Tagasisidemed ehk jälle ärritun teemal "miks inimesed ei suuda hästi väljenduda?!"

See jutt, onjo, mida ma kirjutan?
Olin sellega nii hädas, tõstsin lõike siia ja sinna, alguse tõin ajaliselt vahepeal toimuvast ette, kügelesin ja mudisin. Siis küsisin erinumbri toimetajalt, kas ta aitaks kõrvalt vaadata? Ma ise ei näe enam tervikut.
Ta oli nõus. 
Saatsin talle. 
Läks mööda kolm päeva, mille jooksul mõtlesin, et lugu on ilmselt eriliselt sitt, nii et ta ei leia võimalust ka asja paremaks teha. Kolmandal päeval sain kirja, et see on väga hea, hea see asi ja hea teine asi, väga meeldis. Ma ütlesin, et pole teist poolt veel vaadanudki? Vaadaku ma rahus, ei pea esimeseks augustiks valmis saama, kõik okei.

Mispeale rahunesin ka kohe maha, lõpetasin hoobilt loo läbivaatamise (s.t. tegin ära, sest kiidetud asja viimistleda on paljudes kordades kergem kui negatiivset tagasisidet andnut) ja nüüd mõtlen pealkirja. 
Arvan, "Tähtsad asjad" tundub õige. 

Aga KUI palju mind innustab kiitus ja KUI maha võtab igasuguse innu laitus, on päris ränk. 
Ma arvan, sellepärast, et kiitus on: "Sa tegid head asja, su enda hinnangud on pädevad olnud, sa oled täiega arusaadav olnud. Sa suudad!" Ja laitus: "Ma ei saa aru. Sa oled mingi imelik, kui see meeldib sulle niigi palju, et selle kallal tööd teha. Sa ei mõista, mis hea on, sa ei oska heaks teha, mõttetu üritadagi."

Kui kriitika ei tule rõhuga "sina oled mingi imelik", vaid võtmes "ma mõtlen teistmoodi kui sina, ma ei saa sellest vist aru," on okei. Ja positiivsega immutatud negatiivne on samuti väga ok. ("Üldiselt mulle meeldib, mida sa kirjutanud oled, aga siin on ...")
Ent kui tuleb: "Sa tegid valesti, kellelegi ei meeldi siuksed asjad", tunnen selget tapaiha. 
Ma ei olegi keegi (kellelegi ei meeldi=mina ei ole keegi, sest isegi kui ma ei saavutanud päris seda, mis plaanis oli, vähemalt midagi sinna suunas mulle meeldis, et ma üldse tegema hakkasin), ma olen halvasti, valesti, viga maailmas, tegelikult käib teisiti, miks ma arvan, et kellelegi meeldivad samad asjad, mis mulle ... krt, ma ei tunne seepeale midagi isegi loo ja soovitatud muudatuste pihta. Ei ole üldse teemagi. Ma tunnetan kriitikat iseenda pihta ning ÄÄÄÄÄÄRDFRRRRRRRGHJHIUUUUUUUUUUUUURRRRRRRRRRRRRRRR!!!!

Kusjuures ma võin ise olla väga "ma tean, et see lugu ei ole sellisena hea.", aga seda vähem on mul midagi peale hakata kriitikaga "sa tegid halvasti".
"Sulle meeldib moraalitseda", "Sa pead lugema seda ja seda", "See on liiga ühtlaselt masendav" (osa kohta, mida olen enne kirjeldanud kui ühte parimat asja, mis ma kirjutanud olen), "See, too ja veel see on halvasti, paremini oleks nii ja nii" - see ei ole "mul on seda lugedes tunne, et ...", see on kriitika minu pihta. Mis ma OLEN, kes ma OLEN, mida ma tegin, kuidas ma tegin.
Ma ei tea, kas te saate erinevusest aru? 
Kriitika JUTU osas on hea, seda ma otsingi. Lugeja tagasiside teemal "kuidas oli lugeda".
"Mulle jäi segaseks ..."
"Mul hakkas vahepeal, seal ja seal, igav."
"Pidevalt läksid sassi see ja too.."
jne. 
Kriitika minu pihta on kohutav.
"Sulle meeldib (mingitasja) teha, mis on halvasti."
 "Sul on liiga vähe kirjeldusi."
"Sa teed seda ja seda ja seda, see on väga halb stiil."
Öäk.
Ma olen halvasti.

Läksin närvi. Ma lähen ikka veel närvi, kui sellest kirjutan. 
Mul, kurat võtaks, ei ole vaja, kurat võtaks, et öeldaks, kurat võtaks, kuidas ma olen imelik, valesti, pean tegema seda ja seda ja seda, et õigesti olla. 

Vihkan, vihkan, vihkan ...

Ma vahel ikka mõtlen sellele, kuidas kui armastamine on: "Ma ei taha, et tal valus on!", ma armastan kogu maailma. Ma armastan ka Putinit. Praktiliselt KÕIKI.
Inimesi, kelle osas mul on pohh, kas neil on valus või ei, on vast 7-8, ja need on kõik inimesed, kelle osas ma kahtlen, kas nad üldse on võimelised valu tundma. Kui ükskõik, mis ma teen, saab nende käest sama reaktsiooni, kui nad üldse ei paista sisse võtvat välist, vaid käituvad ainult oma sisemusest pärit mustrite järgi, hakkan neid jälestama. 
Et pole minu asi, las nad olla? Jaa, nõus. Aga maailm ei saa ka oluliselt halvem sellest, kui ma soovin, et neid üldse olemas ei oleks.
Maailm ILMA nendeta oleks minu arust puhtam. 

Olgu, rändan kõrvale sellest, kuhu plaanisin kõigi-armastamise-mõttega jõuda.

Mina ei taha, et inimestel valus on. Kui ma kuskil kommentaarides ütlen, et kle, see ei ole ju nii, see on hoopis teisiti, ma ei sihi sinna, et haiget teha, vaid arvan, et postitaja laseb kogemata märgist mööda. Tal pole meeles, et see ja see ja see on ka olemas (nt et mina ja minusugused on olemas).
Phmt - kui midagi mittenõusolevat kommentaarides kirjutan, on see kompliment, sest sisaldab ideid:
a) ta eksib, aga mitte teadlikult, "see ongi mu maailmapilt", vaid kogemata
b) ta ei solvu, kui ma parandan, vbla isegi rõõmustab, et meenutasin
c) kasvatan meie ühisosa, sest usaldan teda piisavalt, et ka lahkarvamusi suhtluse osaks pidada

Kui ma olen inimest lugenud, kuid mul on juba viis-kuus korda tulnud: "Oooot, ta JÄLLE?!", ma ei ütle midagi (enamasti - oli üks juhus, kus enne mitu korda ütlesin, kui aru sain, et vale puu all haugun), vaid lihtsalt ei loe teda enam. Kaon vaikides. Elan oma elu, seda temaga maitsestamata.
Üldiselt päris hea strateegia.
Aint vahel ei käi inimene mulle pinda oma võrgupäevikuga, vaid oma kommentaaridega teiste blogides.
Siis on esimene aste: "ohkan enne lugemist", teine: "ohkan, viskan pilgu peale, kui midagi head kohe silma ei torka, ei loe" ja kolmas: "näen nime ja väga hoolega ei loe, mida ta kirjutab". 

Krt, JÄLLE olen  eemale vaarunud sellest, mida öelda kavatsesin. Ma isegi ei mäleta enam, mida öelda kavatsesin. 
Kohe tuleb meelde ...
Olgu, tuli. 
Phmt on mulle arusaamatu, hirmus ja väga väga hirmus, kuidas teised - kusjuures täiesti heatahtlikud teised, mis on veel eriti jube - teevad haiget ülejala, ülekäe, ei pööra sellele tähelepanugi. Ma ju tahtsin head? Ma ei arvanud, et sa haiget saad, kui ma halvasti ütlen! Ma saan ju haiget, kui sa seepeale ärritud, et ma sulle haiget teen! Kule, tõesti, sa oled ikka eriline hellake!!!!
Ja meeleheites mõtlen, et vbla on see sellest, et nad teevad nii sageli haiget meelega ja tahtes valu põhjustada, et nad ei pane tähelegi, kui kogemata teevad? Sest kuidas nad üldse ei vaata, kuidas väljenduvad?! Mismoodi?! Mina nt ei saa nii. 
Nagu - ma võin vahel haiget teha. Vahel harva lähen meelega sinna, et olen nii vihane ja haavatud, et rebin ja purustan, lõrisen ja veristan. 
Aga ma ei tee kogemata valu. Jah, ikka veel usun seda, kuigi ükskord kaamos tuli ühe mu postituse alla: "Sa teed nii hirmsast teistele haiget sellega - ah, ma ei hakka, niigi olen üle oma piiride juba." 
Mõtlesin selle üle. Mõtlesin veel. Leidsin, et kui ma kirjutan OMA võrgupäevikusse, see ei ole julm. Mina ei tee kellelegi haiget, eriti kuna ma ei kirjutanud kellegi pihta, kelle püsilugeja olen.  (Post oli teemal: "Miks inimesed hädaldavad pisiasjade üle?!")
Keegi ei pea mind lugema. Vabatahtlik.
Ja kui inimene võtab endale solvanguks arutluse, mis ei ole üldse temast mõeldeski tehtud (ma arutlesin üldiselt, umbes nagu ma olen üldiselt nördinud fännfiktsioonide pihta teemal "kui kellegagi klapib, peab kindlasti seks ka tulema, sest kõigiga, kellega klapib, peab seks olema - ka siis, kui ta on su õde-vend-isa vms"), on see TEMA probleem. Mitte mina ei tee valu, vaid tema valu on igal pool ja ta riputab seda kelle kaela tahes, kes ette tuleb: "Sina tegid!"
Ei. 
Ehk mul ei ole spetsiifilist ärritust fännfiktsiooni kirjutaja X pihta, kuigi ta kirjutas armastusloo, kus mingil hetkel toimub ka (vähegi detailsemalt kirjeldamata jäetud) seks. Ja kui tema haavub mu pahameele peale "krt, miks kogu aeg kõigiga seks peab olema", pole minu asi. 
See on mingi tema komme haakida iga negatiivne mõte, mida keegi väljendab, enda külge.

