Teisipäev, 2. aprill 2019

Kui valu ei ole

Nüüd valutab pea juba kolmat päeva.
Enne oli 5 tabletti sumatriptaani varuks. Täna hommikul võtsin viimase ära, nüüd on päris ok olla, aga õudne ootus selle ees, mis vbla õhtuks peale (kahemõttelisus meelega!) tuleb.
Kõndida ka ei jaksa.
Nii halb!

Ma koperdan kodus lopergusi ringe (oksüümoron) nagu kummitus, ei püsi isegi püsti eriti ja peeglist vaatab vastu mingi kaame, tontlik, üldse mitte mu tavaline nägu.
See vihastamine ikka võttis must viimase, sest noh - reaktsioon "aga ma ju tahtsin sulle parimat, seepärast tegin nii" ei olnud päriselt see, mida ootasin. "Teie kodu remont tuli vahele, seepärast ma ei saanud kirjutada".
Mis on arusaadav, aga miks, krt, TÄHTAJA PÄEVAL üritada lugu veel valmis teha, arumaeitaipa.

***

Magasin ära ja mu pea ei valuta. Mul on nii hea olla! Mul on imeline olla! Kevad on kaunis! Supp on ülimaitsev! Mul on rohelised seinad! Kõik on imeline! Krdi ... krdi leib ka lõhnab täiesti hurmavalt!

Kahtlustan, et mul läks valu üle, kui taipasin, et valutama hakkas mitte väljendamata viha (väljendasin küll! Rahulikult), vaid selle pärast, et must jälle (nagu) aru ei saadud.
Mõistetav olla. Mu iha number üks.
Aga piisas endale avastamisest, et SELLES oli probleem, et valu enam tagasi ei tuleks. Oo, kui hea on!

Oot, täna on teisipäev v? Mu ajataju oli ka pekkis - aga nüüd tuleb sealt tasapisi välja ja jätab peki maha. ALLES teisipäev? Tunne on küll siuke, nagu oleksin kuu aega, tekk üle pea veetnud.
Nii hea on olla, et muidu teeksin veel ühe kleidiga pildi ja paneksin üles, aga mul ei ole siin normaalselt pildistava telefoniga piltnikku. Nii et jääb ka kleit selga panemata.
Mis selles mõttes on hea, et ei pea pingutama. Kõik kondid on natuke hellad (või on need nüüd lihased?) nagu oleksin rasket kehalist tööd teinud viimased päevad.
Ja kui ma meenutan, et see kõik oli veel KOOS 5 migreenivastase tabletiga, hakkab niiiiiiiiiiii hale vanast endast, kes nägi võimalusi (kui ibukas ei toiminud) kas "välja kannatada" või "ära surra". Ei tulnud üldse selle peale, et kui ibuprofeen ei aita, äkki läheks küsiks arstilt, mis värk, äkki saaks mingeid kangemaid ravumeid.
Üldse ei taibanud, et valu ei tasu kannatada, selle vastu peavad olema vahendid, ega inimkond ilmaasjata mitusada tuhat aastat muudkui aga mõistuse enamhaaramise poole ei arenenud!

Ilma valuta elada on absoluutselt imeline. Et pea käib ringi, nii nõrk on olla, et köögist tuppa minnes ka tuigun, et maailma tunnetan ainult läbi vati, on pisiasjad, pisiasjad.
Valu ei ole.
Kõik on hea.



Kui olin väike, kuulasin palju Ray Charlesi. Lubasin ka mehele, keda pidasin oma sõbraks, ent kes oli ainult mu isa sõber, et kui suureks saan, teen oma parima, et saada mustaks paksuks džässilauljaks. Tema lubas, et ostab mulle siis valge lahtise auto ja 44 valget puudlit.
Mulle tundus auto ebavajalik lisand, aga 44 suurt puudlit (väikesed koerad pole mulle kunagi päris koertena tundunud) meelitas mind väga. Mulle tundus, et meil olid ühised tulevikuplaanid.
Nii et olin päris päris kurb, kui ta mu isaga ... ma ei teagi, kas lahku kasvas või tülli läks. Ja me enam ei suhelnud. Kord oma esimesel ülikooliaastal otsisin ta netist üles, aga tajusin teatud ... noh, et ta poleks nagu tahtnud, et ta üles otsisin, ja väga ei vaimustunud minuga suhtlemisest.

Aga Ray Charles meeldib mulle ikka.

3 kommentaari:

  1. Ja mõnikord ma mõtlen oma segases elus selle peale, et kas sinuga on kõik ikka korras ja kas see, mida ma loen pole mitte mask mille taga sa kukud....
    Me kõik vajame aegajalt paid, et see kukkumust vähemalt pidurdaks.
    Pai

    Ja meelega panin selle kommentaari allapoole.

    VastaKustuta
  2. awwwww!
    Jah, eks ta oleb nii.
    Kõigil on vahel paid vaja, aga vahel on mõnel ikka päris tihti ka.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.