laupäev, 11. juuni 2022

Mõnikord ma unistan - aga MITTE sellest

Võiks korraldada sellises stiilis pulmapeo, eks?
Kuigi ma ei tahaks nii palju tulukesi.
Ma ei ole väga suur elektri peal töötavate tulede fänn.
Sain just aru, et mul ei ole kellegagi isegi unelmates abielluda.
Mida, 42 aastat vana ja unistab pulmadest nagu viieteistaastane? 

Mhmh, ma unistangi pulmadest. Abielu pole seejuures eriti oluline, toreda inimesega tuleb välja, mittetoredast pole kahju ka lahutada, aga mulle MEELDIB pidusid korraldada ja see oleks hea põhjus minna täiesti jaburaks, mitte püsida "no tegelt mõistlik ja energiasäästlik oleks teha sedasi" raames.
Mulle meeldib mõelda, missugune türkiisivärvi pruunide detailidega või roosa ja rohelisega või hoopis violetse ja pehme oranžiga kleit mul võiks olla ja mis loo järgi tantsida pulmavalssirock&rolli, milliseid traditsiooni ja mässulisuse vahepealseid pilte teha, õhtu playlist ja vbla tooks iga külaline midagi süüa kaasa (kingi asemel nt, selline üldine toiduplaan) ja ...

No mulle meeldib plaanida ja otsustada, noh. 

... muide, plaanimise ja otsustamise meeldimise kohta näide veel. Iga loomavõtmise ja lapsesaamise erutavaim osa on, et NEILE SAAB JU NIME PANNA, ja päris ei meeldi mulle nimesid panna. 
See on lapse lapsendamise või hoolduspereks hakkamise juures halvim osa võrreldes ise rase olemisega - nime ei saa panna. S.t. saab muidugi muuta, aga see oleks mu arust eblakas ja mkmm. Ma tahaks just olukorda, kus on lage värske lumi mu ees ja mina teen esimesed jäljed. Jubedalt meeldib. 

Miks mul on blogis pildiline sünnipäevatraditsioon.
Miks ma iga kirjanikutamisürituse eel vaimustusega "aga mis ma selga panen?" küsimusse laskun. 
Krt, miks mul isegi need eri värvi ketssaapad kasvõi on! 
Mulle pakub eraldi naudingut teha asju, nagu ei tehta, aga samas hoolega, viimistletult, sinna alla tähelepanu pannes. Sest lohakas "mind ei huvita, ma ei mõtle sellele" on KA lahe (vt mu vanemate abiellumispilte: kaks noort inimest, mõlemad ruudulistes särkides ja velvetites, emal kolm nelki käes), ent mulle meeldib plaanida - lihtsalt plaanida võtmes "nagu MINA tahan", mitte "nagu ühiskondlikult normaalseks peetakse".
Oot, et mehega peaks nagu ka arvestama nii pulmade kui lapse nime juures?

See on raskem muidugi, jah. MITTE teema, millel ma unistada viitsin.
Tütarlapse nime osas saime tema isaga hästi kokkuleppele, sest kui oleks poiss sündinud, oleks tulnud panna sama nimi, mis tema isal (kelle isa kandis samuti seda nime ja kelle vanaisa kandis kah seda nime, vanim poeg kannab traditsiooniliselt seda nime), kui aga tütar, jäid mulle juba ette vabad käed.
Aga Tütarlapse tütarlapseks osutudes tema isa ka leppis täiega mu tingimustega (eesti keeles, tähendusega, sobib mu perekonnanimega) ja me nuputasime koos. Mina pakkusin välja ja tema oli nõus nimega Hõõg, aga ma jäin toppama ja leidsin, et peame uue nimel leidma, sest ma ei suutnud seda käänata. Kas Hõõ püksid või Hõõgu püksid või hoopis Hõõguse? Ja kuidas igasugused teised hakkama saavad, lasteaia ja -kooliõpetajad, sõbrad ja need, kes ei ole üldse sõbralikud?
Jääb ära. On vaja käänatavamat nime. 
Leidsime hea nime. Nüüd on see rahva seas suhteliselt popiks saanud, aga ma ikka veel leian, et hea nimi sai. 

Poeglapsega ei läinud üldse nii libedalt. Esmalt olime tema sünni ajaks ta isaga lahku läinud, mina olin ikka arrrrrrmastusest hingetu ja valmis tolle isa soove täitma igal juhul ja krt, ma elasin oma ilma-temata-elu ka phmt võtmes "kui ta teaks, kas talle meeldiks?". 
Ja tolle isa tingimused lapse nimele olid: ei oleks täpitähti, oleks inglise keeles ka kergesti hääldatav ja oleks normaalne nimi, mitte mingi imelik. 
Ütleme ... mul oli suht raske leida nimesid, mis klapiksid tema JA minu kriteeriumitega. Aga ma leidsin mõned. Pakkusin neist kolm talle valimiseks välja. 
Ta muidugi võttis selle, mis oli kõige igavam, kõige vähem lahe, aga noh - tähendus on? On.Saab perekonnanimega koos öelda, ilma et tekiks ühe sõna mulje, sest eesnimi lõppeb m-iga ja perekonnanimi algab sellega? Saab. 
Ei ole halb nimi. Lihtsalt võiks olla parem ning arvestades, kui vähe too Poeglapse isa mulle nüüd meeldib ja kui väga ta Poeglapsele endale kama on (kolm aastat pole kohtunudki), vbla ei olnuks vaja temaga nii väga arvestada. 

Aga teile, oo lugejad, kindlasti mu toonane tegevus meeldib. Sest meestega tuleb ju ometi arvestada, loota parimat, ükskõik, et alati halvasti läheb. 
See oli selline ... noh, polnud isegi passivagressiivne väide tegelt, onju, kuna agressiivsus nõrgub selgelt läbi. 

Mul hetkel on lihtsalt meessooga raske, noh. Sest kui mu poeg välja arvata, kipub nendega alati, alati, ALATI minema nii, et kui nad on minuga nii kaua vastu pidanud, et ma võtan nad hinge ja omainimesteks, on nagu hea, käriseb kõik puruks. Enamjaolt ma saan rõvedalt haiget, on puuks ja vbla ka prääks ja siis ei midagi. Olgu, on ka olnud mitmeid juhuseid, kus mina mitte ei saa metsikult haiget, vaid saan natuke, lähen otsustavaks ja eraldan end.
Aga et mõne mehega läheks päriselt pikaajaliselt hästi?
Ok, mu vend läks lihtsalt võõrale maale elama ja jäi sinna viieteistkümneks aastaks. Nii et me suhtlusharjumus lõppes vere ja valuta. Aga ma ei kohtu enam mitu aastat oma isaga, kellega me läksime sedasi tülli, et otsustasin endamisi: "Kui ta palub andeks, annnan andeks, aga niisama mitte kunagi."
Ma ei armasta ema meest, enam, sest mis KURAT ta peas toimub?! Tsiviliseeritud ja viisakas olen, aga üsna kohe Peale Rongi ta tegi mõned sellised asjad, et mõtlesin oma senise armastuse täiega ümber, ja siis tegi ta sarnaseid asju veel ja veel. Aastaid.  
Mu mõlema lapse isad on must maailmakaua lahus olnud, kummagagi ei kestnud suhe 3 aastat täis, ja enne Poeglapse isaga lahkuminekut tegelt mõtsin, et Tütarlapse isa tegi mulle haiget. Lihtsalt pärast seda Poeglapse isa värki miski muu enam ei lugenud ja kõik lahkuminekud Rongimeheni välja olid "kerged, pole asigi".
Noh, ja mu ajaloos on nüüd Rongimees ja K ja mõned väga terava põrumisega suhtelõpud eri meessõpradega olid veel ja no ... mul on üks hea meesoost sõber ikka, aga me ei suhtle temaga väga tihti.Ta lihtsalt on seal kuskil ja muudab maailma mu vaimus toredamaks, sest kui tema siin on, ei saa kõik täiesti halvasti olla. 
Ja siis on mu poeg.
Ja mõned head tuttavad. 

Aga üldiselt on mu tunne meeste osas väga selge: "Alati tuleb jama. Kui nad endale ligi lasta, kui hoolima hakata, ALATI tuleb jama."
Ma lasen ikka. Ma ju tunnen ennast. Igavene lootusrikkus ja absoluutne kartmatus ja "no aga äkki seekord läheb hästi?" Aga saada sõimata, et miks ma meestega ei arvesta, miks ma mehi piisavalt õrnalt ei kohtle, miks ma nii isekas olen, olen mulle samaväärne küsimustega, miks ma end korralikult ei raseeri, et mehel hea oleks, miks ma laudadel laudlinu ja linikuid ei hoia, miks ma ometi ei hangi nipsasju ja ilusaid nõusid, ei loo naiselikku mugavust, ei pese aknaid, põrandaid, peegleid jne iga nädal - kuigi ma ei ela isegi ühegi mehega (ok, oma pojaga, kes on juba 15, aga mitte ühegi päris täiskasvanud mehega) koos, aga no Mees on ju ometi tähtis idee, millega arvestada - jne jne jne. 
Miks ma kontsi ei kanna, eksole. 

