Tulin libedat teed mööda kodu poole ja korraga kõlas mu pea sees: "Ma vaatan nagu laps esimest korda, õpin maailma esimest korda!"
Ei olnud valgustuse ega välgatamise tunnet, ent kõndisin aina edasi ja veendusin iga 10 meetri järel üha enam, et muidugi. Nii ongi. Minu "tee, mida sina tahad"-värki võib ka sedasi sõnastada: vaata asju eelarvamuseta ja toimi siis nii, nagu õige ja hea tundub.
Vahel hakkab päris kõhe, kui mõtlen, kuidas täiesti halba tahtmata (selgest lollusest) õpetati mind kogu aeg oma tundeid mitte uskuma.
"Pane sokid jalga, sul on külm."
"Ei ole külm."
"On küll! Pane sokid jalga!"
"Võta leiba, paljast vorsti ei sööda!"
"Mulle ei maitse leib, kas ma võin oma vorstinormi niisama ära süüa?"
"Võid leiva asemel saia ka võtta, aga paljast vorsti ei söö!"
"Mul ei ole uni!"
"Voodisse, voodisse, kell kümme on magamaminekuaeg!"
"Aga ma ei jää nagunii magama, mõtlen ainult omaette!"
"Vot siis mõtledki. Voodisse!"
Lapsed ei taha kogu aeg raamatuid lugeda, vaid õues mängida. Peab otsima sõpru naabruskonnast, mis mõttes ei taha? Need on väga ilusad püksid, pane kohe jalga, ei huvita, et sulle ei meeldi ja sa väidad, et need ajavad sügelema.
Lapsed armastavad limonaadi ja morsse (no kui need on ainsad joogid, ok, ma siis lepin), tahavad šokolaadi ja head kommid on šokolaadiga (mismõttes mulle ei maitse? Ei, lastele ju kõigile maitseb!), SEE on väga hea jäätis, SEE ei ole, maksab ka vähem - mis siis, et ma tahaksin toda odavamat, rasvane jäätis on VASTIK. See on väga ilus mantel (mis siis, et mulle ei meeldi), muidugi peab talvel mütsi kandma (vähemalt seda enam kunagi tegema ei pea :P), sa ei kujuta ette, kui raske koeraga on (ütleksin, et olin valmis ka 4 korda suuremateks raskusteks), siin on nii must, korista! (Et ma ei näe, et must oleks? Minu nõmedus.)
Jne.
Jne.
Et ma midagi tunnen, ei ole absoluutselt põhjus arvata, et sellest juhindumine oleks kuidagi adekvaatne viis mu käitumise kujundamisel.
Täiskasvanud teavad paremini.
Aga 18 kukkumine mind ei päästnud. Edasi läks sama hullusti.
Et ma tahan seda sööki ja tundub ahvatlev ja on tasuta ka? Aga teeb paksuks, nii et seda ei tohi süüa!
Mis mõttes mulle ei meeldi sport, eriti pikamaajooksud! Teen, no pain, no gain!
Mulle ei meeldi see mees? Noh, aga ta käib kõvasti peale, saaksin risti jälle seinale, et keegi tahab mind, ja vbla mõned seksikogemused mõne mehe jaoks, kes mulle meeldib ka - noh, ühe korra kannatan ära, hiljem ei pea temaga enam suhtlema.
Ega ma ei tea, miks mulle seda ülikoolidiplomit vaja peaks olema, aga kõik ütlevad, et see oleks hea asi, nii et eks ma siis - ürita.
Kukkusin välja? ERITI paha mina, ei tee endale kasulikke asju!
Ja nüüd ma vaatan asju selle filtrita, mis teiste meelest hea oleks, vaatan ISE. Otsustan ISE, mida tahan ja mida mitte.
Ja oh! Kui palju mulle rohkem meeldib niimoodi elada! Süüa paljast veisesinki või tempida seda toore nuikapsaga, mitte kunagi mütsi pähe panna, koera omada, seksida ainult sellega, kes parajasti meeldib või lihtsalt mitte seksida, mitte "ega ma teda ei taha, aga äkki on tulevikus kasu", joosta täpselt nii palju, kui tunnet on, ja mitte minna külla, kui ei taha.
Nagu BAH.
Selline elu!
Ja alles pealt 35 sain aru, et sedasi tohib ning võib ka!
Vähemalt on olemas kultusteos "Kui ma oleksin suur". Seal on kõik need asjad täitsa adekvaatselt kujutatud ning mul on mitte kunagi mütsi kandes ka kirjanduslik eeskuju olemas.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
teisipäev, 26. veebruar 2019
esmaspäev, 25. veebruar 2019
Vaeva väärt
"Totoro jalad näevad välja, nagu oleks me kohutavad koeraomanikud. Hoiaksime teda öösel väljas ja ei annaks eriti süüa ja muud sellist." Poeglaps vaatab koera porist halle, märgi ja pulkas karvadega jalgu pead vangutades.
Noogutan kurvalt kaasa. Ilm on selline, et koeraga tublisti õues olles võtab ta väga mudase ning hooldamata välimuse endale kuidagi naturaalselt.
Nüüd ta magab.
Koer siis.
Põhimõtteliselt jõudsime koju Lõunalinnast, ja ta kukkus jalalt. Magab nüüd juba teist tundi.
Reis oli raske, aga ikkagi nii tore. Laupäeval, minekupäeval olin kohale jõudes juba surnt. Aga pühapäeval ärkasin varakult vaikse niutsatuse peale, viisin koera välja, kus ta VIIMAKS pissis (ta oli umbne praktiliselt 20 tundi järjest, aint sittus korra pärast rongisõitu - täpselt nagu ta oli umbne ka siis, kui ta kunagi oma koju tõime ning vaine koir veel hullemini õuduses oli), siis sujuvalt tegelesin temaga õues poolteist tundi, tagasi jõudes kohtasin Ada tütart, kellega meeldivalt suhtlesime ja kes, kui talt uurisin, kuidas imeliku kannuga vett keeta (see käis gaasipliidil, niipalju sain aru, aga kuidas krt tilal niimoodi kork ära saada, et keev vesi laiali ei pritsiks ...?), tõi kohale oma vanaema kõrvalkorterist, kes ka on mu lemmik ning üldse mitte selline, nagu sõna "vanaema" viitaks.
Lemmik tegi mulle siis ise kohvi ja Ada ärkas samuti ja me ajasime juttu.
Selline hommikune kohv ja vestlus, innukad pilgud ja suurest põnevusest kohati korraga rääkimine oligi TÄPSELT see, miks mulle tundus enda, poja ja koera surnuks väsitamine reisimisega siiski juba ette vaeva väärt olema.
Täpselt see.
TÄPSELT.
Sealne keeruliselt tehtav kohv on kahtlemata jube hea. Vaeva väärt. Aga see ei muuda, et ma ei oska seda ise teha ja ilma kohvita on ka raske ja üldse nad ei joo kohvi viis korda päevas seal, vaid umbes KOLM.
Mis on jube vähe ikka, kui korraga saab ka ainult ühe tassi (sest kann on pisike ja rohkem ei tule sealt kuidagi kui kolme suure kruusi jagu, nad juba teevad nagunii ju ekstrakti ja siis valavad sellele kuuma vett).
Vaeva läheb palju, aga nii hea.
Aga Totoro sai sedavõrd palju kiitust ja imetlust seal, et olen nüüd julgem väitma, et ta ONGI oivaline koer. Et ta ei hüppa inimeste peale ja ei häiru enda peal lamavatest peadest või isegi ülakehadest ja et talle kohe meeldibki, kui temaga mängitakse, isegi kui seda teevad isikud, kelle nägu on seistes sama kõrgel kui temagi oma.
Lihtsalt see on tüütu (käisime tol pikal hommikul ka koerajalutamisplatsil, sain jälle tunda), et ta rihmast lahti olles kutsumise peale tuleb küll minu juurde, ent rihmast üldjuhul kinni võtta ei lase, kargab mu ümber ja isegi haugub vahetevahel.
Ei, ma ei võta teda iga kord lõplikult kinni, hoian lihtsalt rihmast, annan maiust ja räägin, kui tore koer ta on. Siis lasen jälle vallale. Aga kuna ta saab rihmata nii harva olla, nii et seda treenimist ka harva, ja ma üritasin korra teda peale sellist kutsumist ja rihmast võtmist vedada üle silla, mida ta ilmselgelt kartis, pole ta kuidagi enam omandanud "ta kutsub, lähen kohale ja lasen rihmast kinni võtta"-kunsti.
Ta kartis ka järsku treppi Ada korterisse.
Esimestel kordadel oli õudne jama teda trepist üles ja alla saada, süllevõtmine talle ka just ei meeldi ja no 34 kilo pahurat märga koera, kes üritab maha saada, ei olnud just mu enda lemmik tarimiseks kah. Aga kolmandal korral ta juba ronis suhteliselt kebjalt ja neljandal sai üles, mina läksin alla välisust kinni panema, mispeale tema ronis samuti alla mulle järele ning siis jälle üles tagasi, kui selgus, et ma ei kavatsenudki lahkuda ja tulin ka ise jälle teisele korrusele.
Edasi oli mureta, kuigi ta pidas iga kord treppi nähes väikese pausi, ohkas sisemiselt ja võttis end kokku.
***
Tegelt tuli vahepeal hommik.
Ikka veel olen surmväsinud? jah.
Koer ka magab ikka veel söömis- ja pissipausidega? jah.
Poeg magab, sest ta lihtsalt niisama mängis arvutis eile sügavasse öösse end ja pärast käis veel duši all? jah.
Kui mul poleks koor kodust otsas olnud, ei oleks ka poodi sörkinud, aga oli. Olen pepsiks läinud, piimaga kohvi hästi ei taha. Eriti kui Totoroga nagunii õue minema peab.
Ja siis ostsin nii palju asju, et 250 meetrit koju kõndida oli pingutus.
Mu pidurid ei ole eriti head, kui väsinud olen.
Pealegi tegi Rimi mulle tünga. Vaatasin tšeki hiljem üle ja mu "aktiveeritud pakkumiste" alla kuuluv Beni ja Jerry jäätise 20% allahindlus üldse ei tulnud arve koostamisel arvesse. Phmt läks tops jäätis mulle maksma veerandi kogusummast.
