Laupäev, 30. jaanuar 2021

Isetegemised

Tegin kooki. Tavalist kohupiimakooki, ainult maitsestasin seekord ka riivitud apelsinikoorega. 
Jätsin koogi küpsetamisel tooreks. Kogemata, dohh. Aga no - mina tegin, võtan vastutuse, eks ole. 
Poeglaps tõstis endale kaks tükki taldrikule (ja sõi need ära samuti), ning kurtis, et ei jõudnud end ära kiruda.
Ma sõin ühe lõigu ja panin koogi tagasi ahju.
Võtsin jälle välja. 
Sõin veel ühe tüki.
Mina: "Parem. Aga mitte hea."
Poeglaps, kellelt ma enne lohutust küsisin: "No järgmisel korral läheb paremini."
Ainult et öö läbi seisnud kook, millest nüüd hommikukohvi kõrvale tüki võtsin, oli jumala maitsvaks läinud. 
Mulle meeldib! Aeg mõjus talle hästi!

Muidu ei meeldi mulle eriti miski. Ilmselt minu iseenese tarkusest tehtud otsus "vähendan AD-sid veelgi" omab vähemalt kerget mõju. 
HTP5 ei taha ära jätta, nii halb ei ole kohe kindlalt, et tunda end veel halvemini kui nendega alustamise eel. Aga kuidagi annab tunda. Näiteks on väga raske mitte põdeda oma kirjutamiste teemal.
"Romaanivõistlusel nad otsivad käsikirja, mida tõlkida, et EESTI KIRJANDUST laia maailma viia - ei, sellist mul pole, on suvaline jutt USA-maast."
"Siis nad otsivad ilusas keeles kirjutatut - seda mul kah pole, nii kõnekeelne, kui veel annab!"
Ja jah, "kuigi sa proovid olla hea" ON ilusas keeles. (Tänud veel kord lugemast ja kiitmast!)
Aga see uus on hoopis teistsugune lugu hoopis teises keskkonnas ja muidugi ka teistmoodi keeles siis kirjutatud, dohh. 

Ja ja ja ... isegi kaasautor oleks veel plaaninud palju asendada ja parandada, aint ei jaksanud. 
Muuseas natuke ilmselt ka sellepärast, et ma muutusin kaitsvaks "aga mina ju kirjutasin seda ja toda, kas sa seda üldse ei arvesta nüüd või?!" jms. 
Ehk kahtlemata ta jaksamisvarud vähenesid, kui ma ainult-vaimustuse asemel võtsin tema tehtut ka ositi pika hambaga vastu.  
Või noh - minu jaksamisvarud oleksid küll vähenenud. Kohe, kui tuleb tunne, et mu tööd ei hinnata, ma tahangi seda vähem teha.
Loovkirjutamised panen kõrvale "vbla kunagi tegelen jälle"-mõttega näiteks.
Olen seda PÄRIS paljude kirjutistega teinud.  Jah, ka nende kuulsamatega.
Osad asjad seisavad praegugi, ilma et neid kusagile pakuksin, paremaks kirjutaksin vms. Sest kui ei taheta, ju siis pole vaja. 

Esitlen nähtamatut meie romaani.
Ilma K-ta, sest ta on häiritud isegi sellest,
et tast nii palju kirjutan.
Pildist oleks nagunii veel enam.
Aa, mu poeg pildistas, muidu.
Aga noh - mu paranenud enda-kui-kirjaniku-teadvus on nüüdseks (noh, nii viimased 3 aastat) sedavõrd arenenud, et vähemalt tunnistan (endale ja teistele): kirjutamine on mu töö.
Varem rääkisin sellest minimaalselt, sest võtsin kirjaniklust kui häbelikku harrastust. Et ma ise arvasin, et olen ses hea, ei aidanud midagi, kuni romaanivõistlused mu peale sülgasid ja märkamagi ei teinud. Oligi täpselt: "Ma ei saa aru, mida ma valesti teen, aga midagi teen, nad ei hinda mind ÜLDSEGIIII!" 
Ka tollal oli mul sees: "Ise on lollakad!" aga hirmsa hulga küsimärkidega, kas ikka on, sest ei saa ju olla, et KÕIK teised pädevaks tunnistatud kirjandusspetsid lollid on?! 

Nüüd on natu kergem. Vähemalt keegid olid, kes nägid mu headust - aga noh, see ei ütle midagi tuleviku kohta, eks ju. Mitte ainult et inimesed on äkki pimedamaks jäänud - hoopis tõenäolisem on, et ma olen neil käest läinud ja jälle liiga omamoodi, liiga kummaline, liiga ootamatu. 
"Kuigi sa proovid olla hea" viimased 2 lugu (see pikk ja "Nagu nuga vööl", ma tegin neist kokku romaani) on 2011 Tänapäeva romaanivõistlusel käinud ja mitte midagi saanud.
"Lihtsad valikud" käis 2015. Ei saanud samuti midagi.
Ma ütlen endale, et ju ei olnud aeg veel küps, nad olid liiga imelikud ja üldse, müüdavuse osas vbla polnudki head - aga kahtlustan, et nüüd tegime K-ga veel imelikuma. Ja vähem müüdava maiguga töö samuti, kuigi Kirjanike Liit ei tohiks sellest häiruda (erinevalt kirjastusest Tänapäev).
Võibolla see uus lugu vajab ka seismist ja aja poolt tahumist. Võibolla.

Krt, või võibolla ma ei oska olla korralik eesti kirjanik!
Kasutan liiga palju hüüumärke ja kirjutan valedest asjadest. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.