teisipäev, 12. veebruar 2013

Peegel ja lumi ja valge satiin

Vastlakuklid on ahjust võetud (heade kuklite saladus on võiga taigna sees mitte koonerdada), Nights in white satin mängib ja kass tuleb ning viskab end ekraani ja klaviatuuri vahele külili, sest siis on seltskond ja peaaegu tähelepanu-keskpunkti-tunne.

Kui ma mõhi loen, siis mul tekib alati stiililine peegeldus mõneks ajaks, sest ta sõnastab nii kaasakiskuvas mõtterütmis kõike, et hakkad ise kah samas rütmis mõtlema.

Üldse märkan, et ma peegeldangi inimesi. Mitte ainult sisuliselt (kui sa oled minuga avameelne, olen ma sinuga vastu avameelne. Kui sa oled ettevaatlik ja kompiv, olen ma ka ettevaatlik ja kompiv), vaid ka stiililiselt. Võtan üle nende sõnu ja sõnastusrütme, väljendeid koos hääletooni ja ilmega, ja siis annan tagasi. Ainult mõnedel juhtudel, kui endale ära sõnastan, et "see tüüp on minust veel kobam," võtan juhtimise enda kätta.
Ent enamasti, kui teil suhtlemispeeglit on vaja, ma täiesti tepsin, seda paremini, et teen seda täiesti mitteteadlikult ja kogemata. Vahel tunnen piinlikkustki, kui olen inimesele täpselt tema hääletooni ja ilmega tema enda lause vastu söötnud ja sellest ise alles sekundi pärast aru saan. Peaaegu nagu mõnitaks - ainult et tegelikult lihtsalt õpin ringkonna reeglid selgeks ja siis rakendan.
"See inimene/see rahvas funktsioneerib nii, neil on need naljad, need lülitid, need teemad" - ja kui ma selle selgeks saan, siis suudan nendega juba suhelda ka.
Enne on põhiliselt peavalu.
Mis on peegel olemise põhipuudus: enne reeglite äraõppimist ei suuda suhtlemist nautida, üldse. Tuleb üledoos, pea hakkab valutama ja tahaks omaette olla kuskil.
Kasvõi kempsus.

...ja lumi muudkui sajab ja sajab terve päeva ja öö, ühtlase valge puistena, täis veendumust, et nii peab, nii käib. Talv on võrratu aastaaeg. Kuidagi ehedam, ürgsem ja ausam kui muud. Lumi ja külm on nii mastaapsed, nii võimsad, et katavad ka linna ära. Päike, lehed ja lilled sellega nii hästi toime ei tule, nad on linnakeskkonnas täiendid, mitte peamised mõjurid.
Aga lumi - langev lumi, seda ei huvita miski, ta muudab kõik enda järgi. Matab helid, värvid ja konarused. Ja siis naeratab, sametpehmelt.


1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Selle suhete peegeldamise koha pealt tundsin ma ennast ära. Ma nimetasin seda matkimiseks ja üritasin endal seda välja harjutada seni kunimuema ütles, et see on anne:D ühesõnaga me oleme andekad.