Milline mees teeb asju minu heaks? Jaa? Ei, mind kohe väga huvitaks - ja palun siis enne paar aastat teha, et ma üldse uskuma hakkaks, et nii ka saab, et mees end minu järgi kohendab, mitte et mina pean end kohendama ja kohandama ja kohandama. Siis, ok, ma vbla hangin mõned poolkõrged kontsakingad ja panen neid isegi paar korda aasta jalga. 
Aga muidu: krt, ka minu viimased flingid, kellega ma kummagagi üle paari kuu ei suhelnud, olid: "no sääri ikka võiks raseerida" ja "ehk sa võiksid oma karvad sealt alt ära ajada, mul on veits valus" ja "mulle nii meeldiks, kui sa mulle süüa teeksid" ja mul on NII KOPP EES  sellest, et mina muudkui tehku.
Olgu ma selline, nagu neile meeldiks. 
Isegi silmini armunud mees on: "Sa oled nii hea ... aga see ja see võiksid ikka teistmoodi olla!"

Iga kord, kui siin tuleb "kuidas sa ikka üldse mehega ei arvesta", ma tunnen, et tahaksin röökida.

Mehed ei arvesta minuga. Krooniliselt. Lõputult. Ja teate, miks? Sest ma ei kipu nõudma. Ma lepin sellega, mis juba on, on, nagu on. Ta on, mis ta on, pole minu asi nõuda, et ta teeks midagi, mida ta ise omaenda tahte tõukel ei taha teha.
Teatada võin. Anda infot, et seda tegelt tahaksin. Noh, kui mul on tunne, et see inimene nende aastate jooksul, mis oleme teineteist tundnud, vbla on hakanud must hoolima ja tahaks teha asju nii, et mul hea(m) oleks. Olen PealeRongi õppinud, et sellistel juhtudel võib abi küsida, kõigil on pärast parem.
Kui minule niimoodi öeldakse, infot jagatakse, et mulle meeldiks, kui (...), ma alati toredale inimesele ja vastuvõetavate soovide korral teen. Alati. Ma ütlen ära ainult juhul, kui ma TÕESTI ei taha, mulle TÕESTI ei ole vastuvõetav.
Mitte et veidi raske või ilmselt ma väsin väga ära vms. 
Aga kui inimese toredus on mu jaoks kahtlane teema, me pole tuttavadki õieti, tunnen end rämedalt survestatuna ja ta kaotab kohe vähemalt 3 palli väärtust mu silmis iga soovi avaldamisega. Kümnepallivääringus. Me vaevalt tunneme üksteist ja sa hakkad juba ette kirjutama, kuidas ma elama ja mida tegema peaksin? Mine ka persse!

Ja kui asjad lähevad sitaks, mu taluvuspiir tuleb kätte ja küsin abi väga väga toredalt inimeselt (mehelt), keda täiega usaldan, IKKA ei anta. Krooniliselt.

Iga kord, kui blogiposti alla tuleb "kuidas sa ikka üldse mehega ei arvesta", tunnen, et tahaksin röökida.

Ausalt, ma saan oma arvuti ise hooldatud (s.t. töökotta viidud), aknad pestud või pesemata jäetud ja ka ei sure, oksendatud, halisetud ja mul võib kohutavalt iiveldada, aga ma ei taha SURRA selle peale ja maohapperünnak ei kestnud ka sittadel aegadel kauem kui 6-8 tundi. Ma saan hakkama. Need ei ole kohad, kus ma abi küsiksin.
Aga kui mulle ei öelda hästi või kui mulle ei kinnitata oma lembust vähemalt teistel viisidel kui sõnad, ma ei usu enam päriselt, et ma sellele inimesele korda lähen. Mida kauem ilma olen, seda vähem usun. Ja kui ma siis ahastan, et no ÜTLE ja saan: "Miks ma üldse pean neid asju ütlema, ma ei taha", mul on selge: "Nojah, ma arvasin, et sa hoolid mu heaolust, aga ilmsesti mitte. Ma ... ei hooli jälle millestki muust kui sellest, et sa hooliksid mu heaolust. Nii et meil ei ole põhjust suhelda ilmselt."

Nagu ... aga mina peaksin ikka arvestama meeste soovide ja vajadustega, onjo? Nende võibolla ta hoolib sellest - võibolla ei hooli sellest - aga vbla ikka hoolib!  - mugavuste teemal rabelema. Tal on ÕIGUS teada, isegi kui tal oleks muidu jumala suva, lihtsalt see annaks hea võimaluse end minuga siduda ja mulle lakkamatult pinda käia, sest ma ei tohi ometi lõpetada suhtlust mehega, kellega mul laps on, kui vähe ta mulle ka meeldib. 
Ta on ju isa!!!
Pfff ....
Mina neilt ei nõua, kui mul just veri suus ei ole, aga peaksin ikka nendega igaks juhuks arvestama, sest head inimesed naised teevad ju sedasi, ja neil on ÕIGUSED. 

RÖÖKIDA tahaksin!!!!!!
Ei, ma isegi ei unista sellest, et mõni mees minu vajadustega arvestaks. S.t. nad teevad mingeid väikesi asju küll ja vahel isegi selliseid keskmise suurusega, nii et rõõmustan nagu lumekuningas, aga neid Päris Asju, neid, kus mul on "seal mul on tõesti abi vaja, ma ei saa kuidagi üksi hakkama, maailm tundub nii kuri, aita mind" - eip, ei iial.
Jah, ma ei küsi seda abi meestelt, kellega olen just tutvunud või midagi.
Et hooliksin sellest, et mees kasvõi arvaks, et must hoolib, ta peab mind TUNDMA. Muidu on mul: "Ma näen ilmselt tema jaoks piisavalt kepikas välja ja ta mõtleb igast tobedusi mulle taha, miks see mulle kuidagi korda minema peaks?" pluss ega ma ise ei kiindu ruttu. Mul on ükskõik, mida must arvab mees, kes must tegelt midagi ei tea ja kes mulle täiesti kama on. 
Ma hoolin aint nende arvamusest, kellest HOOLIN. 
Ja kui nemad minust ei hooli, mul ei ole mingit motti nendega suhelda. Null. Pole kellegagi seksida muidu? Mul on käed ja pea, sellest piisab. Keegi ei pane mulle riiuleid seina? Ma tellin töömehe, kui vaja on. Mul pole oma tänase päeva põrandapesukangelastegudest kellelegi rääkida? Mul on võrgupäevik. 
Keegi ei tee mulle last? Noh, paar tükki ponnistasid, aga ma ei jäänud rasedaks, eks võtan lastekodust siis. 
Ma tahan mehelt ühte asja - et ta hooliks, kas ma olen temaga. Et talle oleks tähtis, kas mulle läheb tema ja tema heaolu korda, kas ma tahan teda aidata, kui tal halb on. Ja et ta siis muidugi tahaks mind vastu aidata ja mulle rõõmu teha, sest selline hoolimine käib ometi vastastikkune!

Aga phmt, kui küsin, miks sa minuga suhelda tahad ja vastuseks tuleb: "Sa oled nii huvitav inimene!" kehitan aint õlgu. Ma olen huvitav inimene ka siis, kui ma sind kunagi ei näe ja sinuga sõnagi ei vaheta. Miks sa peaks tahtma minuga suhelda, sest ma olen huvitav inimene? 
Nagu - ütle, mis sinu sees toimub minuga suheldes! Ütle, kas ma annan sulle mõtlemisainet või tunde, et keegi lahe tahab sind, sa vist ei ole viimane saast inimesena, või õnnetunde, et miski maailmas on hästi, kui ma siin olen, või midagi.
Et ma olen huvitav inimene?
Nojah, ja taevas on praegu helehallikirjud pilved ja rohi on enamasti roheline. Kuidas see puutub sellesse, miks sa minuga suhelda tahad?

Jah, mina pean meest tundma. Tahtma temaga hea olla, sest ta on nii tore, mitte et loodan, kuidas äkki ta on tore, aga krt seda teab.
Aga ma ei vaja ega taha mehelt mitte midagi muud, kui et ta vajaks mind. Tunnet, et ma teen tema maailma 30 kraadi paremaks ja ta teab seda.

70 kommentaari:

  1. ilmselt personaalse semantika küsimus, aga "huvitav" tähendab mu jaoks automaatselt "ütleja jaoks huvitav". Sest huvitav ei saa olla ilma selleta, kellel on huvitav.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. st seal on minu jaoks automaatselt ütleja suhestumine ja see-mis-temas-toimub sees. keegi ütleb mulle "sa oled huvitav" - mina: "ahaa, sul on minuga huvitav" (ma üldse ei eelda, et kõigil oleks, sest minu teemad ei huvita ju kõiki).

      Kustuta
    2. Mulle tähendab "sa oled väga teistsugune kui enamik inimesi" lihtsalt.

      Kustuta
    3. aa OK, selle peale ma ei tulnud. (sest muidugi teistsugune, aga miks see peaks huvitav olema? teistsugune võib olla ka öök-öök, hoiaks parem eemale.)