Aga ausalt - ma EI JAKSA klattida. Siis nad arvavad, et võivadki? Ma olen heauskne ja oletan, et see oli kogemata ja keegi ei mõtle, et haaa, nõme oled, maksid jäätise eest, mida me müüme, täishinna, sest arvasid end odavamalt saavat!
Lihtsalt järgmisel korral olen tähelepanelik ja vaatan tšeki kohe üle.
Noogutan kurvalt kaasa. Ilm on selline, et koeraga tublisti õues olles võtab ta väga mudase ning hooldamata välimuse endale kuidagi naturaalselt.
Nüüd ta magab.
Koer siis.
Põhimõtteliselt jõudsime koju Lõunalinnast, ja ta kukkus jalalt. Magab nüüd juba teist tundi.
Reis oli raske, aga ikkagi nii tore. Laupäeval, minekupäeval olin kohale jõudes juba surnt. Aga pühapäeval ärkasin varakult vaikse niutsatuse peale, viisin koera välja, kus ta VIIMAKS pissis (ta oli umbne praktiliselt 20 tundi järjest, aint sittus korra pärast rongisõitu - täpselt nagu ta oli umbne ka siis, kui ta kunagi oma koju tõime ning vaine koir veel hullemini õuduses oli), siis sujuvalt tegelesin temaga õues poolteist tundi, tagasi jõudes kohtasin Ada tütart, kellega meeldivalt suhtlesime ja kes, kui talt uurisin, kuidas imeliku kannuga vett keeta (see käis gaasipliidil, niipalju sain aru, aga kuidas krt tilal niimoodi kork ära saada, et keev vesi laiali ei pritsiks ...?), tõi kohale oma vanaema kõrvalkorterist, kes ka on mu lemmik ning üldse mitte selline, nagu sõna "vanaema" viitaks.
Lemmik tegi mulle siis ise kohvi ja Ada ärkas samuti ja me ajasime juttu.
Selline hommikune kohv ja vestlus, innukad pilgud ja suurest põnevusest kohati korraga rääkimine oligi TÄPSELT see, miks mulle tundus enda, poja ja koera surnuks väsitamine reisimisega siiski juba ette vaeva väärt olema.
Täpselt see.
TÄPSELT.
Sealne keeruliselt tehtav kohv on kahtlemata jube hea. Vaeva väärt. Aga see ei muuda, et ma ei oska seda ise teha ja ilma kohvita on ka raske ja üldse nad ei joo kohvi viis korda päevas seal, vaid umbes KOLM.
Mis on jube vähe ikka, kui korraga saab ka ainult ühe tassi (sest kann on pisike ja rohkem ei tule sealt kuidagi kui kolme suure kruusi jagu, nad juba teevad nagunii ju ekstrakti ja siis valavad sellele kuuma vett).
Vaeva läheb palju, aga nii hea.
 |
| Lõunalinna mälestused pildis |
Lihtsalt see on tüütu (käisime tol pikal hommikul ka koerajalutamisplatsil, sain jälle tunda), et ta rihmast lahti olles kutsumise peale tuleb küll minu juurde, ent rihmast üldjuhul kinni võtta ei lase, kargab mu ümber ja isegi haugub vahetevahel.
Ei, ma ei võta teda iga kord lõplikult kinni, hoian lihtsalt rihmast, annan maiust ja räägin, kui tore koer ta on. Siis lasen jälle vallale. Aga kuna ta saab rihmata nii harva olla, nii et seda treenimist ka harva, ja ma üritasin korra teda peale sellist kutsumist ja rihmast võtmist vedada üle silla, mida ta ilmselgelt kartis, pole ta kuidagi enam omandanud "ta kutsub, lähen kohale ja lasen rihmast kinni võtta"-kunsti.
Ta kartis ka järsku treppi Ada korterisse.
Esimestel kordadel oli õudne jama teda trepist üles ja alla saada, süllevõtmine talle ka just ei meeldi ja no 34 kilo pahurat märga koera, kes üritab maha saada, ei olnud just mu enda lemmik tarimiseks kah. Aga kolmandal korral ta juba ronis suhteliselt kebjalt ja neljandal sai üles, mina läksin alla välisust kinni panema, mispeale tema ronis samuti alla mulle järele ning siis jälle üles tagasi, kui selgus, et ma ei kavatsenudki lahkuda ja tulin ka ise jälle teisele korrusele.
Edasi oli mureta, kuigi ta pidas iga kord treppi nähes väikese pausi, ohkas sisemiselt ja võttis end kokku.
***
Tegelt tuli vahepeal hommik.
Ikka veel olen surmväsinud? jah.
Koer ka magab ikka veel söömis- ja pissipausidega? jah.
Poeg magab, sest ta lihtsalt niisama mängis arvutis eile sügavasse öösse end ja pärast käis veel duši all? jah.
Kui mul poleks koor kodust otsas olnud, ei oleks ka poodi sörkinud, aga oli. Olen pepsiks läinud, piimaga kohvi hästi ei taha. Eriti kui Totoroga nagunii õue minema peab.
Ja siis ostsin nii palju asju, et 250 meetrit koju kõndida oli pingutus.
Mu pidurid ei ole eriti head, kui väsinud olen.
Pealegi tegi Rimi mulle tünga. Vaatasin tšeki hiljem üle ja mu "aktiveeritud pakkumiste" alla kuuluv Beni ja Jerry jäätise 20% allahindlus üldse ei tulnud arve koostamisel arvesse. Phmt läks tops jäätis mulle maksma veerandi kogusummast.
Aga ausalt - ma EI JAKSA klattida. Siis nad arvavad, et võivadki? Ma olen heauskne ja oletan, et see oli kogemata ja keegi ei mõtle, et haaa, nõme oled, maksid jäätise eest, mida me müüme, täishinna, sest arvasid end odavamalt saavat!
Lihtsalt järgmisel korral olen tähelepanelik ja vaatan tšeki kohe üle.
reede, 22. veebruar 2019
Oh, rõõmsalt väsinud taas
Toimetan oma järgmist raamatut läbi ja tõden, et kurat - vähemalt mulle endale on huvitav IKKA VEEL, põnev ja köitev näha, mida ise olen teinud.
Vägev värk.
Vähemalt mulle endale, eks ole.
Üks väga olulisi põhjusi, miks ma kunagi kirjutama hakkasin ja näiteks seda võrgupäevikut järjekindlalt täidan, on iseendale lugemismaterjali pakkumine. Mul ei ole kunagi juba loetud teksti (kui see on vähegi hea) ülelugemise vastu midagi olnud ja kirjutada, et endal midagi lugeda oleks ka siis, kui ükski raamat kodus ei isuta, näis ainult loogiline.
Sest kui ma ise oma maitsele vastavalt kirjutan (nagu ma teen), vähemalt "loetavaks" pean saadust ju ikka.
Ja kui on kohati kehv, saan jooksvalt parandada. Jah, saangi. Täie õigusega.
Ma olen selliseid lugusid mõtetes ka teinud, aga jube keeruline oli ainult pea sees üle lugeda ja parandusi teha. Eriti kaugemas minevikus toimunud stseenidele kui eelviimane - ma ei mäletanud üles kirjutamata piisavalt täpselt ja nii tundus asi kirja panna lihtsalt oma vaevade vähendamisena.
Vanal hallil ajal oli sedasi, mhmh.
Selleks nädalavahetuseks on mul hirmsad plaanid. Nagu päriselt, mõtlen, mis ma mõtlen, tühistada ei taha, aga mul ju NII HALB tõenäoliselt pärast!
Nimelt on mul plaanis võtta oma poeg ja koer ja minna nendega Lõunalinna küla sisse. Külla. Mis ma olen loll v?
Nojah. Ütleme, patoloogiliselt vapper.
Aga ega ma siis niisama, ma ikka arvan, et asi on seda väärt.
Pealegi on mul Adaga väga hea klapp =) Me oleme liiga sarnased, et miski muu võimalik oleks =)
Kuigi ma olen ikka veel surmaväsinud esmaspäevast ja teisipäevast ja eilsest, kui mu pea valutas ja nädal otsa olen jälle Nii Palju Teinud, et pole nagu imestada ka, et väsinud olen.
Omast arust eile, üleeile ja täna nagu - puhkan või nii.
Või nii.
Oeh!!!
Lisaks sellele, et mul on tore oma teksti taas läbi lugeda ja korrigeerida, ma loen seda ja muigan. Sest ma küll märkasin juba enne üleandmist, et kirjutasin sellisest maailmast, kus enamus on autistid ja allistid on mingid teistsugused, vähe imelikuks peetud, ent üle on lugeda ikka muhelemavõttev.
Sest kirjutamise ajal ma siiralt arvasin, et inimesed sellised ongi. Kogu aeg mõtlevad oma tegude tähendusele ja järelmitele, kogu aeg on neil umbes ettekujutus, millega nad riskivad, omaenda käitumine ei tule eal üllatusena.
Ja ma SIIRALT arvasin, et selline elu ja inimesed ongi!
Ikka on raske sisse elada inimeste mõttemaailma, kellega lihtsalt juhtub.
Nagu - kuidas nii saama ometi?!
Noh, autistlik raamat saab olema, nii vähemalt saama =P
Mulle nii meeldib seda läbi toimetada.
Muidu see lugu on mul suht "nojah". Aga video on nii krdi lahe, et ikka veel meeles ja täna tuleb seda ilmselgelt jagada. Sest I feel glorious!
Vägev värk.
Vähemalt mulle endale, eks ole.
Üks väga olulisi põhjusi, miks ma kunagi kirjutama hakkasin ja näiteks seda võrgupäevikut järjekindlalt täidan, on iseendale lugemismaterjali pakkumine. Mul ei ole kunagi juba loetud teksti (kui see on vähegi hea) ülelugemise vastu midagi olnud ja kirjutada, et endal midagi lugeda oleks ka siis, kui ükski raamat kodus ei isuta, näis ainult loogiline.
Sest kui ma ise oma maitsele vastavalt kirjutan (nagu ma teen), vähemalt "loetavaks" pean saadust ju ikka.
Ja kui on kohati kehv, saan jooksvalt parandada. Jah, saangi. Täie õigusega.
Ma olen selliseid lugusid mõtetes ka teinud, aga jube keeruline oli ainult pea sees üle lugeda ja parandusi teha. Eriti kaugemas minevikus toimunud stseenidele kui eelviimane - ma ei mäletanud üles kirjutamata piisavalt täpselt ja nii tundus asi kirja panna lihtsalt oma vaevade vähendamisena.
