Sama sitt

Läheb hullemaks. 
Mitte paremaks. 
Mul on reedest saati 37 ja natuke peale palavikku, algul pisut kurguvalu ka, nüüd ainult palavik. 
Nii väsinud. Koordinatsioon kaob ja ma ei näe - väsinud. Tegin õunakooki ja pool tegemist käis meetodil "ma küll ei näe, aga tundub õige."
Kui ära küpseb, saab teada, kuidas läks. 
Kuigi mul pole isu.
See-eest on kogu aeg janu. Jõin pool liitrit mineraalvett, siis hakkasin koerale vett joomispotti laskma. 
Vesi nägi nii hea välja, et jõin sealtsamast koera potist hulga vett ära. Piisavalt, et täitsin poti kraanist uuesti - kui ma juba talle vett annan, ei tasu ometi poolt potti panna. Ikka täis. 

Mitte midagi ei jaksa. Õunakooki tegin seepärast, et üks väheseid asju, mida ma viitsin täiesti tühjal ajal teha, on toit. Enne tegin tomatisuppi. 
Avastasin, et mul on kodust vürtsköömen otsas. See-eest on 4 pakki koriandrit. Takkajärgi tundub ilmne, et mu mõtterada oli: "Mul on mingi maitseaine lõppemas. Mis see võiks olla? Ilmselt koriander."
Ja nii kolm korda. 

Naah, ega supp seepärast tegemata jäänud ega isegi oluliselt halvem tulnud, kuid iseenda mõtlemist on naljakas jälgida. Kuidas on küll asju, mida ma kogu aeg kodus tahan hoida, nagunii kulub ära, ent kuidagi nad ikkagi lõppevad.
Samas: neid asju on NII palju. Kohv, sool, suhkur, ingver, pulberingver, küüslauk, koriander, rosmariin, basiilik, tüümian, tomatipasta, oakonservid, jahu, munad, või, kaneel, pesupesuvahend, nahapesuvahend, šampoon, habemeajamisterad, ibuprofeen, paratsetamool, sinupret, sumatriptaan, Medikinet, plaastrid, antisept, kempsupaber, mineraalvesi, piim, magneesiumitabletid, hambapasta, koerakrõbuskid, kassikrõbuskid, kassiliiv, tolmuimejakotid, vaniljesuhkur, pudruhelbed, makaronid, riis, tatar, sojakaste, tšillikaste, majonees, hapukoor, pruun suhkur (jah, ma hoian kodus pruuni suhkru varu, sest K eelistab kohvi peale seda), näts, küpsetuspaber, nõudepesunuustikud, nõudepesuvahend, teepuuõli, keemiline kulmuvärv, majapidamispaber, pesukaitsed, proteiinipulber (Poeglapsele), söetabletid, vietnami salv, koerakakakotid, paprikapulber, terapipar ja kui ka vürtsköömen meelest läheb, ikkagi võidan suurelt, sest ülejäänu on olemas.

Kook on ... söödav. Aga vähemalt kuumana mitte enamat. Konsistentsi ja oleku järgi tundub küll, et seistes läheb paremaks - on sellise olemisega.
Hei, ta läheb paremaks sellise kiirusega, et tüki lõpp on juba parem kui algus. 
Lootused homseks kõrged.
Vähemalt koogi osas.
Muidu on nii, et jätan metüülfenidaatvesinikkloriidi mõneks ajaks ära. Sest haige ja ma vahepeal jätsin juba ning siis oli mul vähemalt ööhakul-öösel enne magamaminekut hea olla. 
Praegu on kogu aeg sitt. 

Kusjuures, eks ole, pea tegelikult valutab ainult väga madala intensiivsusega ja vast paar tundi päeva peale kokku. 
Ehk sitt, aga võrreldes tõelise sitaga, hea. 
Krt, elu on niiiiiiiiii raske. 

Muide, mõtlesin välja, miks mu paanikaatakid käivad ilma paanikata. 
Hirm ära surra ei ole mulle hirm, vaid "see oleks tore, nii et nagunii ei juhtu".

Oigamist

Elu on nii raske.
Ma tean, tegelt on väga hästi kõik ja isegi mõte, et saan olemasoleva lapse oma hoolde, tundub peaaegu sama tore kui ise rasedaks jääda ja last kõhus kasvatada. 
Aga niiiii raske on ikkagi!