      Kustuta
    4. no mul tuleb sellise "huvitavaga" kaasa teadmine, et seda ütleb keegi, kes minuga suhtleb. Järelikult tal ebameeldiv ei ole, järelikult on heas mõttes huvitav.

      Kustuta
    5. Ma kuidagi ei võrdsusta üldse, et vastik oleks ebahuvitav. "Huvitav" on asi, millest (hoobilt?) aru ei saa, mida tuleb põhjalikumalt uurida, et mõista. Aga kas mõistmise tulemus on meeldiv või ebameeldiv, pole ette teada.
      Tõsi, enda pealt võttes: kui ma aru ei saa, on asi või inimene mu jaoks meeldivam, kui halvaks otsustatult. Oluliselt vastik ja ebameeldiv on see (asi või inimene), millest-kellest ma saan aru ja mulle ei meeldi see, mida näen.

      Kustuta
    6. Ehk "huvitav" on lihtsalt asi või inimene, millest või kellest ma ei saa aru, aga samas tahaks aru saada.
      (Vastandina teemadele, mis mulle korda ei lähe ja millest ma ei taha aru saada. Kusjuures need ei pea üldse mulle vastumeelsed teemad-inimesed olema, mind lihtsalt ei koti üldse, kuidas moodsamad protsessorid täpselt erinevad vanematest tüüpidest või kuidas autode pardakaamerad täpselt töötavad või mis toimub Viivi Luige peas.
      S.t. mulle ei meeldi Viivi Luik, aga mu vastumeelsus ei ole võrreldav sellega, mis mul tõeliselt vastikute inimeste vastu on.
      Kuigi samas, tema ma olen ikkagi enda jaoks ära lahendanud. "Peen kultuuriinimene, mõtleb, nagu peened haritud inimesed peavad mõtlema, snoob ja ise rahul ka sellega."

      Kustuta
    7. Otsin paremat näidet ja ei tule =)
      Üldiselt ei ole inimesed mu jaoks sel tasemel arusaamatud, et neid üldse kunagi "huvitavateks" liigitada =) Ehk kui keegi ütleb inimese kohta "huvitav", tõlkub see mu peas lihtsalt teateks "ma ei suuda seda inimest paika panna, aga ma ei ole ka väga taiplik inimeste osas".
      Kas mul on inimesega koos hea olla, kas mul temaGA huvitav, on hoopis väljaspool küsimust, kas tema ise on huvitav.

      Kustuta
    8. (S.t. parem on, kui ta EI ole huvitav, sest phmt tähendaks huvitav inimene olemine seda, et ma ei ole nt kindel, kas ta hakkab mind kümne minuti pärast mu arust tühisel põhjusel kotiga peksma. Kuigi mina OLEN selles kontekstis K-le huvitav, muidugi, sest kuigi ma ei ole teda kunagi löönud, ma hakkasin ta peale avalikus söögikohas karjuma, kui ta mind ei uskunud.
      Ehk ma ütsin, et nad on menüüd muutnud, nüüd on maailma parima kitsejuustusalati asemel mingi kitsejuustu-röstpeedi salat. Ja tema väitis, et eih, küllap see on kogu aeg olnud kitsejuustu röstpeedi salat, peet ja kitsejuust käivad kokku.
      Mina: Ma armastasin seda nende kitsejuustu salatit! Olen neli korda siin käinud seda söömas ja selles polnud peeti!!
      Tema: EI, tavaliselt pannakse kitsejuust peediga kokku, kitsejuustu-peedi salat on täiesti loogiline.
      Mina: Ma räägin, et enne ei olnud seda peeti! See on nüüd mingi muu, mingi teistsugune salat!!!!
      Tema: Peet ja kitsejuust on tavapärane combo.
      (...)
      Mina röögib üle poole einela: "Ma räägin sulle, selles salatis ei olnud varem peeti!!!

      Muide, ta küsis hiljem teenindaja käest, kas nad on menüüd muutnud. Jah, väga paljud toidud vahetati välja või uuendati paari kuu eest.
      Ja SIIS osutus okeiks leppida, et ilmselt selles salatis ei olnud varem peeti.)

      Kustuta
    9. Minu jaoks tähendab "huvitav" inimese kohta, et ilmselt ta on minu meelest seksikas - sest huvitavus on minu jaoks ca pool seksikusest. Kui juba huvitav on, siis on ainult natuke juurde vaja (nagu hea huumorimeel või intelligents vms) ja on seksikas inimene valmis.

      Kustuta
  2. "Ehk "huvitav" on lihtsalt asi või inimene, millest või kellest ma ei saa aru, aga samas tahaks aru saada."

    Minu jaoks see päris nii ei ole. Minu jaoks on huvitav pigem inimene, kes mõtleb teisiti kui mina. St ma võin teda hästi tunda ja temast aru saada, aga kuna ta mõtleb teisiti, siis sisalda temaga suhtlemine alati üllatusi. Mis minu jaoks on positiivne. Mul on väga endasarnase inimesega sageli igav. St skaala on huvitav-igav ja huvitav on sellel skaalal positiivsem pool. Enamasti. "Vastik" näiteks paikneb minu jaoks mingil hoopis teisel skaalal, mistõttu nii huvitav kui ka igav võib olla nii meeldiv kui ka vastik. Või tüütu või piinlik või midagi muud. No näiteks sinu kirjelduses kitsejuustu-intsidendist oli sinu käitumine huvitav (sest ootamatu), aga võib olla meeldiv või ebameeldiv, sõltuvalt situatsiooni teise osapoole meelelaadist ja hetkemeeleolust.

    Ja see intensiivse vajamise tunne, mida sa suhtest tahad. See eeldab katkist inimest. Kas füüsiliselt või vaimselt katkist. Kas inimest, kes nagu sina vajab pidevat välist valideerimist, või inimest, kes sõltub tugevalt teistest inimestest mõne haiguse või füüsilise puude tõttu. Täiskasvanud enam-vähem stabiilse psüühikaga inimesel ei ole see üldiselt püsiv tunne, mistõttu kui ta tahab kasvõi natukenegi siiras olla, ta lihtsalt ei saa seda sulle väljendada nii sageli ja sellise intensiivsusega, nagu sa tahaksid. Ehk siis kui jätame füüsilised ja vaimsed haigused kõrvale, jäävad üle peamiselt manipulaatorid, st need, kes annavad sulle seda, mida sa soovid (verbaalset väljendust vajalik olemisest) selleks, et saada sinult midagi (seksi, raha, võimu vms). Selline inimene ei väljenda mitte seda, mida ta tunneb, vaid seda, mida sina tahad, et ta tunneks. Ja ma kahtlustan, et ka see pole suhe, mida sa sooviksid. Mulle tundub, et siin tegemist illustratsiooniga klassikalisele valemile, kuidas olla igavesti õnnetu: mõtle välja, kuidas asjad peavad olema, ja kui asjad ei ole nii, nagu sa mõelnud oled, võta seda kui probleemi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oh, mulle piisab ka sellest, et "sa oled mu lemmik", "sa oled nii kallis!", "nii hea, et sa minuga oled!" ja siukseid asju öeldakse vabalt kõigis neist normaalsetes suhetes samuti. Ja kui ei öelda, see ei olegi ilmselt normaalne suhe. Ma ütlen selliseid kõigile oma sõpradele vahel.
      Lihtsalt mina näen asja nii, et kui inimese jaoks olen ma kallis, vajab ta mind oma ellu. Mitte et ta sureks muidu ära, aga ta elu on parem - ja no ... minu jaoks see ongi juba vajamine. Ma vajan sind, et elu hea oleks.
      Minu jaoks on need 1=1.
      Ma ei saa aru sellest, et "tahan, ei vaja".
      Sest ma ei taha kedagi, kes ei täida mu vajadusi.Mul ei ole vajadusi mujal kui "et mul siis, kui maailma on nii raske, et kukub kaela, keegi ütleks, et ma olen hea ja tore, et ma teaksin selle inimese peale mõeldes, et elu pole ainult jäle, on ka head".
      Kui mu vajadust vajatud olla ei täideta ehk kui ta ei tunne, et maailm on minuga parem või kui ta ei suuda seda mulle öelda, kui ma KÕSIN,, on see inimene minu jaoks mõttetu.

      Manipulaator peab päris krdi tark olema, et mulle naha vahele pugeda ja kui ma nii targa inimesega kokku juhtun, mul pole manipuleeritud olemise vastu midagi. Sest kui ta suudab anda mulle hea olemise, täiesti pohh, et ta sealjuures päris siiras pole :D

      Kustuta
    2. Samuti: ma lähen kurjaks selle käibetõdede pildumise peale, kuidas õnnetuks teeb eeldamine ja mhmh, ma nii zen ja idamaade targad ikka targad jne. Ei, õnnetus on minu sees ja ma võin endale kinnitada ja kinnitada, et ei, ma lihtsalt mõtlen valesti, mõtlen õigemini ja saan õnnelikuks, aga senista väga paljude aastate jooksul see ei ole toiminud. Mõte "niigi on ju hea, mulle meeldib ju, et ta on mu elus, mis siis, et ta minuga ei maga ja mulle ilusaid asju ei ütle" andis mingit toimet siis, kui tuli muid märke sellest, et "näe, armastab!"
      Aga kui neid muid märka ka enam ei tulenud, mõte "niigi on ju hea" lakkas tõsi olemast. Ei olnud niigi hea, oli "krt, mulle käib nii pinda! Kord 2 kuu jooksul tuleb siia ja siis ropendab pool aega nina ette, seinakontakti vahetades, ja ma isegi ei tahtnud, et see seinakontakt vahetatud saaks, mul oli JUMALA ÜKSKÕIK ja õhkkond kodus on turvalisest ebamugavaks muutunud ja ... nii nõme. Miks, mida ma saan sellest suhtest? Ma ei näe, et üldse midagi!"

