kolmapäev, 17. märts 2021

Rituaalid

Sain nii karmi tubakamürgituse, et tunnen seda ikka veel.
Tegelikult tõmbasin esimest korda umbes 24 olemisest saati piipu, siis 3-4 tundi hiljem seda isetopitud sigaretti otsa ja vat selle viimase peale läks organism hulluks.
Ma vist ... ei ole tegelikult suitsetajaks sobiliku kehaga. Organism ei arva, et nikotiin oleks mingi lahe asi. Siiamaani pole päris korralikku kehalist sõltuvust.
Kui nii võtta, siis minu staažiga suitsetaja, kes tõmbab päevas ainult 4-5 tükki (ja lahjat), ongi pigem harv nähtus, eks? 

Nüüd tõmban üldse 2 ja see on selgelt armastus rituaali, mitte tubaka vastu, mis mind sedagi tegema kutsub. Rituaal on nii tore, kahju, et see ebameeldiv tubakaosa sinna juurde käib.
Piip on kah ilus ja lahe, piibutubakas lõhnab nii hästi ja olla piibuga naine on täiega peen - krt, et see tubakas!
Aga ei, pole midagi, harjutan natuke ning piip saab talutavamaks. Lõpuks - seda ju popsutatakse, ei tõmmata alla. Sellega saan toime.
Vist

Ma tegelikult alustasin oma suitsetajakarjääri piibuga. Olin 15, kui kogu kokkuhoitud raha piibu alla panin, sest olla "piibuga tüdruk" tundus NII LAHE. 
Ma ei osanud seda tõmmata.
Ma ei osanud seda toppidagi.
Ma ka ei tundnud kedagi, kes piipu suitsetaks, aint korra olin reisil näinud ühte maru ilusat blondi siilipeaga ja valge savist piibuga neiut, kes jättis mulle kustumatu mulje.
Kõiges piipu puudutavas olin niisiis iseõppija ning väga häbelik osas "ma ei oska". Tõmbasin oma vastset piipu ainult väga salaja ja üksinda.
Et olla lahe piibuga tüdruk, pidin enne omandama oskused olla seda sundimatu suvalisusega, eks ole!

(Muide, seesama suhtumine oli mul ka seksuaalelu osas - neitsilikkus oli väga piinlik, selge näitaja, et ma ei oska seksida. Phmt leidsin, et enne peab asja selgeks saama, kui kellegagi, kes päriselt meeldib, midagi tegema hakata, ja seega oli tegelikult ok, et esimene kord oli mu nüüdse mõõdupuu järgi vägistamine - eeldasin, et alguses ma nagunii ei oska midagi ja esimesed korrad kuulusidki mu plaanides õppimisele. Ei tahakski ometi kedagi, kes mulle päriselt meeldib, kogema, kuidas ma üldse ei oska!)

... ja umbes kolmandal kasutuskorral (seks ajaks olin selgeks saanud, et tubakas tuleb piipu tõesti tihedalt toppida, muidu piip ei põle) lõin piibu seda tühjaks koputades pooleks. 
Kuna tegu oli kalli esemega, olin ise ka päris löödud.
Üks asju, mille juba selleks ajaks selgeks olin õppinud: ära kunagi osta kõige odavamat, see näitab võhiklikkust ning teadmatust, osta kallim. Mitte kõige kallim, see on ka võhiklikkuse tunnus ja kulutab pealegi jubedalt raha, aga midagi keskmisest natuke kallimat.
Märkate, et minu jaoks oli võhiklikkuse ilmutamine ehk eksimine kohutav patt ja ma olin mõttest "et keegi ei arvaks, et olen rumal, et olen võhik" käsist-jalust seotud? Süüdistan muuhulgas kooli, aga ega mu kodune elu teistsugune old. Vigade tegemine oli absoluutselt ja kogu aeg keelatud, häbi, teotus ja halb-inimene-olemise paljastumine alati vigade tagajärjeks.

Nojah, aga see piibuost sai ometi korraks, kus kalli ostmine mingil määral ära tasus. Sest uurisin siis masendunult oma poolikut piipu ja avastasin, et sel on kummaline metallist ja mitte pooleks läinud osa, mis pitsi sees käis, ja see, mis pooleks on, on phmt lihtsalt kest selle metallist värgi ümber.
Miska võin rahuliku südamega kesta superatakiga kinni liimida ja üldse ei mürgita end seepärast. Tõmbasin seda piipu (salaja, sest ma ei pidanud end IIAL piisavalt pädevaks, et avalikult teha) veel paar aastat. Avalikult tõmbasin vahel sigarette - see tundus kergem, ei olnud sellist eksimishirmu ning samas ei olnud ma omast arust nii lahe, et avalikult piibuga kekutada. 
Selleks pidanuks ikka lahe-lahe olema, ma olin mingi ... üritaja.
Ma ei tea, mida ma ootasin - et taevast laskub ingel ja ütleb mulle, et olen nüüd piisavalt pädev piibusuitsetaja, võin teiste ette minna?
Noh, ei laskunud. Ja ma ei omandanud enesekindlust teiste ees piibutada ... phmt ... mitte kunagi? Tõmbasin avalikult piipu ainult neil rollimänguüritustel, kus see oli "nagu päris vana aeg" ja "parematel suitsetajatel on piibud", ent selleks ajaks olin nii väike suitsetaja, et laenasin oma piibu ühel üritusel välja. (See oli uus, läikivam ja sama peene sisuga.)

