Kolmapäev, 24. aprill 2019

Ka ilm on juba noore suve oma

"Mis nüüd on? Mis nüüd on? Mis nüüd on? Kas kutsul on mingi ... KUTSUTAMISTUNNE või?!"
Niimoodi kipun ütlema, kui Totoro tuleb ja mulle oma pea sülle paneb, ma lihtsalt pean sügama ja sakutama ja mitu korda on ta sedasi vaikselt ja alandlikul pilgul toodud mänguasjaga mu ka mängima meelitanud, kuigi ma ju tean, et "ainult inimene alustab ja lõpetab mängu".
Jap, ta mängib jälle.
Sööb jälle õues igat sorti rohtu ja isegi puukoort (ma eksisin, nimetades teda lehmaks, see on hirv, kelleks ta hakata üritab), ning isegi lamades on tal jälle rahulik-väärikas ilme, mitte masenduses.

Jep, Poeglaps jõudis tagasi. Kuna Totoro ei esitanud tema ümber isegi tavapäratut rõõmutantsu (vaid ainult täiesti tavalise rõõmutantsu, umbes nagu oleks ta just koolist tulnud), tean ainult mina, kui rikkis koer vahepeal oli.
Jah, ma muidugi rääkisin teistele ka, meil olid Poeglaps, Tütarlaps ja K kõik kohal pühapäeva öösel, mil neist esimene taas Eestimaale jõudis, ent üks asi on siiski ise kogeda ja HOOOOOOOOOOOOOPIS teine asi kelleltki kuulda.

Poeglaps, muide, tuli tagasi, näost pruun (kuigi "soe ei olnud", mis tema suust tähendab, et TÕESTI ei olnud soe), tema inglise keelt hinnati B1 tasemega, mis olevat gümnaasiumilõpetajale kohane, tal olid kaasas lühikesed püksid, veel silt ka küljes, mida enne ei olnud, aga "ma mõtlesin, et olen neid teisi lühikesi pükse kogu aeg kandnud kaks aastat, ühed võiksid veel olla" ning üldiselt olid nad aina väljas ja ta on nüüd nii värskeõhulaps, et isegi ei protesteerinud, kui ma ta täna koos enda ja Totoroga jõe äärde jalutama klanisin.
Kuigi ikkagi tuli pool tundi, liialduseta, teda vaimselt tirida, enne kui "kohe!"st reaalsus sai.

Totoro aga ilmutas teatavat hülgamishirmu. Kui ta kakas, ma korjasin selle üles ja, jätnud koera rihmapidi poja kätte, läksin prügikasti juurde neist kümme meetrit eemal sitta ära viskama. Koer sai õudusataki, hakkas haukuma (ta haugub väga harva) ja tõmbas rihma pooleks.
Mitte poeg ei lasknud teda lahti, vaid ta tõmbas RIHMA POOLEKS.
Olgu, ta oli seda päris kutsikana servast närinud, nii et see ei olnud täiesti wtf, aga no siiski.
Nüüd tal on lühem rihm, sest ma sidusin sinna sõlme keskele ja kärab küll.
Aga siiski.
TÕMBAS RIHMA POOLEKS.
...

Pärast läks Poeglaps veel jalgpalli mängima.
Olen vaimustuses.
Ja ta on näost NII PRUUN. Oh, mõlemad mu lapsed on täiesti arulagedalt kaunid. Ma täpselt ei tea, miks see oluline on, aga on.

Muide, rääkides kaunidusest: mu raamatul on nüüd ka kaanepilt.
Hakkab looma.

Seda, kuidas käisin Töötukassa initsiatiivil Tallinna Vaimse Tervise Keskuses ja hakkan seal nüüd igasuguseid teenuseid saama, ma ausalt öelda ei jaksa kirjeldada. See oli täiesti hull kogemus väsitavuse suhtes ja ma ilmselt jätsin väga autistliku mulje, sest olin juba kohale jõudes kohutavalt väsinud ja küsimustele "Kuidas läheb?" ja "Millega sa oma päevi täidad?" vastasin esimese hooga "Ma ei saa täpselt küsimusest aru, te ilmselt ei taha teada ..." ning kõige lõppu tulnud: "Kas sul mingeid küsimusi on?" repliigile vastuseks avaldasin imestust, et mis küsimus, alati peale mingeid loenguid või infojagamisi, kui küsitakse, kas mul (meil) on küsimusi, on mul: "Oodake! Mul homme-ülehomme ilmselt tekivad, seni ma seedin juba saadud infot!"
Pärast käisin Mustamäe Keskuses kempsus ja poes ja hakkasin siis omateada Nõmme poole sõitma, ainult et kahe peatuse järel taipasin, et ei, see troll läheb Balti jaama.
Ma olin väsinud. Väsimusega juhtuvad mul sellised asjad.
Aga noh, mulle oli peamine saada rongipeatusse, kust läheb rong Keilasse, ja selleks kõlbas ka Balti jaam.

Aga kodus on nüüd rahulik ja rõõmus. Üksinda oli ka tore. Nüüd on teistmoodi, aga üldse mitte vähem tore.

7 kommentaari:

  1. See on üks väga hea kaanepilt.

    VastaKustuta
  2. Tulin just sama ütlema - et täiega hea kaanepilt on.

    VastaKustuta
  3. Tõesti hea kaanepilt. Vägevad värvid.

    Naljakas, ma räägin koeraga täpselt samamoodi, aga miskipärast inglise keeles. What is it? What is it? What is it? Is it cuddling tiiiiime?

    See igatsemise asi on päris karm jah, kui nad igatsejat tüüpi on. Kusjuures tihtipeale ei igatseta seda Inimest, kes regulaarselt tegeleb koera igapäevaste vajadustega (söök, pissilkäigud, treenimine jne jne), vaid seda, kes niisama ilus on ja vahel palli viskab ja koera siis jalutama viib, kui endal jalutamise tuju tuleb. Mul on tunne, et koer võtab igapäevast hooldajat kui alamat klassi, nö. teenindavat personali, neid niisama ilusaid inimesi aga peab mingiteks ülikuteks või pooljumalateks =)

    VastaKustuta
  4. Siin ei ole küll kahtlustki, et Poeglapse puuduolek oli kurb, aga kui mina ära kaoks, siis oleks surm ja õudus ja kujuteldamatu =) Mina olen pealik ja kapten, tema on koos koeraga karjaliige ja misMÕTTES oma karja liige ära kaob? Appi! =)

    VastaKustuta
  5. Mu meelest on ühemehekoerad ja kõigikoerad. Mul vanematel on olnud kaks ühemehekoera (puudel ja bolonka), kel teistest inimestest peale peremehe suht savi ja kolmas koer pluss meie Lotte oli/on kõigikoer, st kõiki pereliikmeid võtab võrdselt ega pole üht kindlat inimest karjajuhiks välja valinud. Või noh, mulle tundub, et Lotte ikka mu meest kõige rohkem armastab, aga meid teisi ikka ka.
    Ps. Mulle ka meeldib kaanepilt.

    VastaKustuta
  6. Tuttavas peres pidavat kass niiviisi peretütreid igatsema, kui need kodust ära on. Lamab südantlõhestavalt jalamatil ja elavneb iga kord, kui keegi trepikojas käib.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.