Pühapäev, 3. jaanuar 2021

Inimloomused

Vahel tuleb mulle asju meelde.
Üldiselt on mul küll tunne, et mu mälu on absoluutne ja mälestused kord alguse saanult (kuskil 2,5 aasta vanusest on esimesed) eriti ei katke. Mitte et ma eraldi igat päeva meenutada suudaksin või et mälestustel mu ajus mingi järjekord oleks, aga no oluline on ju meeles?

Aga siis juhtub nagu täna, et ajust valgub välja mingi mälestus, kuigi ma näiteks 36 aastat sellele, oma toonasele loogikale ega aset leidnud sündmustele üldse mõelnud pole.
Tõden, et krt, mul on hea mälu - aga olen ka jälle veel enam veendunud, et mina olin ka viiesena väga sama inimene, kes praegu.
Ma pole täna see, kes olin eile? Kurat, ma olin ka viiesena see, kes olen täna!

Sama asi juhtus kahel korral kahe tüdrukuga, kui lasteaias käisin. Meenutame, et kooli läksin kuueaastaselt

Rühma tuli uus tüdruk.
Esimene oli Merilin, tumeda poisipea ja pika kasvuga. Umbes nagu minagi, aga tumedam. Teine oli Tiia, kellest sai varsti rühma staar, kes laulis solistina, tantsis seda tantsu, mida valiti tantsima ainult osad tüdrukud, tal olid pikad heledad juuksed ja rõõmsad hallid silmad ja ta meeldis kõigile.
Oot, või oli Tiia enne ... ok, vahet pole. 
Igatahes oli mu modus operandi mõlemal juhul sama ja ma mäletan nii toonaseid tundeid kui mõtteid.

Uus tüdruk seisab natuke uksest seespool rühmaruumi ääres valgete kappide (kus olid voodid, mis lõunauneks alla tõmmati ja üles tehti) ees ja kõhkleb, sest ei ole kindel, mida nüüd teha. Mina näen seda, mõtlen, kui hirmus on sedasi seista ja mitte kedagi tunda, ning otsustan kohe sekkuda.
Lähen võõra tüdruku juurde ja hakkan juttu ajama. 
Natukese aja pärast me juba mängime koos. 
Hiljem nad kodunevad, hakkavad teistega suhtlema, aga sõbralikuks jäid mõlemad minuga kuni lasteaia lõpuni. 
Aga see mudel, et ma kogu aeg mõtlen ja tunnen, mida teised võiksid tunda, ja üritan teha elu ja asju neile kergemaks, on minuga kaasas käinud kogu mu kuramuse elu. Kusjuures ma MÄLETAN ka mõtet: "Algusest on vaja üle saada, siis läheb juba lihtsamalt."
Ei tea küll, kumma puhul ma seda mõtlesin, nagu ma pole ka päris kindel, kas enne tuli rühma Merilin või Tiia, ent no - ma mõtlesin. 
Sotsiaalne alaareng [ehk autism ilmselt] muutis mu juba siis teadlikuks asjadest, millele mõni teine ei mõtle kunagi kogu elu vältel. Ega maiole selle üle kurb, selge võit ju. 
Lihtsalt ma lähen jube kurjaks, kui inimesed must aru ei saa ja arvavad, et hindan ennast kardinaalselt valesti.

Vastik ja egoistlik ...

Ei, tegelt ma saan aru, et ütleja ei mõelnud oma sõnumit läbi. Ta tahtis ainult halvasti öelda, sest solvus. Miks solvus - sest inimesed ei ole väga terased, paraku. Kuitahes palju ma ka korrutan, et minu meelest ei tee nende eripärad neid halbadeks inimesteks, ikka on vaja karjatada: "Ma ei ole üldse selline, mis sa kiusad?!"
Enesereflektsiooni võimetus. Brr. Inimesed ...
Mul olevat ka luulud.
Et ma kümme aastat olen nende tegevust jälginud, ei ole ometi mingi alus asju järeldada, onjo.

Ma ei ole enam isegi häiritud. Lihtsalt hämmelduses.

12 kommentaari:

  1. Mingi nurga alt tülikatest iseärasustest, mis on teise nurga alt supervõimed - mulle meenus see Cathy Hay video (ülitundlikkusest).


    (seda, miks ta sellise häälega räägib, selgitab ta ühes teises videos, mis on samuti huvitav - ja läks mulle väga hinge - , iseasi, et ma kahtlustan, et kõik selle häälevideo lõpujäreldused seal sulle ei istu, a noh, inimesed ongi erinevad, isegi ülitundlikud.)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle tegelikult ei tundu, et ülitundlikuna elada oleks jube raske või et mul on sellepärast pidevalt jamu (jamasid). Ma olen end kohandanud sedasi elama ja no - kuigi mul on raamid, kus tegutsedes on parem olla, lähen neist sageli üle ja saan ikka kuidagi hakkama.
      Aga ma lähen närvi - kohe kõvasti, päevadeks ja nädalateks; see jääb ka edasi taustale kui ahastus - kui inimesed ütlevad, et ma ei saa endast aru, kujutan asju ette, kõik on hoopis teistmoodi, ma olen ülbe ja isekas ja võeh.
      SEE on raske ja valus.
      Ma olen nii kindel, et mu elu ei teinud (ega tee) raskeks mitte isekus, peaks ikka veel parem olema, vaid liigne headus ja üritus kõigile meele järele olla. Nüüd vähem, aga kui ma olen omast aRUST nii hea, nii hea ja siis sõimatakse, on ikka veel väga raske.