      Kustuta
    3. Samamoodi on kingitustega: oi, ärme kingi talle asju, mida tal vaja on, kingime midagi niisama head!"
      Aga ma rõõmustan aint kinkide üle, mida mul vaja on. Nt noateritaja oli jee ja konditsioneer. Ja uus tolmuimeja, vana ikka tõesti ei töötanud enam, ma pidin vaibal istuma ja ainult toruga imema iga kübet, siis ta võttis sisse, kui läbedalt palja toruotsaga sihtida.
      (Ja ma ei viitsinud seda tihemini kui kord kuus teha.)
      Aga telekas on lihtsalt kohustus. Et kuna ta juba siin on, ok, ma vahel vaatan mingeid netflixi asju, aga ausalt, mu jaoks ei ole kuidagi parem või mõnusam kui neid arvutist vaadata. Mind ei huvita suurem ekraan, mul on siiralt ükskõik, et saan eemal istuda ja puldist juhtida, mind LIHSALT EI KOTI need asjad. Kui mul ei ole vajadust, puudujäägitunnet, kui kõht ei ole tühi, on suht suva, mis imelisi sööke kinkida, miski ei maitse nii hästi kui või ja leib tühja kõhuga.

      Kustuta
    4. Ehk veel selgemalt minu seisukoht: kui on vajadus, tasub seda täita, mitte mõelda, et paha mina, mul ei tohiks sellist vajadust olla, headel õigetel inimestel ei ole, pean püüdma üle saada.
      Sest ma proovisin üle saada. Ainus, mille saavutasin, oli eriti sitt enesetunne teemal: "Mismõttes ma ei suuda, ma olen ikka põhjani paha!"

      Kustuta
    5. VEEL üks kommentaar =) Selgelt see epu oma läks mulle hinge, sest ma ikka teen seda viga, et EELDAN teatud inimestest, et nad on head ja targad ja siis on sula uskumatus, et nii rumal jutt, kuidas nii saama, see on ju tark ja tore inimene?
      Aga phmt on tagumine pool su kommentaarist taandatav sellele, et kui mul ei ole hea olla, olen ise süüdi ja valesti ja hakka paremaks, siis on hea ja ei vaja vajamist ja jee.
      Ja no see ei käi nii, kurat!!!!!!!!!!!!!!!!!!

      (Selle osas, et eri inimeste jaoks tähistab tähistaja "huvitav" eri asju, olen nõus. Aga ma ikkagi leian, et öelda mulle minuga suhtlemise põhjusena, et ma olen huvitav inimene, on mõttetu. See ei kanna mingit infot selle kohta, miks minuga suhelda, ainult selle kohta, milline ma vastaja silmis olen, ja ei ütle mulle midagi isegi ülimalt positiivsena võttes.
      "Miks sa minuga suhelda tahad?"
      "Sa oled nii tark!"
      Aga ... miks sa ikkagi minuga suhelda tahad? See on ju küsimusest täiesti mööda vastamine!!!!)

      Kustuta
    6. Mõtlesin selle tahtmise ja vajamise peale. Olen kuskil varem öelnud, et minu meelest me räägime samast asjast, aga vb ei räägi ka päris.
      Minu jaoks seostub tahtmisega teatud teadlik valik. Ma ei vaja otseselt kedagi (jàttes kõik üldise praegu kõrvale, et sotsiaalsete loomadena me muidugi vajame normaalseks funktsioneerimiseks teisi inimesi mitmes mõttes jne), ma saan üsna hästi elatud niisamagi. Aga kui siis selgub, et kellegagi koos on kuidagi parem ja toredam, siis see on mu teadlik valik, ma tahan teda oma ellu, tahan ennast temast emotsionaalselt pisut sõltuvaks teha, kuna see on loodetavasti vastastikku kasulik sümbioos. Ja muidugi kaasneb sellega siis ka samal poolel olemine ja kõik muu, mida üksteisest hoolivad inimesed teevad. Aga ma ei vaja teda, pmst ta annab mu ellu mingit lisandväärtust, mitte ei täida tühimikku.

      Kustuta
    7. Vist räägime samast asjast ja ometi mitte =)
      Ehk "ei täida tühimikku" on ilmselt see võtmekoht. Sest mina küll tunnen, et see on tühimik, mida kas täidetakse või teebki kogu aeg haiget - mitte otseselt tähendusliku teise puudumine, aga mingi elurõõm, mis kas on olemas, kui mul on tunne, et olen kellelegi millekski tähtis, ja mida pole, kui pole. ENamasti tunnetan end ainult kui liiga väikest ühikut, et maailma kuidagi paremaks (õnneks ka halvemaks, ma ei muuda midagi) teha, ja kui mul endal on ka veel halb sealjuures, no MIKS üldse olemas olla.
      Kui kellelgi on mind vaja, see tegelt ei aita.
      Mhmh, natuke uut ideed ka =)
      Sest kui ma tunnetan aint vajadust minu järgi, mul on veel halvem, sest see on kohustus, mille täitmine ei tee maailma paremaks, aga mille mittetäitmine teeb halvemaks ja ERITI rõve enesetunne ja "ma ei suuuuuuuuuuuuuuda!!!!" Ehk lihtsalt vajamine ei päästa midagi.
      Peab olema krllrlrgi vajalik nii, et ta väljendab rõõmu, tänulikkust vms minu olemasolu pihta.
      Siis on mul teadmine, et teen maailma paremaks, jee, ja lisaks tunne, et see ei ole nii märkamatu ja ebaoluline, et keegi ei märkaks, tema näiteks märkab! Ma olen tähtis! Minu olemasolu on hea asi!

      Kustuta
  3. "Aga ma ikkagi leian, et öelda mulle minuga suhtlemise põhjusena, et ma olen huvitav inimene, on mõttetu. See ei kanna mingit infot selle kohta, miks minuga suhelda, ainult selle kohta, milline ma vastaja silmis olen, ja ei ütle mulle midagi isegi ülimalt positiivsena võttes."

    Vaat see on see koht, kus minul näiteks juhe kokku jookseks ja ma ei oskaks enam üldse midagi öelda. Ehk siis kui ma püüan kujutleda end selle inimese rolli, kellele sa oled sellise küsimuse esitanud, siis ma jääksin ilmselt samuti hätta. Ilmselt vaataksin ma sulle sügavalt silma ja ütleksin, et sa oled ilus või tark või huvitav midagi muud sama triviaalset, mis sind ilmselt kuidagi ei aitaks.

    Ma tahan sellega (ja eelmise kommentaari käibetõega) öelda seda, et sinu vajadused on sageli hästi kitsad ja hästi spetsiifilised ja sa nõuad nende väga täpset täitmist. Inimesed, kes ei ole hästi täpselt sinu vajadustele vastavad ja/või neile häälestatud, ei saa nende täitmisega enamasti hakkama. Ja siis sa tunned end halvasti. Ja see on kirjeldus, nii nagu mina seda sinu blogipostituste põhjal näen, mitte hinnang või õpetus olla kuidagi teisiti. Aga vaatan, kuidas ma vaatan, väga raske on kujutleda, et keegi võiks nii kitsast praost läbi mahtuda.

    Ja nüüd tuleb targutamise osa. Ka see on pigem mõtete äratamiseks, mitte korraldus teha nii, teisiti või kolmandat moodi. Ja peamiselt selleks, et ma tahaksin sind kuidagi aidata, tahaksin, et sul läheks hästi, aga nii nagu sina abi tahad, ma lihtsalt ei oska.