Postimehe arvustus ei olnud täiuslikkuse lähedal - kuigi phmt positiivne - ja Vikerkaarde Mudlum ütles, et kirjutas, aga vähemalt netis pole küll midagi ning paberil ma pole ajakirja näinud ja mul on juba ootus, et ei olegi midagi. Ei ilmunud. Sest ma nii kõrvaline autor ja isegi kui Made Luiga kirjutab, Teh Staar, eks ole, ikka ei kanna välja. Ei ole vaja avaldada.
Pealegi vbla talle ei meeldinud. Üks raamat, mis mulle väga meeldis ("Oht olla täie mõistuse juures"), talle üldse ei istunud. Ja ma isegi ei tea, kumb mu värsketest raamatutest just ei meeldinud (või meeldis), sest ta ei öelnud, kas kirjutas "Devolutsioonist" või "Omasid ei jäeta mahast," ja ma saatsin talle mõlemad. 
Vbla kirjutas mõlemast ka.

Aga kas seda, mis ta kirjutas, ka kuskilt lugeda saab, pole kindel. 
Elu!

Ma täpselt ei tea, mida ma arvustusest tahaksin. Ilmselt tunnet, et see, mida ma teha tahtsin, jõudis lugejale kohale. Ja no selliseid arvustusi olen Devole kaks saanud - Rentsi ja Marca omad - ning "Omasid ei jäeta mahale" üldse null. 

Tegin Poeglapsele koolisttulemise ajaks pestokastmega pastat (sest Tütarlapse viimasest siinkäigust üleeile oli pesto üle, tähtajaga homme). Talle maitses, ei olnud läbikukkumine ega midagi. Olen ikkagi pettunud. Tegin Päris Pastakastmega pastaroa ja puha - ja ta ei olnud vaimustusest kummuli, vaid lihtsalt ütles, et hea, mhmh. 
MisMÕTTES ma teen hästi ja tagasisideks on heal juhul, et ok, jah, tore.

Vähemalt notsu luges "Devolutsiooni" ka, hea seegi. Mul on ikka tore olla, kui tuttavad loevad. Eile ühelt teiselt sain rahuloleva kirja, kuidas ta pani raamatu (ikka Devo) kinni, patsutas siis seda ja ütles aitäh. 
Et nii meeldiv elamus.
Tegi rõõmu.

Aga ikkkkkkkkkkagi on elu nii raske. Kogu aeg annan oma parima, nii et tükid taga, ja öeldakse: "Mhmh, korralik töö, kas võiks nüüd selle ja selle ja selle ümber teha ja sealt ja seal kohendada?" 
Võiks ikka parem olla. 
Kui see ja see ka veel oleks, oleks hästi.
Viuviuviu ...

A muidu, söögi kohta veel: ugly food tööpõhimõtet (vähem nõusid!) järgides saab kõige parema kartulite jm köögiviljadega ahjulõhe nii, et esmalt lähevad pannile ja ahju soola + võiga kartulid jm köögiviljad. Küpsetad pool tundi kuskil 170 kraadi juures, siis pann välja ning keerad ahju 150 kanti. Paned sinna kartulite vahele mandleid vm pähkleid, peale lõhefilee, riputad kala soolaga üle ja selle otsa majoneesi-sinepi-küüslaugu-tillikaste. Veel pool tundi ahjus. 
Valmis. 

Isegi mu tütar - kes pole suur kalafänn - kiitis.

Ohvrimentaliteet

Lugesin raamatut. 
Ketlin Priilinna "Liblikasonaat".
Jälestasin kirjeldatud abielu meespoolt ja tundsin kaasa naispoolele - aga samas pani tema käitumine ja mõttemaailm ka mõtlema.

Vaata, see üldvihatud "ohvrimentaliteet".
Enamasti mõeldakse selle all inimesi, kes end teadlikult ohvrina identifitseerivad ja oigavad, kui raske nende elu on ja kuidas kõik neile ülekohut teevad.
Aga selline käitumine on ikkagi minu arvates tervem kui selline ohvrimentaliteet, mida selle raamatu peategelane viljeles. 
Mida mina ise ilmatu palju aastaid eneses kandsin. 
Ja ikka veel kannan veidi - ega ma ikka ei arva, et hästi võiks minna. Ainult nüüd ma ei mõtle enam, et mina ise ei ole piisavalt hea, et elus head saada. 
Nüüd mõtlen, et headus on kõrvaline, ma olen lihtsalt liiga imelik. 

