Reede, 29. jaanuar 2021

Vastu tõenäosusi

Olen nüüdseks suht veendunud, et ükski hindaja ei armasta me raamatut, sest see on nii mõttetult internatsionaalne. Ei mingit jubehead Kopli-tunnetust-kirjeldust, ei mingit lausa hingavat Supilinna, Paunvere või Kükametsa külakest vms.
Teisiti öeldes: nördin alailma, kui keegi kiidab mõnd kohalikku raamatut, sest alati saab kiita see asi, mida meil üldse pole. ÜLDSE pole. Ja neid kiitusi kohalike uute raamatute aadressil, mida ma isegi lugenud pole, ikka tuleb.
Põrnitsen neid armukadedalt ja tunnen kõhus klompi. 

Kuna tegelt neis kiitustes kriitikud-lugejad tunnustavad asju, mis päriselt ongi tunnustust väärt ja mida ma ise ka armastan. Seepärast mind häiribki. Muidu oleks pohh.
Kui lugedes tuleb endal ka taldadesse tunne, kuidas puutrepp jalge all tundub, sõõrmeisse kerkib tolmune hõng, kuidas koridor lõhnab, saabub üldine paiga ja inimeste tunnetus ja üldse: sõnad viivad mind teise kohta ja aega ja ma TUNNETAN seda, on tegu hea raamatuga.
Ja mis minul on? Jala alla jääv menstruatsiooniside ning välipeldiku hais, aga ma ei tunne isegi ühtegi sealset taime, ei tea, kuidas lehed sõrmede all tunduvad, kas pind on kare, nahkjas, pehme, sile, libe, kas leht puruneb näppides kergesti või kulub katkitegemiseks pingutust, milline on lõhn, mis kerkib ...
Krdi ... meie raamatu Ameerikamaa. Peaaegu sama anonüümne kui Hollywoodi filmides.
Õnneks K on seal vähemalt käinud. Muidu ei näeks ma mingit õigustust, miks kirjutada kohast, mida ei tunne. 

Ehk: romaanivõistluse tähtaeg on kohe ja mul ongi aeg veenduda, et kirjutasin sita romaani ja on täiesti ok, kui seda ära ei mainita, mingi koha andmisest rääkimata. 
See veendumus, muide, ei vabasta mind tohutust pettumusest, kui nii lähebki.  
Aga noh: elu. Ma vähemalt tean, mismoodi mina kui masin töötab. 

Kusjuures mina (kui masin ehk kui ettearvatav ühik) ikkagi loodab, et läheb ettenägematult hästi. Ja see "ettenägematult hästi" pole kuidagi seotud romaanivõistluse või romaaniga, vaid lootus on, et äkki seks ajaks, kui tulemused teatatakse, olen õnnelikult rase.
Ei, mitte ühtegi viisi, kuidas see võiks juhtuda, ei paista.
Ei, mitte mingit loogikat ei ole peale selle, et ÜKSKORD võiks ju hästi ka minna?! 
Ja kõige naljakam (kõige traagilisem) on, et ma tegelt ju TEAN, et nagunii nii ei juhtu, nagunii ei juhtu midagi hirmus head ... aga ikka on minus kangekaelne "ma olen pingutanud ja tööd teinud ja üritanud ja ei midagi - äkki lõpuks veab lihtsalt niisama!? Vastu tõenäosusi?!"
Sest minu arust ON kogu mu elu vastu tõenäosusi läinud. Kas vahel midagi head ka ei võiks siis vastu tõenäosust juhtuda?!

Ah, ma olen elus.
On see hea?
No see ei ole halb igatahes. See on ... huvitav.

Oeh. Mul on veel päevake või nii toimetada, siis trükib K välja ja viib ära. Ma isegi ei hullu kontrollivajadusest ise kõike näha ja teha. 
Usaldan ja EI kontrolli. 

5 kommentaari:

  1. Tahtsin öelda, et ma hakkasin eile "Kuigi sa proovid olla hea" lugema. Ja see on imeline, ma olen üleni lummatud. Keel heliseb sul lihtsalt ja kargelt, laused on täpsed ja nii palju on öeldud vähesega. See on anne, ma ütlen. Esimene lugu on loetud ja olen ikka veel laksu all. Aitäh, südamest.

    VastaKustuta
  2. Mul samuti istub enamasti see tunne tugevalt sees, et ükskord ju peab hakkama lihtsalt niisama hästi minema, ilma et end pooleks rebestama peaks. On ju loogiline ja tõenäoline ja mis kõik veel, et kui tükk aega pole läinud, siis hakkab ju ometi. Elu käib ju nii, onju-onju, üles ja alla või spiraali mööda? Nii et tegelikult väga loogiline usk. Eks me oleme jah õppinud, et tegelikult ikka ei käi nii. Ent sellegipoolest!

    VastaKustuta
  3. Mul on hüpotees, et raamatud tahavad taheneda ja toimetuda omas tempos, mitte tähtaegade tempos. Mängude tegemisel oli hästi näha, et need kohad programmi, mis settinud polnud olid karedad ja valesti istuva kinga moodi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :D
      Järgmise posti alla ei taht seda kommetaari jätta?

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.