    Selle valesti mõtlemise kohta. Mõtetega tegelikult saab enda olemist paremaks teha küll, kuigi "mõtle positiivselt" pole ehk päris õige selle kohta öelda. Näide sinu enda elust: Ukraina sõja puhkemisest läks su enesetunne paremaks. Sinu füüsilises maailmas ju midagi ei muutunud, muutusid ainult su mõtted, see, mille peale sa mõtlesid. Seega on ka sinu kehas olemas võime "õige" mõtlemisega sinu enesetunnet parandada, tuleks lihtsalt leida üles need mõttemustrid, mis aitaksid, ja just konkreetselt sind. Sest mulle tundub, et paljud sinu praegused mõttemustrid mõjuvad halvasti ennekõike sulle endale. Ja see on see koht, kus minu (idealistlikku?) arvamust mööda võiks abi olla psühhoteraapiatest. Kusjuures need ei pruugi olla ilmtingimata psühholoogid-psühhiaatrid, kes võiksid sobivamaid mõttemustreid pakkuda. Kõik traditsioonilised usundid ja suur osa uuest vaimsusest pakub samuti sedasorti tuge. Ma olen töö tõttu pidanud lugema palju kristlike pühapäevakoolide materjale ja seal on hästi palju sellist "mis tunnet tekitab sinus teadmine, et Jumal sind alati armastab?" värki. Mõtetega hea enesetunde tekitamist. Kusjuures jumala olemasolu pole tema peale mõtlemisega hea enesetunde tekitamise puhul üldse oluline. Ma arvan, et sellised mõttemustrid töötavadki kujuteldavate sõpradega paremini, sest nemad ei valmista nii palju pettumusi nagu pärisinimesed. Aga jah, selleks oleks vaja ilmselt abi mõnelt asjatundlikult inimeselt, keda sa usaldad, sest päris üksi oma mõttemustreid muuta on väga raske. Vähemalt alguses otsa peale saamiseks oleks vaja välist abi ja turvalisem oleks ilmselt kasutada mingit terviksüsteemi. Kuigi ise vaimseks juhiks hakkamine ja täiesti uue tee välja raiumine on muidugi ka võimalus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei muutunud isegi mu mõtted eriti.
      Muutusid TUNDED. Mõtted ei ole tunded. TUnded on keha. Mõtted on ka keha (sest aju on keha), aga palju suurema ringiga. Mõtlemine vähemalt minu tundeid ei muuda - annab neile aint maigu "ma PEAKSIN seda sirelilõhna rohkem nautima, olen elus rohkem nautinud, noooooooooh ..." ja nõup."Ma PEAKSIN selle üle rõõmustama" - ja nõup.
      Üks hästi veider aeg oli romaanivõistlusel teise koha saamine ja järgnev tähelepanu. "See PEAKS mind kuidagi elevile ajama" ja tagasi mõeldes ma näen, et TÕESTI oli hästi, enamik inimesi ei saa ka mingi romaanivõistluse koha peale kutset kirjandusministeeriumisse või et mõni õhtuleht kirjutab pika artikli mitte raamatust, vaid MINUST, peamine osa intekas.
      Aga ... see ei mõjutanud tundeid. Tunded olid "hämmastus, segadus, peaks rõõmustama".
      Mõtted ei ole midagi, mis mu kehale nii palju mõju avaldaksid, et tunda ka oleks. Tõsi, kui ma mõtlen, et kuskil on keegi, kes mind alati armastab, jaa, see on hea tunne küll. Korraks.
      Aga ... nii raske ja tüütu on seda kogu aeg endale meenutada. Ja no selgelt ma ei saa selleks kellekski jumalat võtta, sest niipea, kui ma sellele mõtlema hakkan, tuleb: "Jumal või jumalad peavad kas olema suht sama abitud ja muutlikud kui meiegi või siis täiesti ükskõiksed kelle tahes kannatuste suhtes" ja mul kaob tunne, et siuke olevus saaks kuidagi armastada. See on liiga inimlik tunne, et seda kellelegi ülevõimsale kuidagi külge pookida saaks. Nähtamatu sõber oleks tore, aga ma ei usu ju tema olemasollu =D

      Asjatundlike inimestega on raske, eksole. Mulle VÄGA meeldiks panna oma valud kellegi jalge ette, kes suudaks aidata. Lihtsalt kõik mu senised katsed "professionaaset abi leida" on lõppenud tõdemusega, et mina tean endast ja inimloomusest KAUGELT rohkem kui tema.

      Kustuta
    2. Aga muidu, praegu on tegelt päris hea =)
      Ma lähen väljaspoole palju karmimaks ja plahvatusohtlikumaks, kui mul tegelt hea on. Sest mus kaob ära leplikkus "kõik ongi nii hästi, kui saab, see sitt ongi parim võimalik maailm", tuleb "krt, saab ka paremini! Saab ka hästi!"
      Noh, ja siis ongi hästi, eksole. Mu tunded on rõõmsalt raevukad =)

      Kustuta
    3. Ja lisapunktid selle eest, et kui mina vihaseks läksin (RUMAL jutt), sa üldse ei vihastanud vastu.
      Aitäh!

      Aga - muide - ma olengi väljendustes hästi täpne. S.t. ise ka märkan seda, kuidas mind väga ärritavad nt inimesed, kes soovivad kõigile samade sõnadega õnne facebookis. Nagu - ausalt, kui sa kirjutad kõigile: "Cheers!" või "Kaunist onnea!", see ei ole kopka eestki täpsem ega isiklikum kui: "Palju õnne sünnipäevaks!" (Mis on väljend, mida ma ei salli, aga kui kirjas on "Palju õnne sünnipäevaks!" mitte nt "Õlle!" pole vähemalt tunnet, nagu oleks selle inimese peas kuskil olnud mõte personaalsest õnnesoovist, aga selle asemel, et kirjutada personaalselt sellele inimesele, kellele ta õnne soovib, ta personaliseeris ainult iseenda.)
      Miks inimesed ei MÕTLE, kui nad kirjutavad või räägivad, oigan ma omaette üsna sageli. Miks nad ei kasuta keelt, nagu seda PEAKS kasutama, vaid nii, nagu nad on kuskil enne näinud seda kasutatavat? Krdi ... tavade küüsis tüübid! (<- see on solvang.)

      Kustuta
    4. ... sest nad on enne näinud seda töötavat?

      Igasugu mustrid ongi seepärast kasutusel, et annavad suure tõenäosusega tulemuse. Viid plika klubisse ja annad juua ja saadki keppi? Poed ülemusele ja saad ametikõrgendust varem kui pädev, aga väga aus kolleeg? Käratad lapsele tigedalt peale ja see lähebki trenni, mitte ei mune arvutis? Jne.

      Kustuta
    5. Minu puhul nagu ei toimi =) Ma üritasin tükk aega aru saada, mida ma siis valesti teen, ja otsustasin viimaks, et asi pole minupoolses valestitegemises, vaid stereotüübid ei töötagi.
      Vbla on sul vastupidine kogemus =)
      Aga üsna selgelt ei ole asi siis AINULT stereotüübis, vaid sinna juurde käivad mingid pisikesed detailid, mida mina ei taipa oma teadlikku matkimisse kaasata =P

      Kustuta
    6. Veel epule: sa teed ühe väga olulise loogikavea. Sa arvad, et mõtted tulevad enne tundeid. Et hormoonid hakkavad jooksma millegi peale, millele mõeldakse. Mkmm. Hormoonid hakkavad jooksma kohe, kui olukord tekib, fight, flight ja freeze EI ole kuidagi mõttetöö tulemus, kui ilmselget näidat tuua.
      Jah, mõtetega SAAB hormoone mõjutada, aga paraku nii natuke, et minule sellest ei piisa. Kui inimesel on varmamalt nõrguvad hormoonid, siis jaa. Aga mul on mõte-üritab-hormoone-tööle-panna-aga ... eip.
      Lihtsalt ei toimi sedasi.
      Aga kui keha saab signaali "nüüd on jama", oi, mul on korraga lahe olla. =) Minu sees fight-flight-freeze on alati "Wow, fight!!! Nii lahe!!!" Ja sinna juurde vbla ka: "Ma saan surma, aga ikka on nii lahe!"

      Kustuta
    7. "Miks nad ei kasuta keelt, nagu seda PEAKS kasutama, vaid nii, nagu nad on kuskil enne näinud seda kasutatavat?"

      ee... aga keel ongi ju varasemate kasutamiste summa? kas on olemas mingit keelt, mida omandatakse kuidagi teisel moel kui teiste inimeste käest?

      Kustuta
    8. muidu mõtlen Katariina ühele varasemale kommentaariumile, kus sa mainisid, et sa hindaks vanamoelist meheviisakust eeldusel, et see on lihtsalt osa mehe armsast vanamoelisusest, mitte sulle sihitud külgelöömistaktika.

      "palju õnne sünnipäevaks" vms kinnisväljendid on minu silmis enam-vähem sama asi - on selline inimene, kes hindab rituaali (ja kui ta kellegagi selle tegemata jätaks, siis oleks see signaal, et ei pea inimeseks).

      Kustuta
    9. notsu 1: Ma kohe arvasin, et sa märkad seda ... noh, mitte päris vastuolu, aga et keel ONGI õpitud :D Alati!
      Ok, ma siis ütleks, et sitasti õpitud, samal tasemel, kui mul on arusaam sisepõlmismootorist - et väga suure hädaga suudaks midagi vigast seletada ja see oleks valgustav isegi mulle ENDALE, sest ma lihtsalt ei mõtle sisepõlemismootori (või paljud ei mõtle keele) peale üldiselt =) See lihtsalt ON, aga mitte minu huviala. Ehk tegelikult ma saan aru inimestest, kes keele üle ei arutle ja seda ei tunneta jne.
      Lihtsalt mu usaldus on nende suunal oluliselt pisem kohe. Ma kipun arvama, et ei oska sõnadesse panna = ei suuda mõelda.

      notsu 2: midagi umbes nii, jah, aga natuke teise nurga alt. Sest "palju õnne sünnipäevaks" ei ole kohustuslik väljend, isegi kuramuse postkaartidel (mis on väga vana kool juba ideeliseltki) on vahel kirjas: "Südamlikud õnnesoovid" ja vahel "Palju õnne, hällilaps" jne - et isegi kui sa oled vana kooli tüüp, sul tegelt on eeskuju olemas, et "Palju õnne sünnipäevaks!" ei ole tingimata ainus ega parim viis sünnipäevaõnnitleda.

