida ja otsustasin, et Saue võidab pika puuga.)

Siis tampisin rongijaama tagasi. Rongini oli 14 minutit ja jaama kõrval tühi heina täis suur plats, mitte isegi põld.
No läksin sinna ja lasin Totoro rihmast lahti, sest aega ju oli, plats on HÄSTI suur - ma ei tea, 300 meetrit korda 700 või midagi - ja mul olid juurdekutsumisviinerid ka kaasas. Hea ju, kui koer vahepeal joosta saab.
No ok, lasin koera lahti.
Siis tuli mul pähe, et tore, ma oma pissihädaga ootan rongi ära jah, aga krt, koeraga kempsu minna on ju keeruline. Rõõm, et Elronis on kempsud, kohe kahanes.
Jätsin koti maha (sest mu pea valutas ja mis tast kaasa vedada, seal olid rasked asjad nagu 2 l piima, mineraalvesi ja teine mineraalvesi mahlaga Poeglapsele) ja tuiasin kaugemale, kus inimsilmade eest peidus pissida.
Platsi suur olemise miinus: puud olin kaugel. Mingil hetkel loobusin ja otsustasin, et kõrged kõrrelised varjavad piisavalt.
Kui tagasi hakkasin minema, läks koer pöördesse.
Need pubeklusehood praegu.
Et ta vahel otsustab mu peale haukuda ja lõriseda ja mu ümber karata, sest ta omast arust on juba nii suur ja ilus, et võiks karja juhtima hakata. On ilge jama teda kätte saada ja maha suruda (ma konkreetselt surun siis maha ehk panen koera pikali, neli käppa õhus) ja ajasin nõnda teda taga. Mina ei saa ju parema käega mitte krdi midagi kätte, tema hüples, lõrises ja haukus ja mina sõimasin vastu, samas mu pea valutas, ma ei saanud teda kätte, niuviu.
Viimaks sain. Ta on kinnisaamise järel väga taltsas, phmt pöörab ise selili.
Ok, karjajuhi-positsiooni-kindlustamise-protseduurid tehtud, kell ka palju, lasen koera lahti, tagasi koti juurde, hakkame perroonile minema - ja siis ma taipan, et rihma pole. Olen selle kuskil maha pannud, ent millal? Kuhu?
Laseme selle rongi mööda, otsin rihma. Kaugel see ju olla ei saa!
Otsisin rihma.
Rong läks, mina otsisin rihma.
Otsisin veel rihma.
Mingil hetkel otsustasin, et olgu, rihm on kadunud, aga suukorv vähemalt kaasas ja kõlbulik. Võtsin selle kotist välja, mõtlesin, et kodus on õnneks üks pooleks läinud ja siis kokkusõlmitud rihm ootamas, elame ära, kuni saan jälle piisavalt raha, et uus rihm osta.
Aga peaks Poeglapse selle kokkusõlmituga vastu kutsuma, sest kaelarihmast hoides kõike maad Keila rongijaamast koduni on päris raske käia - seda enam, et perroonil uut rongi vaadates ma juba hoidsin Totorot kaelarihmast ja juba olin väsinud.
Noh, uue rongini oli 16 minutit nüüd (ma osa aega otsisin enne rihma, rongivahed on ikka suuremad kui veerand tundi enamasti).
Lähme tagasi sinna platsile, sest ma ei jaksa koeral kaelarihmast hoida nii kaua ja helistamise ajal jooksku ta vabalt siis.
Läksime. Hakkas juba pimedaks minema, aga no ma mõtlesin loogiliselt, et see rihm ju PEAB seal kuskil olema, äkki ikka leian?
Ja leidsingi
See oli sealpool, kuhu koti jätsin, mitte sealpool, kus pissimas käisin.
Ok.
Jee, rihm!
Siis vaatasin kotti, et suukorvi võtta.
Ja krt.
SEDA ei olnud enam.
Meenus, et olin ta kotist välja võtnud, aga käes ta mul polnud, pea valutas, oli pime ja rong hakkas ka paistma.
Pohhui.
Lähme siis suukorvita.


Rents JUST jagas seda ning ma sealt avastasingi - kuid antud sketš on just praegu nii sobiv, et ei saa omalt poolt jagamata jätta.

Olgu, tagasi teemasse: mul on valus ja paha, jookseme rongi peale, suukorvi ei ole, niu, halb.
Aga mina vähemalt ei saanud rongis piletimüüja käest pahandada.
Vedas. Seal on osad piletimüüjad toredad - ja osad ei ole. Mulle sattus tore seekord.
Oli sõbralik ja üldse seda suukorviasja ei maininud.

Täna on vähem halb ja valus, mensesest hoolimata, aga vahepeal ikka. Kana küpseb ahjus (odav  söök, mis pojale ka sobib), too poeg, haige, magab ja kurat, no ei ole hea mul olla.

Perekondlik haigestumine

Loen kolmandat korda järjest raamatut "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust". Seekord oma pojale (lastele, eile oli tütar samuti külas) ette.
Ja noh.
See on nii minu raamat, et ajab naeratama isegi mõttest endale.
Ma jätan isegi vetsu ukse enamasti lahti, kui arvan, et keegi vetsust mööda ei tule, ja kui Poeglaps ikkagi tuleb, on ta: "Millal sa õpid, et uks on vetsul selleks, et ta kinni panna?!"
Muudest paralleelidest erinevate tegelastega rääkimata.