Nojah, aga aga aga aga ...
... ma tahtsin tegelt öelda hoopis - avalikult räntida - et ei ole hea toon mitte mõelda oma sõnade tähendusele. Mõtle, mida sa ütled! Või kirjutad. 
Paljud ei mõtle?!
Krt, aga miks see on vabandus, et "ei mõtle"?
See on ju veel eriline nõmedus, et inimene mitte ei otsusta teadlikult midagi teha - haiget teha - vaid teeb täiesti mõtlemata?! 
Krt, olen selle üle enne ka korra räntinud. Tuleb meelde. 

Muidugi, vahepeal on olnud mu avastus teemal "hormoonide vägi ja hormoonide nappus, viimasest ilmselt tuleneb mu komme kõik läbi mõelda - kui hormoonid ei juhi, on vaja mingit muud juhtimissüsteemi". Ehk ma saan aru, miks mina mõtlen. 
Harjumus asjade üle mõelda. 
Aga tõdemus, et inimestel pole harjumust mõelda, paneb mu suu tõmblema. Ma ei võta seda vabandusena nõmedale käitumisele - näiteks eneseväljendusele, mille juures üldse ei mõelda, kuidas see vastuvõtjale mõjub - ma võtan seda kui kinnitust väitele: "Inimesed on lollakad". 
Ja saan haiget. 
On vähe asju, mis teevad hullemini valu kui arusaam, et inimesed ONGI lollakad ja sinna pole midagi parata. Teen, mis teen, ma ei saa seda ära parandada, muuta, teistsugune olema mõjutada.

Ma saan ainult selles olemasolevas maailmas ennast hoida. 
Minu asi on iseennast hoida. Kõik muu on juba - mitte minu asi.

Väärtused

Inimesed ehmusid eelmise posti peale.
Või noh - kui ma sain pooleteise päevaga kaks lõpetatud testlugemise kohta tulnud tagasisidet ja kolmandalt testlugejalt vabanduse, et ta unustas ära, kohe hakkab, on teatav ühistõukaja ilmselt olemas.
Ja saadud tagasisidemed on positiivsed. Üks hästi detailne ja põhjalik, kõigega ma nõus ei ole, aga vähemalt üks tema poolt tekstist välja loetud, ent seal rõhutamata suur idee on mulle: "Oh, nii hea! Kasutan!" Talle osad asjad meeldisid väga, osad eriti mitte, "algus on staatiline ja liiga palju tegelasi".
Teine tagasiside oli vähempõhjalik, kuid entusiastlik. "Võid kohe avadada!" Kuigi ka tema oli alguse (tegelt lausa esimese poole) osas ohkav, mulle see ind meeldib. "Oligi täpselt nagu sa kirjutasid - krdi heaks läks!"

Aitäh veel kord!

Ausalt öelda ma kandsin vahepeal asja mõttes suht maha. Et mulle endale meeldib, aga kellelegi teisele mitte, no nii on. Igatahes ma tegin uut ja kummalist asja ja PROOVISIN, asi seegi.
Aga kui on millegi kallal tööd teha, kui sel raamatul on tulevikku, kui sellega tasub tegeleda - OOO! Algus on raske, ent muu meeldib ka teistele inimestele kui mina küll? Nii hea. Ja no see suur idee - oo! Oo! 
Muid pisikesi asju on veel, vastused mu esitatud küsimustele tähendavad ka paari tillukest muudatust ... aga mida krdit ma selle algusega teen, pean mõtlema.
Saate aru, ma üritasin alustada tegevuse keskelt, et oleks põnev ja aktsioon ja värk. Aga selgelt ei tulnud välja. HMMMMM!!!!

Samuti: rääkisin inimestega sellest tekstist ja üks aspekt, millest rääkisime, oli tegelaste ilusana kirjeldamine. Mulle tuli ka meelde üks teine alguse-tagasiside. Hm.
Tundub, et on inimesi, kes lähedaste puhul enam ilu ei näe. Ega inetust. Lähedased inimesed on lihtsalt lähedased inimesed, ei nähta enam välist.
Ja siis olen mina, kes iga kord oma poega (tütart veel enam, aga teda ma näen harvem, nii et vast arusaadav) nähes seestpoolt natuke sulan, sest NII ILUS. Vahepeal, mõned aastad tagasi, läks too Poeglaps natuke pehmeks. Mitte palju, raudselt mitte paksuks, lihtsalt piiiiiiiiisut pehmeks. See oli ilmselt tema ihulise poole ettevalmistus selleks, et jou, nüüd hakkan mehekehaks kujunema.
Seejärel läks ta NII ILUSAKS. Tekkinud mehekeha, neid väljajoonistunud lihaseid, soonilisi käsivarsi, laiu õlgu ma imetlen täiesti toorelt ja mingi pidurita. 
Ja imetlen.
Ja imetlen. 
Phmt "on muuga, kuidas on, aga vähemalt on mu lapsed sitaks kaunid!" 
Kui ilus Tütarlaps on, ma vist ei pea rääkima. Tema lubab endast pilte teha ja üles panna, nii et pikaajalisemad jälgijad teavad. Teistele: suvaline endel:

Jaa, mul on iluga ebaterve suhe, miks te küsite?

Samas ma ei tunneta seda ebatervena. Mu jaoks lihtsalt "nojah, nii on". 
Ilu on midagi, millest ma hoolin.
Ei tohiks? Ei ole ilus mõelda, et ilu on tähtis? On paha, madal ja patune?
Sitt lugu. Ma olen, mis ma olen.

Kui ma tegin sildi-lipiku kastile "7 surmapattu", ma ei olnud päriselt valmis selleks, et phmt kasutan seda ainult vihast või edevusest rääkimiseks. Kadedus ja ahnus ei ole mu elus kuidagi olulised, laiskust ma ei pidanud väga patuks (kuigi arvasin end laisk olevat, hahahahaa, huhuhuhuu), uhkust ei pidanud samuti patuks, vaid olin uhke, et ma uhke olen ja iha - no kuulge! Kui vähegi iha endast üles kütta õnnestub, on see ju hea asi? 
Jah, ma olen ka veendumusel, et naised on keskmiselt iharamad kui mehed. 
Ehk minu jaoks on "no vahel on" vähe, kuigi vbla mõne jaoks on palju ja ma tundungi kellelegi õudse seksmaniakina. 
Ei, mulle meeldib seks küll - aga mägi, millel võideldes surra, on mu jaoks "seks pole eriti tähtis". Söömise, joomise ja uneta ma suren, mis mõttes on seks mingi nendega samaväärne asi?! MisMÕTTES seks kuidagi mastrubeerimisest täiesti eraldiseisev üksus on? Miks seks elusa partneriga PAREM on kui kujuteldava partneriga, kusjuures elusa mehega ma ilmselt ei saa orgasmi, kui asju ette ei kujuta, kujuteldavaga vahel väga harva EI saa? (Pärast AD-ga lõpetamist, tähendab.)

Vbla peaksin midagi ette võtma selle lipikuga oma postide all?
Hmm. 
No mitte veel. Ei eruta piisavalt.

Ääääää

On nõme, aga mitte minu kohta nõme, vaid üldisel, normaalsel taustal nõme. Minu kohta on täitsa talutav. 
Mitte et ma ikkagi ei sooviks, et juhtuks midagi head ja ei oleks nõme. Sest nõme olemine on nagu peavalu - kui miski asja ümber ei pööra, läheb aina halvemaks ja halvemaks ja ma ei saa ise ka enam aru, millal on päriselt halb, sest no kogu aeg on vaja end kokku võtta ning üritada tasakaalus püsida. 

Ma ei tea ka, mis peaks juhtuma. Mõni võiks mu romaani läbi lugeda ja "whoa, päris krdi heaks läks" öelda? (Ei, ma tegelt tahan, et nad ausad oleks ja ütleks, mis päriselt tunnevad. Lihtsalt see võiks olla "whoa, päris krdi heaks läks!") K võiks mitte lihtsalt ühendust võtta (seda ta on teinud, õnneks mitte väga palju kordi), vaid öelda "ma mõtlesin järgi, sa oled mu absoluutne lemmik, ole minu naine". Poeglaps võiks ISE pakkuda: "Kuule, ma lähen koeraga õue praegu, sa ei pea," ja jätkata omal algatusel särgikaenlaaluse nõelumist (eile sai enamus tehtud, aga osa mitte. Ma ei käi rohkem peale: tema särk, kui talle sedasi kanda sobib, kandku).  
Ilmselt mu meeleolu ei tõstaks, kui Totoro seekord rohkem karva ei ajaks. Aga mu meeleolu vähemalt ei langeks selle peale, et furmineerin teda kui korralikult tahes, ikka on karvapuntrad - mitte küll eriti suured - põrandal ja voodilina nii karvane, nii karvane.