Lammaste juurde: mõnedel inimestel on sisemine veendumus, et mis nüüd mina. Mina? Mina teen liiga vähe, liiga kesiselt-keskmiselt, see pole ju midagi erilist, kui juba mina suudan. Minu teod ja olemine kõlbavad peamiselt naljaks. Kui ma teeksin hästi, olekski kõik hästi või vähemalt palju parem.
Järelikult teen halvasti.
Enda puhul näen seda mõtteviisi peamiselt takkajärgi. 
Kuidas ma tegin fakin imet kogu aeg ja seda võeti väljastpoolt kui normaalsust. 
Seestpoolt võtsin ka kui normaalsust, jaa.
Aga selle raamatu peategelase puhul nägin kõrvalt ja mõttevigasus oli nii valusalt selge, et võttis hambaid kiristama ja sundis peale pikad lugemispausid.
Naisel on rinnavähk, üks rind lõigatakse maha, keemiravi, kohutav õudus - ja ikka mõtleb ta enda sees, et peaks mehele rohkem toeks olema, kui too töö kaotas, peaks lastele aktiivsem ja rõõmsam ema olema, ei tee süüa, ei vaheta mähkmeid, ei jaksa isegi sülle võtta, oh, kui halb ma olen.

Ei, muidugi pead suutma. KÕIK suudavad, mismõttes sa/ma ei suuda siis?

Vat selline mentaliteet on mu meelest see päris ohvrimentaliteet. Kus inimene toob kogu aeg end ohvriks ja lisaks peksab selle eest, et piisavalt palju ohverdada ei suutnud, peaks ikka rohkem. MisMÕTTES ohvrimentaliteediga inimesed ei tee midagi? Okok, see on see teine ohvrimentaliteet. Ent selle ohvrimentaliteediga inimesed teevad kogu aeg, teevad kohutavalt palju, teevad, nii et tükid taga ja siis teevad enda üle veel nalja ka - minusugune hädaline sai toime, üle kivide ja kändude, aga no vähemalt tehtud, peame pidu. 
Et selge oleks: pidu on iroonia, tegelt ei tähista sedasorti inimene ühtegi oma saavutust. 
Kõik on vähem kui võiks, kui päriselt hästi saanuks.

Ja jabur on, et minu meelest see on nii selge ja ilmne. Alatasa tuleb ette. Mina niisiis tahaksin alati tormata kõiki teisi seesuguseid kiitma ja ülistama, kui krdi vaprad ja ilmelised nad on - aga kes seda minu pihta tegi, ah?
Mina sain räiget ja teravat kriitikat. (Mitte teilt, vähemalt mitte kõige räigemat. Need räiged ei loe enam.) Kuidas ma arvan, et ma hea ema olen, mismõttes ma arvan, et midagigi hästi tegin, kuidas ma võin üldse mõeldagi, et tahaks veel lapsi?! Terve eneseiroonia on kadunud, ma lihtsalt kiidan end mõõdutundetult, kui peaksin süütundes suplema!
Ma siiamaale imestan selle üle. 
Et - mis me räägime püsilugejatest, kes sedasi kommenteerisid. Mu reaalsed päris sõbrad arvasid samamoodi.
Nagu ... kuidas nad üldse läbi ei närinud, mis toimub? 
Kas see ei ole ilmne mõtteviga siis? Kas ma näen läbi ainult seepärast, et ma enda puhul tuvastasin säärase olemise viisi ja hakkasin sellega võitlema?
Nüüd nad ei ole enam mu sõbrad, mhmh, õigesti arvatud. 

Aga jah. Suhtumine endasse kui mingisse a priori halba ühikusse on kuradist. 
Enesekindlus on ainus, mis päästab. 
Ära ole tark, ära ole hell, ära ole ilus, ära ole hea, kui ei suuda ega oska ega tahagi. 
Ole enesekindel. 
Kasvata oma lapsed enesekindlateks. 
SEE on õnne võti.
Mitte teiste, vaid su enda. 

Veits mage

Olles neli korda internetti (loe: leheküljed, mida ma kasvõi mõnikord külastan) läbi vaadanud ja tuvastanud, et midagi, mis hõlmaks mu tähelepanu rohkem kui neljaks minutiks, pole juurde tulnud, pean ilmselt ise kirjutama. 
Loomiseks ma ilmselgelt vormis pole - pea valutab, väsinud, väsinud, väsinud - aga võrgupäevikupostiga tulen toime.
Tahaksin guugeldada "mis mu olemise paremaks teeks", aga ma olen midagi umbes säärast juba piisavalt palju kordi elus teinud, et teada: mitte midagi pädevat sealt ei tule. Parimal juhul soovitus vett juua ja lemmikloomadega tegeleda.

