Kolmapäev, 7. märts 2012

Tropid on tropid on tropid e. nõmedusel pole sugu

Käisin täna koolis. Ilmselt lähtuvalt õpetajate streigist on meil sel nädalal vähe tunde ja suht lebo olemine (igatahes eelmise nädala lõpul vaadates oli selle nädala tunniplaan veel oluliselt tihedam ja hirmsam), aga üht-teist siiski räägitakse ja tehakse.
Täna räägiti siis meeste tervisekäitumisest.
Ja natuke soorollidest ka, sest meie õppejõud on nähtavasti soouuringute keskuses keski asi.

Ma loengul pikemalt ei peatu, aga mh. mainiti meile kui esimese kursuse lollidele tudengitele ka seda, et sotsiaalne sooline käitumine e. igast "poisid ei nuta, oled sa mõni plika vä?" ei tarvitse olla ei üksikult võttes üksikmeestele ega üksiknaistele ega ka ühiskonnale tervikuna just kõige tulusam ega meeldivam.
Ja kahel erineval korral, teema kahe erineva nurga alt käsitlemise juures, tõusid auditooriumis kahe väga võluva, asjaliku ja targa naisterahva käed ja kõlas kaks sellist lauset:

lause 1: "Aga see on ju tegelikult ikkagi veider ja tobe kui mees kogu aeg nutab?"

lause 2: "Aga see ju ikkagi on kuidagi vale ja nõme, kui naine lõhub õues puid ja mees keerutab see aeg peegli ees, sest äää, ta ei saa ju, see rikub ta käed ja küüned ära!"

Rõhutan uuesti, seda ütlesid naisterahvad. Ja mitte sellised naisterahvad, kes kogu aeg nutaks või puid ei suudaks raiuda (erinevalt minust, kes ma küll kogu aeg ei nuta, aga puid eriti katki ei saa). Nad on mõlemad ull-pädevad!
Lihtsalt näib. et nende ajju on pesa teinud ettekujutus Mehest kui MITTEnaisest. E. Naise vastandist. E. kui mees kogu aeg ei nuta ja suudab puid lõhkuda ega karda oma küünte pärast, siis järelikult naine peab kogu aeg nutma, kartma küünte ilu pärast ja olema võimetu puid tegema, sest naine ja mees on vastandid.
Ja naiselik mees on siis see, kes on nagu see läbi vastandumise defineeritud Naine, kuigi too viimane tegelt, nojah - ei ole päris elus naistega eriti seotud olevus. Ja loomulikult on ta täielik tropp.

Niimoodi siis inimesed mõtlevadki!

Õppejõud, pean kurvalt tunnistama, ei jõudnudki mu kahe hea sookaaslase küsimustele midagi vastata, sest auditooriumis viibisin mina, kes ma läksin minut minutilt järjest rohkem äksi täis, keerasin end oma kohalt esireas kahekorra ja lällasin kõva häälega õhku küsimusi nagu "A kas see ei ole siis nõme, kui naine kogu aeg nutab?" ja "No aga kas see naine siis ei ole nõme, kes sellal kui mees õues puid teeb, end aina peegli ees hööritab ja oma küünte pärast vigiseb?"

Nagu... uskumatu! Sealt siis tulebki see Eesti ühiskonna sõnaline "meil ei ole probleemi", aga reaalne hiigelpalgalõhe jms rõõmud.
Tuleb sellest, et keskmise inimese teadvuses on Mees normaalne inimene (mis siis, et vähegi mõtlema hakates tuleb igaühele meelde igasugu erinevaid meessoost troppe ja napakaid), aga kuna naine on eelkõige Mittemees e. keegi kellele saab pähe määrida kõiki idiootsusi, mis mehega nagu esmapilgul ei sobi, siis vahet ei ole kui palju erinevat laadi suurepäraseid naisi keegi tunneb (või ise on), ikkagi väänatakse Naiselikkuse mõiste alla kogu pask, mis normaalse toreda inimese (=Mees) juurde justnagu ei sobi.

Ja selle koleda avastuse järel mõtlesin koha peal välja harjutuse soorollide adekvaatseks mõistmiseks.