Ja ei saanud enam tagasi. "Orkid luutisid ära." 

Ma ei ole siiamaani sellele naisele andeks andnud, kellele piibu laenasin. Ilmselt ei annagi kunagi. Sest minu arusaam on: "Kui mulle laenati, oli minu vastutada ja kui siis minu käest kadus, ma maksan vähemalt kinni või ostan uue samaväärse asemele," aga tema isegi ei vabandanud eriti. 
Nagu ... pfff. 
HALB inimene.
(Ükski tema hilisem tegu ei ole mu arvamust kõigutanud, ta ongi SELLINE, võeh.)
Aga sellega ma kaotasin piibu ning kuna ma eriti ei suitsetanud, ei hankinud ka uut, enne kui alles nüüd. Vahepeal läksin lihtsalt üleni sigarettidele üle. Ligi kahekümneks aastaks. 
Nüüdne piip EI olnud eriti kallis, seda metallist vidinat tal ka sees pole, aga noh - välja näeb peen. Vbla, kui ma jälle piibutamise kombeks võtan, ostan mõne tõhusama ka. Aga esialgu peab see kõlbama. 

Rituaaliks. 

Jaah, rituaalid.
Kunagi kirjutasin alkolholist 
Nüüd olen veelgi kategoorilisem.
Ehk ma ei taha alkoholi üldse kunagi. 
See on tegelikult traagiline, sest ma tahaksin, et tahaksin juua, et joomine oleks minu jaoks miski, mille abil saab oma mured unustada, oma jamad korraks olematuks teha. Lakata maailma kandmast kuidagi teisiti, kui endale meenutades: "Maailm saab hakkama. Tal ei ole sind vaja, sina võid teha, mis tahad!"
Ma oleks jumala rõõmsalt alkoholisõltlane, kui see vähegi MÕNUS oleks. 
Lihtsalt ei ole.
Ei paku mulle midagi. Ainult halb võib hakata ja pea hakkab tõenäoliselt valutama. 
Ainult rituaalina on hea. Sümbolina, et nüüd võib, nüüd tohib, oleme vennad ja õed alkoholis, jai.

Ach, kuidas ma tahaksin, et oleks ka millegi muuna tugev ja hea!

13 kommentaari:

  1. Tuttav tunne kuidagi. Mul ei tekkinud ka kunagi füüsilist sõltuvust suitsetamisest, mulle meeldib see rituaal, aga mullegi ei meeldi tubakas, see haiseb ja paneb pea valutama. Praeguseks olen ainult pühapäevasuitsetaja (üle mitme kuu mõni pühapäev), organism ei võimalda rohkemat. Ma tahtsin sigaretipitsi omale, varitsesin poe juures, kus neid müüdi, aga sisse ei julgenudki astuda :)
    Joomisega on ka kuidagi nii, et ainult mingites piirides, mis on üsna ahtad, rohkem kuidagi ei saa, siis on kohe pikalt tunne, et ei taha üldse.
    Ju puudub mingi sõltlasegeen, kaitsemehhanismid lähevad kohe tööle.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jaa, mul on kah need kaitsemehhanismid, mingist kriitilisest kogusest peale hakkab organism tuuutama "appi, appi, mürgitus". Ja suitsetatavate ainetega on see kogus nullilähedane ("appi, tulekahju" või "appi, vingumürgitus", just nagu autode heitgaasegi haistes). Alkoholi toimega on ses mõttes vedanud, et väga ruttu ja väikesest kogusest hakkab hea (= ärev organism rahuneb ega tõmble enam tühja) ja ammu enne seda, kui halb hakkab, tuleb looduslik pidur ette, enam ei maitse.