Vbla peaks elektriku kutsuma - Poeglaps lõi umbes kuu aja eest ketšupipudelit hooga raputades puruks köögi lambikupli ja tuli selles lambis ka enam ei põle. Jaa, ka peale pirni vahetamist mitte.
Aga samas - kubu küljes olev valgusti valgustab kööki üsna piisavalt. 
Kas ma tahan tegeleda?
Vist ei.

Arvuti peaks puhastusse viima - tolmu täisolemise tunnused. Otsustasin, et viin selleks ajaks, kui Poeglaps folgil ja tema arvuti nagunii minu käsutuses. 

Rohkem ei ole isegi mingeid peaks-võiks asju. Jutu saatsin testlugeda, vbla tuleb mingi tagasiside varsti, vbla ei tule. Eks ma nokitsen ise edasi niiehknii. Augustini ei ole just kohutavalt palju aega.
Kõik muu on juba puhas "midagi võiks heaks minna, tegutse selle heaks" ehk "äkki peaks jälle kokku panema luulekogu käsikirja ja sellega erinevaid kirjastusi pommitama" ja "aga kui ma praegu õue lähen, paistab mulle päike peale, saan pruunimaks ja ilusamaks" ja "ääää, miks mul peab nii halb olema, kui kõik ometigi hästi on???"
Kõik, mis on hästi, on juba tehtud, ma ei lähe kunagi nooreks ja lootusrikkaks enam. Mis krdi "pruunimaks ja ilusamaks", kas ilu on mind iial õnnelikumaks teinud, kas mu usk, et see on kuidagi seotud õnneliku armueluga, on natukenegi mingi isikliku kogemuse põhjusega või puhtalt "ühiskondlikult nii arvatakse"? Kas on üldse VÕIMALIK minusugsel demiseksuaalil mingit õnneliku armastust leida, kui mul pole isegi ühtegi head vallalist meessoost sõpra?

Ok, ÜKS asi on hästi. Netflixi "Sandman" linastub juba 5. augustil, nii et MIDAGI vähemalt oodata on. 

Raamatune-kirjandusene

Ilm ei ole veel nii palav, et ainult A-had kuulata, aga olen Pet Shop Boysi peal. 
See on veidi jahedama ilma muusika kui päris tappev kuumus, aga ikkagi selgelt suve oma. 
Weather Station sobib ka, aga mulle meeldib hetkel see magusvalus nostalgia, mida Pet Shop siis-olid-veel-enam-vähem-Boys pakub. 
Tunne on kuidagi habras, aga mitte päriselt halb. Vähemalt kui mulle meelde tuli, et olen warrior. 
Kohe läks paremaks =) 

Hästi naljakas - noh, mitte hästi naljakas, aga oluliselt kummaline - kuidas üldise meeleoluga seoses muutuvad mu tunded selle jutu suhtes, mida kirjutan.

Haprus suurem = see ei tule nii hea lugu, kui võiks, aga isegi sellisena on ta juba kaugelt liiga imelik, et Eesti ulmeskeenel midagi muud kui "järjekordne Meres" pälvida. Raha ei saa, kuulsaks ei saa, kiita ei saa - aga teistmoodi kirjutada ma KA ei saa, sest kui ma iseendale meeldivat lugu ei tee, ei tasu ju üldse teha. Ja samas paremini ei oska. Mu elu on mõttetu. Ja teistmoodi ka ei saa. Mul ei ole (kuna nagunii midagi ei saa) motti lugu eriti heaks teha, aga ega ma ei oskaks ju samuti. 
Oh-kus-ma-jään.
Ja see romaan on selgelt liiga imelik, et Eestile sobida. Meie keelt ei oska nii palju imelikke, et see ära tasuks.
Ja keegi ei armasta mind. Olgu, keegid armastavad, aga keegi ei mõista mind!

Enesekindlus suurem = tegelt tuleb see lugu nagunii hea. See juba ON täitsa hea, ja ma teen paremaks. Vbla mitte päris PÄRIS imeliseks, aga mitte mitte midagi, mille pärast veits häbi oleks. [Pisut halvema enesetundega meenutan jubedusega lugu "Nahk", mis on mõnegi ulmiku, kusjuures mitte lolli ulmiku, arust mu parim. Ma tegin selle looga õelat nalja "naistel on lubatud kirjutada ilusatest naistest ja arrrrrrrrrmastusest, siis rahvale meeldib," aga ma ei olnud valmis selleks, et rahvale TÕESTI meeldib.]
Ilmselt tuleb sissejuhatav teoreetiline osa teha tükkideks ja muu teksti vahele lükkida, rohkem keskkonnakirjeldusi kirjutada, aga ära üle pinguta oma muutmistega, naine! Lugu on terviklik, lugu ON ja ta on päris - originaalne. Ideega, mida ei ole 389 korda juba loetud.
Mina isiklikult pole kordagi lugenud.
Aga see romaan - jah, ilmselt liiga imelik, et Eestile sobida. Meie keelt ei oska nii palju imelikke, et see ära tasuks.

Millega lõdvapoolses seoses: Lihtsatele valikutele tuli veel üks tagasiside.
Kuna ma kirjutan Loteriis ja see vend, kes Loteriid peab, peab ühtlasi ka fb-s Raamatusirvija lehte, mis jagab raamatuarvustusi eri blogides, nägin seal jagatuna ja tean.
Muidu oma nime koos teose nimega guugeldamise lõpetasin ammu ära, sest mult pole midagi uut igavik otsa ilmunud. Ja pole üldse lõbus end guugeldada, kui ühtegi uut vastukaja jälle pole. Vastukajad aga ilmuvad, kui midagi avaldada ka, dohh.
Kuigi, võin rahulolevalt öelda, Goodreadsist on näha, et inimesed (need selle raamatu ÕIGED lugejad, mitte ulmekogukond) on "Kuigi sa proovid olla hea" tasapisi avastanud ja neile tõesti meeldib.
Nagu - jai! Ootasin ja ootasin ja kuigi kuulsaks ei saanud, armastust tuli.
Ja sellest mulle väga piisab. 

Ach, ja kuna ma siin juba kirjanduslikke linke jagan, siis tõlkisin vahepeal ühe loo. Autor on küll kreeklane, ent ta on tõlke inglise keelde heaks kiitnud ja mina tõlkisin inglise keelest. Kristjan Sander, Algernoni peatoimetaja, toimetas selle üle ja paaris kohas parandas oluliselt - ma ikka päris oivaliselt inglise keelt ei oska. Sain valesti aru. Ent see lugu on MARU hea. Siuke, et oleksin uhke, kui ise selle kirjutanud oleksin.
Nii et siin on link ja soovitan lugeda.

Ja veel kirjanduse joone pealt: käisin kaltsukas (sest poja särgid on praktiliselt kõik erineval määral augulised, teate neid pisikesi auke, mis T-särkidesse tulevad?) ja kui ma JUBA seal olin, võtsin ka raamatu. 1.50. Kate Atkinson (sest Kate Atkinson on üks mu lemmikkirjanikke), "Emotionally Weird". 
See on hea raamat, võin kohe öelda (esimese viie lehekülje järel oli vesiselge), aga jälle: ma tegelt ei oska väga inglise keelt. Läheb päris palju aega, et jälle ning jälle lüüa guuglisse "mingisõna meaning". Ehk kui inimene kasutab keelt tundlikumalt kui keskmine juutuuber või fänfiktsioonide kirjutaja, ma ikka olengi veidi tölp. Ei saa aru.
"Conunudrums"? "Gales"? "Elvers"? "Stushie"? "Hew"? "Dottled"? Ja nii edasi. 
Ma ei teadnud isegi täpselt, mida "innuendo" tähendab.
Enamik neid võõraid sõnu ei ole hädavajalikud, et tekstist aru saada, aga ma tahan ju NAUTIDA. 
Nii et loen aeglaselt, kuna harin end samas =)

Kordamine tõesti ei ole tarkuse ema - või midagi

Lugesin üht väljamaal elavat ATH-ga inimest.
Kui täpsem olla, lugesin üht väljamaal elavat ATH-ga inimest, kes jagas ühe teise väljamaal elava ATH-omadusega inimese kirjutatut. Mulle meeldib täpne olla.  
Ta oli hämmastunud, et normaalsetel inimestel tekib "harjumus" midagi teha ja siis nad teevad seda mõtlemata ja mida kuradit?! 
Eks ole, see on minu jaoks ka täiesti veider kujutleda.
Ei üldse saa aru, kuidas midagi mitu korda tehes saab "harjumus" tekkida. Teha mitu korda vastikut asja tekitab ju vastupidise efekti? Ma tean juba ette, et see on halb ja ei taha enam ÜLDSE seda teha?
Millegi pidev tegemine ei mõjuta tegevuse meeldivust muul moel, kui et ilmselt olen ma kolmekümnendat korda sama asja tehes veidi osavam kui esimesel korral ja asi ei nõua mult enam õppimist.
Uute asjade õppimine on keeruline. 
Vt nt, kuidas väga väga naine siiamaani ei suuda nutitelefoni muuks kasutada kui vahel oma poja omaga piltide tegemiseks.
Olgu, äratuse kinnipaneku õppisin ka ära, enne kui Poeglaps hakkas oma telefoni voodi kõrval hoidma. 
Aga no kui õppimine on juba tehtud, tegevus aga ikka ebameeldiv, pole kordamisest natukenegi abi. Sest kordamine ei päästa asjale mõtlemisest ometi! Ma mõtlen kogu aeg!!!