Vanal hallil ajal oli sedasi, mhmh.
Selleks nädalavahetuseks on mul hirmsad plaanid. Nagu päriselt, mõtlen, mis ma mõtlen, tühistada ei taha, aga mul ju NII HALB tõenäoliselt pärast!
Nimelt on mul plaanis võtta oma poeg ja koer ja minna nendega Lõunalinna küla sisse. Külla. Mis ma olen loll v?
Nojah. Ütleme, patoloogiliselt vapper.
Aga ega ma siis niisama, ma ikka arvan, et asi on seda väärt.
Pealegi on mul Adaga väga hea klapp =) Me oleme liiga sarnased, et miski muu võimalik oleks =)
Kuigi ma olen ikka veel surmaväsinud esmaspäevast ja teisipäevast ja eilsest, kui mu pea valutas ja nädal otsa olen jälle Nii Palju Teinud, et pole nagu imestada ka, et väsinud olen.
Omast arust eile, üleeile ja täna nagu - puhkan või nii.
Või nii.
Oeh!!!
Lisaks sellele, et mul on tore oma teksti taas läbi lugeda ja korrigeerida, ma loen seda ja muigan. Sest ma küll märkasin juba enne üleandmist, et kirjutasin sellisest maailmast, kus enamus on autistid ja allistid on mingid teistsugused, vähe imelikuks peetud, ent üle on lugeda ikka muhelemavõttev.
Sest kirjutamise ajal ma siiralt arvasin, et inimesed sellised ongi. Kogu aeg mõtlevad oma tegude tähendusele ja järelmitele, kogu aeg on neil umbes ettekujutus, millega nad riskivad, omaenda käitumine ei tule eal üllatusena.
Ja ma SIIRALT arvasin, et selline elu ja inimesed ongi!
Ikka on raske sisse elada inimeste mõttemaailma, kellega lihtsalt juhtub.
Nagu - kuidas nii saama ometi?!
Noh, autistlik raamat saab olema, nii vähemalt saama =P
Mulle nii meeldib seda läbi toimetada.
Muidu see lugu on mul suht "nojah". Aga video on nii krdi lahe, et ikka veel meeles ja täna tuleb seda ilmselgelt jagada. Sest I feel glorious!
teisipäev, 19. veebruar 2019
Edevuse katk vol VIII
Kurat, ma olen liiga väsinud et hingatagi. LIIIGA!!!!
***
Hommikul on ka peavalu tagasi. Krt, ja ise ju tean, et ei tohi üle pingutada, mul hakkab väga halb!
Ikka pingutan.
Loll on loll olla.
Muidu vaatasin (tütre jaoks otsisin tegelt, tema klassi instasse) oma aasta-paari vanuseid pilte üle.
Emake maa, kui ilus ma olin!
Oot, ilmselt vaatan samamoodi mõne aasta pärast praeguseid ..?
Emake maa, kui ilus ma olen!
Ei, keegi meist ei ole kogu aeg iga nurga alt nii kaunis kui hästi välja tulnud pildil. Ent siiski, imeline.
Kusjuures ma tean, et ilu ei tee õnnelikuks. Ma olen oma eluga kursis, tean, mida ilu selles väärt oli ja on.
Aga ikka on kuidagi harras oma ilusaid fotosid vaadata ja mõelda, et oeh, kui pildid kätte sain, ei pidanud ma seda ja seda ja seda õnnestunuks - ja kui enda arust keskpärastel piltidel nägin niiiii välja, mida ma veel tahtsin???
No näiteks:
Esimese hooga mõtlesin, et menstruatsioon, aga siis sain aru, et koertel ei ole ju tegu KUUpuhastusega. See ei käi üldse iga kuu (õnneks). Nii et jäin verioodi juurde.
Ma ise ei ole väga häiritud sellest, et hoolimata eilsest põrandapuhastusest on hommikul jälle verejäljed, aga mu poeg on küll: "Ma enam ei taha Totorot oma voodisse, kuni see läbi on!"
Aga ta unustas selle samaks õhtuks ära ja: "Totoro! Tule!" käis magamaminekul, nagu alati käib.
No pesen veits sagedamini linu kui vahepeal, no pesen. Tegelt ei pese ju mina, masin teeb töö ära. Nii et suva.
Phmt ma võiksin jutustada, miks ma eile nii tohutult ära väsisin, et täna ka lusikad otsas on (Töötukassa - ja vahel ma unustan asju, mis tuleb erilise nöögina, kuna enamasti ju mitte, ning antud juhul arvasin, et mul on aeg kell kolm, ent oli pool kolm. Igast muud jamad lisaks), kuid lihtsalt ei jaksa.
Ei midagi põnevat, lihtsalt rohkem jõudu võtvad plaanid, kui kavatsetud + 5 tundi und + ei, kõik plaanitu on vaja ju ära teha ikka + hommikul tundus, et seda ja seda tahan ju veel ette võtta, nii et võtsin, alles õhtul kahjatsesin.
Oli vaja...
Olen, kes olen. Ei parem, ei halvem. Teen vahel vigu, mul on ebaterve suhe ilusse, menses kuu esimese kolmandiku sees, kipun üle pingutama.
Olen täiuslik =)
***
Hommikul on ka peavalu tagasi. Krt, ja ise ju tean, et ei tohi üle pingutada, mul hakkab väga halb!
Ikka pingutan.
Loll on loll olla.
Muidu vaatasin (tütre jaoks otsisin tegelt, tema klassi instasse) oma aasta-paari vanuseid pilte üle.
Emake maa, kui ilus ma olin!
Oot, ilmselt vaatan samamoodi mõne aasta pärast praeguseid ..?
Emake maa, kui ilus ma olen!
Ei, keegi meist ei ole kogu aeg iga nurga alt nii kaunis kui hästi välja tulnud pildil. Ent siiski, imeline.
Kusjuures ma tean, et ilu ei tee õnnelikuks. Ma olen oma eluga kursis, tean, mida ilu selles väärt oli ja on.
Aga ikka on kuidagi harras oma ilusaid fotosid vaadata ja mõelda, et oeh, kui pildid kätte sain, ei pidanud ma seda ja seda ja seda õnnestunuks - ja kui enda arust keskpärastel piltidel nägin niiiii välja, mida ma veel tahtsin???
No näiteks:
 |
| See mulle tegelt meeldis, sest no ilus ei ole, aga sitaks väljendusrikas. Dohh, nagu teised ei oleks! |
Nagu: mida veel, mida veel on vaja?!
Ei, kui ma ei ole õnnelikus armusuhtes, ON võti ikka selles, et ma ei ole piisavalt ilus. Kusjuures paneme tähele, et ma ei taha enamasti kedagi või kohe kindlasti ei taha kedagi TEIST kui see konkreetne isik.
Aga ikkagi taandub kuskil teadvuse alamkihis kõik sellele, et pole piisavalt ilus.
Aga ikkagi taandub kuskil teadvuse alamkihis kõik sellele, et pole piisavalt ilus.
Minu alateadvus: lihtlabane ja loll, tore.
Ma ütlen koerale, et ära niutsu.
Hetk hiljem niustun ise.
Selgitus: "Kuule. Sa oled söönud, õues käinud, sul on vett, ma isegi mängisin sinuga veidikene, raugelt. Aga minul valutab pea! Mul on ÕIGUS niutsuda!"
Ma ütlen koerale, et ära niutsu.
Hetk hiljem niustun ise.
Selgitus: "Kuule. Sa oled söönud, õues käinud, sul on vett, ma isegi mängisin sinuga veidikene, raugelt. Aga minul valutab pea! Mul on ÕIGUS niutsuda!"
Tegelt enam peaaegu ei valuta. Totoro niutsumine ei lõika enam kolba sisemusse ning jälle tuleb uni peale. (Valuga tuleb ainult siis, kui maru väsinud olen, ja kui enam ei ole, ärkan üles hullema valuga, kui magama jäin, ja jubedus.)
Totoro niutsub seepärast, et ta elu on praegu raske. Selgub, et koertel on samamoodi hormonaalsed muutused ja meeleolu omavahel tugevas seoses (võinuksin ise selle peale tulla, kui MÕELNUD oleksin) ja tal on veriood. Ehk veritsemisperiood.Esimese hooga mõtlesin, et menstruatsioon, aga siis sain aru, et koertel ei ole ju tegu KUUpuhastusega. See ei käi üldse iga kuu (õnneks). Nii et jäin verioodi juurde.
Ma ise ei ole väga häiritud sellest, et hoolimata eilsest põrandapuhastusest on hommikul jälle verejäljed, aga mu poeg on küll: "Ma enam ei taha Totorot oma voodisse, kuni see läbi on!"
Aga ta unustas selle samaks õhtuks ära ja: "Totoro! Tule!" käis magamaminekul, nagu alati käib.
No pesen veits sagedamini linu kui vahepeal, no pesen. Tegelt ei pese ju mina, masin teeb töö ära. Nii et suva.
Ärge nüüd öelge, et ma koera privaatsust rikun ja tema naisestumise saladused kõik välja laon =) Ma kohtlen teda ainult nagu ennast. Palun, kui kedagi huvitab: kasutan kupsikut, päevad on hetkel kuskil kuu teisest nädalast, kestavad 3-5 päeva.
Jube huvitav küll.Phmt ma võiksin jutustada, miks ma eile nii tohutult ära väsisin, et täna ka lusikad otsas on (Töötukassa - ja vahel ma unustan asju, mis tuleb erilise nöögina, kuna enamasti ju mitte, ning antud juhul arvasin, et mul on aeg kell kolm, ent oli pool kolm. Igast muud jamad lisaks), kuid lihtsalt ei jaksa.
Ei midagi põnevat, lihtsalt rohkem jõudu võtvad plaanid, kui kavatsetud + 5 tundi und + ei, kõik plaanitu on vaja ju ära teha ikka + hommikul tundus, et seda ja seda tahan ju veel ette võtta, nii et võtsin, alles õhtul kahjatsesin.
Oli vaja...
Nojah, eks siis oli.
Olen, kes olen. Ei parem, ei halvem. Teen vahel vigu, mul on ebaterve suhe ilusse, menses kuu esimese kolmandiku sees, kipun üle pingutama.
