Laupäev, 17. märts 2012

Mõh

Mul ei ole murcat siin kõrval "mida loen" nimekirjas, sest mul on murca guugli riideris.

Aga vahel on mul tunne, et murca on natuke rohkem mina ise, kui ma ise olen. Või õigemini, et ta on see naine, kelleks ma oleksin võinud kasvada, kui ma ei oleks juhtumisi, asjaolude ja geneetiliste tegurite kokkusattumisel, kasvanud selleks päris minuks.
Murca märkab asju. Märkab teisi asju, kui mina märkan, ja kirjutab neist teistmoodi, aga põhimõte on sama.
See põhimõte on niisiis umbes see, et me oleme kõik lollakad.
Aga kui sa näed kellegi teise tekstist või näost, et ta on mingis sulle tuttavas laadis lollakas, on seda iseenda puhul kergem taluda, taltsutada ja nautida. Niisiis me püüame, kumbki omal moel, oma lollakusi näha ja mõista. Lasta ka teistel neid näha ning mõista. Püüame neile lollakustele pai teha ja tagumikupatsutusega sõbralikult diivanile kupatada: "Jah, me oleme niimoodi lollakad. Jah, me enamasti oleme kõik umbes niimoodi lollakad. Märkasid ise ka, onju?"

Ei saa öelda, et ma talle otseselt kade oleksin: olla mina on pagana oivaline. Aga mul on hea meel, et tema ka olemas on. Et see alternatiivmina on ka eluvõimaluse saanud.

Sest teate, tegelikult ei usalda ma ennast päriselt. Võimalik, et ma ei olegi valinud oma elus parimat teed. Nii et on hea, et on olemas ka teisi võimalusi mina olla ja pärismina ei pea samas selleks teistmoodi elamiseks oma aega ja energiat kulutama. Sest pärismina tunneb tegelikult nagunii, et hakkab tasapisi tükkideks minema.
Nii palju teha. Nii palju tahta. Nii palju inimesi. Nii palju uut õppida. Nii palju vastutusi. Nii palju vabadust. Nii palju armastust.

Nii suur kurnatus, et isegi hüüumärke ei tule sinna loetelu sisse.

Neljapäeval magasin 16 tundi.
Mõtlesin, et jai, puhkasin välja, edasi läheb ainult paremaks.
Vastu reedet magasin 9 tundi.
Vastu laupäeva napid 8 ja jälle selline surmav väsimus, et ei jaksa pead püsti hoida ja jalad värisevad kaks korrust trepist käies. Selline väsimus, nagu üritaksin vahtkummist staadionirajal ringe joosta. Muidugi, mul on hea ja õnnelik olla kõigi nende tegemiste järel ja keskel. Iga kaunis hetk on täiega olnud elamist ja vaeva väärt. Aga...
Aga.
"See on prioriteet, nii et see tuleb ära teha" ei ole siiski väga hea otsustusmeetod, juhul kui prioriteet on umbes kõik, mis parasjagu väga aktiivselt mitteprioriteet pole.

Ma ei saa aru, kuidas nad seda ajajuhtimist teevad? No tõesti.
Äkki nad lihtsalt peavad elus jube vähest oluliseks või midagi?
***
Noh, ja et mul on nii palju prioriteete, siis ühele neist tähelepanu pöörates: lugesin (pärast kuute teist lugu, mis kulusid julguse kogumiseks) "Täheajast" oma jutu läbi. Esialgu oli jube tunne, siis hakkas tasakesi parem, siis hakkas korraks veel jube ja siis tuli hämming: "Kuulge, see oli hea ju! Mina ise kirjutasin vä?"

Mõned pisivead välja arvata, võib täiesti rahuliku südamega enesereklaami teha. Kui teile meeldib mind siin lugeda, meeldib vast ulmeantoloogiast ka!
Mulle endale meeldis - ja üldiselt olen ma oma tehtud töödele kaunis adekvaatne hindaja.
Päriselt on ka lahe lugu!

1 kommentaar:

  1. Mina lugesin eile õhtul sinu loo läbi. Teisi ei lugenud - polnud huvi ja viitsimist.

    Oli küll hea lugu!

    Soovitustega ühinen.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.