Laupäev, 24. märts 2012

Hajamõtted sugudest, ulmest ja kirjandusest üldse

Mulle meeldivad lesbid. Olen seda vist korra vähemalt siin kuskil öelnud ka.

Mehed vaatavad naisi teistmoodi, natuke nagu võõrliiki. No umbes sedasi, nagu mina pool aega mehi vaatan: kohati kõikehõlmava imetlusega, kohati üleolekuga. Olenevalt viimaste vahetute kogemuste laadist. Vahel mõlema seguga ka.
Õnneks on olemas teine pool aega, kus ma hoolika keskendumise abiga suudan meestes täiesti inimesi näha. Aga see nõuab teadlikku pingutust ja ma ei saa pahaks panna, et mõningatelt (paljudelt? enamikult?) meestelt naiste inimestena nägemine samuti teadlikku pingustust nõuab. Kuigi võin nende üle üleolevalt irvitada, kui nad seda teadlikku pingutust tegema ei vaevu =P

Heteroseksuaalsed naised vaatavad sookaaslasi vahel nagu õdesid, aga vahel nagu konkurente või kedagi, kelle arvelt iseennast paremini tunda, teda vähemalt mõttes maha tehes. Ma ise püüan olla õelik, aga vahel sattub ikka õelus ka vahele. Tõsi, mina praktiseerin suuremalt jaolt rauget õelust stiilis: "Nojah, saan aru, et võib ka nii. Lihtsalt mu enda meetod tundub kuidagi rahuldustpakkuvam."
See ei ole oluliselt parem variant kui aktiivne ja ilmne õelus, aga jätab mulle iseendast parema mulje.

Aga lesbide kirjandus meenutab minulegi, et inimene võib vaadata naist nagu inimest (ilma segaduse ja hämmastuseta, kuidas midagi nii pöörast, ebaloogilist ja vaimustavat saab olemas olla) ja samas temast üleni sisse võetud olla.
Kui poleks lesbisid, oleksin võib-olla juba ammu skisofreenik. Sest muidu v-o ei saakski aru, et on korraga võimalik olla mõistlik, mõtlev, loogiline ja vaimustav.
Nii et mulle meeldivad lesbid. Eriti kirjanduses.

Tove Jansson ja Jeanette Winterson on kirjutanud mõned kõige paremad teosed, mida ma iial lugema olen sattunud. Nende loomingu põhjal on mul suisa tekkinud kahtlus, et kui naine lesibilisusest just lolliks ei lähe, on tal kuidagi võimalus vaadata maailma natuke selgema pilguga kui heteronaisel (või -mehel). Sel heteroseksuaalsel - kui ta ikka üldse seksuaalne olevus on - naisolevusel on ju tavaliselt ees selline prill, mis, jah, laseb vaadata asju, kuid samal ajal sunnib vaatama neidsamu asju ka läbi meeste pilgu, ja siis paneb vaatama seda, mis on erinevat naise enda pilgus ja meeste pilgus, ja kuidagi neid erinevusi analüüsima ja kurat! Niimoodi kolmekordselt nähes võib ju lollikski minna! Pea hakkab kohe kindlasti valutama!
Mul on kahtlus, et üks sugude ebavõrdse poliitikas ja juhtimises esindatuse kaasnähte (kas põhjusi? või hoopis tagajärgi?) on selles, et need poliitilised ja juhtivad mehed üldiselt ei kasuta säärast kolmekordset vaatlust - läbi oma silmade, siis teiste silmade, siis oma silmade juurde tagasi ja lõpuks kõiki vaatenurki analüüsides. Aga naised küll kasutavad. See on nende sõnavõttudest näha.

*Ma muidugi üldistan. Alati on individuaalseid erandeid. Aga nii, laias laastus rääkides, noh.*

Wintersoni juurde tagasi tulles - ma olen teda armastanud sellest ajast saati, kui lugesin tema raamatut "Kirg". Olen vaimustusest vabisenud nähes, kuidas, millest ja millise häbenematu säraga ta kirjutab. Jah, tal on ka nõrgemaid asju. Ja vahel ta kordab end. Aga sama kehtib ka Gaimani kohta.
Läksin BAASi vaatama, kuidas Jeanette'i seal on arvustatud.

Tuvastasin, et tema kui autor figureerib seal ühe raamatuga, mille kohta keegi midagi öelnud ei ole. (Kuna BAAS ei lase väga hästi linke panna, võite ise otsingus Wintersoni nime katsetada, kui huvi on.)
Vahtisin tulemust tühja pilguga ja täielikus segaduses olles.
Miks teda seal ei ole? Üleloomulik element teostes on? On. Kvaliteet on? On. Täiskasvanutele mõeldud on? On. Mida?!