Harjutus käib nii: mõtle inimese külge välja mõni nõme teisele soole tüüpiline käitumine. Vaata, et see käitumine oleks otseselt nõme (mis ei välista nt. omapärast, ootamatut ja hämmastavat, aga nõme on seal see oluline punkt).
Ja nüüd küsi endalt, kas see käitumine oleks esimese soo puhul täiesti kombes või oleks ikkagi ka nõme, kuigi v-o mitte nii hämmastav, kohatu ja ootamatu?
Ja kas ka sina, mu armas lugeja, äkki ei ole kogemata naiselikkust ja mehelikkust defineerinud läbi nõmeduse, mis tegelikult on täiesti sootu nähtus ja mida esineb mõlema sugupoole hulgas üsna võrdselt?

Pilti otsides kulutasin ligi tund aega püüdes leida mõnd, mis ei mõjuks koos postitusega üheski suunas seksistlikult, meeste- ega naistevihkajalikult. Peaaegu võimatu ülesanne.

18 kommentaari:

  1. http://arhiiv.err.ee/vaata/norbert-ehk-nukumaja

    see etendus on minuarust väga hea näide.

    VastaKustuta
  2. Aga ikkagi -kas mees võib siis nutta või mitte? Pean silmas nutta sama palju kui keskmine naine.

    Ja kui nutab, siis kuidas jääb selle iginaiseliku ettekujutusega mehest "kellele saab toetuda"?

    Sest minule tundub, et jutt sellest, et mehed peaks näitama oma tundeid ja "rääkima" on silmakirjalik ning üksnes ajakirjandusele mõeldud poliitkorrektne jutt, et "olla salliv ja kaasaegne". TEGELIKULT ei taha ühiskond meeste tunnetest ja pisaratest MIDAGI teada. See on kontrollitud fakt.

    VastaKustuta
  3. Seda seisukohta toetab ka asjaolu, et kuigi ka sina räägid "hiiglaslikust palgalõhest", ei kõnele keegi sellest et:
    1) 200st enesetapust aastas teevad mehed 180
    2) 95 % kodututest on mehed
    3) 90 % kurjategijatest on mehed
    4) 90 % juhtudest ei saa isa lahutuse korral lapse hooldusõigust
    5) 90 % alkohoolikutest on mehed
    6) mehed peavad läbima 100 % kohustusliku kaitseväeteenistuse ning olema valmis konflikti korral hukkumise või invaliidistumisega
    7) 95 % fataalsetest tööõnnetustest toimub meestega...

    Naljakas, et see kõik on tühi-tähi võtteldes sellega, et riigikogus on liiga vähe naisi...

    VastaKustuta
  4. Esiteks: Kuule, mina nutan enamasti siis, kui filmis on sentimentaalne koht (või raamatus. Või keegi räägib hea loo.)
    See nutt ei sega kedagi end turvaliselt tundmast.

    Ja muidu nutan kuskil korra-kaks poolaastas.
    Rohkem nutan siis, kui on mingi väga kole ja sitt aeg käsil.

    Ning nii palju ma raudselt lubaks mehel ka nutta, ja kaks korda rohkemgi. Ega see ei tähenda, et ma temale toetuda ei saaks! Need 30 min poolaasta jooksul, mis ta nutmisele kulutab, ma, teate, saan ka ise hakkama. Ja mul on endal ka nutmiskogemus, nii ma tean, et kui see on möödas, pühin tati ning pisarad ära ja kõik.
    Ma ei ole siis maagiliselt kuidagi mömmim kui enne nutmist.

    Eraldi tasuks märkida, et kui mehel on aga mingi sitt aeg, siis ta nagunii pole võimeline kedagi toetama, ükskõik kas ta nutab sel ajal või ei nuta.
    Kontrollitud fakt.
    Nii et lasku käia, nutku parem, selle asemel et kellelegi molli sõita või kivinäoga seina vahtida. Need ka kumbki ei ole toetav ja turvaline tegevus, mis mulle naisena sisendaks, et oi, ma olen nii kaitstud.

    Teiseks: kogu sellest lalalalast, mille sa meeleheites ette lugesid, me selles meeste tervisekäitumise loengus ka räägime.
    Põhiliselt tuleneb see testosterooni tõukest e. mehed kalduvad riskantsemale ja agressiivsemale käitumisele ning otsivad vähem abi ("ei nuta").
    Aga muljetavaldav osa sellest kurvast elueavahest ja alkoholismist ja kuritegevusse vajumisest läheb ka sinna alla, et mehed ei taha ega suuda ennast analüüsida vaid põgenevad probleemide eest (nt pudelisse), selle asemel, et nt arsti juurde minna.

