Jätkulugu

Mul on mingi kümme uut tähelepanekut ja selle pealt vähemalt kaks teooriat, aga peamine, mis mulle viha teeb nende juures, on teadmine, et ma ei saa ühegi päris spetsialistiga rääkida ja talt mingit mõistlikku tagasisidet. 
Sest psühhiaatrid - isegi head - kipuvad ikka kinni olema selles, mida nad koolis õppisid, ja tõenäosus sattuda kellegi päriselt mõtleva ja huvitatu peale, on ... nojah, olematu, sest ega ma siis kedagi otsima lähe. 
Lepin sellega, kes on, sest ta pole vähemalt halb.

Selle, et saan RSD pealt migreene lademes, lahendasin isegi ära. Sest ma AMMU olen tuvastanud, et vaimne valu ja füüsiline valu on keha arust samad asjad - ehk nad ongi samad asjad, lissalt osad inimesed arvavad, et erinevad - valukeskuse aktiveerimine vallandab migreeni ja no kui mul on vaimselt valus ja ma saan seepeale migreeni ongi kõik loogiline. 
Et RSD on kohutav valu, võin veel korra üle öelda. Täiesti kohutav. 

Aga kas RSD vallandab mul ka depressiooni või kas mul üldse ON depressioonid olnud, miks minu RSD on väga pikaajaline ja intensiivne ja minu "keegi ei armasta mind" täiesti päris tragöödia, selline valu, mis teeb kehaliselt uimaseks, väsinuks ja nõrgaks, selle kohta mul vastuseid pole. Ma tean, et HülgamisTundlikkuseDüsfooria olevat lühiajaline - ja et minu puhul see EI ole lühiajaline tunne. Mind peab sellest miski välja tooma. Ja mida kauem ta kestnud on, seda kahtlasem on, et miski väline toimiks. Asi kisub ikka ravimivajaduse poole. 
Samas ma saan väga sageli paika panna, et just RSD vallandab masenduse. Just see "keegi ei armasta mind"-tunne on põhisümptom. Ma ei arva, et ma olen eriti halb, kole, laisk, lohakas, vilets jne, mida väidetakse depressioonile omase endassesuhtumise olema. Isegi oma esimese ülikooli ajal, kui mul oli hulgem põhjusi endast halvasti mõelda, teadsin ma, et on veel palju nõmedamaid inimesi leegionide kaupa, ja kuigi oli veits hale end nendega võrrelda, tundsin samas end selgelt ... mmmm ... mitte "paremana". Ma ei arva ju ka, et ma kassist või koerast PAREM olen. Aga niivõrd teistsugusena, nagu polekski nendega sama liik, tunnen ja tundsin end küll. Ma tunnen võõrikust, võõrust, väljaspoololu - aga mitte et ma halb oleksin. 
Lihtsalt teistsugune.
Olgu, et valesti, seda samuti. Inimesed käivad rõõmsad ja eluga rahul, ainult mina olen mingi veider värd. 

Krt, jaa, muidugi ma õnnelikel aegadel arvasin, et kõik on nagu mina. Olin kindel, et ma ei ole teistsugune heades asjades, kõik mõtlevad nii palju ja nii paljudele asjadele kui minagi. Aga halbadel aegadel oli peamine halb
keegi
ei 
armasta
mind.
Mille ma viimase viie-kuue aasta eest formuleerisin ümber: keegi ei mõista mind. 
Sest mul ei ole mitte midagi teha imetluse ja vaimustusega, mis on suunatud kellelegi, kes ei ole tegelt mina. See ei toimi mulle kuidagi, mul ei ole absoluutselt tunnet, et see midagigi tähendaks.
Te armastatate kedagi teist, kes ei ole mina, noormees! Et te arvate, et olete minusse armunud? Aga te ei tea, kes ma olen, te ei adu, kes ma olen, teil ei ole isegi piisavalt mõistust, et mind mõista, kui ka tunneks aastaid! Mõttetu. 

