Miks on raske olla mina

See juhtus jälle. 
Majanaaber rääkis veerand tundi oma paatidest ja mina seisin viisaka näoga, kuigi mu suits oli ammu tehtud ja ma tahtsin tuppa ära minna. Siis küsis ta, kas võib mind paadisõidule kutsuda, kui juhtub nii (mida iganes peaks tähendama "juhtub nii"), ja mina vastasin tobedalt, et jah, ikka. Alles hiljem hakkasin mõtlema, et esiteks ma ei taha mingi võõra mehega paadisõidule minna, ma ei taha uusi kohti, uusi tegevusi, uusi inimesi, ja teiseks see vist on flirt. 
Fakk. 
No ok, kui ta kutsub, ma mõtlesin välja esiteks, et ma ütlen ei, ja teiseks, kuidas ma ütlen ei. 
Nüüd üritan sellest mitte enam mõelda, sest vbla ta ei kutsugi ja isegi kui kutsub, ei ole kasu sellest, et ma 45 korda oma peas mõtlesin, mida öelda. Ütlen ikkagi, mis sel hetkel õige tundub. 
Ja mu pea valutab. Loomulikult. Sellised asjad mõjuvad mulle alati. Valu tuleb, sest inimestega suhtlemine on jube ja kui ma teen nii, nagu nemad tahaksid, aga mina tegelikult ei taha, on väga raske.
Aga kui mind ootamatult tabatakse ja ma ei ole ette välja mõelnud, mida ma tahan ja mida ei, ma ikka teen nagu teised sooviksid. 

Eelmise postituse pealkiri ehk "fakk!!!"

Aga noh, sumatriptaan (ma ei saa ikka üle sellest "sa oled siin hoolega migreenitablette krõbistanud") ja - juhtus nii, siis juhtus. Ma ei ole halb inimene seepärast. 
Kui ma saan päeva rahulikult üle elatud, siis see majanaabri-asi ei paina mind enam eriti. Seilasime, teame - kui teha muid asju, nihkuvad hirmsad asjad ajus kõrvale ja enam ei paina. 
Ainult mu pea valutab liiga kõvasti, et ujuma minna. Ja ma ei taha midagi teha, poodiminekuks pole vajadust ja niisama minna kulutab ainult raha ja nutt ja hala. 

Ja kell on ligi kolm ja ma pole veel koeraga välja läinud. Aga pea valutab juba vähem ka, nii et panen riidesse ja lähen. 

Ehk lühidalt: olla mina on raske esiteks seepärast, et mind mõjutavad negatiivsed asjad jube palju - depressioon, noh - ja teiseks seepärast, et ma ei suuda inimestega kuri ja konkreetne olla, kui ma pole ette ära otsustanud, et vot sellisel ja sellisel juhul on ainsaks adekvaatseks reaktsiooniks: "EI!"
Mu automaatne reaktsioon on tahta inimestele rõõmu teha. 

Fakk

Mul oli igasuguseid mõtteid, mida suvel teha.
Panna laminaat maha (see on olemas, kellegi kasutatu, seisab poja toa nurgas virnas) ja kirjutada romaan valmis ja kanda kleite ja nautida. Nüüd on mul lokkav depressioon ja ma olen rõõmus iga päeva üle, mil ma väga ei kannata. Kleite ei kanna, põrandat ei pane, rõõmustan, kui kass kuseb liivakasti ja koer niutsub vähem. 
Vahepeal sügeles ta nii hirmsasti, et niutsus alailma. Nüüd on tal parem, ent ma ei ole kindel, et kõik kirbud surnud on, sest ta kratsib ja püherdab ikka. Krt, ta püherdas juba kevadel palju, aga ma ei teinud sellest mingeid järeldusi, kuni ta lampi niutsuma hakkas ja ma kõhult kratsitud punase piirkonna leidsin.
Kõhul on ainus koht, kus ma karvade vahele näen ka, noh.

Tuleb vist selline aasta, mil ma ei tee ära oma Goodreadsi lugemisväljakutset. Viimasel kuul olen suutnud ühe raamatu läbi lugeda, enne seda läks veel halvemini. Alustasin ja jätsin pooleli mitu teost. Ühe lugesin peaaegu läbi, aga viimane lugu hakkas vastu ja jäi lõpetamata. 