Oot, aga äkki on asi selles, et ehk ei ole ulme, ehk on hoopis "värdjalik" kirjandusžanr "maagiline realism"? (Tegu väga vaba tsitaadiga kuskilt BAASi arvustusest. Ma ise ei jaga sellist seisukohta maagilise realismi kohta.)
Ahsoo... Aga kui Winterson ei ole ulme, siis... no kuulge, siis mina ju ka ei ole?
S.t. kui sisuliselt vaadata?

Üritades aru saada, kuidas BAASis seda ulme ja maagilise realisimi piiri meil veetakse, jõudsin kiirele järeldusele, et see veetakse mööda turundust.
Teose sisu ei olegi oluline. Oluline on, millisele riiulile see raamat raamatupoes pannakse. Kui on ulme või fantastika riiulil, kvalifitseerub. Kui on kuskil täpsemalt defineerimata ilukirjanduse riiulil, ei kvalifitseeru. Vaene Winterson on aga muidugi normaalse kirjanduse riiulitel.
Mõtlesin: "Kui tobe, kui väiklane ja nõme! Sisu peaks ju lugema!"

Aga sellest ajast on jõetäis vett merre voolanud ja ma olen näinud, kuidas Liisi Ojama nö. arvustas "Joosta oma varju eest" kogumikku Sirbis. (Arvustus oli nii sisutühi, et ma isegi ei kaasanud teda siia plokki oma saba kergitamise postitusse. Ma saan aru, et ulmet võib siis niimoodi arvustada? Sirbis? Nähetavasti ei ole ulme kirjandus.)
Kuidas tõepoolest häid lugusid kirjutav Maniakkide Tänav ei ole Eesti riigi silmis õieti mingi kirjanik ega asi.
Ja kolmandast küljest, olen ka näinud, kui küüdimatut kraami on Eesti ulmepublik sunnitud paberiltki lugema, sest kuna ulmekirjandust ei loeta päriskirjanduseks (ja on arusaadav, et see tekitabki selle vastureaktsiooni ehk keeldumise nö. päris kirjandust ulmena käsitleda), lubatakse ulmežanris kirjastustes läbi kirjanduslikult nii madala kvaliteediga kraami, et see omakorda tirib jälle žanri maine kangesti alla.
Näide: olen viimastel päevadel üritanud lugeda üht fantaasiajuttu noortele ja juba esimesel kolmel leheküljel juhtub kolm ilmvõimatut asja. Ja mitte ses mõttes võimatut, et maagia ja õudsed imelised olevused, vaid ses mõttes võimatut, et inimene vaatab kaunil suvepäeval mööda randa luusides ja merekarpe korjates ringi ja näeb midagi veest vastu helkimas (!) (kes ei saa aru, mida ma halan: loogiliselt võttes peaks igal pool ta ümber asju helkima, veel ja märgadel esemetel on päikese käes selline komme). Tegelane mõtleb: "Oo, äkki on kuld!" Läheb võtab asja eksimatult veest välja, seda vahepeal silmist kaotamata. Kuigi ta on seni kullaga täiesti kokku puutumata isik, on ta asja lähedalt silmitsedes otsekohe täiesti veendunud, et jah, see ongi kuld. (Ja muuseas, tal on õigus!)
Olulist üllatust, kahtlust või muid emotsioone ilmutamata pistab ta leiu taskusse ning kõnnib siis kenale ilmale ja valendavale liivale mõeldes minema.

Noh, selline teos siis, eks ole. Paberil olemas. Kõvade kaantega.
Hakka siis pärast sihukesi tõestama, et eiei, ulme on täiesti täisväärtuslik kirjandus!

Jälle tagasi Wintersoni ja ulme vahekorra juurde: ta on muidugi naine. Ja lesbi.
Pean täiesti võimalikuks, et paljud eriti isased ulmefännid ei salliks teda ka siis, kui teda müüdaks ulme ja fantastika letis. Aga ma usun, et nad tolereeriksid teda, umbes nii, nagu nad tolereerivad Le Guini. Noh, et me saame aru, et sellele on ka publik ja naiselik emotsemine läheb mõnedele peale.
Noh, nagu mõned tolereerivad mindki, eks ole =)

Ulme ei ole absoluutselt mehelik ega meestekeskne žanr, aga kuna tavaliselt on meessoost publik häälekam ja tooniandvam (nagu tavaliselt on igasuguse kirjanduse puhul meessoost publiku arvamus häälekam ja tooniandvam, teate küll, "naistekas" on peaaegu ropp sõna, "meestekas" aga lihtsalt negatiivse värvinguta hinnang sellele, et ilmselt pole see raamat naistele väga põnev, pikemalt sel teemal vaata nt siit), siis on avaliku arvamuse kujunemisel oluline, mida mehed millestki avalikult arvavad.