Mul on natuke raske mitte segast panna, sest mulle endale on ka asjad segased. Mida ma tahan öelda: RSD väidetakse olema lühiajaline ja peamine viis seda depressioonist eristada on, et depressioon on pikaajaline. Aga minu ahastused teemal, kuidas ma ei kuulu ja ei sobi ja inimesed ei taha mind, on ÄÄRMISELT pikaajalised. Mul on lasteaiast ka meeles episoode, mis olid phmt väikesed ja ebaolulised ju - aga ma korjasin sealt välja, et ma ei sobi talle, ta ei armasta mind. 
Nt Raili öeldud: "Paksmagu!"
Raili oli popp tüdruk, onju. 
Mu jaoks moodustavad kõik need juhtumid, hetked, ütlemised, klassiõhtutel mittetantsimavõtmised, netivaidlused, et mu kuramuse koer haugub mu peale, kui on mu pikali kukutanud ja mul on peavalu, et mu kallim soovitab mul alla võtta, et mu sõber soovitab mul alla võtta, et K ei taha mind, et Rongimees ei taha mind, et Pojaisa ei taha mind, et tööotsimised ei kanna vilja, et võrgupäevikusse tulevad jäledad kommentaarid, kõik need tagasilükatud käsikirjad, mittemainimised, "oh, sinu ma unustasin üldse ära," tõrjumised, rahulolematusväljendused jne ühe suure tapva massi, mis vajub vahel mulle peale, kui tuleb jälle midagi uut näiteks neljal päeval nädala jooksul, ja see ei ole üldse "oh, see läheb mööda".
Alati on KÕIK see korraga, mitte üks-kaks uut asja. Miski ei ole mööda läinud, kõik see on kohal!
Miks Rongimehe lugu oli kohutav - sest "keegi ei armasta mind" jälle, ja ometi ma olin nii tubli ja hea temaga! Paremini polekski saanud teha ju. 
Minu võimuses ei ole leida endale head elu. See lihtsalt ei ole midagi, mis mulle tuleks. 

Muide, see-eest ei moodusta mitte mingit massi kõik need korrad, kui on hästi läinud, hästi öeldud, hästi vastu võetud, olen pildile hästi jäänud jne. Need on lihtsalt jada üksikuid juhtumisi, mis ei moodusta midagi. Ainult halb moodustab Suure Halva Palli, mille alla saab jääda ja lömaks pressuda.

Keegi ei tea ju õieti, mis depressioon on. Ma olen siin innukalt kirenud, et ainevahetushaigus, rakkude ainevahetus on häiritud, aga ei. See ei ole kõik ja seegi ei ole üldse teaduslikult tõestatult ühene. Et hormoonid töötavad madalamalt? Jaa, aga keegi ei tea, on see põhjus või tagajärg ja võib juhtuda, et mõlemat. Ehk kord madalalt erituma asunud hormoonid arvavad, et nii nüüd jääbki, ja et inimesel on sealjuures rõve olla, pole keha meelest mingi parandamist vajav probleem vbla? 
Teadus ei tea ka, miks osad inimesed igale halvale sõnale või valele pilgule või (minu puhul) ütlemata kiitusele reageerivad nagu maailmalõpule. Ja kuna nad ei tea põhjusi, on kõik ravimid ja teraapiad "see paistis aitavat, otsustame, et see ongi ravi!"
Kui siis mõne puhul ei aita kohe üldse, kehitatakse õlgu ja proovitakse midagi muud. 

