Laupäev, 23. jaanuar 2021

Kirjutame, kes oleme

Eelmine toidupakk oli selgelt "me aitame natuke vaeseid", makaronid, kaerahelbed, leib, kaks õuna, pakk lihapalle ja väike pakk kiles sinki. 
Selles toidupakis, mille eile koju tõin. oli kõike. Kaerahelveste asemel neljaviljahelbed ja juustu, soolapulki ja pasteeti, poolsuitsuvorsti, hommikusöögihelbeid, täpsemalt riisi šokolaadis, piima, head leiba, teist sorti saia moodi pehmikut, kohupiimapasta ja isegi Lindti šokolaad
Õunad, lihapallid ja makaronid muidugi samuti.
Ütleme: ei mingit järjekindlust, aga mulle sobib.

Toimetan veel korra läbi me ühisromaani K-ga ja kuna olen kaks päeva tegelenud peamiselt tema tekstiga, tunnistan, et olen vihane. 
Sest minategelane on naine, kes ei käitu küll nii nagu mina, ei ole sellise taustaga nagu mina, aga kuna mina olen ta peamiselt kirjutanud, mõtleb siiski laias laastus nagu mina. Suure osa K. tekstist veedab ta sõbra seltsis, kes ei ole nagu K, pole sellise taustaga nagu K, aga huvitaval kombel räägib ja tegutseb nagu K (eriti oma halvimatel hetkedel) ja me peategelanna mitte lihtsalt ei LEPI sellega, vaid käitub, nagu see olekski täiesti söödav ja hea viis käituda.
Ja ei ole.
No tõesti ei ole!
Ehk toimetasin nüüd peategelanna oluliselt vihasemaks ja kavatsen ära likvideerida ka kogu selle "eile olime üksteisega veits verised, ent täna on ju kõik korras, alustame ühise hommikusöögiga ja ei mingeid probleeme"-värgi.
Ehk üks suurem konflikt oli tekstis juba enne, aga minu meelest pidanuks konflikte olema rohkem ja ignoreerimine EI ole mingi viis, kuidas tülidest üle saada.
No vähemalt mainin edasi toimetades, et see ei ole tegelikult hea viis asju klaarida osade inimeste meelest.
(Näiteks minu - ma ei unusta, mulle jääb sisse, kuni pole lahendatud, ja tuleb pinnale, kui uus sarnane situatsioon tõstatub. K. rääkis mulle oma elust eksiga, kus kõik ta kunagised vead iga tüli ajal esile veeti, ja ma noogutasin, et tõesti vastik - aga nüüd saan täiega tollest eksist aru. 
Kui probleeme pole läbi arutatud ja lahendatud, MUIDUGI toob inimene need uuesti üles! Või noh, mis krdi "uuesti" - minu jaoks on need kogu aeg üleval, kui lähenetakse K moodi ehk ignoreeritakse. Need ei lähe minema.)

Me kirjutame seda, kes me oleme. 
Ei ole üllatav tõdemus, vastupidi.
Aga kui kirjutame koos, siis meie omavahelised probleemid on samuti tekstis sees? See millegipärast ON üllatav.

Aga kuna mina viitsin (loe: tahan) läbi kirjutada ja siis veel läbi kirjutada ja siis veel läbi kirjutada, ent tema puhul ka esimese mustandiosa (nii 8000 sõna või nii) tekitamine võttis pool aastat ootamist ja aju lõdvestamist, saan ma lõpliku tekstiga teha, mis mina tahan. 
Teen ka. See on eeskätt minu lugu, kui tema tahtnuks seda rohkem enda omaks teha, krt, äkki kirjuta(nu)ks siis!

Või vähemalt rääkinuks minuga läbi, kui ma teema üles võtsin.
Sest muidugi ma võtsin.
Aga selle asemel, et rääkida minuga nagu inimene omaenda inimlikest tunnetest ja soovidest, ta selliste teemade juures läheb alati mingi absurdse teoreetilise aluse peale.
Näide, hästi süütu ja mitteisiklik: kui võistlusele saadetava teksti osas on vaja otsustada, kuidas teha taandridade ja moodustuvate lõikudega, ütlen mina, mida mina tahan. Kuidas mulle õige näib.
Ja tema räägib mulle plokkidena kirjutamise kasutusaladest, ajaloolisest "miks see loodi"-värgist ning ma võin kuidagi selle kõige tagant aimata, miks tema seda moodust kasutades kirjutada eelistas. 
Välja arvatud et ta muidugi oletamist ja arvamist SAMUTI väga kahtlaseks peab ja "assume makes an ass of u and me". 