Olen täiuslik =)
neljapäev, 14. veebruar 2019
Täiesti täiesti uutmoodi
Vahtisin eile mõtlikult võrgupäeviku tekstikasti ja mul ei olnud armastuse teemadel mitte midagi öelda.
Võtsin Mae Westi pildid ja tsitaadid lahti, aga need olid küll toredad, ent mitte miski, mida mina oleks sel hetkel öelda tahtnud.
"Noh, ega selle eest palka ei saa, keegi ei märkagi, et ma sel aastal valentinipäeva-eri ei tee, las ta jääda," mõtlesin, panin ühegi sõnata jäänud postituse kinni ning ei põdenud üldse rohkem.
Aga eile õhtul tuli täiesti küsimata üks mõte. Täna hommikul teine veel.
Nii et üritan neid siiski formuleerida ja armastusest kirjutada.
Esiteks see värk, mis mul vajatud-olemise vajamisega on. Või on siis, kui AD-d veres ei muuda kogu küsimust kõrvaliseks, sest ma OLEN nende mõjul ja koos nendega iseendale tähtis.
Tundus nii ilmne. kui mõtlesin. Imestan, kuidas seda enne sõnadesse pannud ei ole.
Miks ma tahan (tahtsin) et mind vajatakse?
Et mul oleks tunne: kui ma iseendale tähtis ei ole (mida tuli ette väga pikkade perioodidena), siis talle või talle ikka olen. Ja see annaks lisajõudu olemas olla, sest KELLELGI on sellest vähemalt rõõmu.
Isegi kui mul endal ei ole, eksole.
Elik kui inimene on ise endale tähtis, tal ei ole seda tunnet, et oleks vaja ka kellelegi teisele tähtis olla, sest ta ju juba on oluline!
See ongi üks minu ja paljude mitteminade vastastikkuse arusaamatuse põhjusi! Nad ei saa aru, mismoodi on endale mitte tähtis olla!
Aga kui ei ole endale oluline, siis on ikka väga vaja teada, et mind on vaja kellegi teise jaoks. Ja MIND on vaja, mitte kedagi suvalist, kes süüa teeks, kempsu aitaks, raha annaks, kurtmist kuulaks jne jne jne. Mitte kedagi, kes funktsioonid ära täidaks, vaid spetsiifiliselt just mina teeksin inimese õnnelikumaks. Siis ma jaksan(uks) omaenda tumedadest perioodidest ka läbi tulla. Aga kui sain/saan kogu aeg "ei, ega sind mulle millekski vaja pole ja funktsioone täidad ka viletsalt", mul ei olnud tunnet, et ma kellelegi tähtis oleksin.
Tõesti ei olnud.
Aga kui mul on AD-de suur annus peal, mul ei ole tunnet, et kellelegi tähtis olek oleks vajadus - tore on tähtis olla, rõõmustan - aga igaüks peaks ikka ise hakkama saama, eks? Nii et tore on, kui mind ei vajata, võibolla ainult tahetakse, sest ma pole olemas teiste, vaid iseenda jaoks! Puhtloogiline ju?
Elik endale tähtis olles on sellel "ma ei taha, et mind vajataks" täitsa arusaadav sisu. Aga kui ma ei ole endale tähtis, siis on vaja kellelegi teisele olla, et mul vähemalt mingi mõte oleks enda silmis.
Aga see tähtisolek ei saa olla mehaaniliselt funktsionaalne.
Ma tahan oma tumedatel tundidel tunnet, et mind armastatakse, et vajatakse mu sõnu ja mõtteid, mu hellust ja iseseivust, mitte et oleks keegi, kes mähkmeid vahetaks ning akna juurde aitaks.
Dohh.
Niih, teema üks läbitud.
Tõusis veel kaks (üks tuli iseenesest juurde veel täna), aga mis nad olidki ... oot, mõtlen selle üle natuke.
Aaaah!
Mul oli mulje - ja seda kinnitavad kõikvõimalikud netis näha olevad uuringud - et antidepressantidel on seksuaalsust alla suruv kõrvaltoime üsna sageli. Ja mõtlesin murelikult ennemalt, et tahaks ikka seksi tagasi ja seega AD-de lõpetamine on teema - kuigi muidu ei oleks.
Täitsa siiralt arvasin, et mu anorgasmia on "arusaamatult tekkinud kõrvaltoime".
Kuid noh - inimeste käitumise analüüsimine eriti iseenda näitel on mu hobi ju? Ja kuigi ma uskusin mõistatuslikke "kõrvaltoimeid", keerlesid mõtted ajus ikka edasi.
Ajukahjustus on ka teema, aga kui kaua see kesta võib? Nii palju on kehas taastunud ja peamine - ma erutun probleemideta. Kuhu orgasm siis jääb?
(Ei, Lelo ei aidanud.)
Ja tõdesin, et juhtunud on see, et mul ei ole üle-serva-jõudmise tunnet, kui keegi kasvõi kujuteldav usaldab ja tahab mind nii palju, et näiteks (... tsenseeritud). Ja sellega on kõik mu vanas stiilis seksuaalfantaasiad muutunud kasutuks, aga uusi, puhtalt helluse ja õrnusega seotuid, ei õnnestu ka unistada, sest ma lihtsalt ei oska.
Tühi maa phmt.
Ja see ei ole antidpressantide KÕRVALtoime, vaid see ongi nende toime! Kui ma olen õnnelikum, iseendale tähtis, eneses täiuslik, mind ei eruta enam maapõhja mõte, et keegi on valmis kasvõi (... tsenseeritud) või (ka tsenseeritud) minuga ja minu sees olemiseks tegema, ta tahab ning armastab kõike, mida ma teen, tahab olla mulle piisavalt hea ... ma nüüd tahan ise midagi muud.
Enam ei tõuka mind orgasmini tunne "ta on kõigeks valmis, et minuga olla"
Ent ma ei tea samas, mida ma nüüd just täpselt ihkan, kuidas see käima peaks.
Lugesin eile luuletusi. Palju, mitu kogutäit. Ja tõdesin, et vähemalt 7/8 neist on valust, valu teemadel, valusad.
Vägisi tekib tunne, et tugevalt tundmine, kellegi niimoodi ihkamine, et nahk karjub ja siseorganid kisuvad, on seotud sellega, et inimene ise ei ole endale oluline, iseendana täiuslik.
Kõik need "hea paarissuhte jaoks on vaja kahte tugevat iseseisvat inimest"-kinnitused on poolele maale jäänud tunnetajate väited.
Tõsi on, et kui sa oled iseendas täiuslik, sul ei ole ka kedagi teist kõrvale vaja. Ei ole vaja meest, ei ole vaja naist, ei ole vaja last, ei ole vaja koera - kõik ON ju juba hea, mida veel tahtma peaks? Miks? Mäh?!
Nii et selle teooria järgi siis ... hea paarissuhte jaoks oleks vaja kahte inimest, kes kumbki ei taha paarissuhet?
Elik head paarissuhet pole lihtsalt olemas.
=P
Jap, mul ka ei ole hetkel kedagi vaja. On hea. Iseendale tähtis tunne. Ei ole valus, kuskilt ei rebi, kõik on täiuslik.
Aga miks peaks sedasi tundev inimene veel paarissuhet tahtma, arumaitaipa.
Ma arvan, võime armuda ja mitte millegi tahtmine on üksteist välistavad kvaliteedid - aga isegi sõprusel põhinevad suhted on väga nii ja naa.
Misjauks neid vaja on?! Misjauks see heam olema? Mul ON ju juba hea!
Niih, ja mis see kolmas teema nüüd oli ..?
Ach, las jääda. Järgmisel aastal vast ka midagi jutustada.
Võtsin Mae Westi pildid ja tsitaadid lahti, aga need olid küll toredad, ent mitte miski, mida mina oleks sel hetkel öelda tahtnud.
"Noh, ega selle eest palka ei saa, keegi ei märkagi, et ma sel aastal valentinipäeva-eri ei tee, las ta jääda," mõtlesin, panin ühegi sõnata jäänud postituse kinni ning ei põdenud üldse rohkem.
Aga eile õhtul tuli täiesti küsimata üks mõte. Täna hommikul teine veel.
Nii et üritan neid siiski formuleerida ja armastusest kirjutada.
Esiteks see värk, mis mul vajatud-olemise vajamisega on. Või on siis, kui AD-d veres ei muuda kogu küsimust kõrvaliseks, sest ma OLEN nende mõjul ja koos nendega iseendale tähtis.
Tundus nii ilmne. kui mõtlesin. Imestan, kuidas seda enne sõnadesse pannud ei ole.
Miks ma tahan (tahtsin) et mind vajatakse?
Et mul oleks tunne: kui ma iseendale tähtis ei ole (mida tuli ette väga pikkade perioodidena), siis talle või talle ikka olen. Ja see annaks lisajõudu olemas olla, sest KELLELGI on sellest vähemalt rõõmu.
Isegi kui mul endal ei ole, eksole.
Elik kui inimene on ise endale tähtis, tal ei ole seda tunnet, et oleks vaja ka kellelegi teisele tähtis olla, sest ta ju juba on oluline!
See ongi üks minu ja paljude mitteminade vastastikkuse arusaamatuse põhjusi! Nad ei saa aru, mismoodi on endale mitte tähtis olla!
Aga kui ei ole endale oluline, siis on ikka väga vaja teada, et mind on vaja kellegi teise jaoks. Ja MIND on vaja, mitte kedagi suvalist, kes süüa teeks, kempsu aitaks, raha annaks, kurtmist kuulaks jne jne jne. Mitte kedagi, kes funktsioonid ära täidaks, vaid spetsiifiliselt just mina teeksin inimese õnnelikumaks. Siis ma jaksan(uks) omaenda tumedadest perioodidest ka läbi tulla. Aga kui sain/saan kogu aeg "ei, ega sind mulle millekski vaja pole ja funktsioone täidad ka viletsalt", mul ei olnud tunnet, et ma kellelegi tähtis oleksin.
Tõesti ei olnud.
Aga kui mul on AD-de suur annus peal, mul ei ole tunnet, et kellelegi tähtis olek oleks vajadus - tore on tähtis olla, rõõmustan - aga igaüks peaks ikka ise hakkama saama, eks? Nii et tore on, kui mind ei vajata, võibolla ainult tahetakse, sest ma pole olemas teiste, vaid iseenda jaoks! Puhtloogiline ju?