    Jai, milline turvaline partner!

    100 korda parem oleks, kui ta lihtsalt nutaks nats rohkem ja ei peaks oma emotsioonidest või keha toimimisest mõtlemist ja nende analüüsimist ebamehelikuks.

    Aa, ja sa mine uuri, kui paljud mehed tegelikult tahavad seda lapse hooldusõigust millekski muuks ka kui naisele näitamiseks "aga mina võitsin!"
    Ma ei tea, mul on elus olnud kogemusi päris paljude meestega. Paariga on mul lausa lapsed.
    Pole nagu märganud neis mingit metsikut tungi hooldada ja hooldada, igapäevast vanemlikku koormat kanda.
    Tead ikka, et see on raske töö, mitte mingi lõputu lust ja lillepidu? Miks nad kõik üldse peaks sellist asja tahtma, kui neil pole ka intensiivset bioloogilist sundi taga nagu naisel enamasti on?

    VastaKustuta
  5. Seega on asi testosteroonis? Ning 90 % meestest ei soovi või pole võimelised oma lapsi kasvatama? St 90 % meestest pole teo -ega vastutusvõimelised? Siis peaks tõesti riigikogus olema 90 % naised ja 10 % mehed.

    Samas võiks väita ka seda, et palgalõhe ongi tingitud naiste soovist lapsi saada ning aktiivsest tööelust kõrvale jääda. Et on mingi selline ajukeemia vingerpuss.

    Rääkimisest veel. Soovitus rääkida on hea ja kasulik ning väga õige, kui leidub kuulajaid. Ent reaalsus on see, et meestele rääkides saavab mees vaid sõbra kaastunde ning heasoovliku õlalepatsutamise osaliseks, naisterahva jaoks on oma muresid kurtev mees aga igal juhul luuser ning äbarik. Esmane soovitus sellisele mehele on: mida sa vingud? Tee midagi! Paraku selline suhtumine ei aita. Ning kõigil ei ole raha, et elukutselisele psühhiaatrile või psühholoogile 30minuti eest 700 kr maksta.

    Sama skeem kehtib ka peresuhetes. Kuidas käitub naine, kellele mees oma ebaedu, hirme või muresid kurdab? Harva, kui naine suudab jääda rahulikuks ning mitte hakata süüdistama ennast või meest või "mitte muretseda meie tuleviku pärast". Aielunaised kipuvad olevat oma meeste murede suhtes halvad kuulajad, sest toovad kohe sisse isikliku mõõtme, mis olukorra lahendamist takistab.

    VastaKustuta
  6. Väga hea postitus. Aitäh!
    See käitumismustrite jaotamine sugude järgi käib pidevalt ning ei mõju tegelikkuses kummalegi poole hästi.
    Diskrimineerimine esinev mõlemas suunas. Ja lisaks nö poliitilisele ka väga palju inimteadvuses juurdunud soorollide stereotüüpide tõttu. Kusjuures selles osas on mehed tänapäeval tegelikult halvemas seisus.

    Anonüümikule: Ettekujutus "mehest, kellele saab toetuda" on seotud naise rolliga ühiskonnas. Ehk siis mida iseseisvam naine on, seda vähem ta sellist "tuge" vajab. Ajad muutuvad.

    NB! See ei tähenda, et (suhtes) ei peaks üksteist toetama. See on loomulik, et peaks. Olenemata soost, igaüks omal moel.

    VastaKustuta
  7. Mõtlesin veel, et kui peaks tõesti tõsi olema see, et 90% meestest EI SOOVI oma lapsi kasvatada, siis tuleks täiest jõustkella lüüa mitte aga kulutada energiat selleks, et jahuda naiste palgalõhe ja tööhõive teemadel.

    Kuigi tegelikult tõestab kogu sinu suhtumine tüüpilist ühiskonna hoiakut -mehed on ISE süüdi! Samas, kui naised vajavad abi...

    VastaKustuta
  8. Tunnen end rünnatuna ilma, et oleks midagi kurja teinud või mõelnud =(

    No ei ole abielunaised halvad kuulajad kõik või ka abielumehed halvad rääkijad kõik. See on individuaalne eripära. Suhted on palju keerulisemad asjad kui "teine on süüdi, seepärast ongi minul sitt".