      Kustuta
    10. Lühidalt: "Palju õnne sünnipäevaks" ei tule mitte lahedalt anakronistilt, vaid kujutlusvõimeta anakronistilt, kes üldse ei mõtle, miks mingid teod on viisakad, lahked vms, vaid järgib mehaaniliselt.
      Mis muidugi ei ole tegelt universaalne tõde, vaid minu tunne.
      (Vt Mart Juur, kelle puhul "palju õnne sünnipäevaks" on ainus sünnipäevaõnnitlus, ilmselgelt muidu oleks ta olukorra ees, kus iga päev tuleb mitu vaimukat ja head õnnesoovi välja mõelda ja no ka temal on kuskil piirid. Ta ei saaks selle eest isegi palka!)

      Kustuta
    11. "Muutusid TUNDED. Mõtted ei ole tunded. TUnded on keha. Mõtted on ka keha (sest aju on keha), aga palju suurema ringiga. Mõtlemine vähemalt minu tundeid ei muuda - annab neile aint maigu "ma PEAKSIN seda sirelilõhna rohkem nautima, olen elus rohkem nautinud, noooooooooh ..." ja nõup."Ma PEAKSIN selle üle rõõmustama" - ja nõup."

      Aga tunded muutusid sul ju mõtlemisest, sellest et sa mõtlesid Ukraina sõja peale? Ja see mu meelest pole võitle-või-põgene mehhanism. St mõtlemine ei ole ainult see, kuidas peaks midagi tegema või tundma, plaanide tegemine jms. Mõtlemine on ka mingite olukordade (näiteks Ukraina sõja, voodi all elava kolli) peale mõtlemine. Seda oleks ehk isegi parem nimetada emotsioonide juhtimiseks. Põhimõtteliselt võiks see toimida nii, et näiteks kui mingist varasemast kogemusest lähtuvalt seostub (seos on juba olemas!) sirelite lõhn millegi heaolu tekitavaga, siis võib sirelite peale mõtlemist kasutada päästikuna selle heaolu sisaldanud hetke meeleolu taasesitamiseks ja sellega ka vastavate hormoonide käivitamiseks. Aga sellised asjad ei tööta pikemas perspektiivis ainult ühe õnneliku mõtte toel. See, kui sa ütled: "Tõsi, kui ma mõtlen, et kuskil on keegi, kes mind alati armastab, jaa, see on hea tunne küll. Korraks," näitab, et siin on midagi, millest saaks ehitama hakata, et siin kohas on olemas mingi, olgu või pisitilluke reaktsioon. Lihtsalt neid on vaja rohkem leida, et panna neist kokku võrgustik, ja nende kasutamist tuleb harjutada, treenida. Ma kristlasi kõrvalt vaadates näen, et nemad paigutavad õnnetunde tekitamise ankruid kõigisse elu valdkondadesse ja niimoodi moodustuv emotsionaalne turvavõrgustik kannab ilmselt päris hästi.

      Ja see, et mõtted tulevad või ei tule enne tundeid. Sellega on nii ja naa. Kindlasti on tundeid, mis tulevad enne mõtteid, mis on mõtte-eelsed (seesama võitle-või-põgene), aga tundeid on sageli võimalik mõtetega suunata. Kirjanikuna peaksid sa seda ju hästi teadma: kirjandus tekitab sageli mõtete abil tundeid. Ja jah, sellest võivad ka hormoonid jooksma hakata. Oled sa kunagi mõnda raamatukangelasse armunud olnud? Selliselt hormoonilaksus hõljuvalt armunud?

      Ja tegelikult on mõtete ja tunnetega võimalik tegeleda ka otsese füüsilise tegevuse kaudu: kõige tuntum selline süsteem on vast jooga, aga ka Mikita propageeritud jalgratta-meditatsiooni läheb ilmselt samasse auku. Meditatsioon üldisemalt ongi suuresti mõtete abil keha hormoonide suunamine. Aga sellega alustamiseks oleks vaja õpetajat, keda sa suudaksid usaldada, sest valesti tehes võib meditatsioon võimendada olemasolevaid mõttemustreid või viia mõnele väga laastavale rajale, st käivitada täiesti valed hormoonid.

      (mul pole iga päev aega pikemalt kirjutada, sellest viivitus vastamisel)

      Kustuta
    12. Lihtsalt öeldes: tunded on vana mehhanism, kuidas inimesed töötavad, mida nad tegema peaks. Mõtted on hilisem. Palju hilisem. Kõigepealt tulevad tunded, siis mõtted. Minu tunded ei tule mõtete peale kuigivõrd, mingi väga väga väike emotsiooniraas aint. Minul tulevad tunded - ja mõtted lihtsalt heljuvad seal kohal, eriti midagi mõjutamata.
      Ehk kas sa arvad, et ma MÕTLEN Ukraina sõja peale viisil, mis mu rõõmsaks teeb v? Et NII TORE, et inimesi piinatakse, tapetakse, vägistatakse, NII TORE, et vbla varsti siin ka? Ei, mul lihtsalt hormoonid ärkasid ellu tundest, et nüüd on mingi teema, millel reageerida.
      Ja muidugi ma tean, et tundeid saab juhtida sõnade ja mõtetega, aga seal ka loeb baas. Minu normaalne baas on "nojah, nukker lugu". NUTMA hakkan ma siis, kui on nagu praegu - kui hormoonid jooksevad varmamalt, kui on "jess, ma elan!" selle peale, et keha otsustas, et on kriisiolukord.
      Aga üldiselt - ei midagi.
      Kama kaks.
      Mind ei koti, kui keegi sureb.
      Mind kotib, kui ma näen nutvaid leinajaid - NEIST on mul kahju. Aga endal mul praktiliselt leina pole. Samamoodi oli juba siis, kui olin 8.
      Armumine, muide, on ise hormoonilaks ju =) Miks ma umbes 5 aastat armunud pole olnud ja enne seda umbes nädalaks animetegelastesse (2 korraga)? Sest hormoon lihtsalt ei jookse. Mõtlen, mis ma mõtlen, kehal on kama. Nooremana vähemalt see jooksis edukamalt, nüüd - eip.

      Kõik need mediteerimised ja asjad minu arust teevad vastpidist asja, kui mul vaja on. Et kui on ärevad hormoonid, rahustab maha, mhmh, väga abiks neile, kel on ärevad hormoonid. Aga mul ei ole ärevad hormoonid. Mul on üliuimased hormoonid, mul ei ole rahustamistehnikatega midagi teha. Mul ongi hea aint siis, kui ärrituspõhi all.
      Miks ma olen: "Te tahate vihast vabaneda?! Aga vihastada on ju MÕNUS?!?!?!"
      Mul on hea, kui mul on intensiiivne. Aga enamasti on kõige pihta: "Nojah."

      Ehk mul on tunne, et sa ei saa aru, aint soovitad mulle asju, mis sinu meelest peaks toimima. Aga minu pilgule on see kõik jama. Ma läksin elevile ja hakkas hea, sest hormoon hakkas jooksma. Siis, kui inimesed muretsesid, ostsid soola kokku, närveerisid, kas emigreeruda või mida teha, oli mul juba hea. Minu ainus mõtlemiskoht oli, et krt, praeguses seisus ei oleks must meedikuna abi. Ei tasu mõeldagi minemisele.
      Aga lahe oli ikka.
      Ja mõtted polnud üldse teema. TUNNE oli teema. Jess, lahe on elada!

      Kustuta
    13. Samuti: mul väga analoogiline tunne, kui oma kitsejuutsu salatiga: "Ma ütlen, seal EI OLNUD PEETI!"
      "küllap ikka oli, peet ja kitsejuust käivad koos!"

      Kustuta
    14. a mismoodi selle animetegelasse armumise asjakäik oli? (see oleks iseennesest näide sellest, kuidas fiktiivse maailma nähtus mõjutas su hormoone.)

      Kustuta
    15. muidu: ma mõtlen siin vahepeal, kas teil oleks A.-ga huvitav kogemusi vahetada. Ta tegeleb just parasjagu oma keha - peamiselt lihaste tegevuse, aga mõnikord ka hingamise - jälgimise ja katsetamisega ja vaatab, kuidas need eri katsed tundeid mõjutavad, tulemused on kohati päris üllatavad. Mõtlen seda sellepärast, et mingid asjad, mida te enda kohta räägite, on teil väga sarnased.