Elik endale tähtis olles on sellel "ma ei taha, et mind vajataks" täitsa arusaadav sisu. Aga kui ma ei ole endale tähtis, siis on vaja kellelegi teisele olla, et mul vähemalt mingi mõte oleks enda silmis.
Aga see tähtisolek ei saa olla mehaaniliselt funktsionaalne.
Ma tahan oma tumedatel tundidel tunnet, et mind armastatakse, et vajatakse mu sõnu ja mõtteid, mu hellust ja iseseivust, mitte et oleks keegi, kes mähkmeid vahetaks ning akna juurde aitaks.
Dohh.
Niih, teema üks läbitud.
Tõusis veel kaks (üks tuli iseenesest juurde veel täna), aga mis nad olidki ... oot, mõtlen selle üle natuke.
Aaaah!
Mul oli mulje - ja seda kinnitavad kõikvõimalikud netis näha olevad uuringud - et antidepressantidel on seksuaalsust alla suruv kõrvaltoime üsna sageli. Ja mõtlesin murelikult ennemalt, et tahaks ikka seksi tagasi ja seega AD-de lõpetamine on teema - kuigi muidu ei oleks.
Täitsa siiralt arvasin, et mu anorgasmia on "arusaamatult tekkinud kõrvaltoime".
Kuid noh - inimeste käitumise analüüsimine eriti iseenda näitel on mu hobi ju? Ja kuigi ma uskusin mõistatuslikke "kõrvaltoimeid", keerlesid mõtted ajus ikka edasi.
Ajukahjustus on ka teema, aga kui kaua see kesta võib? Nii palju on kehas taastunud ja peamine - ma erutun probleemideta. Kuhu orgasm siis jääb?
(Ei, Lelo ei aidanud.)
Ja tõdesin, et juhtunud on see, et mul ei ole üle-serva-jõudmise tunnet, kui keegi kasvõi kujuteldav usaldab ja tahab mind nii palju, et näiteks (... tsenseeritud). Ja sellega on kõik mu vanas stiilis seksuaalfantaasiad muutunud kasutuks, aga uusi, puhtalt helluse ja õrnusega seotuid, ei õnnestu ka unistada, sest ma lihtsalt ei oska.
Tühi maa phmt.
Ja see ei ole antidpressantide KÕRVALtoime, vaid see ongi nende toime! Kui ma olen õnnelikum, iseendale tähtis, eneses täiuslik, mind ei eruta enam maapõhja mõte, et keegi on valmis kasvõi (... tsenseeritud) või (ka tsenseeritud) minuga ja minu sees olemiseks tegema, ta tahab ning armastab kõike, mida ma teen, tahab olla mulle piisavalt hea ... ma nüüd tahan ise midagi muud.
Enam ei tõuka mind orgasmini tunne "ta on kõigeks valmis, et minuga olla"
Ent ma ei tea samas, mida ma nüüd just täpselt ihkan, kuidas see käima peaks.
Lugesin eile luuletusi. Palju, mitu kogutäit. Ja tõdesin, et vähemalt 7/8 neist on valust, valu teemadel, valusad.
Vägisi tekib tunne, et tugevalt tundmine, kellegi niimoodi ihkamine, et nahk karjub ja siseorganid kisuvad, on seotud sellega, et inimene ise ei ole endale oluline, iseendana täiuslik.
Kõik need "hea paarissuhte jaoks on vaja kahte tugevat iseseisvat inimest"-kinnitused on poolele maale jäänud tunnetajate väited.
Tõsi on, et kui sa oled iseendas täiuslik, sul ei ole ka kedagi teist kõrvale vaja. Ei ole vaja meest, ei ole vaja naist, ei ole vaja last, ei ole vaja koera - kõik ON ju juba hea, mida veel tahtma peaks? Miks? Mäh?!
Nii et selle teooria järgi siis ... hea paarissuhte jaoks oleks vaja kahte inimest, kes kumbki ei taha paarissuhet?
Elik head paarissuhet pole lihtsalt olemas.
=P
Jap, mul ka ei ole hetkel kedagi vaja. On hea. Iseendale tähtis tunne. Ei ole valus, kuskilt ei rebi, kõik on täiuslik.
Aga miks peaks sedasi tundev inimene veel paarissuhet tahtma, arumaitaipa.
Ma arvan, võime armuda ja mitte millegi tahtmine on üksteist välistavad kvaliteedid - aga isegi sõprusel põhinevad suhted on väga nii ja naa.
Misjauks neid vaja on?! Misjauks see heam olema? Mul ON ju juba hea!
Niih, ja mis see kolmas teema nüüd oli ..?
Ach, las jääda. Järgmisel aastal vast ka midagi jutustada.
teisipäev, 12. veebruar 2019
Nii erinevad ilmad!
Talv!
Nii armas aeg!
Jälle lumi, tasane valge lumevalgus, taeva all pilveviirgude uje roosatus. Lumel ei olevat lõhna, aga on mingi õhuniiskuse ja temperatuuri tase, mis tundub ninas nii mahe nagu violetne sinine silmale või kannikese aroom või mahe kume ksülofoniheli kõrvale. Vaikne rõõm.
Rongis kuulsin, kuidas räägib tänapäeva ümarik, ümmarguse helehalli mütsi ja musta karvase kraega jopega vanamemm.
Memm: "See on väga kõva lugu! VÄGA kõva! Kui Helvi ja see teine seda sünnipäeval laulsid ..! Oooh!
(...)
Homme ma saan Maiega kokku. Seal ... Viru Keskuses.
Vestluspartner (teine memm tumedama halli ümmarguse mütsi, lilla jope ja karguga): Jaah, seal on hea soe, hea oodata!
(...)
Esimene memm: Nii väike maa - ja nii erinevad ilmad!
Kahju, et ma ei kuulnud, mille kohta. Mina mõtlesin kohe erinevate maailmade peale, milles inimesed Eestis elavad, aga takkajärgi tõden, et ta võis mõelda ilmastikutingimusi rongisõidu jooksul.
Ja et asi tasakaalus oleks, kuulasin ka nooremaid naisi.
Käisin väljas söömas (sest mul oli linnas teha ja siis veel teha ja päike lõikas ajju, libedus kurnas keha, see ei lakanud ega lakanud - ja mul oli vaja kuhugi sooja maha istuda, midagi kõhtu saada ning mitte millegi pärast muretseda. Ühest kohast läksin peale sisseasumist ja minut aega seismist lihtsalt minema, sest kuramuse viiekümne inimesega koos istuda ja nende lakkamatut kõnekõma koos muusikaga kuulata tundus mulle kaugelt liiga pingutav) mõnevõrra trendikas-hipsterlikus kohas nimega Kohalik.
Mu kõrvallauas rääkisid omavahel ka kaks naist, ütleks, et nii 35, aga kurat - ma olen vanuse hindamises kehv nüüd. Minu meelest nägid nad välja natu vanemad kui mina enne soengumuutust, aga vbla ma näengi nooruslik välja. Igatahes küsiti mult paar nädalat tagasi, kui suitsu ostsin, kas vanust ikka jätkub.
Olgu, naised kõrvallauas. Üks brünett, teine blond, ripsmepikendused ja sulgjoped, jõid värskelt pressitud greibimahla ning vett (mis on seal tasuta), üks sõi ka midagi. Aga ma ei tea, kumb, ja ma ei tea ka, kumb kõneles:
"... no ja siis me tegime neile võistluse - 15 minutit aega ette valmistada ja kes rahvale rohkem meeldib ja meilt punkte ka, saab auhinna. Kas esinetakse üksi, kahekesi, viiekesi, tervet publikut kaasates - vahet pole. Ja seal tuli ikka selliseid asju (erialaste terminite kuhi, mille ma kõrvust mööda lasin), nii lahe oli, adrenaliin oli taevas ja nad tulid nii hästi kaasa, nii tuline võistlus! Noh, ja siis ma läksin auhindu üle andma ja üks mees küsis mult - kõik käis muidugi inglise keeles, eks ole - "And who are you to judge?" või noh, ta ei öelnud judge, aga tema point oli selge. Et meie siin ponnistame tantsida ja kes oled sina, et tuled ütlema, et see oli paremini, see halvemini. Ja ma olin nagu: "Olgu, aus küsimus." Ja siis tegin seal igasugu showd kähku, ja ma ei tea, kuidas, ma tõesti ei tea ega saa aru, aga lõpetasin hundirattaga ja sealt otse spagaati. Tead, ma pole kaks aastat muidu spagaati maha ka saanud, aga seal ... ja no pärast seda ei olnud kellelgi enam küsimusi.
Aga ma isegi ei tõmmanud ega venitanud midagi ära, sooja tegemata, lihtsalt ..."
Siiras hämmastus hääles.
Enne ütles, et ta mingit mu trenni ei viitsi teha peale tantsimise. Et see on tema ainus armastus.
Muidu tellisin uhhaad.
(Ja kohvi ja mineraalvett, sest mul oli jube janu ja alles pärast avastasin, et vesi on tasuta, nagu ka leivad, must ja valge, ning maitsevõi.)
Uhhaa oli maitsev, aga mul mängis muie kõhus ja kuklas, kui seda sõin, sest täpselt - no peaaegu täpselt - sellist suppi tegin oma eriti vaestel tudengipäevadel Lõunalinnas. Värske särg turult ei maksnud peaaegu midagi, kartul ja porgand olid nii nagu täna, ka tollal odavad toiduained, muna supi sees oli maitsev ja täitis kõhtu ning roheline sibul, olgu, läks minu supi peale ainult erandkorras ja värske spinati lehtede asemel kasutasin (kui üldse) nõgest. Aga laias laastus ikkagi sama supp.
Mis oli teistmoodi - neil oli muna täiesti pehme, mul läks ikka vähemalt poolpehmeks kuuma leeme sees, ja selles "Kohaliku" supis ei olnud hulkuvaid luid mitte ainsatki.
Aga jah. Naturaalsed toiduained ja hellusega tehtud VÕRDUBKI sageli "nagu sööks väljas".
Nii armas aeg!
Jälle lumi, tasane valge lumevalgus, taeva all pilveviirgude uje roosatus. Lumel ei olevat lõhna, aga on mingi õhuniiskuse ja temperatuuri tase, mis tundub ninas nii mahe nagu violetne sinine silmale või kannikese aroom või mahe kume ksülofoniheli kõrvale. Vaikne rõõm.
