Neljapäev, 29. märts 2012

Jalad seinal või midagi

Peale pikemat kaalumist, kas lasta järele tahte ja tubliduse koha pealt või leppida sellega, et varsti annab tervis järgi, otsustasin ühe päeva puhkusele pühendada.
Või noh, mis puhkusele - koristasin, pesin, küürisin, tegelesin lastega: vaatasin neile otsa, rääkisin nendega, saatsin rahulikult kooli, viisin käekõrval ringidesse. Treenisin veidi, kirjutasin ka. Tegin korralikku toitu mingite "kiirsupp juustu ja küüslauguga on ju ka hea" asemel. Silitasin kassi, pikalt ja metoodiliselt.
Päev kadus nagu poleks olnudki.

Tegelt olen endaga jube rahul. Oli küll kiusatus mõelda "aga äkki ma ei jää haigeks? Äkki ei ole seda puhkuseraasu mulle üldse vajagi ja ma niisama laisklen?"
Aga siis mõtlesin kõigile neile vendadele-õdedele, kes saavad infarkte ja insulte samalaadsete mõtete järel, ja mõtlesingi ümber. On ikka vaja vahel hinge ka tõmmata!

1 kommentaar:

  1. Põhimõtteliselt on veel kodanikke, kes tänasel päeval seesuguste alternatiivide vahel kaalusid ja samu tundeid tundsid ja peaagu samu tegevusi tegid. Oli tore.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.