Mulle käib HULLULT pinda, et ta ei ole võimeline lihtsalt ütlema "seda tahan, seda ei taha", vaid "selgitab" ja "argumenteerib" ja ütleb jumala sageli, kui mina olen juba korralikult vihaseks läinud, sest ta näib minuga vaidlevat ja see aina kestab ja kestab: "Ma lihtsalt seletasin tausta."
Krt mind see taust huvitab!
Ma EI TAHA sellest midagi teada, mu elu on piisavalt raske ka tarbetu infota! Ütle, kuidas sina tahad teksti vormistada, mina ütlen, kuidas mina tahan, leiame parima ühise viisi - mida kuradit pean ma pihta hakkama infoga, et plokkidena kirjutamine on teaduskirjanduses tavaline ja online-tekstides samuti? Miks seda mulle rääkida?
AAAAARRRRGH!!!!

4 kommentaari:

  1. Hmh, teil seal ikka oluliselt rikkalikum toidupakk siis kui meil. Meil kaerahelbed, tatar, porgandid, õunad, sepik, piim ja pähkli-rosina segu. Väidetavalt olla sügisel etem olnud, aga siis ma ei tulnud selle peale, et tellida.
    See et minu jaoks "tema näib minuga vaidlevat" ja tema poolt "miks sa võtad isiklikult, ma ju lihtsalt rääkisin üldiselt" on nii tuttav ja tüütu. Mulle ei ole seda üldist juttu vaja, ma ise seda ei ajaks ja eks ma siis hakkangi nuputama mingeid tagamõtteid sellele. Ja ma pole üldse kindel, et seal neid päriselt ei ole, sest no milleks muidu see keerutamine?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on sehen kahtlustus, et see üldine jutt on tegelt: "No ma tegin nii, paljud inimesed on ka kunagi nii otsustanud teha nendel ja nondel põhjustel, ma ei ole halb inimene, et ma sinu põhjuseid arvesse ei taibsnud võtta! Nemad kõik mõtlesid samamoodi!"
      Või isegi kui ei ole teisi inimesi, vaid lihtsalt argumendid ja koos pärast saabuva teatega, et ma lihtsalt seletasin (selgitasin, ütleb keelenats minus) tausta, on seal ideeks: "Ma ei ole halb ja loll, ma võtsin selliseid asju arvesse, et ma ei arvestanud sinu soovidega, ei tähenda, et ma ei arvestanud millegagi!"
      AgA kuna ma ei arvagi, et ta on halb ja loll, arvan ma ainult, et ta ajab mõttetut asjassepuutumatut juttu.

      Kustuta
  2. Ma olen ikka vahel mõtelnud, et tahaks proovida kellegi teisega kahasse kirjutada, kuigi ma väga ei ole kindel, kuidas see võimalik on - et peab kuidagi väga samal lainel olema. Samas, larpe olen korraldanud ja kirjutanud ikka koos teiste inimestega kahasse, aga seal on ka juhtunud, et larbipäevaks mina ja kaaskorraldaja umbes vihkame üksteist. Pärast lepime ära ja kõik on tore, aga too korraldamisstress on igasugu häirijate võimendaja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No meil selles suhtes klappis hästi, et mulle meeldib kirjutada ja ma loon häid tegelasi, tema konstrueerib lugusid hästi ehk suurema osa tekstist mina kirjutasin seda, mis tema oli ette öelnud, et võiks seda kirjutada. Ja ta ütles häid asju. S.t. ega ma sisemise kriitikata neid läbi ei lasknud ja mitu korda jätsin lubamata, et võtan plaani - aga isegi sel korral, kui olin: "Ei taha! Ma ei taha seda teha, ei võta enam uusi asju ette, veab vanad loogilise lõpuni, ma EI TAHA!", mõne lehekülje järel leidsin: "Krt, aga see sobiks siia!" ja tegin ära.
      Aga isegi mina ei arvanud, et see oleks kaasautorluseks piisav panus ja ta ise tahtis ka kirjutada - ja ma ei ütle, et ta kirjutab halvasti. Ei, ositi lausa hästi. Aga
      a) mina kirjutan paremini
      b) ma tunnetan kuidagi tervikut rohkem, ei topi sisse detaile, mis 10 lk hiljem vastupidisena kirjeldatud. Mis siis, et ühe lausega, aga kui tüüp EI JOO ÕLUT, aga siis sõbraga väiksed õlled võtab, ei lähe asi mitte.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.