esmaspäev, 19. märts 2012

Kui pea ei jaga, peavad jalad jagama

V-o olen seda juba maininud ka. Aga et see on niiiiiiiiii tähtis:

ülalolev vanasõna ei ole õel mõnitus inimestele, kes oma jalgu rakku jooksevad mingi tühise, neist endist mitteoleneva arusaamatuse pärast!
See on hoopis asi, mida sa iseendale rahustavalt ütled, kui oled mingisuguse mõttenõrkuse tõttu uskunud internetis üleval olevat kaarti, mis näitas, et raudteejaamast on praktikabaasi umbes 5 minuti tee. Kui sa oled juba pool tundi läbi märja suureräitsakalise lörtsi raudteejaamast esmalt ühele, siis teisele ja siis jälle esimesele poole edasi-tagasi trampinud, täielikult segaduses sellest, et oodatud hooldekodu asemel on ümberringi mingisugused hobusetallid. Kui sa, 10 minutit kokkulepitud kohtumisele juba hilinenud, helistad meeleheites oma praktikajuhendajale (kes ei võta toru) ja siis numbrile 1182, kus vastab keegi neiu, kes teatab, et otsitav koht asub ju ometigi raudteejaama vahetus läheduses põllu peal - sa üldse ei vihasta ei tema ega enda peale, vaid lihtsalt meenutad endamisi postituse pealkirjaks olevat tarkusetera!
Ning kui see neiu sinu vastuväidete peale suunab su otse praktikabaasiga (mille numbrit sul endal pole olnud taipu telefoni lisada) suhtlema ja seal märgitakse, et raudteejaamast on baasi umbes 2 km, ei vihasta sa ka ei interneti ega nende peale, kes selle neetud valekaardi sinna üles panid. (Sügavalt eksitava pealkirja alla "asukoht".) Sa ei lase end häirida isegi mitte sellest, kui telefonile vastaja süütult lisab, et sealtkaudu, rongiga, ei tule neile üldiselt mitte keegi mitte kunagi.

Kui siis selgitatakse, kuhu täpselt tulla, ning sa tuvastad, et oled parasjagu umbes kilomeetri jagu valel pool raudteed, kordad sa vanasõna endale veel korra. Lörtsi muudkui sajab ning sa tänad taevast, et saapad viimase larpi jaoks nii-nii-nii korralikult veekindlaks said tehtud, aga su peasall on sõna otseses mõttes märg ja nina hakkab kuidagi nohusena tunduma. Siis jõuad sa kohale ja kõik kohtlevad sind nagu kergelt alaarenenud last, aga sa ei saa seda neile ka pahaks panna. Nii see asi ju paista võibki!

Kuid eriti, eriti kirglikult kordad sa seda mantrat edasi siis, kui oled praktikabaasist ära tulnud, seekord bussi- mitte rongipeatusesse suundudes. Nimelt jõuad sa umbes pooleteise kilomeetri läbimise järel kohta, kus ühel pool on bussipeatuse silt, aga sealpool, kus peaks peatuma sind huvitava suuna buss, ei ole silti. Ei ole ka posti, on ainult mingisugune laiendus asfaldil ja sul pole aimugi, kas see on õige peatusekoht või mitte. Ja et see teelaiendus asub umbes 50 meetri kaugusel ristteest, kõmbid sa esmalt 300 meetrit (ikka veel langevas lörtsis, mis nüüdseks on peeneteraline) mööda ühte teeotsa, et näha, ega kurvi taga pole mõnd sildiga bussipeatust. Ja siis tagasi ja samapalju edasi mööda teist teeotsa, et teise kurvi taha vaadata. Ning siis kiirkõnnil tagasi, et jääda sinnasamma teelaiendusega kohta passima, ja ennäe! Buss juba tuleb ja muidugi just seal teelaiendusega kohas ta peatubki.

Ja kuigi sa oled märg, külmetav ja vihane ja sul on sügav soov minna ja rippuda kuskil avalikus häbipostis sildi all "Olen nii loll, et kahju kohe," ütled sa endale: "Kui pea ei jaga, peavad jalad jagama!" Ning ostad endale poest lohutuseks Karumsi vahustatud vaniljekreemi ja isegi ei põe eriti.
Sest nii ongi. Sest selleks ju jalad ongi, et neid kasutada, kui pole piisavalt nutti, et ilma toime tulla!

1 kommentaar:

  1. Tore on leida Internetist, et teised inimesed ka Lindgreni tsitaate ("Olen nii loll, et kahju kohe") oma igapäevaelus kasutavad :)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.