Rongis kuulsin, kuidas räägib tänapäeva ümarik, ümmarguse helehalli mütsi ja musta karvase kraega jopega vanamemm.
Memm: "See on väga kõva lugu! VÄGA kõva! Kui Helvi ja see teine seda sünnipäeval laulsid ..! Oooh!
(...)
Homme ma saan Maiega kokku. Seal ... Viru Keskuses.
Vestluspartner (teine memm tumedama halli ümmarguse mütsi, lilla jope ja karguga): Jaah, seal on hea soe, hea oodata!
(...)
Esimene memm: Nii väike maa - ja nii erinevad ilmad!
Kahju, et ma ei kuulnud, mille kohta. Mina mõtlesin kohe erinevate maailmade peale, milles inimesed Eestis elavad, aga takkajärgi tõden, et ta võis mõelda ilmastikutingimusi rongisõidu jooksul.
Ja et asi tasakaalus oleks, kuulasin ka nooremaid naisi.
Käisin väljas söömas (sest mul oli linnas teha ja siis veel teha ja päike lõikas ajju, libedus kurnas keha, see ei lakanud ega lakanud - ja mul oli vaja kuhugi sooja maha istuda, midagi kõhtu saada ning mitte millegi pärast muretseda. Ühest kohast läksin peale sisseasumist ja minut aega seismist lihtsalt minema, sest kuramuse viiekümne inimesega koos istuda ja nende lakkamatut kõnekõma koos muusikaga kuulata tundus mulle kaugelt liiga pingutav) mõnevõrra trendikas-hipsterlikus kohas nimega Kohalik.
Mu kõrvallauas rääkisid omavahel ka kaks naist, ütleks, et nii 35, aga kurat - ma olen vanuse hindamises kehv nüüd. Minu meelest nägid nad välja natu vanemad kui mina enne soengumuutust, aga vbla ma näengi nooruslik välja. Igatahes küsiti mult paar nädalat tagasi, kui suitsu ostsin, kas vanust ikka jätkub.
Olgu, naised kõrvallauas. Üks brünett, teine blond, ripsmepikendused ja sulgjoped, jõid värskelt pressitud greibimahla ning vett (mis on seal tasuta), üks sõi ka midagi. Aga ma ei tea, kumb, ja ma ei tea ka, kumb kõneles:
"... no ja siis me tegime neile võistluse - 15 minutit aega ette valmistada ja kes rahvale rohkem meeldib ja meilt punkte ka, saab auhinna. Kas esinetakse üksi, kahekesi, viiekesi, tervet publikut kaasates - vahet pole. Ja seal tuli ikka selliseid asju (erialaste terminite kuhi, mille ma kõrvust mööda lasin), nii lahe oli, adrenaliin oli taevas ja nad tulid nii hästi kaasa, nii tuline võistlus! Noh, ja siis ma läksin auhindu üle andma ja üks mees küsis mult - kõik käis muidugi inglise keeles, eks ole - "And who are you to judge?" või noh, ta ei öelnud judge, aga tema point oli selge. Et meie siin ponnistame tantsida ja kes oled sina, et tuled ütlema, et see oli paremini, see halvemini. Ja ma olin nagu: "Olgu, aus küsimus." Ja siis tegin seal igasugu showd kähku, ja ma ei tea, kuidas, ma tõesti ei tea ega saa aru, aga lõpetasin hundirattaga ja sealt otse spagaati. Tead, ma pole kaks aastat muidu spagaati maha ka saanud, aga seal ... ja no pärast seda ei olnud kellelgi enam küsimusi.
Aga ma isegi ei tõmmanud ega venitanud midagi ära, sooja tegemata, lihtsalt ..."
Siiras hämmastus hääles.
Enne ütles, et ta mingit mu trenni ei viitsi teha peale tantsimise. Et see on tema ainus armastus.
Muidu tellisin uhhaad.
(Ja kohvi ja mineraalvett, sest mul oli jube janu ja alles pärast avastasin, et vesi on tasuta, nagu ka leivad, must ja valge, ning maitsevõi.)
Uhhaa oli maitsev, aga mul mängis muie kõhus ja kuklas, kui seda sõin, sest täpselt - no peaaegu täpselt - sellist suppi tegin oma eriti vaestel tudengipäevadel Lõunalinnas. Värske särg turult ei maksnud peaaegu midagi, kartul ja porgand olid nii nagu täna, ka tollal odavad toiduained, muna supi sees oli maitsev ja täitis kõhtu ning roheline sibul, olgu, läks minu supi peale ainult erandkorras ja värske spinati lehtede asemel kasutasin (kui üldse) nõgest. Aga laias laastus ikkagi sama supp.
Mis oli teistmoodi - neil oli muna täiesti pehme, mul läks ikka vähemalt poolpehmeks kuuma leeme sees, ja selles "Kohaliku" supis ei olnud hulkuvaid luid mitte ainsatki.
Aga jah. Naturaalsed toiduained ja hellusega tehtud VÕRDUBKI sageli "nagu sööks väljas".
laupäev, 9. veebruar 2019
Veel lahedam
Ma ei tea (kuigi oletan, r. =P) kes teist mulle kingituse saatis, aga see on mega. MEGA! Üldiselt rõõmustan ju kõigi kinkide üle, mida kuidagi kasutada annab; raamatud, mida lugeda, mesi, mida süüa, kommid samaks otstarbeks, klapid, millega muusikat kuulata, küünlad, mida põletada - aga see kink ei ole üldse praktiline ja on ometi NII IMELINE, OIVALINE, HÄRDAKSVÕTTEV!
Aitäh!
Ma leian talle kasutuse.
Tegelt kleepsu juba kleepisin baarikapile, kus hoian kõiki oma ehteid, helmeid (tütar tegi neist asju vahepeal), ehtetraati, tähtsaid dokustaate, diplomeid-aukirju, juuksekumme, kunstripsmeid, juuksevaha, küünelõikajat ja -viile, eest ära tulnud nööpe, parfüüme (väga vanast ajast, uusima ostsin umbes 2001) ja üldse asju, mida lihtsalt ei ole kuhugi mujale panna, aga kaustiku osas pean mõtlema - muidu kasutaksin kalendermärkmikuna, joonelisi kladesid olen ikka nii kasutanud, aga ma juba ostsin endale selleks aastaks kalendermärkmiku.
Aga seesinane kaustik on nii lahe, et kaalun tõsiselt tema kalendermärkmikuna kasutuselevõtmist IKKAGI.
No vaadake:
Muidu - kirjutasin Varraku lepingule alla. Kõik saab korda, kõik saab hea, ma olen Päris Kirjanik, jee =)
Uus lugu, mida kirjutan, ei lähe just kiiresti, aga edeneb siiski. Ma arvan, lootusrikas. Toon ja jutustaja on paigas, kõik muu tuleb ehk ise. Võiks ju?
Selle ühisjutuga seoses olen ikka veel pahur. Nii hea jutt võiks tulla - kui ta tuleks lõpuks, dohh. Aga ei paista ÜLDSEGI, sest ma väljendasin oma rahulolematust ja võtsin teisel poolel seega vist täiesti töötuju maha.
Olgu, see ilm on mitte nii väga lahe. Üleüldine "märg, libe ja jõle" on põhjus, miks ma kevadet ei salli, aga kui selline olukord tuleb ette talvel, ei meeldi märg, libe ja jõle mulle üldse rohkem. Sest MÄRG ja LIBE ja JÕLE.
Hästi sobiv ilm otsustada, et täna käin koeraga kaks korda pikemalt õues. Aga noh, esimesel korral käisin pakiautomaadi juures saamaks seda kingitust, millest postituse alguses juttu, ja teist korda käisin vaatamas, kas laupäeval mõni kaltsukas ka viieni lahti on.
Ei olnud, kõik pandi kell 15 juba kinni, aga netis lahtiolekuaegu ei olnud ja nüüd on mul varbad külmad-külmad. Kuigi kuivad radikasoojad villased sokid on jalga tõmmatud. Brrr!
Olen kindel, et kuskil peidavad end kaltsukauued ilusad mantlid mulle ja mu tütrele, aga homseks ma neid siiski ei leia. Jama küll.
Kuigi oluliselt pisem jama kui mu vasaku jala varvaste jäätumus, sest ega me paljad ole. Lihtsalt võiks õues käies VEEL nägusamad näida.
Aitäh!
Ma leian talle kasutuse.
Tegelt kleepsu juba kleepisin baarikapile, kus hoian kõiki oma ehteid, helmeid (tütar tegi neist asju vahepeal), ehtetraati, tähtsaid dokustaate, diplomeid-aukirju, juuksekumme, kunstripsmeid, juuksevaha, küünelõikajat ja -viile, eest ära tulnud nööpe, parfüüme (väga vanast ajast, uusima ostsin umbes 2001) ja üldse asju, mida lihtsalt ei ole kuhugi mujale panna, aga kaustiku osas pean mõtlema - muidu kasutaksin kalendermärkmikuna, joonelisi kladesid olen ikka nii kasutanud, aga ma juba ostsin endale selleks aastaks kalendermärkmiku.
Aga seesinane kaustik on nii lahe, et kaalun tõsiselt tema kalendermärkmikuna kasutuselevõtmist IKKAGI.
No vaadake:
Ka Navitrolla kalendermärkmik ei saa sellele ülejala vastu!
Muidu - kirjutasin Varraku lepingule alla. Kõik saab korda, kõik saab hea, ma olen Päris Kirjanik, jee =)
Uus lugu, mida kirjutan, ei lähe just kiiresti, aga edeneb siiski. Ma arvan, lootusrikas. Toon ja jutustaja on paigas, kõik muu tuleb ehk ise. Võiks ju?
Selle ühisjutuga seoses olen ikka veel pahur. Nii hea jutt võiks tulla - kui ta tuleks lõpuks, dohh. Aga ei paista ÜLDSEGI, sest ma väljendasin oma rahulolematust ja võtsin teisel poolel seega vist täiesti töötuju maha.
Olgu, see ilm on mitte nii väga lahe. Üleüldine "märg, libe ja jõle" on põhjus, miks ma kevadet ei salli, aga kui selline olukord tuleb ette talvel, ei meeldi märg, libe ja jõle mulle üldse rohkem. Sest MÄRG ja LIBE ja JÕLE.