Hakkasin niisiis mõtlema (jap, meelega see sõnastus), kas ma pean praegu end sundima trenni tegema ja sain peaaegu kohe kätte, et võti ei ole asja palju kordi teha. Kordamine oma käitumise reguleerimiseks on mõttetu teguviis, ei tasu. Võti aga ON, et mul peab pärast parem olla olema kui enne.
Seepärast ei suutnud ma tekitada trenniharjumust, kui end regulaarselt üle pingutasin, valus, paha, hingeldan, pea käib ringi, vahel iiveldab, võeh jne.
Kui piisavalt pingutada, läheb kergemaks? Jaa, läheb küll. Saab rohkem teha, enne kui oluliselt vastik hakkab.
Ma ei harjunud, kuid tahtejõud muutus teraseseks. 
Aga kui ma teen sedasi, nagu nüüd teen, trenniühikud päeva peale laiali jagatud "kui tuleb meelde, teen ühe seeria", ongi "harjumus". Sest nii nagu praegu treenin, on see otseselt mõnus.
Ehk ma õpetasin endale selgeks, et teha mõned seeriakesed iga päev, joosta kilomeetrike hommikul ja veel pool õhtul, tantsida, kui tuju tuleb, teha ülaseljaharjutusi, kui arvutiga mängimisest selg kange, on MÕNUS. Õpetasin endale selgeks, et teen ja pärast on parem olla. Ja siis on kerge teha, sest ma tean, mille jaoks. 
Et parem olla oleks! 
Tegevusel peab mul enesetunde jaoks positiivne mõju olema. Sellega õpetan endale asja järjepideva tegemise selgeks. MITTE kordamiste ega rutiini loomise vmsega. 
Oot, teistel on teistmoodi v?
PÄRISELT ongi? Mitte et "kultuuriliselt on kombeks nõnda uskuda ja see on ajakirjades-artiklites kirjas ju"?!
Ma ei tea ... usun siis, kui keegi usaldusväärne (kellest ma tean, et ta ei jookse iga ajakirjajutu peale, keel ripakil, tõde kuulutama) ütleb, et temal küll on.

Mul ei ole iial olnud vaja õpetada end vett jooma, sest see on mulle alati mõnus olnud. Hambapesu jätab suhu meeldiva puhta tunde - aga samas loobusin juba väga ammu ideest "hambad on pestud, enam täna süüa ei tohi" ja hommikusest hambapesust praktiliselt kohe, kui ma enam hommikuti klientide või patsientidega ei kohtunud, sest no milleks? Mul ei tule paremat puhast tunnet suhu hommikul, kui toidujäägid pole veel hambaid imelikuks teinudki! Ei hakka hea, niisiis ei tee. 
Muide, hambaarsti juures pole midagi muutunud, hambad lagunevad endises tempos - ehk siis väga aeglaselt. Üks väike auk aasta, vbla kahe jooksul. (Hambaarst ütleb "väike" - ega ma ise ju tea.)

Suitsetamine on hästi naljakas harjumus. Ehk siis ma vahepeal jälle võtsin päevast kogust maha (ei mäletagi, miks) ja kui esimene päev vastu pidada, kadus kohe ära ka huvi teha rohkem kui kaks sigaretti päevas. Täna võin kolm teha? Nooh ... no vaatab, kas tahangi.
Miski sees ei kiskunud.
AGA. Kuna mul ei ole mitte mingit motti maha jätta ja ma ei suuda praegu isegi välja mõelda muud põjust oma vähesuitsetamisele kui "olen kuidagi palju suitsetama hakanud, vaatan, kas saan ka vähem", tuli konkreetne: "Eriti ei taha. Aga ma võin! No teen. Äkki on tore?!"
Sest vahel on suitsetamine tore olnud. 

Ma teen tegevusi, millel on mingi positiivne tunnetatav järelmõju.
Kui ei ole, vat siis on raske. RÄMEraske. 
Ei, ei ole "rutiin on tekkinud, harjumuse jõud juhib tegema". On "iga kord, absoluutselt iga kord pean end teadlikult sundima". 

Nüüd, viimase 6 aastaga, olen endale kokku pannud elu, kus ma praktiliselt üldse ei tee asju, mis toredad pole. 
JA NII PALJU KERGEM ON ELADA!!!!

P.S. Ma ei saa ikka üle sellest, et "sa oled huvitav inimene," on osade inimeste arust adekvaatne vastus küsimusele: "Miks sa minuga suhtled?"
Olen otsustanud edaspidi asjad hästi puust ja punaseks teha ja küsida: "Mida sina saad minuga suhtlemisest? Mis tuntav kasu sel on?"
See peaks ikka arusaadavaks osutuma ja ei tule vastuseks: "Sa oled huvitav inimene."

Teist aastat järjest estconi asemel sel sünnipäevaüritusel

Olin seal peol kõige vanem inimene. 
Nagu päriselt. 
See tegi mu täiega rõõmsaks. 
Ometi kord oli päriselt arvudes ka tuvastatav, kuidas olen Kõige Elukogenum ja Kõige Elutargem ja boonusena MUIDUGI kõige veidram ja kõige väärakam. 

Inimesed olid päris krdi lahedad.
See tähendab, et need, kes mulle kõige vähem meeldivad, on tasemel: "No ta mu absoluutne lemmik pole".
Mina meeldin neile ka päris hästi. Eks mõne leiab, kelle absoluutne lemmik ma just pole, ent mõned on alati minu vastu nii armsad, mina nende vastu samuti ja joonistan õhku suure südame. 
Maailm ei saa ju päris mäda olla, kui sellised siin elavad?!

Mitte et ma ei oleks nüüd sitaks väsinud, mitte et mul ei oleks ära kulunud pool karpi sumatriptaani, mitte et pooled väikesed lihased tantsimisest ei valutaks. Kaelas miski ja ülaseljas teine miski, kaenlaalustes midagi ja käe hooga sirgulükkamise mingid väikesed lihased samuti.
Krt, vana inimene ju! Muidugi on kondid haiged jne.
Kuigi mu poeg, kes on 15, kurtis hoopis, et tema kondid valutavad. Ta magas nimelt minu ära olles loomade lohutamiseks minu voodis, kus pole kattemadratsit, ja ei toonud isegi oma patju, vaid ajas läbi minu madalaga.
Pärast kirus oma taipamatust. 
Ja valusat keret.

Kusjuures ma tantsisin enamasti üksinda. Siis vahel kahekesi, vahel kolmekesi ja hiilgeaegadel viiiekesi. Kui viimaks palju inimesi tantsumajja tuli, kaebasid mitu tükki korduvalt, et nii jahe on, soojendajad lülitati sisse, klaasuksed, mille mina lahti kiskusin, pandi uuesti kinni, ja kuna minul jooksis selleks ajaks higi igalt poolt, kaasa arvatud kõrvataguseid mööda, läksin lihtsalt minema.
Sest noh.
Enda eest hoolitsemine on tähtis. Ja üldse, minusugused nõdrad vanainimesed võivadki kahe paiku magama minna. Jah, noored veavad vabalt neljani, mõned ka kuueni välja, aga ega ma ometi mingi lapsuke enam ole!

Lisaks mängisin ohtralt Dixitit, viimased korrad võitsin, sest tegin endale selgeks, kuidas inimesed mõtlevad, jõin kahe õhtu peale neli väikest pudelit siidrit ja käisin kaks korda ujumas.
Nii vähe, sest selle järve kaldaosa oli veetaimi täis kasvanud ja viimaks vabasse vette jõudmine võttis palju aega ja eriti palju vaeva. 

Üldiselt: hea pidu.
Kuigi mul tekib tasakesi tunne, et järgmisel aastal peaksin estconi väisama, isegi kui see JÄLLE samal ajal on kui kolmiksünnipäev. Sest muidu ei osta mu raamatuid enam keegi ja selleks ajaks on vähemalt üks uus ju ikka väljas.

Krt, aga kahju oleks küll, kui sedasi läheks =(

Mina kui vana inimene vaimustusin oma üksildase tantsuseti algupoolel eriti sellest loost. Ise ka üllatusin, kui kiirelt liikuda suudan!

Muide, loomulikult olin ma peol ainus geront, kes suitsetas. Enamik pole seda iial teinud, kui mõni on, jättis ammu maha.
Mina isegi ei veibi, ma suitsetan päris vanakooli tervisetapjaid. 
Nii tore on täiega valesti teha =) 

Mõnede arust on SEE julgus

Otsustasin taas juuksed kuskile õlgadeni kasvatada ning oma valgejuukselise soenguosa sellega seoses tagasi pruuniks värvida. Aga - värvida kohe pruuniks tundus räme raiskamine. Vaadake, ma ei ole kunagi ühtegi eredat värvi pähe saanud, sest "aga enne peab ju blondeerima!" ja no nii palju vaeva nägema, et KAKS kihti värvi järgemööda pähe kanda ja mõlema järel pool igavikku oodata, et korralikult mõjuks, ma polnud nõus. 
Nüüd aga on blond täiesti tasuta peas.
Ja supermarketist saab osta eredat kergvärvi!
Pff, muidugi teen ära. Ainus küsimus: mis värv?