Mul on nii tore lugeda ja saada kinnitatud oma veendumuses, et kõik ei suuda kõike - aga üksteist aidates tuleb kokku täius.
+ selles, et võib küll teistele mitte meeldida ja ikka lahe olla.
Tõsi, mul ei ole tervet hiiglaslikku oma maja. See on nagu ... miinus. Te aitate mind küll korterilaenu sissemakseks raha kokku saada, aga ma juba mõtlen, et kas ikka saame ja kas ma laenu saan ja kes mu lähedastest oleks nõus aitama ja saaks laenu, kui mina ei saa jne. Aga siiski! Koos ollakse tugevad!

Meil on perekondlikult miski halb haigus. Selline haigus, et kõik selle saanud on nagu minad ja mina ise veel eriti hädine (ja agressiivne, sest kui ma parajasti ei ole leebe ja lahke, olen warrior ning kui ma olen haige, ei jaksa enam leebe ja lahke olla), sest pea käib ringi (mul käib ROHKEM ringi), midagi ei jaksa, vaiksed valud siin ja seal alailma (kõhus iga päev selline tunne, nagu oleksid päevad - mitte valusad ja hirmsad päevad, aga no TUNDA ON, pea tuikab, õlad valutavad, jalad valutavad) ja karmusetaluvus on madal, aga no kuna inimene on väsinud ja nõrk ja plahvatusohtlik, karmuse esilekutsumisvõime teiste seest kõrge.
Eip, ma ei palu vabandust. (Ei, epp ja kaur ja notsu, ma ei räägi siin toimunust, meie ju läksime kõik rõõmsalt ja sõbralikult laiali, eks? Kuigi see on veider pikk haigus ja mul on ta küljes olnud juba nädala.)
Tunne, et inimesed on üle ootuste juhmid, on tagasi ja raevukas. Aga samas ma TEAN, et see segab mind siis, kui haige olen. Kui pilt on ees ja jalad kindlalt maas, tean rahuga, et inimesed on erinevad ja vahel üle ootuste rumalad ja nii lihtsalt on. Ei ole minu asi maailma ära parandada. Kõik toimib ja mu rinnaga vastaste laskeava kinnikatmine  tapab ainult mu enda, aga keegi teine sellest õnnelikumaks ei saa.
Aga kui ma olen haige: ohhohhoo, jajah. Jajah!

Et perekondlik haigeolemine oleks ikka PÄRISELT perekondlik, lõhkus Totoro oma käpa ära.
Kirjutasin sellest tol päeval mõned salmid ja kuna need olid 100% dokumentaalsed, siis palun, siin on info:

Kaks koera kohtusid kesk sügisest parkmetsa.
Üks retriiver ja teine puhta krants.
Nad tundsid üksteist ennegi,
ei keegi üllatunud, et nad
hullunult rõõmustasid, mäng ja lust ja tants.

Soe tugev tuul küll möllas ümber nende,
tõstis lehti närbunuid,
omanikel leebe jutt,
ei koerad märgand miskit muud,
vaid rõõm ja ind neis tunded,
kuni viimaks lahku mindi,
väsimus ning kojurutt.

Alles kodus krantsi omanik märkama sai
põrandal veriseid jälgi.
Oh, kuidas siis nii juhtus,
te tramburai
keskel haavade märkaminegi luhtus?

No paistis, et luhtuski.
Loodan: nõnda ei surda.
Koertel vast siuke haav süütu?
Sööb rõõmsalt konti, ei niutsu, ei kurda,
vaid põrandapesu on tüütu.

No võis olla süütu vigastus, aga kui Totsik lonkas juba kolmandat päeva tugevalt (see otsus tuli mul pühapäeval, mis oli kolmas päev, nii et sündmus pidi niisiis aset leidma neljapäeval, loogika), panin siiski loomaarsti juurde aja kinni. Arst rääkis ka kohe telefoni, et sokk jalga, teibiga ümber, siis ei saa lakkuda (lakkumine ei lase paraneda), ja kuivõrd ta laseb mul seda jalga katsuda, kasvab haav ilmselt puhtalt ja hästi kinni juba, aga tulge üle vaatama ikka.
Käisime.
Loomaarst vaatas, ütles, et mhmh, jalavann kaaliumpermanganaadi lahusega, näete, siin on salv ka, ma selle koha pealt ei oleks hakanud õmblema isegi värsket haava, sealt paraneb tegelikult hästi ruttu, kümne päeva pärast on kõik korras, head aega.

Nüüd mul vähemalt ses osas süda rahulik. Teen Totorole jalavanne pärast õueskäimist lilla veega (maapähklivõi purgis, koera käpp on ju pisike, panen selle veega purki ja ongi jalavann =P ) ning iga päevaga on näha, kuidas haav kinni kasvab. Aga kuigi vigastus ei ole väga suur ega ole ka põletikku, ikkagi on koer sama loid ja uimane nagu me kõik. Peamiselt magab.
Ma ka peamiselt magaks, kui mul poleks koera, kellega õues käima peab =P
No ja kui juba nagunii minema peab, käin poes ka.
Ja koerakrõbuskid on otsas, nii et loomapoes ka.

... ja nüüd on mul süda paha (see on ka selle haiguse üks tunnuseid, et vahepeal on kerge iiveldus - aga ei midagi hullu, lihtsalt kerge iiveldus FAKING KAHEL NÄDALAL SUVALISTEL HETKEDEL), pea valus ja käib ringi ja juba kahel korral on olnud: "Ma tõusin püsti, et midagi teha, ent too tõusmine oli nii raske, et unustasin pingutades ära, mida ma teha mõtlesin ja nüüd lihtsalt seisan, sest midagi muud ei jaksa nagunii".