Ma ei tea, miks minuga on nii nagu on. Ma ei tea isegi, kas ja mis aitaks. Viimasel korral võtsin antidepressante kaks kuud, siis enam ei võtnud /ühegi arstiga konsulteerimata/, olin ilma ja oli täiesti ok kuni päris hiljutise ajani  - ja nüüd suren jälle. 
Eile sain veel kaks vastikust otsa (mul ikka ei ole õnnetu olles mingeid pidureid, et ei võtaks inimesi närviajavaid teemasid üles - kui on hea olla, on palju enam pohh ja rahulik) ja hakkas nii halb, et kirjutasin K-le. 
Ta ütles midagi, mille sisu oli, et armastab, kuigi seda sõna kasutamata. 
Mul on nüüd märgatavalt parem, ent mitte hea. 
Oleks apteek lahti olnud, kui sealt mööda käisin, oleksin Duloxetiini (antidepressant, mul on retsepte tagavaraks veel kaks) välja ostnud, aga ei olnud.
Ja nüüd on elu nii talutav, et vbla ei ostakski. 
=P

Ängipuhang

Mul kadus päev vahelt ära. 
Täiesti kindlalt teadsin, et täna on kolmapäev, kuid tutkit. 
Dushi all jäi ka kolmapäeval käimata, niisiis. Krt. 
Lisaks on mul tunne, et peale Ringvaates olnud: "mul oli hästi halb, aga nüüd on suht hea"-saatelõiku peaksin kuidagi helgelt esinema, aga helgust pole kuskilt võtta. 
Ei ole väga vilets. Aga ... 
Aga.
K ei ole ikka mulle midagi mõistlikku kirjutanud (vahepeal suhtlesime häästi natuke, mul oli vaja, et ta ühe vana võla ära õiendaks), avaldunud kirjandust ei kiideta - kuigi oot, tegelt "Omasid ei jäeta maha" sai ühe lugemismulje - Kalmsten põlgas ära mu uue loo ja nüüd kõhklen, kas pakkuda seda kirjandusajakirjadele või ongi kehv lugu. S.t. kindllasti ei ole ta hirmus hea. Aga kas on neli või vähemalt tugev kolm või kaks, seda ma ei tea. 

Ja inimesed internetis on lollakad. 
Nuuts. 
Ma ei hakka seletama, kuidas just, lihtsalt uskuge mind. Pole ju raske? Inimesed ON ju sellised kogu aeg?

Mõtlesin selle üle natuke jälle. Et miks mind nii jubedalt segab, et inimesed lollakad on. See võiks ju rahustavalt mõjuda: jah, inimesed on erinevad, jah, osadega ma ei klapi, aga osadega klapin ju?
Aa.
AAAAA!!!! 
Seal ongi  mu probleem! Mus ei ole veendumust, et osadega klapin! Ma kogu aeg kahtlen, kas inimesed ikka hindavad mind, tegelt vbla taluvad, tegelt vbla vaevu taluvad ja iga: "Kuule, see on sinust nõme!" või isegi "See ei olnud eriti hea," tõlkub mu peas teateks: "Me ei ole ühtekad, me ei sobi kokku, ma ei tea, kas sul on karja, aga mina sinna küll ei kuulu," maailmasuurune üksindus ja võõrikolemise tunne. 
Ei pea isegi midagi ütlema. Piisab vaikimisest kohas, kus ma tean, et oleks võinud hästi öelda, kui meeldinud oleks. Ma saan: "mul ei ole midagi head öelda, nii et olen vait," ja sellega koos vääramatult ka:"tähendab, väga väga naine  ei sobi," mille peale mul on sama vääramatult: "las ma lihtsalt suren, elada on nii võikalt raske ja keegi isegi hinda seda!"
Sest oldi vait. 
Mhmh. Ma sedasi toimin. Masendav. 
Tunnen, et ei kuulu kuhugi ja olen ülemeeleliselt tundlik sel teemal.

Et ei kuulu kuhugi, nagu oleksin maailmas võõrsil? Jah, aga "võõrsil" oleks ikkagi "külas". Sind koheldaks nagu külalist, leebelt ja viisakalt ju? MINA ei tunne end nagu külas. Ma tunnen kogu aeg - v.a. kui ei tunne. aga igavene praegu. Et on ka teistsuguseid aegu, on teoreetiline teadmine,  mis ei puuduta midagi mu sees - tunnen kogu aeg, kuidas ma olen teiste jaoks valesti, ei sobi, mind ei mõisteta, mind ei armastata, ma olen "see imelik" ja K.K (kunagine klassiõde, mitte Kuduv Koeraomanik) ütleb aknast möödudes: "Kui Triinu ka tuleb, mina ei tule."
Juhtumisi olin teisel pool seda avatud akent mina. 