Ma ei saa palka selle eest, et loen.
Tõsi, ma ei saa ka palka selle eest, et kirjutan. Mul on tekkinud kahtlus, kas ma suudan üldse niimoodi kirjutada, et selle eest raha saaks. Aga no - mulle makstakse natuke selle eest, et olen töövõimetu vrakk ja kui ma loobuksin kogu aeg raha erinevatele meedikutele viimast, elaksin sellega ära. 
Kitsutades, aga saaksin toime. 
Siiski - aeg-ajalt on mul tunne, et võiksin kirjutamiste eest raha saada ja kui jälle ei saa, tuleb mõttesse, et mu looming on väga kringel vist.
Mul on fb-s paar sõpra, kes aeg-ajalt ilmutavad seal oma loomingut ja mõnede puhul on see päris ... noh, selline, et mõtlen: "ota, ja need on päriselt luuetajad? Ma suudaksin küll paremini!" Ehk kringel.
Ent ma vist ei suuda paremini. Me oleme umbes ühel tasemel. Selle vahega, et nemad saavad oma loomingu avaldatud ka paberil, mina ... ei.  
Ei, ma ei mõtle murcat, tema on päriselt ka hea. 

Siis ma olen veidi kurb. Aga võib vist vaadata ka nii, et mina ei ole kellegi sõber ega semu, ma käitun täiesti valesti, ei käi kusagil, ei suhtle kellegagi ja ei kirjuta ka nii hirmus hästi, et saaksin endale seda autistlikkust lubada, nii et hea, et niigi hästi on läinud seni, eks? 
Eks?
Mhmh. Nii ongi. Mida see Neil Gaiman ütleski? Et sul on vaja kahte kolmest voorusest: teha alati tähtaegadeks valmis, teha väga head tööd ja olla tore inimene. 
Ja mina vist ei ole tore inimene. 
Ma olen kena inimene, aga mitte tore-lahe-mõnus. 
Mis tähendab, et kui ma ei tee väga head tööd, vaid keskmiselt viisakat, olengi omadega persses.  
Või noh - oleksin ma rõõmsam, ma vist ei peaks kogu aeg midagi saavutama. Mul ei oleks tunnet, et kui ma juba aasta otsa midagi ei avalda ja kiita ei saa, olen persses. Võiksin täiesti rõõmsalt elada, nagu elan, ja sellega rahul olla, mingid välised asjaolud ei ütle, et mul peaks hirmus halb olema. 
OMG, koeral oli kirbud, omg, ja siis ma ostsin kirburohtu ja kaks päeva on möödas ning ikka pole ta täiesti sügelusvaba veel! NII JUBE!
Või siiis mitte.

Ausalt, mul on nii kopp ees sellest depressioonist. Miks mul peab kogu aeg halb olema? Kusjuures ega mul hea ei olnud, enne kui see jaanuari lõpus algas.
Enne oli lihtsalt vähem halb.
Ma käisin perearsti juures, lasin endale antidepressante kirjutada ja end psühhiaatri juurde suunata juba eelmise aasta novembris. Betamax aitas veidi. Aga ega mingit õilmitsemist ikka ei olnud, lihtsalt tase "talutav". 
Ja siis kadus see ka ära. Tuli tase "talumatu", aga ma lootsin kogu aeg, et see läheb mööda. Tulevad ATH-ravimid koos diagnoosiga - ei tulnud.
Hakkavad need AD-d toimima - jaah, nutmised lakkasid, halisesin niisama omaette kõva häälega, ent ilma pisarateta.
AD-d suurema annusena toovad rõõmu tagasi - hakkas veel veidi vähem halb ainult. 
Jah, vahel on paremaid päevi. Aga siis on jälle halvemad. Mul on viimase poole aasta jooksul olnud vist kolm päriselt hea tundega päeva. Veel paar on alanud hästi ja lõppenud migreeniga. 
Ja mul on nii kopp ees sellest!!!

