reede, 30. aprill 2021

Lapsukesekese tervisele keskendunud post

Poeglapsel on põlvedega jama.
Juba nädal aega. 
Eile hommikul leidis, et põlved on paremaks läinud, täna purustas mu lootused, öeldes, et halvemaks. 
Guugeldasin. Guugeldasin veel. Laias laastus selgub, et siuke jama on levinud ja kuna noormees ei saa eriti kükke teha (vahepeal ühel päeval sai, nüüd jälle ei saa) ega joosta, tuleb vist varsti arsti poole pöörduda. 

Kõige sagedasem liigesepõletike grupp on mingi nakkuse ajal või järel tekkiv protsess, kõige tihemini haigestuvad alajäseme liigesed. Tekitajateks võivad olla nii viirushaigused kui ka bakterid. Enamasti on tegemist reaktiivse artriidiga, mis tähendab, et haigustekitaja ise liigesesse ei satu, liigesepõletik tekib vaid keha reaktsioonist haigustekitaja suhtes.

Sellised liigesepõletikud on tavaliselt healoomulise kuluga, paranedes jääknähtudeta mõne päeva kuni mõne nädala jooksul.

Sellele võib siiski loota. Ent kui asi paari nädalaga ei parane, tuleb ilmselt arst ning võtta ta ära ka jalgpallitrennist. (Sest ma ei ole hetkel nii jõukas, et maksta 40 eurot kuus lihtsalt juhuks, kui tal ÄKKI paremaks läheb.)

Ei, ta ei ole karm sportlane. Ma panin ta sinna, sest talle jalgpall meeldib ning las tegeleb siis mingi enda jaoks toreda liikumisasjaga.
Nii et ta käib kohal vast korra nädalas, eriti headel nädalatel kaks. Kolm ... ma ei tea, kolme korda pole ta vist kunagi käinud? Kui mõnel nädalal on, siis olid need nädalad sügisel. 
Nojah, ja nüüd on tal põlved haiged ja ta ei saa üldse treeningutel käia. 
Õnneks on ta (minupoolse aktiivsuseta, ilmselt võttis lihtsalt eeskuju) omaette päeva jooksul harjutusteseeriate tegija. Tal on päris kenad nähtavad lihased ja ma enam ei karda, et ilma trennita ei liigu ta ÜLDSE. 
Aga talle MEELDIB jalgpall!

No eks näis. Selle nädala lõpuni veel jorutan, järgmisel nädalal asun helistama. 
Kuna ma hiljuti tahtsin uut migreenitablettide retsepti tellida ja see võttis mult kolm päeva helistamisi, kuni viimaks löögile sain, olen juba ette süngelt meelestatud.
Mitte perearstikeskuse töötajate, vaid omaenda eluraskuste osas süngelt siis.
Meedikud on meie kangelased jätkuvalt. Ka neil, kes ei tööta haiglates, on raske. 

Aga hea asi: Tütarlapsel on mandliteta tõepoolest parem elu ja samuti tundub, et ta vist suudab ka keskkooli sel kevadel ära lõpetada. See oli kahtluse all, sest ta oli haige ja haige ja haige ja haiglas ja veel teise korra haiglas ja üldiselt lihtsalt rõveraske. 

2 kommentaari:

  1. Hea, et Tütarlapsel parem, see tema haiguste saaga on olnud üks lõputu õudus. Poeglapse liigesepõletik on muidugi jama :(
    Eksole, inimene peegeldab ikka enda kogemusi. Hakkasin siin kevade algul usinasti jooksma ja oo üllatust, mul keha ütles mulle - sina oled jooksmiseks liiga raske ja liiga vana ja meile üldse ei meeldi selline käitumine - ning tekitas mulle plantaarfastsiidi (rahvakeeli kukekannus). Lakkasin jooksmast, saan nüüd lonkamata kõndida, aga pärast jooksmiskatseid on kand tundlik. Ja ilmselt on nüüd jooksmisega kööga. Enne, kui poeglaps pole täielikult tervenenud, ei tasu vist jalkatrennis rühmata. Sellised asjad võivad kogu eluks kummitama jääda.

    VastaKustuta
  2. Reaktiivne artriit ei ole tavaliselt sümmeetriline

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.