Nad ütlevad, RSD. Ma võtsin omaks, et see sisemine suremine ei ole üldrahvalik, vaid teatud inimestele omane, aga krt, ega see asja kergemaks ei tee. 
Ja jah, üks mu õrnu kohti on kuuluvus. 
Kui ma näen inimesi käitumas moel, mis mulle vastuvõetamatu, tean, et nende hulka ma ei kuulu. Ok. Kõik ei olegi minu inimesed. Ok.
Aga hullem on, kui ma siis näen teisi inimesi neile vastandumas, ent tegemas ja ütlemas asju, millega ma KA nõus pole. Ehk nemad KA ei ole minu inimesed. Kuhu ma kuulun? Kas mõni minusugune on samuti?
Kui K oli, ma lugesin teda oma karja - pisipisikesse karja, aga ma kuulusin kuhugi. Aga nüüd teda pole (ma arvan, et ta käitus TÄIEGA nõmedalt, aga tema nähtavasti arvab, et ma reageerisin TÄIEGA liiga karmilt ja kumbki ei tee omapoolset sammu) ja mul on suht ... loksuv tunne. Mõnel hetkel tunnen end kellegagi sobivat, siis on see jälle möödas ja kõik torgib. Iga mittenimetamine mõnes kontekstis, kus võiks mind nimetada, torgib. Iga rumalus torgib topelt. 
Nagu - ta (mitte K, üks suvaline) nägi saatelõiku ja leiab, et olen mitte ATH, vaid bipolaarne? Me pole iial kohtunud, ta ei loe mu võrgupäevikutki, ta lihtsalt nägi saatelõiku ja diagnoosib? 
Ma ei ... 
INIMESED!!!!

Ja samas, eks ole, loen ma mingite kulturnikute jagatud pealkirju teemadel "paberraamatut on vaja" ja "see arhitektuurikonkurss tõi nii koleda tulemuse" ja mul on: "Kes, kurat, tunneb huvi nii suvaliste asjade vastu?!"
Need ei ole ka minu inimesed. Ma ei sobi kuhugi, ma ei haaku kellegagi (peale mõnede suurte staaride, aga neil ei ole jälle aega ja neid on liiga vähe, et keegi neist mind ikka armastaks - kaks). Mõte minna kirjanike liidu väljasõidule Käsmu või liidu sünnipäevapeole olid ja on naeruväärsed ja jubedad. Mida ma seal teeksin? Kellega räägiksin? Iu!
Ja samas ega ma ulmikutega parem sõber ole. Arvasin, et selle või tollega ikka, aga ka nemad eemalduvad, sest neil on omakorda (oluliselt lärmakamad ja oma arvamust pealesuruvamad) sõbrad, kes mind ei salli ja oh, kus ma jään. 