      Kustuta
    16. Ma ei tuvasta midagi erilist: ma vaatasin one piece'i ja seal on kaks tegelast, kenad noored mehed, kelle osas ma otsustada ei suutnud, kumb mulle rohkem meeldib. Vaatasin ja vaatasin ja nii nunnu ja korraga oli: AWWWWWWW, mu sees liigub nende peale! Mõlema peale tuleb Tunne!
      Ja siis see kadus jälle ära. Nad meeldivad mulle jätkuvalt, aga tunnet (ega isegi kirge OP osas üldse, ma enam animet ei viitsi vaadatagi, mangast loen, kui uus post tuleb nädalas) enam ammu ei ole.
      Ma tegelt ei saa küsimusest hästi aru.
      Mis oli teistmoodi? Teistmoodi oligi, et ma armusin neisse. Kõik muu oli samamoodi.

      Kustuta
    17. Mind huvitaski lihtsalt, et mis taustal toimus. et kas armumine juhtus tihedama vaatamise perioodil või oli rütm täitsa tavaline, või oli midagi muud (à la vähem või rohkem uneaega või sööki - asjad, mis mul endal füüsilist ja sedakaudu vaimset enesetunnet rämedalt mõjutavad, kusjuures ma ei ole päris täpselt aru saanud, mis asi mispidi, nt magamatus võib täiesti seinast seina tulemuse anda).

      Kustuta
    18. =)
      Olin unustanud, aga mul on ju võrgupäevik =D
      Ehk siis - otsisin postituse üles ja seal on kirjas: "vaatasin ära episoodid 377 ja 378, vaatasin veel korra, otsisin üles kõik fännfiktsioonid, mis leidsin, ja olen üleni sees."
      Võin öelda, mis nendega juhtus episoodides 377 ja 378 - vägev eneseohverdus sarja keskse tegelase eest. Sanji pakkus, et võta mind, Zoro lõi Sanji uimaseks ja sai niisiis ise jubeda valu kandjaks. Ta jäi ellu, aga oli nii katki, nii katki, ja ta leidis Sanji, kes teadvusele tulles padavaid teda otsima tormas.. Zoro vabatahtlikult ronis valumulli sisse, kuigi oli enne väikese "proovi" saanud - ja pärast Sanji takistas pealtnägijaid tollele sarja kesksele tegelasele (Luffy) rääkimast, mis värk, sest: "Mõelge korraks, kuidas ta end tundma peaks, kui teaks, et Zoro on nii himsasti vigastatud tema pärast?!"

      Mul siiamaani hakkab see soe, kui seda meenutan, ja mhmh, täitsa tuleb isegi armumistunne meelde.
      Aga kuidas asja kuidagi tavaellu rakendada? öööööööööööö ... ma küll ei tea.
      Mul on hea, kui mul on halb, tundub ainus vastus. Hormoon hakkab jooksma äärmusliku olukorra peale.

      Kustuta
    19. see eneseohverduse lugu oli seega piisavalt halbolu tekitav (sest tunned valu pärast kaasa), et hea hakkaks?

      Kustuta
    20. (ma dialoogi sisu andsin edasi, aga sellistes asjades on mu jaoks küll HÄSTI oluline väga täpne sõnastus ja hingetõmbepausid ja kõik - ja seda ma ei proovinudki anda.
      Mhmh, see on mul ka lapsest saati, et sellised hästi ilusad-valusad stseenid à la Boromiri surm on detailideni vaja enda sees täpseks ajada, KÕIK on tähtis - ma ei osanud pea üldse inglise keelt, kui Sõrmuste Isanda esimest korda kätte sain - muidugi inglisekeelsena. Ja no suure osa ma lugesin ikka sedasi umbes-täpselt, kui laias laastus sain aru, sobis, edasi! Aga Boromiri surma kohal istusin sõnastikuga, IGA SÕNA oli vaja ära tõlkida, oh, kuidas ta Argorniga rääkis, oh, kuidas ta viimaks my liege, my king ütles ... aaah, südantmurdev!)

      Kustuta
    21. (ja hetkel mõtlen, kas mu taotised kodutuse-fantaasiad, mis aitavad mu ärevust maha võtta, on midagi sarnast.)

      Kustuta
    22. vastus: Jah, mulle need ilusvalusad lähevad hinge. Ja peab ikka kõvasti vinti keerama ja paksud värvid olema, niisama kurvad lahkuminekud vms üldse ei eruta. Aint pinda käivad vahel.

      Kustuta
    23. ma olen mõnes teoses samamoodi kellegi suremisstseene niiviisi lugenud. Ja siis seda suurepärast hurt-comfort stseeni Stevensoni "Röövitus", kus kõigepealt mõjub liigutavalt see, et kogenud mõõgakangelasel on totaalne tõke algaja mõõklejaga võidelda, hoolimata sellest, et au ei lubaks nagu väljakutset vastu võtmata jätta, ja seejärel see, et minategelane suudab selle tüli lahendada, näidates end haavatavast küljest.

      Kustuta
    24. pluss mu lapsepõlve maania lugeda mingeid eriti kurbi asju. Huvitav, kas mul oli siis samamoodi raskusi tunnete tundmisega?

      Kustuta
    25. JAAAA.
      "Röövitud" on kuld ses osas - ma seda kohta, kus vabandus pole piisav, aga kas abipalve võiks Alani mulle tagasi tuua, lugesin üle ja üle ja üle =)
      Arvestades, et ma paar nädalat tagasi tõin "Röövitud. Catriona" endale koju, sest ta oli raamatukogus "mahakantud raamatud" kaasavõtmise-virnas ... hmmmmmmmmmmmmmmm ... Vbla peaks jälle lugema =)

      Kustuta
    26. ma olen vaadanud, et osa fanfici on pmst emotsiooniporno. Hästi kirjutatud hurt/comfort on kaif (eriti meeste vahel, aga vbla on see minu kiiks). Aga heade fic-ide väljasõelumiseks tuleb paraku ka jama lugeda.

      Kustuta
    27. Nii on, nii on =)
      Ja mulle meeldib ka meeste vahel rohkem, aga see on pigem vist sellest, et siis on osapooled kuidagi ... sarnasemad? Ehk mulle meeldib meeste vahel rohkem, kui naiste vahel, sest naised kirjutatakse enamasti tatisemaks-emotsioonidega rohkem sina peal olevaks ja seal ei ole seda karmi õrnust, vaid "no lase ikka täiega tulla". Aga et meestevaheline meeldib rohkem kui mees-naine, on suht võrdne sellega, et ega mulle nt väga einevas vanuses mehed ka sedasi tööta. Kui üks on vanavana ja teine verinoor, mkmm, igav setting.
      Kui on hästi kirjutatud, on mees-naine ja vana-noor ka toredad, aga pole sellisest porno-momenti. Seda emotsionaalse porno mõnu =)
      Porno jaoks peavad olema suht sarnased, väliste näitajate osas vähemalt pealtnäha võrdsed mehed, mhmh.

      Kustuta
    28. ma arvan, et mul pole asi selles sarnasuses või tatisuses, vaid pigem selles, et emotsioonide tasandil olen ma heteroseksualist, mis tähendab, et naise-mehe suhte puhul tekib ikkagi kahtlus, et äkki pole siin puhas südameheadus jne, vaid lihtsalt tõmme? (kuigi tõmme on muidugi tore asi, aga see on teine žanr.), aga mehed omavahel, vat see on midagi puhast ja eeterlikku, sh siis, kui nad omavahel seksivad.

      Kustuta
    29. Muide, notsu, loogiline, et sulle lapsena meeldisid - sul oli ju lapsena depressiivne aeg, kui hormoonid ei jookse normaaalselt =D

      Kustuta
    30. ömm... tähendab, ma küll möönan, et tagasi vaadates tundub, et mu 9-12 aasta vanust perioodi saaks ehk depresioonina kirjeldada. Aga see tundub ses mõttes kummaline, et kuhu need hormoonid siis kadusid, kui organism oli ikka seesama. Kas ma keerasin siis iseennast nii tuimaks või?

      Tundeid mäletan iseenesest küll.

      Kustuta
    31. Jeebus küll =D Nagu lapsele seletaks ... Mul isegi olid selle kohta lingid kunagi siin! Praegu võtsin suvalise, tookord otsisin hästi, aga samas seekord võtsin otsinguga nii, et abstract oleks sees, nii et teadus :D Korralikult läbi ma seda ei lugenud, aga tundus, et räägib õigest asjast. https://www.scirp.org/journal/paperinformation.aspx?paperid=78054

      Oluline point on, et keegi tegelt ei tea, kas depressioon kui haigus ise alandab hormoonitalitlust või on muutused hormoonitalitluses depressiooni põhjus ja tõenäoliselt on mõlemad variandid kordamööda (või korraga). Aga FAKT on, et kui depressioonis inimeste hormonaalsüsteemi uurida, selgub, et neil eritub paljusid hormooone vähem.

      Kustuta
    32. S.t. inimese sees muutuvad tema hormoonid läbi elu. Ei ole kogu aeg ühtemoodi (eriti muidugi naistel, kel on murrangud suuremad, isegi kui need pole haigus, vaid lihtsalt naine olemine, aga suguküpsuse saabudes plahvatavad nii meestel, naistel kui muudel). "... corticotrophin hormone, cortisol, estrogen, progesterone and thyroid hormones were identified as the main hormones related to depression. These hormones are essential for the correct functioning of the metabolism, therefore, it is observed that hormonal changes may contribute to the development of depression as well as aggravate it or even hamper the treatment of patients who already have the disorder...."