Lilla tundus parim, aga et tulem on eredas valguses rohkem fuksiaroosa kui lilla, on lisaboonus! 
Oleks fuksia valikus olnud, oleksin nagunii selle võtnud.
Tõsi, varjus on lilla ikka lilla. Aga ma ei kurda: ka lilla on tore. 

Kuigi pärast esimest värvimiskorda nägi asi kuidagi juba-luitunud välja. Osad valged juuksed olidki valgeks jäänud ja see jättis mulje, nagu oleks värv triibuti maha kulunud. 
Halb.
Nii et ostsin teise paki kergvärvi veel. Kui olen nagunii peast lilla ainult paar nädalat, tahan vähemalt rõkkavalt plastmassiselt erelilla olla seni! 
Fb-lastele tundub see imagomuutus meeldivat. Ilmselt mängib kaasa ka suht lavalik meik. Palju laikisid.
Aga no ma siia panen ka mõned pildid, sest äkki kõik ikka ei näinud sealt juba ja fb-s tegelt on hoopis üks neljas foto ja siin pole jälle videot ja mis iganes vabandused =P

Unenägudest

Oeh. 
Need realistlik-leebed unenäod kaotatud armastustest ei ole otse halvad, eks ole. Aga jätavad väga spetsiifilise maigu päevaks.
Eile nägin K-d. Mitmel korral, aga kõige tugevamalt jäi meelde, kuidas me olime (küll täiesti riides) ühes voodis, kallistasime ja liibusime, tal läks kõvaks - ja siis ta tegi mulle paar paid ja läks minema. Ühegi seletuseta. 
Ma ei tea, kas peaks kuidagi aitama, et ta näol oli leebe nukruse ilme.

Täna nägin Rongimeest. Ta elas oma uue naisega (naine on päris, tal fb-s on vahel pildid temaga, kuigi vähe) mu lapsepõlvekodus, kus mina ammu enam mitte, ja ma olin neil külas. Unenäo lõpus läksin tõsisemale toonile, kui naine parasjagu toast välja midagi tegema oli läinud.
"Kuidas tundub ..."
Rongimees oli veidi närvis ja vastas kohe, et jah, jah, kuigi ma polnud veel küsimust esitanudki. 
Ma ei lasknud end segada.
"Kuidas tundub elada rohkem minu elu, kui mina ise juba palju aastaid?"
Rongimees naeris. Võimalik, et kergendatult: "No me koristame juba poole vähem kui varem!"

Tunduvad väga realistlikud reaktsioonid ja käitumine. 
Minu unenägude needus. Ühtlasi on mu uned selgelt toetamas teooriat: "Me näeme unes stsenaariume, mille me aju meile ette söödab kui reaalselt võimaliku sündmuste käigu, et olla valmis juhuks, kui see päriselt juhtub."
Mhmh. 
Kuigi mul ei oleks midagi selle vastu, et vahel päris inimesi unes palju toredamalt käitumas näha, kui nad seda päriselt teeks, seksi, mis on hea, mitte et alati läheb miski viltu, üldse millegi õnnestumisi ilma agade, nojahide ja leppimistega. 

Nagu - kui noorem olin, nägid unesid lendamiste, kaklemiste, mootorrattaga sõitmiste, mõõgavõitluste ja võlumisega. 
Nüüd on ainult võlumine alles ja seda tuleb ka üsna harva ette. 

Enamasti ... enamasti ma ei teagi, mida unes nägin.
Meelde jääb tunne ja mõned detailid päris lõpust. 
Üleeile ärkasin selle peale, et Poeglaps lõi oma toa ukse üsna häälekalt  lahti, mina avasin silmad ning rääkisin kohe talle viimased detailid oma unenäost. Sealt, mille seest ta mu üles äratas. 
Olin saanud kätte tema tunnistuse 9. klassi järel. Pabertunnistuse, aga mitte selle piduliku põhikooli lõpetamise oma, vaid tavalise valge klassitunnistuse. Sinna oli tema õpetaja kirjutanud punase pastakaga (ja millegipärast minu algkooliõpetaja käekirjas): "Polegi kõige hullem! Su tulevane elu kindlasti pole halb!" ja hinnete taha: "Kõik olid väga tublid! Noh, ma teadsin seda."
Poeglaps naeris. "Oleks lahe, kui olekski siuke õpetaja!"
Et "Kõik olid väga tublid" käis kõigi klassi õpilaste kohta, oli unenäos väga selge.
Poeglapsele oli see ka ärkvelmaailmas selge. Ma ei tea, kuidas.

Aga no ikkagi. Ma võiks vähemalt unes näha, kuidas kõik õnnestub, mitte: "Polegi kõige hullem."

Raisk, raisk, RAISK

Võiks juba läbi saada.
Ühest küljest: haigustunnuseid on tibanatuke. Mu haigus tähendab vaevumärgatavat kurguvalu, natuke sagedasemat nuuskamist, seni kõrgeimaks palavikunäiduks kerkinud 37.1-t - ja kohutavat, kohutavat, jubedat, hirmsat vaimset valu. 
Päevi.
See on kestnud päevi. Peaaegu nädala.
Kaua võib?!

Muidu, kas ma olen kirjutanud, kuidas väide "eeldused on kannatuste sisu, ära eelda, võta, nagu on, ja sul on rõõmus" on jama? 
Kuhugi olen kirjutanud. Aga see võis vabalt kellegi kommentaarium olla. Erakiri vist mitte, ma ei kirjuta just palju erakirju, aga isegi kui kuhugi postitusse kirjutasin, eks ma kirjutan veel.
Selgelt ja pulkadeks, sest nii põhjalikult ma nüüd küll varem pole.

Mulle on seda "eeldada ei tohi" nii palju öeldud - olgu, enamasti kirjutatud - olen lugenud seda siit ja sealt ja kahekümnendast kohast, zen ja esoteerika ja eneseabi, et ma vahepeal paar aastat isegi uskusin seda ja üritasin mitte eeldada.
Et noh - ma tahtsin täna randa minna, aga sajab, pettumus. Ei peaks ju olema pettumust? Hoopis tervem oleks mõelda: "Nii on!" ja teha muid asju, eks?
Mis on tõsi ja seepärast ma ka uskusin. 
Selline lühikeses perspektiivis mitte-eeldamine, vaid hetkes elamine on täiega pädev.

Ainult.
Selle "Nii on"-tõdemuse sees ja all ja peal ja igal pool PEAB olema eeldus, et alati ei saja. PEAB eeldama, et vahel paistab päike, vahel sajab hoopis lund, vahel on pilvine jne. Sest kui võtta: "Nii on" eelduseta, et kõik muutub, tuleb "nii on": igavesti sajab, saaki ei saa, sest see mädaneb vihmavalinguis, käime vihmavarjudega, kuni käimise asemel on vaja juba paatidega sõita, ja hinnad tõusevad, sest viljaikaldus, ja siis veel ja veel ja veel ja phmt aasta pärast on pooled meist juba nälga surnud.
Nii on. Mis teha.
Ära eelda, et läheb halvasti ka, kuigi hetkel on halvasti? Ära eelda üldse?
Oh, te süütud suveaja lapsed ...
Kui ei ole eeldust, et kõik muutub, kui ei ole lootust, et küllap vahepeal läheb ka hästi, on valu tappev ja igavene. Nii on, et ma ei taha mitte midagi, nii on, et mul on HALB, nii on, et elu on kannatus ja vaev - MIKS seda taluda, MIKS ma pean seda taluma, MIKS ma pean elama?!?! 
Kui puudub eeldus, et kunagi läheb vbla paremaks, pole mitte mingit põhjust edasi kesta. 
Võtame konkreetse näite. Kunagi 2015 või nii saatsin "Lihtsad valikud" Tänapäeva romaanivõistlusele ja ei saanud sealt midagi. Aasta või kaks hiljem Kirjanike Liidu omalt sain, aga KUI ahastuses ja morn oli pärast Tänapäeva tulemuste teatamist, on raudselt mäletamist väärt.
Aga mitte eeldus "lootsin, et saan romaanivõistlusel märgatud, aga ei saanud" ei põhjustanud neid kannatusi. Kohutav oli hoopis tunne: "Ma olen mõttetu naine, kes ei suuda isegi hästi kirjutada, ja seda ma ometi loen oma suurimaks oskuseks - olen TÄIESTI mõttetu!"
Mitte eeldus, et läheb hästi, ei tekita kannatusi, kui ei lähe, vaid eeldus, et vahel võib ka hästi minna, on üldse mingisugusegi eksisteerimise mõte.
Et ma ei ole mõttetu olend, isegi kui mind ei hinnata kuskil žüriis, vaid tegelt olen oivaline ja küll keegi kunagi märkab seda, on üldse olemasolemise õigustus. Ja kui keegi märkab, ma rõõmustan selle üle ja hormoonilaks ja vähemalt veidi aega on hea.
Et peaks nautima seda, et kõht on täis ja katus pea kohal ja lapsel pole surmahaigust, tühja sellest romaanivõistlusel põrumisest?

Nii saab teha ainult õnnelike hormoonidega inimene. 
Mina ... ei saa. 
Ma ei saaaaa nautida seda, mis on, kui mu keha parajasti ei naudi mitte midagi. 
Endalõikumine pole mulle imponeerinud, aga kui praegu end vaatan, minevikust olevikku, mis mulle meeldib, siis ... jaaah, vihmavalingute käes on mulle meeldinud algkoolieast saati.
Külm vesi raputab elu sisse, selle järel on paar tundi hea.
Hm. Vbla peaks ikka ujuma minema - jah, mhmh, haigus ON ebameeldiv, aga kiire Paremolla oleks praegu nii tore. 