Kunagi Notsu tegi märkuse, kui ma seletasin, et miks mulle X (tegelt Rongimees, aga siis ma seda ei öelnud ja jutt oli umbisikuline) meeldib: "On ju suur kompliment, kui keegi nii lahe sind armastab." 
Tsitaat on ebatäpne ja mälu järgi, ma täpset ei jaksa otsida. 
Oli suur kompliment.
Ja siis juhtusid asjad, ma võtsin omaks, et ta ei armasta mind, üldse ei hooli, tahaks aint kedagi, kes ... oh, ma ei hakka, see on ikka valus.
Kuidas ta ÜLDSE enam mind ei näinud, märkama ei teinud, mu vajadustest midagi ei pidanud. Jah, mhmh, kõik ta tähelepanu oli tal endal. Kellegi teise jaoks ei jäänud üle v.a. kui ta pingutas, et endale naist saada. 
Ma ei tea, miks temale oluline oli naisel olla, aga oli.
Ent mina korjasin sealt üles, kui suvaline ja ebaoluline ma (talle) olen. 
Oh, vot seal ongi iva, miks mõned lahkuminekud (ei pea olema armuasjades, sõprade kaotus läheb ka sinna alla) on mulle "nojah, ta ei armasta mind, suva siis" ja mõned "TEMA KA EI ARMASTA MIND?! TEMA KA?! Eksistents on mõtttetu piin. Keegi ei armasta mind. Palun, palun, las ma suren!"
Sest kui ma kahtlen, kas inimene armastab mind või ta lihtsalt ajab asju mingi inimesega, kes kannab minu nägu ja kel on minuga mõned ühised omadused, aga tegeliku minuga pole tal mingit pistmist, ei ole avastus-järeldus "ok, ei armasta," midagi erilist. 
Kuid kui ma arvan, et see inimene tunneb mind, teab mind, adub mind, hoolib must ja loeb mind "oma inimeseks" - ja siis selgub, et ta ei taha mind oma ellu, on sellega toimunud jube kohutav hirmus katastroof, olemise mõttekust kahtluse alla panev vulkaanipurse maavärin häving. 

Mis oli põhiline, mis mulle K juures meeldis? Et ta armastab mind. Ja kõik korrad, kui me lahku oleme läinud - praegu tegelt ei ole, me lihtsalt ei suhtle - ja taas kokku tulnud, on see tulnud minu tõdemuse pealt: "ikkagi armastab!"

Kusjuures ei ole nii, et kui mind armastatakse, siis olen rahul. ÜLDSE ei ole. Mind peab armastama inimene, keda mina omalt poolt hindan, austan ja heaks pean. Mul ei ole mitte midagi teha armastusega, mis tuleb kohast, mida ma heaks ei pea.
"Ma meeldin nii lollile inimesele?!" Mis mul VIGA on?! Ok, viga ei ole minus, aga iu, iu, IU ikkagi! Ma ei taha! Mulle ei meeldi. Dissonants! Tema ei meeldi mulle, kuid mina talle küll. Me näeme maailma ja MEID ENDID nii erinevalt, aaaa! Tajuerinevused, gaslihgt, ma mõistusega tean, et mul õigus oma tajule, ent tunne ... AAAA!!!!
Mulle ei meeldi olla.

KEEGI ei armasta mind. 
Homme on vbla parem? Vbla nelja päeva pärast on ok? 
Vbla. Aga praegu on igavene praegu. Tunne, et ma ei kuulu kuhugi, on väga tugev. 

Rambe

Mul ei olnud lihtsalt migreen, vaid ma olin ka muidu haige. 
Kõige palavikuga ja puha.
Tegelikult olen ikka veel haige, ent vähemalt PMS on üle ja ma ei vihka enam kõike ja kõiki. 
Lihtsalt jõuetu. Lihtsalt väsinud. 
No ja inimesi, kes mind armastavad, on ikka vähem, kui võiks.

Võibolla ma ei jaksa praegu postitust ka kirjutada. Kui viha enam mootoriks pole, on ainult väsimus ja muljutus alles ja seda on palju. 
Üritasin magada, aga ei. Enne on vaja süüa, ütleb keha.
Aga kana, mille ma eile tegin, sai liiga palju koriandrit (unustasin koriandri, siis tuli meelde, panin kohe PALJU) ja maitseb nagu seep. Aga uut süüa ka ei jaksa teha. 
Oh kus ma jään. 
Sealjuures olen mõnevõrra juurde võtnud tegelikult. Kui palju just, ei tea, sest kaaluma pole sattunud. Aga keha tundub teistsugune. 
Mhmh, kui tundub teistsugune, on ka. Ma jälgin ennast kogu aeg - tunnen ennast hämmastavalt põhjalikult, arvestades, et ma tegelt ei tunne end sugugi ja iga paari aasta järel saabub uus Suur Valgustus. 
Ja pealegi ei saa VVN-i hästi tundmise eest isegi ülikoolikraadi. MisMÕTTES nagu - ma tean endast nii palju rohkem kui Müütiline Keskmine Inimene iseendast!

