Neljapäev, 14. jaanuar 2021

Lumi on maas

Mu poeg käis kelgutamas.
Sõpradega läks küll, lihtsalt emaga ei olnud vähimatki huvi. (Ei, see ei ole üldse kibe tõdemus, see on jumala rahulolev "talle tundub teatud tingimustel kelgutamine lahedana! Jee, mu hea kasvatus ja paljukelgutamine on siiski mingi jälje jätnud!") Tal oli lõbus kah, ainult et kohe alguses kukkus ta nii, et põrutas oma sabakondi korralikult ära.
Kelgutamast see teda loomulikult ei takistanud, aga kodus märgade riiete eemaldamise ja kuivade selgapanemise järel andis üha rohkem ja rohkem tunda.
Nüüd on mul kodus invaliid, kes iga kord tõustes või istudes niutsatab ja mina viin talle hoolitsevalt arvuti kõrvale kohvi ja salatit, et ta tõusma ei peaks. 
Aga see invaliid viis hommikul koera õue! Jai!

Mina, muide, ei ole enam puudega. Osaliselt töövõimetu ikka, ent puue võeti maha.
Noh, ei muuda eriti midagi, eks ole. Vähem raha (aga mitte kohutavalt palju vähem, umbes 70 eurot) ja parkimiskaarti, mida ma nagunii kolm aastat välja pole võtnud, ei saakski enam. 
Nii et ma vist enam invaliid ei ole. 
Kuigi tegelt ma arvan, et minu konstantne kohutav väsimus, parema käe mitteusaldusväärsus ja võimetus suure väsimuse korral täpsusi näha või nende järgi liikuda, oleks tegelikult puude kokku andnud küll.
Depressioon veel pealekauba.
Aga ega vaielda ka jaksa.
(Kuna mulle pole invaliid kunagi tähendanud in-valid, mul ei ole selle sõnaga probleemi.)

Kuigi jah - phmt olen ma oma tervist hinnates nagu polkovniku lesk. Veendumusel, et arstid ei tea midagi.

Teiste tervis? Minge arsti juurde - aga tõsi on, et mõned arstid ON paremad kui teised. Eriti veider on nt psühhiaatrite puhul tõdeda, et kui sul on nt ATH-probleem, tuleb minna tüübi juurde, kes on ATH-spets, teiste käest sa ei saa diagnoosigi - nende meelest on kõik normaalne, kuni sa seansi keskel püsti ei karga ja riiulis asju ei näpi, hommikul üles saad ning siis tööle kohale ka lähed. 
Autismiga samamoodi. Sa saad diagnoosi ainult teatud tüüpide käest, kes selle ala spetsialistid, teiste silmis on sul: "Jooned selged, aga diagnoosi siit ei tule."

Ma ei viitsi jamada. Saan oma osalise töövõime niigi kätte ja puuduvat ei tuleks nagunii. 

Et saaks mingi Õige Teraapia peale ja siis oleks kergem elada? Kammaan. 
Ma olen teraapiaid piisavalt proovinud. Ka terapeudid ei tea midagi. Ainus, milles reaalselt kasu oli, oli positiivne tagasiside. 
Ja sellest ka ainult osa. Kui mind tunnustati kiiduväärse vanemdamise või igasuunalise järjekindluse eest, mul oli: "Mhmh, ma tean, igav. Räägime millestki huvitavamast!"

Ma lihtsalt öeldes olen ikka, kurat, väga hea!

Ja lähen magama.

5 kommentaari:

  1. Nüüd ei pea enam oma hädadest kirjutama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Magades ongi raske kirjutada.
      Proovisin ükskord unes guugeldada, aga ega ikka ei saa vastuseid, mida ise ette ei tea.
      Enamikul inimestel ei ole unes ärkvelilmaga toimivat netiühendust.

      Kustuta
  2. Pakun, et depressiooni üks põhitunnuseid rahvastikutervise mastaabis on, et kuna kogu see asjaajamine tundub nii mõttetu ja juba ette ülejõukäiv, siis valdav osa depresseerunuid lihtsalt ei üritagi (nt nagu ma ise). Mistõttu nad statistikas ka kuidagi ei kajastu.

    Pealegi on enamik sunnitud olema "funktsionaalsed", sest kui sa ei ole, siis üldjuhul jääd nälga ja sured ära. Ei poputa sind keegi, kui teki üle pea tõmbad ja tööle ei lähe. Suurema osa inimeste "ei jaksa" ei huvita absoluutselt mitte kedagi.

    Ja küllap see kõik omakorda mõjutab ka arstide "arusaama" (või pigem arusaamatust). Tööl käivad, kõik on korras ju, mis neil veel elult vaja?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma tegin selle avastuse ära pärast enesetappu, et inimesed ei SAA ARU, kui sõnadega öelda. Ja ONGI nii.
      Nad EI SAA ARU.
      Ehk vbla on tõesti pädevam tõmmata tekk üle pea ja isegi kui tegelt hädaga suudaks (ma ka ju olen suutnud ja suutnud ja suutnud kui otsani, ma TEAN, et suudab) teha, ikkagi mitte teha.
      Otsustada, et liiga raske, mul kama.
      Siis on rohkem lootust, et keegi tõsiselt võtab.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.