Sõnastasin endale ära, kuidas ma imelik olen ka. 
Ma olen igatepidi imelik. 
Neurotüüpiline ei lähe üldse kirja, sealt kukub kohe ära. Imelikkusi on nii palju, et neid ei jaksa kokku lugedagi.
Aga autistina on mu äärmine imelikkus, et mulle meeldib esineda ja tähelepanu keskpunktis olla. Ja meeldibki. Et ma vaatan inimestele otsa, saan aru metafooridest, meigin ja kannan kollaseid saapaid, on selle kõrval pisiasjad. Aga et ma ei pelga inimesi, saan neist omast arust hästi aru ning mulle meeldib esineda, on äärmuslikult imelik. 
ATH - mul ei ole tegevushalvatust. Ei eksisteeri. Jah, OLI küll, aga vanuses 26, pärast ühte oma jubedat lahkuminekut, otsustasin saada paremaks inimeseks. Oma Pojaisa väärida. Ja hakkasin asju ära tegema. 
Jah, oli küll kohutavalt raske. 
Aga nüüd ma lihtsalt teen asju ära. Teen rohkem, kui ma jaksan. Teen ja teen ja teen - ja see on nii imelik, nii NORMAALNE, et ma ei saa diagnoosigi. 
Isegi depressiivikuna ma ei mõtle, et ma olen eriti halb, nõme, kole jne inimene. Ei kõlba kuhugi. Ma arvan, et ma olen hea, ilus ja lahke, nii hea, kui ma olla suudan. Kõik on nii head, kui suudavad, nii minagi. Aga mina suudan olla päris krdi hea.
Lihtsalt nõmeda õnnetu kehaga, vat ÕNNELIK ma ei saa oldud. 
See ei ole normaalne. Või siis vastupidi, on normaalne. Ma ei ole eriti depressiooniski. Tegelt mul on päris hea olla, kui ma endast halvasti ei mõtle, eks?

Kokku olen IMELIK. Valesti. Ei klapi millegagi. Valesti. Ükskõik kuhu kasti ka ürituksin mahtuda, vastas on spetsialistid, kes ütlevad, et ma ei sobi sinna. Ning abi ma kuskilt ei saa. Mul on valus ja hirmus ja ükski krdi vaimse tervise tohter ei aita ja FAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAKKKK!!!! 

Sedasi võiks

Hea on olla.
Ilmselt jaanipäeva hommikul Venemaal toimunud mäss viskas hormoonidele märgukinda: "Hakake tööle!" ja nüüd on mul nii tore. 
Mäss, kahjuks, ei olnud vist tõsiseltvõetav, kuid mul oli korraks elevus ja sellest piisas. 
Kuigi koeral on vist kirbud ja raha on jälle otsas (mis mõttes ma pean JÄLLE loomaarsti jutule minema???) ja jaanilaupäeva õhtut pidasime me arvutite taga nagu iga teistki õhtut. Mõtlesin isegi kirjutada postitust, kuidas suved on mul eriti kahtlased ajad, kaks suve raudselt elu halvimad perioodid, millegipärast on mu kohutavad lahkuminekud leidnud aset mais ja juunis, käesolev suvi tundub samuti hirmsana ... ja nüüd üldse ei taha. 
Mul on hea. 
Jai!

Oreo küpsised pole midagi erilist, aga vat jäätist oskavad nad küll teha. Nii maitsev, nii mõnusa konsistentsiga. Mõnuoiged nagu seksi ajal phmt. 
Jah, selgelt mu hea ronib maitsenautimise valdkonda ka. Toit maitseb ja lõhnab nii hästi. Eile tegin jaanilaupäeva puhul ahjuliha. Tänaseks on see liha umbes poole parem kui eile. Mm. Olen superkokk-ülessoojendaja. Ja kohv sobib selle lihaga kohutavalt hästi!

Tahan isegi raamatut lugeda. Imeline. 

Jaaah, kui kogu aeg selline tunne oleks, võiks täitsa elusse kiinduda ja mõelda, et surm on ebameeldiv, seda tuleks vältida. Ei ole vaja midagi loota, ei ole vaja, et mingid toredad asjad juhtuksid, juba on hea. 
Izver. Ja sedasi inimesed tunnevadki kogu aeg? 
Apike. 
Te olete nii õnnelikud.
Aga ma peaksin ka tegelt risti seinale tegema, et meeles pidada: juhtub ka selliseid päevi, juhtub ka nii, elus on ka häid hetki! Jah, neid on vähe, aga leidub!

Postitus on väga lühike =( 
Aga ristina seinal toimib. 

Pole aeda ega infopuudust

Disclaimer

Kuigi ma seekord panin eneseanalüüsi-disclaimeri vist viimast korda üles.
Kaur nagunii ei loe mind enam ja ma kirjutan alati ju põhiliselt endast. Haruldane, kui millestki muust.

Niisiis.
Aiapuudusest hoolimata muretsen kasvavate taimede pärast ja rõõmustasin vihma üle nagu lumekuningas. Vihma suur puudus: seda oli vähe.
Panin isegi pesu õue, lootes ebausklikult, et see aitab, aga muidugi ei aidanud.
Saatus on tark, ei lase end petta: kui ma tegelikult tahan, et sajaks, ta spetsiaalselt minu kiuste ei saja, isegi kui mul pesu väljas on. Aga vaatasin ilmaprognoose ja no - mõne päeva pärast on hoovihmavõimalus, on. Eks loodan siis sellele.