Sõin putru. 
Proovisin uuesti magada. 
Eip.
Ilmselgelt oli putru vähe. Ma isegi ei vaidle kehaga, ega mingi suur kõhutäis küll ei olnud. Aga no - veel kaks hallitusjuustuga haputaignapehmikut hiljem IKKA pole pehmet mõnusat unetunnet? Palju ma sööma pean? Miks ma pean nii palju sööma?!
(Tegelt ma tean. Sest hommikul sõin ma hommikusöögi asemel kohvi kõrvale 3 pöidlaotsa suurust juustupalli ja kõht tundus igati täis. Võib küll koeraga raamatukokku ja poodi minna, kõik on täiesti kombes - ja nüüd siis maksan. Krt, ma tahaks peksta kõiki neid kuulutajaid, kuidas inimesel on parem olla, kui ta vähem kaloreid saab!) 

Oh issand küll ... eks ma teen sellest seebimaitselisest kanast kastme. Sest kui hulga muude asjadega lahjendada, ei tohiks koriander enam tappa. 
Lisaks: ma tean küll, et mul Eesti blogimaastikul palju lugejaid pole. Ja kes on, enamasti ei armasta mind, vaid lihtsalt - loevad vahel.
Aga ikkagi kuidagi ... haavab. 
Mis haavab?
Tühiasi-tühiasi ... et inimesed nimetavad kunstina võrgupäevikuid, mis pole minu omad, aga mulle meeldivad, veel kuidagi läheb. Aga kui võrgupäevikuid, mida ma ka lugenud olen ja mõttes liigitanud: "Veits lapsik, aga siiras, vaatan vahel veel," tuleb jälle ahastus ja ahistus. 
Kuhugi ma ei sobi, keegi mind ei armasta. 

Homme peale kella 19 näidatakse mind ERR-is. Vist ETV-s? Igatahes järelvaadata saab Jupiteris, seda kontrollisin.
Oma teada ma midagi eriti lolli ei rääkinud, aga vbla mälu petab.

Veel vihasem

Pea valutab. Kuna kodust oli sumatriptaan otsas, vaja uus retsept välja osta, aga oeh, ma veel ei jaksa, molutasin sellega mitu tundi.
Nüüd on sumatriptaan sees, topeltannus, ja ikka on valus. 
Vihkan kõike ja kõiki. 

Tuli ka hulk ideid selle kohta, miks on nii ja mitte teisiti. 
Ja olen piisavalt valutav, et tahta need kirja panna.

 Ehk phmt HOIATUS: ma postitus otsa virisen, kuidas maailm on nõme, kuidas seal eeldatakse, et ma pean olema teatud moel arenenud ja toimima teatud kombel, kui ma üldse ei ole selline ja mu mootorid on täiesti teised.
Mina olen ka inimene, kurat!

Olulisus ja mu soov, et mind vajataks: muidugi. Kui inimene on omast arust ja enda jaoks piisavalt (mu jaoks ilmselt MARU) oluline, tal ei ole vaja kellegi teise jaoks oluline olla. Ma olen tähtis ja väärt inimväärset elu, sest ma olen inimene. 

Ja siis olen mina, kes viimasel kümnel aastal on tasapisi võtnud omaks idee, et mul on õigus ilma pideva piina ja ahastuseta elada sellest hoolimata, et ma ei käi tasuval tööl. Kõrghariduse saamine ei muutnud väga midagi, aga enne kõrgkooli astumist olin ma ka veendunud, et muidugi peab mul halb ja halb ja halb ja halb olema, sest ma olen harimatu kalts, kes ei kõlbagi kuskile. Ikka veel on imelik lugeda meeme ja tumblri-jagamisi, mis ütlevad: "You deserve to rest, you deserve more than bare minimun just because you are human."
Pole oluline, mida ja kui palju sa ühiskonda panustad, sa oled hea ära teeninud, sest oled olemas.
Et jaa, aga ... 