Hästi sobiv ilm otsustada, et täna käin koeraga kaks korda pikemalt õues. Aga noh, esimesel korral käisin pakiautomaadi juures saamaks seda kingitust, millest postituse alguses juttu, ja teist korda käisin vaatamas, kas laupäeval mõni kaltsukas ka viieni lahti on.
Ei olnud, kõik pandi kell 15 juba kinni, aga netis lahtiolekuaegu ei olnud ja nüüd on mul varbad külmad-külmad. Kuigi kuivad radikasoojad villased sokid on jalga tõmmatud. Brrr!
Olen kindel, et kuskil peidavad end kaltsukauued ilusad mantlid mulle ja mu tütrele, aga homseks ma neid siiski ei leia. Jama küll.
Kuigi oluliselt pisem jama kui mu vasaku jala varvaste jäätumus, sest ega me paljad ole. Lihtsalt võiks õues käies VEEL nägusamad näida.
reede, 8. veebruar 2019
Lahe!
Ärkan hommikul üles, käin koeraga õues, söön ise pomelot, annan koerale süüa, äratan poja, teen kohvi ja selle kõrvale sini-valgehallitusjuustuga võileiva, ning MITTE ÜHTEGI UUS POSTITUST pole minu jälgitavatesse võrgupäevikutesse tehtud!
Õnneks mõned uued kommentaarid on. Aga siiski! Kuidas nii?!
Ajast, kui öösel vaatasin, on kuramuse kuus tundi möödas! Igavik!!!
Mis te tahate öelda, et ma peaks veel magama ja järgmise kolme tunniga võivad asjad muutuda? Tegelikult võib see isegi õige olla.
Hm.
Igatahes sain ma eile sitaks hea järelsünnipäevakingituse. Mind viidi autoga Uuskasutuskeskusse ja nüüd on mul 18 kilekotti riideid, uiske, jalatseid ja veel 8 karbitäit jalanõusid kappides vähem. Panipaikade hulka mu kodus näitab see, et muutusi ei ole näha, kui kappidesse ei vaata, ent kui vaadata, on lihtsalt imeline.
Asjadeni, mis varem kappidesse (lõdvalt, ega ma vaevaliselt mahutama siis hakanud) ei mahtunud ja vedelevad laudadel, riiulitel, aknalaudadel ja vooditel, pole ma veel jõudnud, aga varsti jõuan =) Ei, päriselt.
Ma olen üsna hea lubaduste pidamises, kuigi ma ise olen sunnitud seda kirjutama, sest keegi teine ei kipu millegipärast mind selle eest tunnustama.
Mis on täiega ebaõiglane, kui ma jälgin inimesi enda ümber ja nad annavad ülejala poollubadusi ("Ma teen selle nüüd vist ära") ja ei täida ühtegi neist. Nagu - mina ei räägi oma tulevastest tegudest, kui ma neid, peaaegu nui neljaks, ära ei tee (uusaastalubadust ignoreerin, eks ole =P), miks ma kiita ei saa kõigi oma poolikute lubaduste pidamise eest?!
Olgu, olgu. lepin sellega, et kiidan end ise siis.
Ja lähen magama.
***
6 ja pool tundi (Totoroga pikem õueskäik ka) ning vähemalt keegi on kirjutanud. Tasub ikka hommikuti magada.
Daki ja karikate emand ja ... nad on üpris vastandlikud, mõtleb võibolla mõni, kes mõlemat loeb.
Tegelt ei. Sama teekond, erinevad faasid.
Ma natuke imestan ise ka, kuidas mul oli NIII VÄGA last vaja, NII VÄGA, enam-vähem kogu elu oli mul ettekujutus endast kui paljulapselisest emast 4-7 ja ... ja siis teadvustasin endale, et elu on ju hea, läheb, kuidas läheb.
Ja probleem kadus.
Nagu ... päris hämmastav. Ei mingit meeleheidet, "parema puudusel pean leppima" (veel ei pea ju tegelt), lihtsalt "läheb nagu läheb, kõik on hea".
Väga zen. Aga miskipärast ma ei suuda uskuda, et kõik need, kes olid: "Pole sulle miskit last vaja, mis ema sa oled!", zen suhtumist propageerisid. Nad olid rohkem "sa pole last VÄÄRT!" või "mõtle ka, kui raske lapsega on!" (Arvavad, et ma ei mäleta v?!)
Ime küll, et vihastasin.
Sedavõrd zen ma ei ole, et ei hooliks, kui inimesed ei tundu üldse rahul ning õnnelikud olevat. Eriti kui ma omast arust head asja teen, endast nii palju annan, et maailm parem saaks, mind ikka segab, kuidas tulevad mingisugused mu käitumist hukka mõistma.
Kui ei meeldi, ärge tehke välja, teie ellu otseselt ma ju ei sekku!
Aga noh - on nagu on. Inimesed on, nagu nad on. Mina olen, nagu olen. Ja nüüd on mul ka lapseküsimuses "on, nagu on".
Hämmastav, kui lihtne on sedasi elada!
Mitte tahta, vaid - olla.
Õnneks mõned uued kommentaarid on. Aga siiski! Kuidas nii?!
Ajast, kui öösel vaatasin, on kuramuse kuus tundi möödas! Igavik!!!
Mis te tahate öelda, et ma peaks veel magama ja järgmise kolme tunniga võivad asjad muutuda? Tegelikult võib see isegi õige olla.
Hm.
Igatahes sain ma eile sitaks hea järelsünnipäevakingituse. Mind viidi autoga Uuskasutuskeskusse ja nüüd on mul 18 kilekotti riideid, uiske, jalatseid ja veel 8 karbitäit jalanõusid kappides vähem. Panipaikade hulka mu kodus näitab see, et muutusi ei ole näha, kui kappidesse ei vaata, ent kui vaadata, on lihtsalt imeline.
Asjadeni, mis varem kappidesse (lõdvalt, ega ma vaevaliselt mahutama siis hakanud) ei mahtunud ja vedelevad laudadel, riiulitel, aknalaudadel ja vooditel, pole ma veel jõudnud, aga varsti jõuan =) Ei, päriselt.
Ma olen üsna hea lubaduste pidamises, kuigi ma ise olen sunnitud seda kirjutama, sest keegi teine ei kipu millegipärast mind selle eest tunnustama.
Mis on täiega ebaõiglane, kui ma jälgin inimesi enda ümber ja nad annavad ülejala poollubadusi ("Ma teen selle nüüd vist ära") ja ei täida ühtegi neist. Nagu - mina ei räägi oma tulevastest tegudest, kui ma neid, peaaegu nui neljaks, ära ei tee (uusaastalubadust ignoreerin, eks ole =P), miks ma kiita ei saa kõigi oma poolikute lubaduste pidamise eest?!
Olgu, olgu. lepin sellega, et kiidan end ise siis.
Ja lähen magama.
***
6 ja pool tundi (Totoroga pikem õueskäik ka) ning vähemalt keegi on kirjutanud. Tasub ikka hommikuti magada.
Daki ja karikate emand ja ... nad on üpris vastandlikud, mõtleb võibolla mõni, kes mõlemat loeb.
Tegelt ei. Sama teekond, erinevad faasid.
Ma natuke imestan ise ka, kuidas mul oli NIII VÄGA last vaja, NII VÄGA, enam-vähem kogu elu oli mul ettekujutus endast kui paljulapselisest emast 4-7 ja ... ja siis teadvustasin endale, et elu on ju hea, läheb, kuidas läheb.
Ja probleem kadus.
Nagu ... päris hämmastav. Ei mingit meeleheidet, "parema puudusel pean leppima" (veel ei pea ju tegelt), lihtsalt "läheb nagu läheb, kõik on hea".
Väga zen. Aga miskipärast ma ei suuda uskuda, et kõik need, kes olid: "Pole sulle miskit last vaja, mis ema sa oled!", zen suhtumist propageerisid. Nad olid rohkem "sa pole last VÄÄRT!" või "mõtle ka, kui raske lapsega on!" (Arvavad, et ma ei mäleta v?!)
Ime küll, et vihastasin.
Sedavõrd zen ma ei ole, et ei hooliks, kui inimesed ei tundu üldse rahul ning õnnelikud olevat. Eriti kui ma omast arust head asja teen, endast nii palju annan, et maailm parem saaks, mind ikka segab, kuidas tulevad mingisugused mu käitumist hukka mõistma.
Kui ei meeldi, ärge tehke välja, teie ellu otseselt ma ju ei sekku!
Aga noh - on nagu on. Inimesed on, nagu nad on. Mina olen, nagu olen. Ja nüüd on mul ka lapseküsimuses "on, nagu on".
Hämmastav, kui lihtne on sedasi elada!
Mitte tahta, vaid - olla.
kolmapäev, 6. veebruar 2019
Väääga rahulikult võttes
Teate, päriselt on tore haige olla, kui usun, et võin haige olla, mitte midagi kasulikku teha. Võin kõndida jalg-juurde, kui istuda, siis istuda ja istuda, kui kallistada, siis kallistada ja kallistada ja, ok, nõusid pesta ja siis pesta ja pesta - võin "ei jaksa uusi asju alustada"-meetodil elada ning seda juba teist päeva.
Olla haige tundega "olen haige, selge".
Muidugi - et valutab ainult tagasihoidlikult kontides ja lihastes, aga ma olen ju jalavaluga harjunud ning isegi nohu tuli sinupreti abil pea kohe alla; phmt ainus "olen haige" näitaja peale kohutava nõrkuse on palavik (mis on ka mõõdukas) - on haiguse nautimise juures täiega oluline.
Samas on mul siiski (alati on midagi!) kerge süütunne, sest kui haigus on mõnus ja üldse ei pea kangelastegusid tegema selle küüsis, kas ta on üldse õige haigus? Peaks ikka paha ju olema? Äkki läheks pojaga uusi saapaid ostma? (Tal läks saapalukk katki ja ta peab ju midagi jalas kandma, kuni seda parandatakse nt 5 päeva.) Ei?
Krt, päriselt on mõnus?
Teen teed (Earl Grey on ainus kuum jook peale kakao, kus ma suhkrut tarbin - aga haiguse puhul äkki peaks mett?) ja söön hallitusjuustuga leiba ja ... ok, valuvastase masina vist võiks jälle külge panna, see on päris metsik, mis säärenahas toimub muidu.
No .... vbla varsti. Maijaksa praegu, lähen hoopis uue tee järele. Seekord panen mett.
Eesmärk ei ole midagi ära teha, eks? Eesmärk on elada nii, et hea on!
