esmaspäev, 15. aprill 2019

Olge nüüd, poole aprilli peal oleme juba!

Võiks teha mingi heade asjade posti taaskord, sest mu pea JÄLLE valutab (uus teooria: kui ma olen väsinud, aga pingutan üleval olla, on see üldise pingetausta juures kindel viis järgmiseks päevaks peavalu hankida) ja kuigi vahepeal on täiega head hetked, need kuidagi ... hajuvad meelest, kui pea valutab. Kõik taandub "viimane sumatriptaan ja ainult neli ibukat, peab apteeki minema!"'le.
Muidu vahepeal oli mul lausa KAKS peaaegu ilma valuta päeva.

Nende sisse mahtus igasuguseid asju. Külaskäik ühelt armsalt sõbralt (ma teen varsti postituse teemal millest ta muuhulgas rääkis: "Naised tunnevadki tugevamalt, sest östrogeen - et naised olevat ebaratsionaalsed? Krt, kui teil endal oleks nii tugevad tunded, need oleks selline argument, et OHH-HOOO!").

Poeglaps läks Inglismaale, nii et ma pakkisin koti, ostsin sokke juurde ja siis olin teda ära saatmas kell krdi kolmveerand kolm hommikul - ja mul läks isegi hästi, et ta lennujaama sai klassivenna autoga, ma ei pidanud ise linna sõitma ja siis taksoga (raharaharaha) sõitma. Minu arust oli tal kõik vajalik kaasas ja ma siiralt ei saa aru inimestest, kes hiigelsuure lisakoti jagu pagasit oma lastele kaasa ladusid - tema läks koolikotiga, kus sees põhiliselt riided ja nõnda oli see märgatavalt kergem kui kooliskäimise-koorem. Mida need teised vanemad panid kaasa? Kohvritäie riideid, et kolm korda päevas vahetada, kolme eri ilma jaoks ka, neli paari jalanõusid, toiduvarud nädalaks?
Nüüd on mul ees terve nädal, mille jooksul ainus varatõusmise-nõue on "vii koer pissile, ta teeb kurba häält!" ja ta teeb oma kurvad hääled 8 paik, mis on rängalt hiline aeg, täielik puhkus.

Raharaharaha ... ma olen sellest ju rääkinud, kuidas mu ema kannatab jubedalt ja teda vaevab lakkamatu ajusidnäriv pingetunne, kui tal ei ole nii umbes aastapalka arvel ootamas? Sest ta tahab tunda, et on kaitstud, kui ootamatused tulevad, ja raha kaitseb.
Ja mul on täpselt vastupidi - kui mul on arvel mingi raha, mis ei ole ära planeeritud (nt teen remonti selle eest, ja remondiraha EI OLNUD varuga, vaid vastupidi, umbes 300 raha vähem, kui tegelt ka väga ettevaatlikult arveldades vaja olnuks), ma lähen närviliseks ja pingesse. Sest maailmas on nii palju inimesi, kes on JUST PRAEGU hädas sellega, et neil pole piisavalt süüa, pole võimalik oma lapsele mähkmeid osta või kütte eest maksta, kes on PÄRISELT hädas - ja siis mul on arvel mingi 600 eurot, mis lihtsalt seisab, ma ei tee sellega midagi, ta lihtsalt ON seal. Keegi ei saa selle eest süüa teha endale ja oma lastele, keegi ei saa selle eest isegi uusi sokke! Nagu ... argh! Krt, nautigu keegi vähemalt üksipuhkust Horvaatiaski! Mõni inimene tõesti vajab võimalust olla kõigest eemal ja juhe seinast väljas ju, see on tähtis!
(Mina ei vaja, tänan pakkumast.)

Ja ma otsin kohta, kus ma saan, ja aitan neid, keda saan - ja ilma ikka soojaks ei küta.

Ning siis tulevad sellised kuud nagu eelmise lõpp ja käesolev, mil mul on ... raske. Sest kui mulle iga kuu tiksuks juurde nt 700 raha, ma oleks omadega mäel ja saaks isegi natuke hädalistele annetada, aga tiksub õnnetuseks alla 500. Oleme täpsed: mõned eurod rohkem kui 450.
Ja mul ei ole üleni aitavat abi sellest, et raamatu eest tuleb vahel 2000 korraga, sest sellest varust ei jätku kauemaks kui kolm kuud, sest ma ostan asju nii endale kui teistele ning annan lihtviisil ära - v.a. seekord, kui maksin Poeglapse Inglismaa-keeleõppereisi ning tegin remonti ja siis jäi aint natuke üle, mille juba ammu ära olen kulutanud.
Randiel tegi mulle sõbrahinnaga ning ikkagi pidi K laminaadi eest maksma =( Olgu, see oli umbes 60 eurot, mis ei ole just jube palju, ent siiski.

K, muidu, käis jälle põrandat ehitamas (mis on ka ju minu poolt tasuta, tema ent paneb sinna alla lisaks rahale ka oma aega ja energiat) ja on minu suhtes üldse kuidagi - soe viimasel ajal, ütles hästi isegi mu söögitegemise kohta.
Olin väga meelitatud.
On tekkinud lootus, et põranda-aluspind sai viimaks nii tasaseks valatud, et ta on nõus sinna peale laminaati laduma. Muidu ei olnud - ta on siuke mees, kes teeb "nagu peab" või ei tee üldse. Ise sõnastas nõnda, aga mina olen seda näinud samuti.