Ma ei saa nautida seda, et mul on kõht täis ja katus pea kohal ja lapsed pole surmahaiged, sest no ma ei naudi mitte midagi! Mu ainus emotsioon praegusel taustal oleks hormoonide väge adumata: "Kõik on hästi ja mul on ikka nii rõve olla. Ma arvan, ma olengi viga maailmas, kannatan täiesti põhjuseta, mind ei ole maailma vaja, teen selle aint õnnetumaks."

Kui lootust - eeldusi - ei ole, ei olegi midagi.
Siis võib kohe maha surra.

Mul on hetkel lootus, et haigus läheb lõpuks üle ja elu muutub taas talutavaks.
Tuleb ainult seni vastu pidada.

Aga hetkel ajavad ka inimesed, kel on vastused: "Mõtle õigemini!" ja "Naudi hetke!" varnast võtta, täiega närvi.
S.t. muidugi on nad aint mälestused, aga neid mälestusi on ... no mitte miljon. Aga 100 kindlasti. Mitte inimestena, vaid kordadena, juhustena. Pigem 300 või isegi 500. 1000? PALJU. 
Raisk, kuidas teeb viha. 
Ma olen valesti, ma peaks teistmoodi olema, ma mõtlen valesti, kui ma ainult õigesti mõtleksin, küll mul oleks hea.

Ma ei. 
Ma lihtsalt ei. 

Raamatutest põhiliselt

Järgmised tagasisidemed testlugejatelt on lootusandvamad. Nad vähemalt ei ole kuskile kinni jäänud, üle lugema pidanud, arusaamatuses vaevelnud, kuigi kõige kaugemal olija teatas end paari päeva eest kolmandiku peal olevat ja üks ütles, et unustas üldse ära, et mingi tekst tuli, ja alustas alles täna.

Nii et miski pole halvasti. 
lihtsalt ... miski pole ka eriti hästi. Pea on raske, maasikad on hapud (Sonata ON parem sort kui Asia!)ja kooslus pannkoogist jäätisest ja maasikatest mitte pooltki nii hea, kui kirjeldades tundub. Halb ei olnud. Aga ...
Homme on Stalkeri-hääletuse viimane päev.
Valikus olevate teoste nimekirjad.

Te ei tea, mis on Stalkeri-hääletus? See on hääletus, mille tulemusteks on Eesti ulmeauhinnad. 
Hääletajaid on igal aastal kuritegelikult vähe. Nii vähe, et teatud moel on auhinda isegi piinlik saada - oi, 21 inimese umbes-täpselt määratluse järgi on minu raamat eelmise aasta parim ulmeromaan Eestis kirjutatute ja ilmunute hulgast? Tervelt KÜMME inimest hääletas mu esikohale? 
Aga no ... midagi see siiski näitab. Mida täpselt, ma kindel pole, aga MIDAGI. 
Võibolla kirjaniku populaarsust ulmeringkondades korda raamatu headust miinus mingi kordaja "liiga hea" eest, kõik see võrdlusena teiste kandidaatide samade näitajatega?

Aga just seepärast, et hääletajaid on jube vähe, üritan igal aastal hääletada. Sest minu häälel on kaalu ja ma tahan selle anda asjadele, mis päriselt ka head!
Eesmärk ei ole läbi lugeda kõike, mis nimekirjades. Esimestel aastatel üritasin vähemalt pooled loetud saada, aga nüüdseks olen nii kaugel, et kolm loetud head asja on piisav. Kui loen asja nimekirjas, mis on halb, pean veel midagi lugema, lihtsalt kolmest loetud nimetusest ei piisa. Aga kolm loetud head asja järgnevusse panna on mulle jõukohane ülesanne ja ma hääletan.
Ainult et tõlkeromaani kategoorias olen sel aastal lugenud kahte head ja ühte halba romaani, nii et mul on neljas pooleli. 
See on raudselt hea, aga ma pean ta tänase ja homsega "Piranesi" kui mitte läbi, siis vähemalt kolmveerandi peale lugema, et aus olla hääletades. 
Ehk siis: pean kogu aeg muudkui lugema!
(Hiljem: loetud, arvustatud, andsin ka lingi oma lühimuljetega. Lisaks tuli meelde, et lugesin ühe täiesti toreda raamatu eelmisel aastal ilmunud tõlkeromaanide seast veel läbi - aga no kui ma ta lihtsalt ära unustasin, hea küll. Jäi punktita, jäi.)

Ja vahepeal kirjutan. Ja siis käin turul ja ostan hapusid maasikaid. 
Oeh. 
Oeh, ma ütlen!

Elada ei ole halb.
Lihtsalt hea ka ei ole. 

Tõusvas joones

Kui mul on nii halb olla ja ma olen nii kuradi väsinud ja inimesed on inimesed ja see on nii halb, kas ma olen siis haige või jaa?
Kurguvalu andis viimase vihje. 

Täpselt 37.

Võibola olen juba tükk aega haige olnud. Aga ei tea ju ka. Võibolla on niisama nõme olla. Kas mul on nõme olla olnud? No muidugi, kuumalaine ju, arvasin, et seepärast. Aga nüüd on juba teist päeva jumala normaalne temperatuur ja üleeile oli ka tegelikult juba vastuvõetav, ja kas on parem? 
Eip. 
HALVEM.
Samas ma ei tea, kas ON halvem. See võib olla puhas psühholoogia: enne mõtlesin: "Oh, niigi hea! Võiks olla palju halvem." Nüüd mõtlen: "Jube halb ikka. Milles asi?" Võibolla tegelt ei ole halvem, niisiis. 
Aga kindel pole.

Aga kuna ma haige olles kipun olema eriliselt tubli, on vähemalt korter korras (no minu standardi järgi), tegin praekartuleid singi ja tilliga, vahetasin linad, kohe lähen pesema ja isegi kirjutasin natuke seda Uut Lugu, milles mul on nii palju öelda ja ma mulisen ülearu ja siis pärast pean veerand teksti lihtsalt ära kustutama. 
Osake mind on: see tuleb täiega hea!
Teine osa mind on: kui inimesed ei usu seda hormoonivärki (ja võrgupäevikust on näha, et paljud ei usu), on see ju triviaalne ja vbla isegi tüütu ja oh, kus ma jään. 

Ja siis ma tahan lihtsalt surra. 
Sest nii kuradi raske on inimestega vaielda teemadel, millelt mina tahaks edasi liikuda, areneda, võtta asju arvesse ning luua uut teadmist - ja selle asemel, et mõtteid kõrgemale, kõrgemale ja kaugemale ja edasi põrgatada, pean ideid avalikkuse ette tuues hoopis vaidlema nendega, kes pole nõus. 
Nagu - mina tahaks areneda, aga selle asemel pean kaitsma oma praegusi positsioone. Jah, päriselt nii on, ei, tõesti ei ole te vanadel ideedel mu jaoks enam elusana võtmise kohta. Saate aru, te näitate mulle topist Tartu Ülikooli zooloogiamuuseumist, ent mul on terve kari elus loomi siin ja nad käituvad teistmoodi, kui te 120 aastat tagasi tapetud ja hoolega uuritud karu, lõvi ja kaelkirjaku topised!
Notsu on imeline. Täispunktid =) Me ei tarvitse alati ühel nõul olla, aga ta ei too kunagi mängu mingeid iidseid ideid, kuidas asjad 50 aastat tagasi arvati olema, ja ignoreeri, palun, oma vahetut kogemust, sest TEGELIKULT on nii.
Tühjagi on. 
Pole koolis teaduse ajalugu õppinud v? On idee, siis leitakse idee, mis klapib paremini, siis leitakse idee, mis klapib PALJU paremini, siis leitakse idee, mis senised arusaamad üldse ümber pöörab, sest neis jäeti arvestamata faktor X, siis tuleb teooria, kuidas kaks lähenemist ühendada, siis tuleb teooria, mis ütleb, et ei, kõik senine on üsna jama, kehtib piiratud tingimustes, aga TEGELIKULT  on hoopis sedasi, ja nii edasi.
Teadus pole valmis isegi sellistel aladel nagu lingvistika või looduskaitse, matemaatikast või, jumalad hoidku, arstiteadusest, astronoomiast või psühholoogiast rääkimata. Ajalooga on vähemalt selge, KUI palju selle tõlgendamine ja uurimine sõltub uurija kultuurikontekstist, aga et sedasi on ka füüsikaga (lihtne näide Newton vs Einstein, eks ole - ma ei tea tegelt füüsikast eriti midagi, aga nii palju ikka), tuleb kõigest hoolimata paljudele üllatusena. 
Ja noh. Inimvaim ja tema uurimine. Polnud väga ammu aeg, kui homoseksuaalsust loeti vaimuhaiguseks, eks ole. Veel hiljutisem on autismi haiguseks tembeldamine. 
Ma isegi ei hakka. Ma ei suuda. ILMNE JU?????????????

Oh, kell saab kohe pool kümme ja meil on viimane pakk piima käsil. Nii et vabandused jne, ma lähen poodi, mitte pesema.

***

Heh, ma olin nii pool kilomeetrit juba maha jooksnud ja endamisi oianud, kuidas olen vist paksuks läinud, niiiii raske - kui meelde tuli, et ahsoo, haige ju. Siis oli kohe loogiline, miks joosta ei jõua.
Lisaks: ma enne vist ikka ei olnud haige. 
Sihukest jõuetust nimelt varem polnud.