Hästi raske on, ent see on tegelikult hea: alati, kui ma olen oma akud tühjaks teinud ja varuakude peale üle läinud, tuleb taastudes hetk, kus varuaku on taas talutavaks täitunud ja ma lülitun uuesti pärisaku peale ümber. 
See aga on tühi, nii tühi. Ehk olemine läheb peaaegu okeist taas laip on laibaks, kuid see faas PEAB olema. Sest pikemat aega varuakude peal toimida üritades tuleb läbipõlemine väga hull. 
Varupatareid pole ootamas, sest see on ka täiesti tühjaks tehtud, pärisaku on õhtal, mis õhtal, ja ohhh. 

Tegelt ma pole vahepeal kolm päeva migreenitabletti võtnud, nii et kui täna läheb kaks, pole ju palju, ega? 
Ei ole. Kõik on ok, väga väga naine. Kõik on ok. 
Võtan, mis siis, et ei ole hirmus valus.
Ma lihtsalt olen nii väsinud, et ka veidi valub kurnab kohutavalt. 

Nüüd võiks see sumatriptaan tepsida samuti, aitäh.
Kas on jube igav, kui ma oma psühhosomaatilisi sümptome kirjeldan? Ikka elan lootuses, et vbla need aitavad kellelgi ennast või teisi mõista, aga tegelt ma ju ei tea. 
Et ma kirjutan küll iseenese pärast - mida mina tahan jagada - aga samas olen ma praegu hirmsasti habras ja hädine ja tahaks inimestele meeldida ja nende tunnustust pälvida. Sest ma olen NII vapper olnud ja NII palju endalt võtnud ja võiks ju kiita saada? Aga kui ma kirjutan mingeid maru igavaid asju, nagunii ei saa, niuts, niuts.

Rääkimata nendest, kes mind naguniigi ei armasta, mismõttes, misMÕTTES ...
Nad üldiselt ei loe ka, seega võin vabalt kaevelda. 

Vaata, ma ikka kahtlen, kas olen kellegi jaoks olemas üldse. Mul oli vanasti komme salvestada oma netivestlusi - muidugi kirjalikke, kelleks te mind peate?! - ja siis kurva tujuga neid üle lugeda. Mitte selleks, et mäletada, ma nagunii mäletasin ju, vaid selleks et meeles hoida: ma olen kellelegi nii tähtis olnud, et ta minuga juttu ajas. Pikalt-pikalt.
Praegu loen üle oma rongijärgseid medkokkuvõtteid. Et näe, nii ma olin ja nad arvasid minust. 
Olen tähtis, olen olemas olnud. 
Kuigi mulle meeldivad palju rohkem need kokkuvõtted, mis räägivad minu füüsilistest näitajatest, mitte need, kus mu "meeleolu on hea, subjektiivselt soovib lugeda ja kirjutada raskusteta ja teha ise enesehooldustoiminguid".
Kirjeldatakse nagu väikelast või dementset, igatahes üleolevalt poitsioonilt. 
Jätan parem lugemise pooleli. 

Nojah.
Rääkisin (s.t. kirjutasin, ma ju ütlesin, et ma olen mina :P) K-ga ka sellest, kuidas kui mul on halb, ma hirmsasti tahan tähelepanu, kiitust, märkamist, ja selgub, et tema nt üldse ei taha. Tema tahab, et ta rahule jäetaks. 
Aga kui mind rahule jäetakse, tõlgendan mina seda kui teadet "kedagi ei huvita" ja lähen tähelepanu küsima (praegune mina) või langen veel sügavama meeleheite sisse ja suren endamisi (enne Rongi).
Vahetult Pärast Rongi oli ses mõttes hea aeg, et kõik tundsid pidevalt huvi, oli hea tähtis tunne ja maailm üldse ei lämmatanud mind oma ükskõiksusega. 
Kuni hakkas jälle lämmatama. 
Nii palju tähelepanu, et seda oleks liiga palju, olen ainult negatiivset saanud. 
Ma ei tea, kas liiga palju positiivset tähelepanu üldse saab olla. Praegu pähe küll ei tule. 

Ma ei ole kurb, eksole. AD-d aitavad halval teravused maha lõigata ja isegi nii väsinud ja omadega läbi, kui ma olen, mul ei ole hing valus.
Aga nii väsinud. Nii kurnatud. Nii laip.
Ja kui siis miski ei rõõmusta ka, ongi ... ikka halb, mis siis, et mitte väga halb.