Jup.
Nii et võtan ibukat ja olen kodus ja koeraga saadan Poeglapse õue.
No ja tagasiside tuli Marcalt Kuningatele ja kui ma juba selle joone peal olen, et jagan, siis "Lagunemine" sai ka veel ühe arvustuse =)
Võibolla on midagi veel - ma olen vähe ülbeks läinud ka. Kui mu arust mitte midagi teose kohta ei öelda peale selle, et "lugesin läbi", ma ei jaga linki - ja siis on hiljem meeles, et "ooot, midagi kuskil oli vist veel ..."
Olla haige tundega "olen haige, selge".
Muidugi - et valutab ainult tagasihoidlikult kontides ja lihastes, aga ma olen ju jalavaluga harjunud ning isegi nohu tuli sinupreti abil pea kohe alla; phmt ainus "olen haige" näitaja peale kohutava nõrkuse on palavik (mis on ka mõõdukas) - on haiguse nautimise juures täiega oluline.
Samas on mul siiski (alati on midagi!) kerge süütunne, sest kui haigus on mõnus ja üldse ei pea kangelastegusid tegema selle küüsis, kas ta on üldse õige haigus? Peaks ikka paha ju olema? Äkki läheks pojaga uusi saapaid ostma? (Tal läks saapalukk katki ja ta peab ju midagi jalas kandma, kuni seda parandatakse nt 5 päeva.) Ei?
Krt, päriselt on mõnus?
Teen teed (Earl Grey on ainus kuum jook peale kakao, kus ma suhkrut tarbin - aga haiguse puhul äkki peaks mett?) ja söön hallitusjuustuga leiba ja ... ok, valuvastase masina vist võiks jälle külge panna, see on päris metsik, mis säärenahas toimub muidu.
No .... vbla varsti. Maijaksa praegu, lähen hoopis uue tee järele. Seekord panen mett.
Eesmärk ei ole midagi ära teha, eks? Eesmärk on elada nii, et hea on!
Jup.
Nii et võtan ibukat ja olen kodus ja koeraga saadan Poeglapse õue.
No ja tagasiside tuli Marcalt Kuningatele ja kui ma juba selle joone peal olen, et jagan, siis "Lagunemine" sai ka veel ühe arvustuse =)
Võibolla on midagi veel - ma olen vähe ülbeks läinud ka. Kui mu arust mitte midagi teose kohta ei öelda peale selle, et "lugesin läbi", ma ei jaga linki - ja siis on hiljem meeles, et "ooot, midagi kuskil oli vist veel ..."
laupäev, 2. veebruar 2019
Puhas edevuspost vol IV
 |
| Iti pilt |
Kuna Iti pildid minust olid (sain tiiseri) palju huvitavamad, kui varem tulnud ULi pildid, tuli oodata igavik ehk tänaseni.
Aga olemas!
 |
| Jälle Iti pilt |
 |
| Ja veel kord Iti pilt |
 |
| Aga see on ULi oma =) Vist. |
Lugud
"Varrak" võttis toimetamise teemadel ühendust. Jess! Jess! Ei, ma ju TEADSIN, et peavad võtma, aga ikkagi - nüüd ma TUNNEN ka, et tuleb raamat, tuleb!
Pealegi mu arust päris hea raamat - s.t. seal ei ole küll midagi "kiirustan valmis, kõlbab küll"-meetodil tehtud ja no ma ARVAN, et see võiks vast lugejatele enim meeldida mu seniilmunust.
Arvan.
Krt neid lugejaid teab, muidugi.
Vbla on "liiga naistekas" nt. Minu arust on täpselt õige, aga õuduskirjanduse lembid on "Kuningatele" jalaga andnud ja samas loevad suures osas samad inimesed innuga Bujoldi (kelle looming minu arust on leebelt öeldes seebikas, karmilt öeldes soe koerakaka) ja on veendumusel, et "Lux Gravis" on hea raamat. (Mina olen sama kindlal veendumusel, et saast.)
Ja siis on veel need, kes on nördinud liiga paljude hüüumärkide või lausete, kus tegijat pole mainitud, üle.
Lugejad!
Sama arusaamatu kamp kui inimesed üldiselt.
Mulle (minule!) selgelt meeldivad kirjanduses enim karakterid. Usutav ja hea karakter, veel parem, mitu - ja minu jaoks on raamat tehtud. Maailm, reeglid, sündmustik on ainult dekoratsioonid. On tore, kui nendega on vaeva nähtud ja kui nad on lõikavalt ebaloogilised, jutu enda loogikast väljas, ma kaotan huvi, ent tegelt loen, nagu vaataksin teatritükki: oluline on, kes on tegelased ja mida nad teevad, muu on ainult täiendus. Võib olla minimalistlik lavakujundus, võib olla maksimalistlik, kui see hästi täiendab, on hea - aga ükskõik millise lavakujunduse abil mulle elamust ei paku. Ja kui kujundus nõuab mult ettekujutamisvõimet ning tegelikult on näha vaid kriidijooni kaste tähistamas, ei ole see ÜLDSE probleem.
Aga lavakujundusega mind enda poole ka ei võida. Mul on muud vaja.
Miks ma balletti ega ooperit hinda, eks ole. Sest mul on kama, kui ilusad on kostüümid või kui kaunilt ja hirmsat pingutust nõudvalt inimesed laval keerlevad-lõõritavad, mind huvitab LUGU ja TEGELASED. Ning kui väljendusvahendid on sellised, et võtavad enamuse pingutust, LUGU on teise- või kolmandajärguline, mul on lihtsalt igav.
Dekoratsioonid, kostüümid, lauluhääl ... pfff!
Mind lihtsalt ei huvita.
Muide, notsu ja teised, kes keeleteemadel tugevad: mis vahet on "narratiivil" ja "lool"? Mina oma aruga, google'iga üle kontrollimata ütleksin, et narratiiv = lugu kronoloogiliselt. Aga lugu samas on mu arust sama lugu igat moodi ajastatuna, nii kronoloogiliselt kui mittekronoloogiliselt kui ... misiganes on kolmas, viies ja viieteistkümnes variant. Nii et sõna "narratiiv" on mu maailmas täiesti ülearu v.a. näitamaks, et ma tean keerulisi sõnu (ja selline näitamine on piinlik ruudus).
Elik minu jaoks: kui tegelased on paigas, tuleb kõik muu ise. Ja kui ei ole paigas, on mu jaoks tegu halva raamatuga. Võimalik, et ka äärmiselt halva. Bujoldi "Au riismed" on hea näide. Aga kui vaadata Baasi hindeid, on selge, et eriti meestele meeldib.
Nad selgelt ei loe tegelaste pärast, vaid minu jaoks "dekoratsioonid" ONGI nende jaoks teos.
Lugejad on ikka nii erinevad!
Pealegi mu arust päris hea raamat - s.t. seal ei ole küll midagi "kiirustan valmis, kõlbab küll"-meetodil tehtud ja no ma ARVAN, et see võiks vast lugejatele enim meeldida mu seniilmunust.
Arvan.
Krt neid lugejaid teab, muidugi.
Vbla on "liiga naistekas" nt. Minu arust on täpselt õige, aga õuduskirjanduse lembid on "Kuningatele" jalaga andnud ja samas loevad suures osas samad inimesed innuga Bujoldi (kelle looming minu arust on leebelt öeldes seebikas, karmilt öeldes soe koerakaka) ja on veendumusel, et "Lux Gravis" on hea raamat. (Mina olen sama kindlal veendumusel, et saast.)
Ja siis on veel need, kes on nördinud liiga paljude hüüumärkide või lausete, kus tegijat pole mainitud, üle.
Lugejad!
Sama arusaamatu kamp kui inimesed üldiselt.
Mulle (minule!) selgelt meeldivad kirjanduses enim karakterid. Usutav ja hea karakter, veel parem, mitu - ja minu jaoks on raamat tehtud. Maailm, reeglid, sündmustik on ainult dekoratsioonid. On tore, kui nendega on vaeva nähtud ja kui nad on lõikavalt ebaloogilised, jutu enda loogikast väljas, ma kaotan huvi, ent tegelt loen, nagu vaataksin teatritükki: oluline on, kes on tegelased ja mida nad teevad, muu on ainult täiendus. Võib olla minimalistlik lavakujundus, võib olla maksimalistlik, kui see hästi täiendab, on hea - aga ükskõik millise lavakujunduse abil mulle elamust ei paku. Ja kui kujundus nõuab mult ettekujutamisvõimet ning tegelikult on näha vaid kriidijooni kaste tähistamas, ei ole see ÜLDSE probleem.
Aga lavakujundusega mind enda poole ka ei võida. Mul on muud vaja.
Miks ma balletti ega ooperit hinda, eks ole. Sest mul on kama, kui ilusad on kostüümid või kui kaunilt ja hirmsat pingutust nõudvalt inimesed laval keerlevad-lõõritavad, mind huvitab LUGU ja TEGELASED. Ning kui väljendusvahendid on sellised, et võtavad enamuse pingutust, LUGU on teise- või kolmandajärguline, mul on lihtsalt igav.
Dekoratsioonid, kostüümid, lauluhääl ... pfff!
Mind lihtsalt ei huvita.
Muide, notsu ja teised, kes keeleteemadel tugevad: mis vahet on "narratiivil" ja "lool"? Mina oma aruga, google'iga üle kontrollimata ütleksin, et narratiiv = lugu kronoloogiliselt. Aga lugu samas on mu arust sama lugu igat moodi ajastatuna, nii kronoloogiliselt kui mittekronoloogiliselt kui ... misiganes on kolmas, viies ja viieteistkümnes variant. Nii et sõna "narratiiv" on mu maailmas täiesti ülearu v.a. näitamaks, et ma tean keerulisi sõnu (ja selline näitamine on piinlik ruudus).
Elik minu jaoks: kui tegelased on paigas, tuleb kõik muu ise. Ja kui ei ole paigas, on mu jaoks tegu halva raamatuga. Võimalik, et ka äärmiselt halva. Bujoldi "Au riismed" on hea näide. Aga kui vaadata Baasi hindeid, on selge, et eriti meestele meeldib.
Nad selgelt ei loe tegelaste pärast, vaid minu jaoks "dekoratsioonid" ONGI nende jaoks teos.
Lugejad on ikka nii erinevad!
Tellimine:
Postitused (Atom)