Pühapäev, 4. märts 2012

Ilulemas

Kuidas see niimoodi on, et nukker ning maheda igatsusega tembitud õnn on nii sume ja sulnis?
Ning tõeline ja toores virutab nagu keskpäevane märtsipäike silmile, särav, võimas, aga peaaegu hirmus?
Üldiselt, kuna ma seda ängivärki suurt ei salli, nagu v-o mõned ka märganud on, püüan elu teadlikku nukrusega tempimist vältida ja minu rõõm kipubki olema nagu mäurav valgusepööris, pidurdamatu, kuldne ning nüansivaene.
Aga kui juhtub mind see tasane kurbus säraga segamini puutuma, nt sattub keegi teine väga salalikult ja õrnalt oma pintsliga leebeid unelustoone mu elule peale silitama, siis... siis on korraks nii hingematvalt ilus ja hea. Tuleb kohe meelde, et see polegi elu, kui haiget ei tee.

Nii nii ilus hakkab. Nagu päike loojuks ja kevad hakkaks tulema ja horisondile jääks kolm triipu: kuldne, roheline, lilla.

Olen minagi ju vahel kannikesekarva, tasane ja nukker. Lihtsalt ei näita väga välja.
Ei ole nii ammu välja näidanud, et ei mäletagi, kuidas see näitamine käis..?

***

Muidu on nii, et juba teist korda kolme päeva jooksul nägin inimest sõna "kohanemisvõimetu" kasutamas nõnda, et see tähendab "nii loll, et väärib surma".
Päris huvitav lähenemine.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.