Kuna ma ikka väga selgelt olen ATH ajatunnetusega - mis on praegu, on igavesti - ja kass täna on end hästi tundnud, vihma sadas ning ma olen nii palju vajalikke asju teinud, on minu meeleolu ka täiesti talutav. Jah, leiaks mõne jama, kui otsima hakkaks, aga no PÄRIS loll ma ka pole. 
Ei hakka otsima.
Tõmbun eemale, kui mõne leian ja ütlen endale, et ma ei pea, kui ma ei taha. Keegi ei võida sellest, kui ma loen innutult raamatut, vajutan muusika käima (öäk) või huvitun maailma asjadest nii palju, et järgi uurida, mis värk on nende mõõkvaaladega, miks fb mulle äkki nii palju humoorilisi pilte jagab neist. 

Seoses sellega, kuidas ma EI TAHA uut infot, taipasin ka, et kitty ja notsu tunne, kuidas uusi asju on tore õppida, uute asjade teada saamine on lahe, ei SAAGI minus kaasa kõlada. 
Minu suhe infoga on hoopis teine. Autistlik. Infot on kogu aeg liiga palju, seda tuleb sisse igast võimalikust ja võimatust kohast. Seletus, miks mulle ei toimi koolid ega formaalne õppimine, miks mulle jäävad meelde ainult aktiivselt kasutuses olevad asjad, on ju nii lihtne ja ilmne!
Mul on kogu aeg liiga palju infot. Olen SUNNITUD olnud õppima hoopis seda, kuidas infot välja lülitada, mitte märgata, mitte sisse võtta. Ma olen õnnelik, kui infost pääsen, mitte kui seda juuurde tuleb.
"Nii tore on ju uusi asju õppida!" ütlevad inimesed ja lähevad magistriõppesse või doktorantuuri ja minus on ainult arusaamatus ja õudus. "Brrr!"
Ma päriselt ei taha lisainfot, millega mul midagi teha ei ole. Ja selle, millega mul midagi teha on, ma õpin kohe ja sujuvalt sisse, kui on vaja rakendada. Rakendamine on ka see, kui ma sellest mõtlen, kui mul on huvi teemasse süüvida. Aga kui mul huvi ei ole, ei jää mulle midagi meelde. Kontrolltöö tehtud ja kõik ajust väljas PUHHHHHHHHHH.
Ma täpselt ei tea, kuidas minusugustele haridust anda või kas seda üldse on mõtet teha, aga avastus, et mu suhe õppimisse on täiega loogiline, on meeldiv. 
Mulle meeldib loogika =)

Mulle meeldiks ka, kui mu avastusi enda kohta kinnitataks. Kui mõni psühhiaater või muidu spetsialist kinnitaks, et jaa, olengi veider, jaa, inimesed ongi enamasti teistsugused, jaa, mulle võiks diagnoosi küll anda. 
Seni on ainsaks kinnitajaks mu ema. Kes on spetsialist, aga ma kahtlustan teda hindamisel erapoolikuses. Või noh ... ta tunneb mind kaua ja hästi. See, mida tema arvab, ei ole see, mida arvaksid inimesed, kes mind vaid üürikest aega näevad-kuulevad.
Kusjuures ma ei arva tegelt, et äkki ma eksin ja tegelt ei ole imelik.
Ma olen kindel, et ma ei eksi.
Aga maailmas umbes kõige rohkem armastan ma tunnet, et mind mõistetakse. Et mul õnnestub edasi anda seda, mis sees. Tahan seda kogeda. Tahan olla usutud ja valideeritud.
Paraku saan validatsiooni vähe ja vähestelt inimestelt. Enamasti inimesed ei saa must aru, vaidlevad vastu või lihtsalt ei usu, ja mina olen nii õnnetu, nii õnnetu. Jälle kord annan oma parima, loodan ka teistest parimat, aga nood teised lihtsalt ei saa aru. 
Ja ei saagi. 
Mina peaksin tõestama, et ei ole kaamel. Ainult et enamasti ei hakka. Sest seda ma tean ka, et minust aru saamiseks ei pea mitte mina olema arusaadavam, vaid teine pool olema vastuvõtlikum ja uskuma, et ma tahan head. Et ma olen hea inimene, mitte pettekujutelmade küüsis mölakas.   
Minu mõistmiseks ei pea mina olema mõistetavam, piisab sellest, kui teine on mõistvam. 

Muide, see on mu 2000. postitus.