Ja kuigi valu paremal peapoolel on ebameeldiv, käisin apteegis ära ja ta ei kolinud vasakusse ümber. Elik vbla, vbla, vbla, vbla elab päeva ka sumatriptaanita üle.
Vbla ei ela.
No siis ei ela. Nii on. Ei ole ma parem ega halvem, kui olen, olen täpselt selline, nagu olen.
On nagu on. Et olla parim versioon iseendast? Aga ma juba olen. Te ka olete. Pole kuhugi pürgida, kõik on hea, nagu on, PÄRISELT.
Päriselt.
Vbla, kui ma suudaksin sellesse mõttesse sügavamalt sisse minna sagedamini kui kord kolme päeva sees või nii, mu pea ei valutaks ka =) Aga ring, noh: täiuslikkuse ja terviklikkuse tunnet ei tule läbi valu naljalt, aga ebatäiuslikkuse ja üritamise, proovimise, pürgimise tunne jälle tekitab pinget, pinge aga valu.
Aga see on ok, tegelt. Olen, nagu olen. Vahel valutan.
/kehitab õlgu

12 kommentaari:

  1. kirjeldad oma postituses raha kiiret kulutamist nagu rakenduks vääramatu loodusjõud. kas see on meelevaldne tõlgendus ja tegelikult on see rohkem justkui valik?

    VastaKustuta
  2. Muidugi on valik.
    Lihtsalt see on minu ... kuidas ma ütlen ... suhtumine rahasse, mis selle valiku tingib.

    Mu jaoks see on phmt nagu joogivesi. Ma ei kogu seda varuks rohkem kui paar pange korraga ja vaatan hämmastuse ja mõningase põlgusega neid, kes isiklikku veehoidlat täidavad. Mida nad saavutavad sellega, joovad kogu hoidla tühjaks oma meelest või mida?!
    Kilpkonn kirjutas fb-s kuidas kõigist EI SAA saada ettevõtjaid, sest puudub soon raha tähtsaks pidada. Et tal on ka see. "Ma teen selle ja tolle asja ju teile tasuta ära, dohh, ega te ei pea mulle ometi MAKSMA!" - ja siis on ta pärast mõnevõrra kurb, et kunagi raha pole.
    Ja ma tundsin tohutut ühtekust. Sest mu jaoks on samamoodi - raha ei ole väärtus, mille nimel ma ponnistaks, ma teen ju ka tasuta samu asju! Mulle ei pea maksma!

    Aga mis natuke määrab mu suhtumist inimestesse - kui mu panust inimkonna heaolusse nii tähtsaks ei peeta, et hoida omakorda mind natuke, kui jama on, anda vett, sest mul on janu - ma ikka imestan alati.
    Sest raha, päriselt on raha inimestele nii tähtis v?
    Või mina olen lihtsalt nii tähtsusetu?
    Või mida?!

    VastaKustuta
  3. Aga noh, vbla veekogujad hoiavad siiski elus siuksi lilllekesi kui mina? Krt teab ...

    VastaKustuta
  4. nope, hommikul selgema peaga tõden, et ei - jagavad ju jagajad, kel vbla lihtsalt on parasjagu rohkem.
    Kogujad ei jaga =P

    VastaKustuta
  5. Mina olen ka pigem koguja tüüpi ja vähemalt minu jaoks pole asi mitte selles, et raha oleks tähtis lihtsalt selle pärast, et see on raha, aga mulle on tähtis see turvatunne või siis turvatunde illusioon, mille annab teadmine, et kui ma hommepäev tööst ilma jään, siis ei jää ma kodutuks.
    Nii julge ma ei ole, et julgeks usaldada, et sellisel juhul teised inimesed mulle kangesti appi tormavad.

    VastaKustuta
  6. Kui jätkata joogivee analoogiat, siis mul lihtsalt on liiga halb mõttest ja nägemisest, et inimesed minu ümber janusse surevad, et tunda raasukestki rahuldust selle üle, et MINA ei sure, mul on varud.

    VastaKustuta
  7. Keegi on hästi öelnud, et raha on selleks vajalik, et ei peaks selle peale mõtlema :)
    Inimesi ongi igasuguseid, ka oma suhtumises rahasse ja las nemad olla.
    Vajadusi ja hinnanguid on ka erinevaid, mõnel peab palju kingi olema, teisel palju raamatuid ja kolmandal on uhke auto, aga maja laguneb ära.
    Mul peab ka miski varu olema, reaalselt on seda läinud tarvis praeguseks täpselt üks kord ja siis oli sellest tundest palju abi, et on ja saan hakkama.

    VastaKustuta
  8. Ilusti öeldud.
    Ma tean küll, miks ma agressiivseks läksin - sest mul jäi irve kommentaarist mulje, et mina olen see paha, mõtlematu ja kulutaja jne.
    Aga mu motiivid on hoopis teised - mitte et "oi, ma tahan seda ilusat kleiti, pean kohe saama", vaid "aga tal on ju HALB, ma pean MIDAGI tegema!"

    VastaKustuta
  9. Loodetavasti tunned sa mind piisavalt juba, et teada, et ma ei ole sõjaks =) Aga siinkohal löön igatahes käed puusa ja kuulutan su „kogujad ei jaga“ arvamuse täitsa valeks. Ja väga mustvalgeks. Kogujad jagavad küll. Koguvad selleks, et kogu aeg oleks, mida jagada.

    VastaKustuta
  10. tegelt ei ole kogujaid ega jagajaid üldse olemas =) Kord üks, kord teine. Ma lihtsustasin, sest tundsin end rünnatuna.

    VastaKustuta
  11. Jagamisest. Mul on täna paaril korral selgitada tulnud, miks ma plaanin Notre Dame taastamiseks sümboolse summa annetada. Kohtan suhtumist „miljonärid juba õla alla pannud, mis see sinu liivaterake aitab“. Aga vot ma tahan tunnet, et mu liivaterake on osa suurest mäest =)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.