      Nii raske on aduda, et inimesed ongi sellised, ei SAAGI aru, wtf, wtf, wtf jne.

      Kustuta
  2. Et nagu, kui mäletama hakkasid, siis olid kohe sama kogemusega nagu praegu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah.
      Ma tegelikult ei saa küsimusest aru, sest kõlab nagu sarkasm ja "pff, välja mõtlesid kõik!" aga täpselt nii oligi. Ma ei mõelnud sellele vahepeal: mis ma ikka loomulikele asjadele mõtlen, onjo. Aga rangelt võttes ei olnud ka unustanud, polnud mingit ootamatut meenumist "oi, ma tegin ju nii!" Oli lihtsalt teadmine, mis sai taas sõnastatud.
      Eile seoses ühe jutuajamisega lülitus mälestus sisse.

      Kustuta
    2. Nagu mina aru saan, siis antud blogipostituse põhjal selgitab autor, et tema käitumismustrid (mitte kogemused) on olnud sarnased praegustele mustritele varasest lapsepõlvest saati. Siit edasi on hoopis huvitavam, kas v v naine tunneb, et keskkond on tema sünnipäraste omaduste avaldumist mõjutanud või mitte. Ja kui on, siis kuidas. Kogu nature vs nurture teema.

      Kustuta
    3. See on tõesti huvitav:
      Ja mul on tunne, et ... vist on väga vähe. Keskkond mõjutanud. Ikka tahan teistele parimat.
      Keskkond on nii palju mõjutanud, et mul on küll nüüd pidevalt sees valmidus olla off-told, sõimata saada, et must ei saada aru ... aga phmt ma ikkagi teen samamoodi ja mu sees on ALATI usk, et inimesed on tegelt ilusad ja head ja kõigil peaks hea olema. Ja kui taas ja taas elu inimeste uskumatut lollakust ja õelust näitab, olen ALATI nördinud.
      Nüüd rohkem "no mida ma ootasin, oleks pidanud teadma", varem ikka pisarad ja shokk. Aga tunne on sama. Ikka.

      Kustuta
    4. (Ma vahepeal kustutasin ära ühe unknown nime alt tulnud kommentaari, sest inimene taas üllatas mind oma juhmusega. Nagu - täpselt nii ma teen. Usun parimat, usun parimat, tõlgin automaatselt mõttes "kogemused" "mõtte- ja käitumismustriteks" ja ise ei pane tähelegi, et sõnastan endale nii ümber, et kommentaar mõttekas oleks. Alles kui päris selgelt nõme ollakse, mõistmast keeldutakse, antud juhul ei usutud, et ma ise mäletan oma mälestusi, loobun, olen üllatunud ja nördinud. Et kuidas ja miks ja aaaargh.)

      Kustuta
  3. Siis oled ju nagu päris eesti Chuck Norris, kui sa viiesena olid sama kes praegu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma pidevalt arvan nii, aga millegipärast ei tundu inimesed just sageli sama meelt olevat =D

      Kustuta
    2. Aa, ma alles nüüd sain aru - sa arvad, et 5-aasta vanuselt olid mul esimesed mälestused? Ei, esimesed on 2 poole aasta vanusest umbes. Nagu tekstis ka kirjas.
      Aga sellest ajast mul omaenda tegudest eriti ei meenu, enamasti mingid välised asjad ainult. Metallist pesukuivatuspostid ja rohi, mis teeplaatide pragudes kasvas. "Tikrimuster" padjapüüril, mis tegelt oli vist valgete piirjoontega võililleebemeid kujutav värk kollasel põhjal. Valged punaste silmadega rotid, kes toodi mu isale hoida, elupaigaga pappkast ja muidugi närisid nad sinna nurka kohe augu. Kohupiimakorbid, mida toodi ühika vastast poest, nende maitse. Ema ja isa püksitagumikud, kui nad ühikas pliidi juures kartuleid praadisid, kartulite lõhn. Sellised asjad.

      Kustuta
    3. Haa, ja oma kolmandast sünnipäevast on mul meeles uskumatus, et NÜÜD olen kolmene? Mismõttes alles nüüd? Eile olin siis kahene või? Aga kahesed on titad, mina aga olin ka eile, üleeile ja üldse juba tükk aega täiest suur ju juba!

      Kustuta
    4. (See on meeles, sest SELLE üle, kui kindel ma olin, et olen juba ammu kolmene ja üldse ei olnud, olen ohtralt mõelnud. Küllap mulle öeldi, et ma olen juba rohkem kolmene vms enne.)

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.