Muide, ma olen hakanud koera jalgu pesema, kui ta on vees käinud ja me õuest tuleme. Poeglaps soovitas ja kui ta oli juba kolmandat korda öelnud, et isver, kui sa ise ei viitsi, kutsu mind, võtsin end kokku ja hakkasin viitsima.
Peab poole vähem tolmuimejaga võtma nüüd. Imede ime. 
Esimest korda ta ÜLDSE ei tahtnud dušialusele tulla, võitles elu eest vastu, isegi urises veidi, kui mina kõigest jõust rihma tirisin ja tema üritas mitte tirimisele alluda. Aga ma kutsusin Poeglapse appi, tema lükkas takka, mina tirisin eest, kiitsin ja nunnutasin koera kogu pesemise aja ja pärast sai ta konti. 
Teine kord ta juba enam ei võidelnud ja nüüd tulin õuest, aga unustasin ära, et koera jalgu peaks pesema. Kuigi me käisime ka jõe ääres ja tema jalgupidi vees.
Ta ise tuletas mulle meelde, ronides dušialusele. 
Pesin.  Olid päris mustad. 
Kont ka pärast, ikka ju. Sest ta oli nii tubli!

Jai!

Ja Umbrella Academy on nii tore ikka =) 

Kordus

Sain esimese testlugeja-tagasiside ja kuivõrd ma juba aimasin, et miski on ikka väga valesti, kuna keegi ei ütle midagi, oli see tegelikult kergendav. 
Tehniliselt halb algus, ütles ta. Sa oskad palju paremini!
(Algusest edasi pole jõutud.) 
Lihtsalt halvasti kirjutatud. Mitte sisuliselt halb. 
Nii et - kui te juhulikult olete ka mu testlugeja, siis lohutus: teistegi meelest on algus lihtsalt halvasti kirjutatud. 
Ehk keegi jõuab kunagi edasi ka ...

Muidugi kurvastab see mind. Aga samas, kuna olin valmis ka tagasisideks "ei kõlba üldse lugeda, kellele ma peaksin seal kaasa elama, miks mulle peaks korda minema?" on "nii kohmakas algus, kolm korda lugesin, et üldse aru saada!" siiski hea variant. 
Kuigi nojah - ei välista hilisemat "ei KÕIGELE" ütlemist.

Aga no - kuna ma ei ole väga loll, sain juba aru, et midagi head tulemas ei ole. 
Enamasti, kui inimestel on midagi head öelda, nad ütlevad.

Muudel rinnetel valmistasid nii inimesed kui olud mulle samuti üha pettumusi, aga et K oli ootamatult tore selle kõige sees, olen maailma suhtes ainult natukene pika hambaga. Eks ole, jäätis eksamipinge peale on nii maitsev!
Mul oli hea sisekõnemoment.
Üks asju, mida endale palju aastaid korranud olen, on: "Kellelgi ei ole parem sellest, kui sinul on halb!"
Ütlesin seda endale jälle, et end üleüldisest masendustundest vabastada.
Üürike mõttepaus.
"Tähendab, peale sinu enda."
See polnud päris valgustus, eks ole, sest olen sel teemal juba hirmus palju valgustunud. 
Ent mingi taasmõistmine ikka. Sellepärast kõik need enesesaboteerimised. 
Mul on hea, kui mul on halb. 
Või õigemini, kui on võimalik, et läheb halvasti. 
Kui öösel suitsu tegemas käin, ma sageli ei võta maja välisukse võtit kaasa. Panen ukse ettevaatlikult kinni, nii et sneprisse ei löö, ja siis on IGA KORD, kui hiljem võtmeta sisse saan, jälle rõõm ja jäätis. 
Samas talvel, külmakraadidega, on ukse mõõdud pisut pisemad ja vahel läheb ta sneprisse kõigest ettevaatusest jms hoolimata. Vahel päris kohe (ümmarguselt 10 külmakraadi on piiriks), vahel tundub, et jääb lahti, aga libiseb nelja minuti pärast ikkagi kinni. 
Siis võtsin küll võtmed kaasa. Sest rõõm ust võtmega avada on siiski ka asi, kui alternatiiviks pole isegi poja uksekellaga ärritamine, vaid teda pole ka kodus ja tuleb naabrite uksekella helistada kell 1 öösel. Brrrrrr seda küll ei tahaks. Võtan võtmed.

Ehk phmt on mul jälle hea, sest mul on halb. Midagi hästi, midagi halvasti, siis on õige. 

Üle- või siis ka mitte üle -mõtlemine

DISCLAIMER: lihtsalt mõtisklemine, ei aru ega otsa!

Sissejuhatuseks mõtisklen ilma üle - mitte võtmes "jube palav on" ega "kliimasoojenemine on reaalsus", vaid "jälle töötab mõistus ja tundeaparaat teistmoodi". 
Tegelikult ei ole isegi hirmus halb - konditsioneer on imeline asi, jääkohv ka tore ja iga kord, kui vaja välja minna (koeraga või suitsule), teen pea kraani all märjaks ja peaaegu kombes. Aga on äääääärmiselt vatine tunne - ükski emotsioon või tõsiasi ei tule otse minuni läbi, enne on puhver. 
Kusjuures kui juuksed on märjad, on puhver väiksem. 
Kuumus teeb kõik kuidagi kaugeks ja ebamääraseks. 
Pea ei käi ringi, aga kõik koordinatsiooni nõudvad liigutused on topeltrasked.

Kui noor olin, lugesin raamatut "Kantileen Leibowitzile".
Ausalt, pole meeles, mis see põhisündmustik seal oli. Midagi-midagi, kristlik eetika. 
Aga mulle jäi kohutavalt meelde ja siiamaani on meeles, kuidas mingi häda (tuumaplahvatus? Tõesti ei mäleta) tagajärjel oli maal palju ravimatult haigeid kohutavalt kannatavaid inimesi ja ringi liikusid mingid riigi saadetud tüübid, kes phmt tegid kiiret valutut eutanaasiat, kui neile selleks soovi avaldati, ja kui inimesed ei saanud ise soovi avaldada, piisas lähedaste sooviavaldusest. 
Ja siis reisis ringi ka too Leibowitz? (või ma vähemalt mäletan, et oli tema, raamatutuvustust lugedes paistab keegi vend Francis hoopis aktiivne tegelane olema), kes oli preester või midagi sinnakanti, ja veenis inimesi ümber. Et ei tohi surra tahta, see on jumala otsus ja kui Ta leiab, et võite veel kannatada, siis võitegi. 
Ta pidas dialoogi ühe emaga, kel oli see kohutavalt arutult kannatav väikelaps, ja ema ütles midagi sellist, et laps ise ei jaga ööd ega mütsi, ta pole kunagi tundnudki midagi peale valu, aga temal endal on kohutav seda vaadata. 
Too Leibowitz võttis sellest kinni ja rääkis emale, kuidas kui laps midagi ei taipa, see on ju tema ise, kes ei taha neid kannatusi vaadata, ta tahab lapse tappa, et iseennast säästa. 
Ja naine vähemalt esialgu mõtles ringi.

Ma jälestasin seda raamatut juba toona, aga nüüd veel rohkem. Toona, sest Leibowitz ei toonud ju mingeid sisulisi argumente, lihtsalt demagoogitses sõnade najal, mida meeleheites inimene talle ütles. Ja et naine seepeale - vähemalt lühikeses perspektiivis - ümber mõtles, oli esitatud kui HEA asi.
Leibowitz oli positiivne kangelane, et selge oleks, ja tema usk samuti tore ja tähtis.
Ma pole kindel, aga võimalik, et romaani süžee oli: ta tegi läbi mingi "saan ka selle haiguse külge ja kannatan, nagu teistele nõu andsin teha, ja saan eriti valgeks valgustatuks".
Aga pole kindel. 
Igatahes, lisaks oma vanale vaenule teemal: "Ta demagoogitseb ju!" on mul nüüd ka pretensioon idee vastu, et on halb, kui inimene lisaks teise piinast päästmisele ka ise sellest kergenduse saab. Et kui sinul hakkab mingi teo tagajärjel parem, on see tegelt halb tegu, sest sinul endal peab olema kogu aeg halb, su asi on lihtsalt ära kannatada!

Kuradi ... ärakannatamisreligioon!
Ma arvan, see ongi VÕTI. "Kannatage ära, jumal ei annaks teile kannatusi, mida te kanda ei suuda!"

Ehk: hakkasin mõtlema sellele, kuida sina ei pea mitte tapma, sina ei pea otsustama inimese elu ja surma üle.
Hästi lihtne oleks tuua argumendiks "aga nad ise!" ja igast kristlikud jubeteod vastuväideteks vormida, aga ma ei lähe sinna.
Võtame ideaali, võtame maailma ilma surmanuhluse, sõdade ja nende olukordadeta, kus sa tapad nt enesekaitseks, sest ei ole selles olukorras aega ega ruumi mõelda, kuidas ikka teist niimoodi peatada, et talle eluvaim sisse jääks. 

Kas teise inimese surma üle otsustada on moraalselt õige?

Vaata, mina tegelt olin kaua abordivastane JA olen jätkuvalt surmanuhtluse vastane just seepärast, et ma võtsin seda teise surma üle mitteotsustamise ideed südamesse. Mitte kristlikus mõttes, kristlane pole ma eal olnud, aga mõttes "otsus elu ja surma üle on jube karm värk, seda ei peaks üks inimene teise osas tegema".