    Vähem stereotüüpe, rohkem ise vastutuse võtmist ja kõik oleks õnnelikumad.
    Muidugi on ka "kõik mehed ongi sead"-naisi. Aga enamasti me kõik ju hoolime oma teisest poolest või vähemalt oleme kunagi hoolinud. Seda võiks uskuda, mitte minna sinna, et "abielunaised on kehvad kuulajad" rea peale.

    Ja muidugi, ma pean tunnistama, et kui ma koolis vaatasin seda pikka nimekirja teemal "mis on meeste elus valesti, miks nad varem surevad" sain ma nukralt aru, et kõik probleemid võib võtta kokku ühe lausega: võimetus enesevaatluseks ja -analüüsiks.
    Aga see ei ole mitte meeste ja nende testiste pläkk vaid just nimelt ühiskondlik "mehed oma tunnetest ja vajadustest ei räägi (ja soovitavalt ei mõtle), ei nuta ja ajavad probleemid muul moel korda (nt jooksevad ära)."

    Muidugi tasuks seda mõtteviisi muuta!
    Aga miskipärast kipub ikka olema nii nagu teeb ka seekordne anonüümne kommentaator - esmalt hala, et meestel on sitt, aga sinna juurde ikka ka "nutta ikka ei tohib, peab olema tugev ja toetav!" idee.
    Võiks ju olla arusaadav, et kui jätkata käitumist senise mustri järgi, saavad ka tulemused ainult samasugused olla. Hullumeelsus on arvata, et tehes asju nagu alati võiks resultaat äkitselt imeväel teistsuguseks osutuda!

    VastaKustuta
  9. Nagu ma aru saan, on ühiskonnal see viga, et lapsi kasvatavad naised.
    Need lapsed kasvavad suureks ja neist saavad mehed ja naised.
    Need aga on sellised, nagu neid emad kasvatasid - mehed ei taha lapsi kasvatada.
    Naised vist ka ei taha, aga mis neil üle jääb, süda ju pehmem. Igaks juhuks kasvatavad nad oma lapsed ... sellisteks nagu nad ise on!

    VastaKustuta
  10. Ikka on vaja ühele sugupoolele ära panna ja taeva pärast ise mitte millegi eest vastutada või mingeid ühiskondlikke alustalasid kõigutada ah, mh?

    VastaKustuta
  11. Sorry, ma ei tahtnud kellelegi ära panna.
    Minu arvates - tigedusta nali sotsiaalkonstruktivislike kujutelmade üle.
    Veelkord vabandust!

    VastaKustuta
  12. "naisterahva jaoks on oma muresid kurtev mees aga igal juhul luuser ning äbarik."

    Khm, vabandust, aga minu puhtisikliku ja ysna pikaajalise kogemuse järgi on see bullshit.

    Muidugi olen ma ka oma mehelikkuses täpselt nii palju kindel, et julgen käituda nii, nagu tahan, kas või naisterahvaga koos romantikafilmi vaadates nina löristada. Ei ole keegi mingeid sellega kaasnevaid mehelikkuse puudujääke avastanud. Kyllap neil, kes kogu aeg oma sisemist ebakindlust paksu machondusekihi alla peavad varjama, on selle võrra raskem. Aga ega mu lähemas tutvusringkonnas kretiine ei ole ka.

    VastaKustuta
  13. Sa Oop oled ise kretiin, kui sellist ülemeelset sõnavara pruugid. Ajad tüüpilist macholikku enesekindlat teksti.

    Mina rääkisin meestest kes on endaga hädas, sest kohtavad oma muredest rääkides süüdistusi või etteheiteid. Või seda sinu "olen piisavalt mehelik" -juttu.

    Sa tundud olevat väga kerget elu elanud või lihtsalt ennasttäis. Võta natukene tagasi, eks. Kui sa pole ise olnud olukorras, kus tahaksid endale nööri kaela panna, siis pole sinust ka kohtumõistjat. Tahaks veel midagi roppu öleda, aga...

    See on ikka huvitav, et kuigi aastas teeb 200 meest enesetapu, on kommentaariks vaid soovitus "olla piisavalt mehelik et oma muredest rääkida". Jälle mingi etteheide, eks. Nagu selline mees ei teaks, et ta pole piisavalt mehelik, sest -tõelised mehed ei satugi kunagi väljapääsmatutesse olukordadesse. Tõelised mehed (need, kes julgevad käia romantilisi filma vaatamas) ei pea kunagi tundma end väärtusetu või ebaõnnestujana.