      Kustuta
    2. No mul tuleb ka pidur igal pool ette. Lihtsalt ma olen väga hästi õppinud, et minu tunne ei tähenda midagi, see, et mina midagi tunnen, ei tähenda midagi, PEAB, sest nii onhea, reeglitekohane, õige, on tähtis.
      Ütleksin, et "autistliku lapsena" olen selle kõik omandanud ja liiga hästi, aga samas - täiesti normaalsed neurotüüpilised inimesed ajavad ka siiralt uskudes, et teave on õige "nii peab, seda teavad kõik!" juttu.
      Nii et ma ei teagi. TUNDE järgi ütleksin, et kühvel on seal, et mina pidin neid "kõik teavad"-reegleid teadlikult omandama ja ühtlasi siis õppisin selgeks ka, et omaenda tundeid ei tohi usaldada, need ei ole midagi, mis loeks. Aga ma ei tea, mismoodi on teistmoodi elada, vbla on see ... teistmoodi.

      Kustuta
    3. Ehk siis: mul hakkab vastik, aga ma kehitan mõttes õlgu ja olen: nojah, aga kui ma teen teistmoodi, kui tunded ütlevad, äkki läheb heaks?
      Või õieti: paljudes asjades kehitaSIN. Üritan oma tundeid jälle kuulata ja uskuda.
      See lihtsalt ei ole ... loomulik.
      Vt ka "ei, sa teed valesti, kui teed, mis sa tahad, see on VALE."
      Ja ei, ma ei ole ikka ebapärlikarbile andeks andnud. "Nii paljudel on vanemad lahutatud, keegi ei tõsta seda esile, sa oled ikka mingi eriti nõme."
      Ehk mina loen: "Mis mõttes sul on tunded? Mingite tobedate asjade suunas? Tegelikult käib teisiti!"

      Kustuta
    4. See on teema, mis mind (taas? vahepeal olin kuidagi enesekindlam, ei vihastanud - aga vbla olin lihtsalt leplikum?) väga ärritab.
      "Sa tunned valesti. Sa mõtles valesti. Sa oled valesti. Mina tean, kuidas on õige, ole nagu mina ütlen. Sina ei oska midagi, mina tean, mina soovitan, mina annan nõu, mina pädev, sina ei tea MIDAGI."
      Brr.

      Kustuta
    5. mul vähemalt suitsuasjade puhul keha lihtsalt eriti ei lase ignoreerida. Need ei ole ka ses mõttes tunded nagu emotsioonid, vaid rohkem nagu köhahoog ja okserefleks. Ma võin ju psüühikaga ignoreerida, aga köha sellest ära ei lõppe.

      Kustuta
    6. No ma olen olnud (ja olen, kui tuvastada, et täna tegin jälle kaks sigaretti ja hakkas halb): "No natuke iiveldab, aga päris talumatu ei ole? Ok, talun ära."

      Kustuta
    7. Huvitav, et mul on just tekkinud kahtlus, et kui mul on füüsiline takistus ees ja ma ei suuda, siis teised lihtsalt kannatavad ära. Äkki teeb enamik nii?
      Aga jah, ma hakkangi kohe täitsa oksele ja siin ei aita miski mõtlemine. Olen muidugi näinud ka neid, kes oksendavad üle õla ära ja jätkavad..

      Kustuta
    8. aeg-ajalt ringleb selline ma-ei-tea-kui-teaduslik jutt eri mõtlemistüüpidest (verbaalne, visuaalne, kinesteetiline ja mis seal kõik veel olid). Ja mind on mõni selles süsteemis kinesteetikuks liigitanud, e., kes kunagi blogis näiteks pakkus, et see on mu rinnahoidjatalumatuse põhjus - kui inimene vajab mõtteprotsessiks keha kogu selle ulatuses, siis ei saa keha pinnal liiga palju segajaid olla. Ma ei ole selles ikkagi päris kindel (sest hüperverbaalne olen ma ju ka), aga KUI see nii peaks olema, siis oleks ka loogiline, et kinesteetikul paneb füüsiline ebamugavus hoopis kõvema veto peale kui teistel.

      Kustuta
    9. (ja "blogis" järel peaks muidugi koma olema, mõni klahvisõrm lööb liiga nõrgalt vahel.)

      Kustuta
  2. jaah, see kõlab ... jaah =)
    Ma muidugi ei ole sellest ideestki kuulnud, aga ... "mis mõjutab keda kuidas ja MIKS" on jumala huvitav teema, millal mõelda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See oli vastus notsule. Mhmh, blogiomanik on just see, kes lihtsalt unustab õigele nupule vajutada, kui vaja vasdada, mitte sikutada nööri, kui vasdada ei ole vaja ja ...
      mmmm ... mõte, ühelausega, käks hulkuma.

      Kustuta
  3. mul üks sõbrants muutis meelt rituaali osas kui nikotiiniplaastri pani ja avastas, et nope. sõltuvus töötabki nii. aga no see oli tema avastus vbl see ei ole universaalselt kehtiv

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.