Läks aega, et leiaksin hoopis: surm on tussu, tühiasi, ebaoluline. Oluline on elu kvaliteet. 
Oma elu võtmine? Selles osas olin juba ammu: "See on minu oma, ise tean, mis sellega teen!"
Aga teise elu tundus mulle väärtusena ja ma olin abordivastane just ideega, et võtta juba kasvama hakanud inimraasukeselt võimalused milleks iganes on kuritegu. 

Alles kui mus tekkis naturaalne tunne, et elamine peab hea olema, et elu üldse elamist vääriks, tuli arusaam, et emal on ka õigused. Et loeb mitte ainult loote õigus elada, kasvada ja areneda, vaid EMAL on ka päriselt õigus nt valida, kas ta tahab last või ei, mitte ainult et "ta ju ei sure last ilmale kandes, nii et lasku käia". 
See on tema elu.
Tema AINUKE elu!
Kui võtta idee "kannatagu ära, jumal ei anna kannatusi, mida kanda ei suudeta", on nagu mingi hägune point sellel, et naine PEAB lapse saama, isegi kui see ta tapab, isegi kui see laps samuti asja käigus sureb, mingitest pehmematest ikaldustest nagu ülirasked puuded või ränk vaimuhaigus rääkimata. 
Lihtsalt ... lihtsalt mu jaoks on ikka päris kuradi õõvastav avastada, et säärane religioosne kannatusearmastus 
a) valitseb
b) millegipärast on kuidagi jälle nii, et kannatavad emakaga isikud ja "kannata ära, muidu oled isekas" ütlevad ilma emakata isikud
Kuigi kindlasti on osad emakaga isikud ka "kannatame ära!" poolel, monikahelmed ei ole haruldane liik.

Minule oli tükk aega suht hoomamatu kontseptsioon, kuidas elukvaliteet on mingi oluline asi ja inimene peaks saama valida, missugust elu ta elab. Tükk aega, PÄRIS kaua, arvasin, et elu ongi sellega kaasa mängimine, mis juhtub. Sul on kaardid, mängi nendega, eks ole. 
Olin vast 30 täis, kui mulle kohale jõudis, et elu ei pea olema ainult juhused, sa saad otsustada ja teha nagu sina ise tahad. 
Seni arvasin, et minu kaardid ongi olla formaalse hariduseta töötu üksikema, ela üle - ja kui siis saabus taipamine, et olgu, tööle mind ei võeta sellisena nagu ma olen; lepin. Olgu, laste isadelt mingit regulaarset toetust ei saa (ühelt ei saanud ka juhuslikku) ja kui kohtusse samas ka minna ei taha, on tulemus suht ... noh, mitte minu kätes. Kui ma olen otsustanud, et võtan, mis antakse, mitte ei nõua, olgu. 
Aga vat kooli võin küll minna, see on minu enda õigus ja vabadus - see oli tohutu murrang mõtlemises. Mitte et loodan, kuidas LÕPUKS võetakse kuhugi tööle, vaid lähen õpin eriala, millega nagunii tööd saab. Jai!

Elu ei juhtu, ma ise saan valida, mida tahan! Elu ongi valikud!

Muidugi ei olnud asjad nii lihtsad. Ma võin valida, aga teised võivad samuti. Nii et kui adusin, et ma võin ju tahta, aga vahel ikka kohe üldse ei saa, mis tahan, kuitahes õigesti ja hästi omast arust kõike tegin, oligi maailmalõpp ja surm.
Kunagi ei juhtu head asjad, juhtuvad aint halvad! 
Ainult ... ma jäin ellu.
See juhtus. 
Thefakk, siiamaani ei taipa, kuidas sedasi läks!
Tulin niisiis tagasi ja leidsin, et olen mitte liiga palju tahtnud ja valinud, vaid olen vähe tahtnud. Julgenud tahta ainult väheseid suuri asju. Edaspidi tahan rohkem. Tahan igasuguseid pisiasju ka. Võtan tahtmise oma juhiks, mitte et elan Õigesti ja talun, mis juhtub. 
Hakkasin koos sellega mõtlema teistmoodi nii abordist, vanglakaristustest (kurat, on lahkem inimene tappa, kui teda 50 aastat kinni hoida, nii et ta üldse valikuid ei saa teha!!!) kui inimene olemisest üldse.
Olla inimene, mõtlesin, TÄHENDABKI teha valikuid. Otsustada, mida tahan, mida ei taha, mismoodi elada. Ja kuritegu ei ole mitte võtta elu ära, vaid võtta võimalus teha valikuid. Jah, ega see aborteeritud loode ei saa edaspidi enam valida küll, aga tema ema õigus teha valikut on püha ja võõrandamatu ja no loode ei kurvasta veel selle üle ka, et valikuid teha ei saa. 
Ta pole veel nii kaugel teadvuse arengus. 

Ja mu sekulaarne moraalialus sestsaati on, et sina ei pea mitte võtma teistelt võimalusi valida. Elada, nagu nemad otsustavad.
Jah, sinu enda valik võib pärast olla teist inimest tema valitud teo või lausa põhilise elus valitud tee eest jälestada. Sa võid isegi valida, et olgu, tapan maha, sellised ei tohi elada - ka see on valik. 
Aga ma pean palju ausamaks ja leebemaks viisiks inimene, kellelt tahetakse valikuvõimalus võtta (sest ta valib nii halbu asju teistele kogu aeg, öäk!!!), tappa, kui hoida teda kuskil väga piiratud tegutsemisvabadusega keskonnas elus. Ma üldse ei lähe sinna, et otseselt füüsiliselt piinavas - ei, piisab sellest, et ta kogu aeg mõtleks sellele, kuidas ta EI SAA valida. Isegi mitte, mida lõunaks süüa. 
Parem tappa, kui põhjustada valu. 
Minu usk hetkel. 

Tõsi, ma samas ei poolda surmanuhtlust. 
Võibolla seepärast, et ma ei usalda väga kohtusüsteeme. Ei, ma ei oska midagi paremat kohtute asemele pakkuda, aga olemuslikult ei ole kohus ju muud, kui inimesed, kes on ekslikud. Viimas ellu seadusi, mille on teinud teised inimesed. Kes on eksklikud.
Ja noh - eluaegse karistuse saab ümber vaadata, eks ole. Surmanuhtlust ei saa. 
Ma suuudaksin vaadata inimese tapmist rahulikult kui teise inimese otsust, mis on nii tugev, et too teine inimene on omakorda valmis kogu oma muu elu kaotama ja ise vangi minema-valikutest ilma jääma. Sest see üks valik, see tapmise oma, on nii tähtis.
Aga kui ma mõtlen, et surmaotsuse teeb inimene, kel endal mitte midagi kaalul pole, kes teeb lihtsalt tööd - ei. 
Ei.
Vana hea "last ei tohi kehaliselt karistada vihahoos, vaid kainelt ja rahulikult otsustades". Ja minu: "Mis krdi koletis peab vanem olema, et ta mitte vihahoos ei murdu ja ei lähe oma lapsele kallale, vaid kainelt ja rahulikult otsustab, et mine too nüüd endale õuest vits, ma peksan sind nüüd kainelt ja rahulikult"?
Tegelt eelnev ei ole minu mõte, ma lugesin seda kuskilt, aga valgusin rõõmust ja vaimustusest põrandale laiali. 
Nii hästi öeldud!

Et - ma usun tugevatesse tunnetesse ja sellesse, kuidas need võivad inimest muuta. Ka tunne, et nüüd ma tegin valesti, ei kunagi enam, on tunne. 
Ilmselt usun ma tunnetesse sellevõrra rohkem, et mul endal on neid suhteliselt vähe. Pärast seda, kui oma vanaemale kätega kallale läksin, võtsin end valve alla ja ei lubanud endale isegi harva säärast arulagedat vihastamist kui varem 
Aga nüüd on sellest
a) kaua aega möödas
b) möödas ja kogetud ka, kuidas keegi ei tule mulle appi, kui asjad sitaks lähevad, kuitahes nunnu ja armas ma olen olnud
c) ja endale ära sõnastatud, et parem vahel vihastada, nii et punane udu on silmade ees, kui pidevalt surra tahta
nii et olen jälle suht ohtlik. 
Kuigi mitte tasemel "vägivald on tore asi" ja võileiva vahelt võetud kilu rihmaga peksmine. 

Nojah, igatahes valikud, valikuvabadus, on mu jaoks nüüd elu olemus.

Miska ma jälestan toorelt ja südamest abordiõiguse kadumist, jälestasin raamatut "Kantileen Leibowitzile" (olgu, ma eutanaasia pooldaja olen ka juba väga noorest saati olnud, sest kohustus elada läbi valu, sest jumal teab paremini, millal ma enam ei suuda, kui ma ise, tundus isegi noorele minule jäle) ja ei suuda võtta vastu ühtegi ideed, mille sisu on: "Kannata ära, seda on sul tegelikult vaja". 
Pohhui mul sellest, mida mul kellegi teise, olgu see jumal, universum või Mart Helme, arust vaja on. Nad ei tunne mind paremini kui ma ise ja universumit pealegi ei huvita ka. 
Ma teen oma valikud ise ja kuigi alati ei saa, mida tahan, ma vähemalt üritan. 
Alati üritan!

Ehk TL; DR: Elu väärtus (abort, eutanaasia, sina ei pea mitte tapma) taandub küsimusele, kas olla leppija või fight for your right to party.