Ma ei tea, mismoodi Wintersoni nende jaoks rehabiliteerida, aga eks ma alustan siis oma arvamuse avaldamisest. Püüan tuua lesbi meeste ette =)
Eks näis, kas õnnestub.

8 kommentaari:

  1. Le Guini tolereerivad küll, aga ikka nimetavad "tädi autoriks". No on onud.

    VastaKustuta
  2. Wintersoni "Kivist jumalad" ulmebaasis: http://www.dcc.ttu.ee/andri/SFBooks/getrets.asp?raamat=80450

    (ulmebaasi lingi saamiseks on lihtne nt vajalik lingitatav eraldi aknas avada.)

    Äkki on Winterson lihtsalt... liiga naiselik proosa? Ise olen vaid "Kivist..." lugenud, ja see oli küll hea. Aga samas muude (mitteulmeliste?) raamatute vastu pole nagu mingi huvi tekkinud. Sest ainult naistelt kuulengi, et oi kui hea, meeslugejad ei ütle midagi.

    (Väga intelligentne ja mõttetihe kommentaar, õujee.)

    VastaKustuta
  3. No ma räägin, 0 arvustust. Null.

    Lingi kohta: ma ei tea, ma vist lihtsalt ei oska neid asju eraldi aknas avada. Avan baasi lehel klikkides ja sel puhul on alati ainult üldlink nimeks.

    Liiga naiselik proosa? Ömm...
    Kas pidada Hemingwayd ebahuvitavaks, sest ta on ehk liiga mehelik, on ok või näitab minu madalat laupa lihtsalt?

    VastaKustuta
  4. Hiirega right-click ja "ava link uuel vahelehel".

    Pigem viitasin sellele, et Wintersoni puhul tuleb vaid ühepoolne kiidulaul (meenub mingi Cunninghami "Lained" järgi vändatud film, kus naised väljusid kinost nutta lahistades ning rääkisid, et mehed ei saaks sellest ealeski aru - no selge, et siis ei viitsigi vaadata vms).

    Niiet madalalaubalisuses võib tõesti pigem süüdistada mittelugejaid, kes ei viitsi raamatuid kätte võtta.

    VastaKustuta
  5. Nagu ma aru saan – on häda selles, et teised (mehed seal BAASis) ei armasta Wintersoni piisavalt. Winterson (kelle teiste sisututvustused netis justkui meenutavad midagi, aga ma ei saa öelda ei seda, et ma teda oleks lugenud või ei oleks lugenud) on naine ja lesbi.
    Ma ei loe sinu tekstist, mille poolest ta (veel) hea on.
    Ma ei loe BAAS’ist sinu kirjutist Winteroni erakordselt hea olemisest.
    BAAS’is on Wintersoni kohta ainult üks raamat ja link "Lisa teoseid".
    Mitte ükski kuradi meesulmefänn ei ole lisanud teoseid ja neid arvustanud.
    Maailm on nii ebaõiglane! Mis õigusega nad ei armasta?

    Kommentaar on mõeldud subjektsuse soolisuse kohase küsimusena.

    VastaKustuta
  6. On kirjutatud: "... kelle teiste sisututvustused netis ...".
    Oli mõeldud: "... kelle teoste sisututvustused netis ...".

    VastaKustuta
  7. On vähe asju, mis tüütavad mind blogikommentaarides rohkem kui agressiivsuse väljalugemine imestlevast-mõtisklevast-arutlevast tekstist.

    Lihtsalt märkusena.

    VastaKustuta
  8. Tegelt on paha PR ja paha karma viriseda vastu, ma saan aru küll =)
    Mul lihtsalt oli kole väsimus peal. See praktika jätkuvalt ei ole naljaasi.

    Phmt antud postitus eeldab, et lugejad on WIntersoni juba lugenud ja kui pole, siis äkki tahaksid.

    Aga meestele esitlema ma kavatsen hakata BAASis üldse. Kui mahti on. Selle nädala sees ilmselt ei ole, aga laup-pühap, õnnis puhkeaeg, siis saab küll käia ja tädilikult tänitada: "hea raamat on! on hea raamat! onononononnnn!!!!"

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.