    Kuid küsimus ongi selles, mida teha nende aitamiseks, kes ei ole "piisavalt mehelikud"? Vahest peaks soovituse asemel "otsi abi!" hoopis küsima "kuidas sul läheb? Ja "kuidas sul TEGELIKULT läheb? Kuidas sa ennast tunned?".

    Igatahes saaksid sõbrad-tuttavad ja ka lausa võõrad inimesed paljude meeste elu päästa või neid oluliselt aidata. Selle asemel, et neid (ebaõnnestujaid, töötuid, segaduses, pinge all, üksi, lootusetuid jne) mehi kretiinideks nimetada.

    VastaKustuta
  14. Paar sõna vastutamisest kah. See on naiste üks lemmikväljendeid -vastutus, vastutama.

    Mida tähendab vastutus? "Teha seda mida sa ei taha aga mida peab tegema". Vastutus tähendab ühiskonna üksikisikust (enda tahtest ja mugavusest)kõrgemale seadmist.

    Kuid poistele sellist maailmavaadet enam ei õpetata. Oluline on lapsekese heaolu ja mugavus -mitte au ega kohusetäitmine.

    VastaKustuta
  15. Kulla tülitsejad.
    Tuletaks meelde algkirjutist kah. Mina sain sellest aru nii, et esmajoones tuleb ikka arvestada üldinimlike väärtuste või nende puudumisega. Soolisus on teisejärguline.
    Sooline omistamine näiteb teinekord/mõnikord üldinimlike väärtuste puudust.
    Palun mind parandada, juhul kui olen valesti aru saanud - eelkõige siinse liivakasti perenaine.

    VastaKustuta
  16. ***
    Mina tõlgendan vastutust kui arusaama sellest et igal teol on tagajärg - ja kui inimene teeb valiku, siis tuleb tal elada selle tagajärgedega. Kui talle need tagajärjed ei meeldi, on tal võimalik teha edaspidi nt teistsuguseid valikuid või muuta oma suhtumist (tagajärgedesse).

    Vastutus minu mõistes ei ole sama asi mis kohustus ja auga ei ole tal eriti midagi pistmist. Vastutus (MINU arusaam ikka, eks) on lihtsalt arusaam põhjuse-tagajärje seostest ja sellest, et need seosed kehtivad ka iga üksikisiku suhtes eraldi, mitte ainult füüsikas nt. See ei ole üldse sooteema - mu jaoks - vaid üldine maailmavaateline küsimus: elu on risk ja ilma riskideta elada ei saa. Kui riskid ja kaotad, siis tuleb lihtsalt endale aru anda, et ma ise võtsin selle riski, ma tegin selle valiku ja mul ei vedanud.
    See, et mõnel teisel samas olukorras vedas, ei ole maailma ebaõiglus. Kui see üldse midagi on, on see statistika. Keegi peab alati need 0,2% ka olema.
    Ma võtsin selle riski. Ja juhtus. See on minu elu.
    ***
    Aga lugupeetud viimane anonüümne, sul on muidugi õigus, ma püüdsin kirjutada hoopis millestki muust kui sellest, kas meestel on halvem või naistel on halvem või kes on rohkem inimene olemise õigust ära teeninud või mismoodi peaks lapsi kasvatama ja kes on süüdi, et ühiskond on selline nagu ta on vms. (No jee küsimust, kes meist individuaalselt on süüdi ühiskondlikes protsessides! Vastutuse võtmine on tore asi, aga võiks siiski olla ka mingi arusaam, mille eest üks inimene saab vastutust võtta ja mille eest mitte. Muidu minnakse pooleks, seal juures kellelegi [kaasa arvatud inimene ise] kasu toomata.)

    Aga no samas... teksti loeb lugeja ikkagi lugeja positsioonil ja kellel kust king pigistab, see just selle kohta midagi välja ka loeb, on ju.
    Klassikaline netikommentaariumide probleem - TEEMAT puudutab vähemus kommentaare, enamik kommentaatoritest räägib mingit oma asja, mis neile parasjagu meelde tuli ja emotsioone tekitas.

    Ma ei võta vastutust =)

    VastaKustuta
  17. nii ongi: tropid on tropid ja nõmedusel ei ole sugu!

    VastaKustuta
  18. Lõunapoolses sõsarkoolis sama teemat käsitledes jäi kõlama, et mehed tohivad nutta. Ei leidunud neid paari püstitõusjat ja protestijat...
    Lootust on veel.
    Kairit, aus abielunaine.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.