      Ja siis ma tean seda ja saan "aga mõtle end terveks" ja see kõlab mulle täpselt nagu "aga vähk on me mõttemustrite tulemus, mõtle paremini, saad terveks".

      Kustuta
    33. Räägi hea psühhiaatriga läbi, mõtle oma ainevahetus paika ja elu on lill ...

      Kustuta
    34. a raamatute või filmide või mangade teema juurde naastes: kas see tähendab, et vahet pole, kus need sündmused on, mis hormooni jooksma panevad - päris elus või loos?

      Kustuta
    35. (iseküsimus, palju siin tajumise mõttes üldse vahet on - teatud tüüpi inimesed kogevad vist ka päriselu nagu lugu.)

      Kustuta
    36. Vist natuke on vahet - no loetud sõjapuhkemine ikka üldse niimoodi ei mõju kui päris Ukraina =P
      Aga armumise koha pealt on mittepäriselul selge eelis - päris-päriselus ma ei tea iial nii palju detaile, ei adu ära mida mingi tegu inimesele tähendab (võin ainult oletada, et vbla see loeb ja vbla see ka ja vbla ta mõtleb hoopis nii - ja olen ammu liiga vana selleks, et loota lahedusele - elu on näidanud, et enamasti tuleks valida kõige vähem lahe võimalus, sest inimesed on LOLLAKAD), päris-päriselus võib mul ka tekkida usk: "jaa, tema on maailmalahe!" aga IKKA mul ei õnnestu tegelt teadvustada, kuidas ta tunneb ja mõtleb ja IKKA tuleb seega jama.

      Kustuta
  4. A kas tohiks paluda näidis-nimekirja põhjustest, mis on sinuga suhtlemise jaoks ok? :)

    (Ma käisin oma peas läbi need põhjused, mis mul inimestega suhtlemises on. Homme suhtlen ma - tööväliselt - hulga inimestega, kellest ühe käest tahan ma väga konkreetselt mingit infot, ja ülejäänutega tõesti puhtalt seepärast, et nad on toredad. Esimene ehk info-allikas on ka tore.)

    Klassikalised suhtlemise põhjus on nt "ma tean, et tal ei ole hetkel meest" :), a see vist ei oleks ka üleliia okei? :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ikka.
      "Mul on sinuga lõbus.."
      "Sinuga rääkimine paneb mu enda mõtted tööle ja ma poleks poolte asjadegi peale tulnud, kui sa poleks ergutanud."
      "Tänu sulle ma näen asju uute nurkade alt."
      "Mul läheb tuju heaks juba sulle mõeldeski, otsesest suhtlemisest rääkimata."
      "Sinuga pole kunagi igav." (Ilmselt kõige lähem sellele, et sa oled huvitav inimene, aga oluline on seal see, et minuGA on huvitav, mitte et mina olen huvitav,.)
      "Mul tekib hea turvaline tunne, kui sa jälle minuga räägid, maailm püsib, ütleb see."
      "Kui ma tunnen, et ma ei suuda ja ei oska, sina lohutad mind, et ei peagi kogu aeg suutma ja oskama."
      "Sa paned mind tundma, et ma olen hea inimene ja seda on mul vahel väga vaja."
      "Sinusuguseid inimesi on maailmal väga vaja ja mina olen ka tükike maailmast."
      "Kõik sinu tehtud koogid on head olnud. Kõik!"
      "Sa kinnitad mu usku, et inimene ongi raske olla, ükskõik kui sitaks oivaline ka keegi on. Aga samas ei masenda."

      Midagi sellist :D

      Kustuta
    2. Aa, "Ma armastan sind, armastaksin ka kaugelt, aga lähedalt on mõnusam" muidugi ka :D

      Kustuta
    3. oluline eeldus paistab niisiis olevat see, et sinu armastamiseks peab olema verbaalselt võimekas, helladest tunnetest ja isegi sinu vajamisest pole hea väljendusoskuseta kasu.

      Kustuta
    4. Selle nimekirja võiks mingisse noortele (või ka mitte ainult noortele) mõeldud suhteõpikusse panna nüüd :) "Teie daam armastab teid kõrvadega, siin on, kuidas neile pai teha" :)

      Kustuta
    5. Ei saa salata; armastuse keel sõnad jne.

      Kustuta
    6. Muide, mõtsin järele, kui poes käisin. Ei pea olema verbaalselt võimekas, lihtsalt teistmoodi kui sõnadega väljendades peab intensiivne olema. Kui titt hakkab mind nähes lalisema, naeratama ja sirutab käed mu poole, mul ei ole vaja, et ta ütleks: "Nii tore sind näha!" Eile kontserdil oli ka mees, kellega meil on intensiivne vastastikkune sümpaatia, kuigi me pole 5 aastat umbes kohtunud. Jäin tema kõrvale tantsima, ta pöördus, ma naeratasin rõõmsalt ja tõstsin tervitusviipeks käe, sest ei olnud rääkimisvõimalusega üritus, vaid väga kõva (ja halva heliga - aga ok, ma ei olnud seal heli pärast, põdesin ainult inimeste ees, kes vbla ei ole Gogol Bordellot tegelikult eriti kuulanud ja arvavad, et nende muusika ONGI selline) muusika.Ja ta haars mu embusse vähemalt 15 sekundiks, võis ka pool minutit olla.
      Mul ei olnud tarvis, et ta ütleks: "Nii tore sind siin kohata!" lisaks.
      Aga kui ei väljendata, kui ma ei tunne enda tähtsana, ent loodan, et midagi siiski on, siis _küsima_ ma asun sõnu.

      Kustuta
  5. Muide, see nimeasi on üks koht, kus ma ütleksin, et EI ole mehel mingit otsustusõigust, sest traditsioonid. Ja ma ei mõtle seda traditsiooni, et laps saab mehe nime, pekki minge. Ma mõtlen seda traditsiooni, et ema on see, kes lapsega arsti juures käib, teda kooli ja Lotekülla viib jne. Nii et kui vanemad abielus pole, siis ka kooselu puhul on loogilisem, et laps on ema perekonnanimega, et ema, kellega laps 90% ajast on, ei peaks iga kord tõestama, et tal tõesti on õigus perepiletile või et see tõesti on tema laps. Kui elaksin mehega koos, siis muidugi küsiksin tema arvamust eesnime kohta ka, aga kui ei, siis mind tõesti ei huvita, kas sa tahad lapsele Hõõg või Archibald nimeks panna, sest mina oleksin see, kes peaks iga kord selgitama, kuidas seda kirjutatakse või käänatakse. Nii et selle koha pealt ma tõesti leian, et eraldielaval vanemal ei ole sõnaõigust. Üldse on sellised otsused, mille täideviimisega tegeleb 90% üks inimene, selle ühe inimese rida - kui mina pean igal hommikul last kooli viima ja õhtul trenni, siis loogiline, et valitakse selline kool ja selline trenn, mis ka minu elukorralduse ja asukohaga sobib.

    Aga kui mees ütleks, et raseeri, sest mul on muidu VALUS, siis ma ikka raseeriksin, aga mul tekkis täitsa tõsiselt siin küsimus, et mis kuradi metallnuustik seal olema peab siis. Kahtlustaksin, et tegu pigem siiski esteetilise eelistusega, millele üritatakse tõsiseltvõetavamat värvi lisada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tahtmata väga avalikuks ja isiklikuks minna, oletan, et vbla olin lihtsalt esimene karvane naine, kellega ta üldse seksinud oli, ja hirmus ja ootamatu ja vale tunne.

      Kustuta
    2. selle põhjal, milliseks meeste põsed või mu enda sääred raseeritult lähevad, ütleks küll, et raseeritud pind on talutav ainult õige napp aeg pärast raseerimist, edasi on juba liivapaber, nii et kui juba VALUS, siis sellest valusam karvasus küll ei saa olla.

      Kustuta
    3. No on üsna ilmselge, et ka mina ei võtnud seda kaebust just "OMG, olen paha, tal on halb minu pärast", vaid "kle, mine ka!"
      Valikus on kas "seksid minuga koos kubemekarvadega" või "no siis ei seksi minuga", vaba mees vabal maal, vali, mida tahad - aga minu muutmine EI ole üks asju, mis sinu teha on.
      Et ma rämedalt nördisin, tuli sellest, et sa astusid üle piiride.

      Kustuta
    4. Ma täpsustan, sest avastasin, et väljendasin end halvasti. Tahtsin öelda, et kui tal päriselt OLEKS valus, siis ikka raseeriks. Kui kahtlustaksin, et ajab mingit paska, et oma tahtmist saada, siis juhusuhtes ignoks muidugi. Kui pikem püsisuhe on, siis võib juba eelistusi omavahel arutada (ma ka eelistan seda, et mees kärbiks veits oma karvakasvu).

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.