Inimene olemine ei anna ju õigust millelegi? Inimene olemine ei anna isegi õigust elada, inimesi sureb igal sekundil? MisMÕTTES on olemas "inimõigused"? 
Mina arvasin ja enda sees tunnen ikka, et kui ma tahan, et minuga oldaks hea, tuleb see enamiku inimeste puhul ära teenida. Ja ikka võib juhtuda, et ei olda - pole sellist sorti inimene, kes hea oleks. 
Et armastust ei saa ära teenida? Kas kuidagi teisiti siis saab ka? Jaa, MINA armastan küll lihtsalt seepärast, et ma armastan. Aga inimesi, kes armastavad mind, ilma et ma neile endast tükke annaksin ... ok, on tütar, see sõber ja too sõber ja tema ja tema ja ... eee ... no ok, poeg ka. Okok, isa ka. 

Aga üldiselt ei aita isegi piisavalt hea olemine. Nt ei saa lugejate meeldimist ära teenida hästi kirjutades. Mul on ikka "Kuigi sa proovid olla hea" hinge peal. Jah, ta tasapisi, väga tasapisi leidis oma õiged lugejad üles. Aga enne valed lugejad kaebasid, et igav ja ulmet ju üldse pole ja kellelegi kaasa elada ka pole ja ... ja ma saan aru küll, et asi on selles, et valed lugejad. Aga samas ma sain ka väga selge õppetunni, kuidas hästi tegemine ei päästa. Sa võid teha SITAKS hästi, loeb aint see, kas lugejale meeldivad sihukest laadi asjad või mitte. 

Senine tagasiside näitab ka, et "Devolutsioon" meeldib tavalugejale (eriti kui ta on naine) kõvasti enam kui pühendunud (meessoost, naisi pole proovinud) ulmikule. Aga kes seda loevad ja arvustavad enamasti? 
Heh.
Ma olen vales kohas ja valesti, vahet pole kui hea.
"Omasid ei jäeta maha" on veel üsna puhas leht. Ja ma isegi ei tea, KES seda lugema peaks, et ta päriselt pihta saaks, mida ma teha üritasin. Aga kuna hulk (3) ajakirjandusväljaandeid on andnud teada, et midagi tuleb, ma ... loodan parimat. 

Püha kurat, kuidas pea valutab. 
Nii halb.

Ehk: mind ei armastata minu jaoks piisavalt, sest mul ei ole tunnet, kuidas inimesed ei pea mulle ju armastust väljendama, nagunii armastavad kuskil vaikselt ja no kui ei armasta, ma olen niigi oivaline. Mul ei ole seda baasi. Ma ei usu.
Mul on tunne, et mind armastatakse, kui seda väga otse ja tugevalt väljendatakse vähemalt kord poole aasta jooksul. Muidu ma arvan, et jah, kunagi armastas, aga see läks üle. Sest mu baasusk on, et ma ei ole oluline, ei ole kellegi tähtis, ma võin olemata olla ja see ei muuda midagi. 
Kusjuures see on peamiselt HEA tunne. Jah, ma võin olemata olla, see ei muuda midagi - võtab kogu sooritusärevuse maha. 
Mitte et mul kunagi eriti sooritusärevust üldse olnud oleks. Kui algkoolis olin, veel veidi oli, aga mitte palju. Üksinda laval esineda? Klassi ees ettekannet teha? Miks see kellegi jaoks raske on üldse? 
Kedagi eriti ei huvita, mis sa teed. Aksioom.
Sa ei ole oluline. Mis sa teed, ei ole oluline. Kedagi ei huvita.

Nii, aga siis teine teema, millel ma mõtlesin, peavalust peaaegu nuttes ja koera peale urisedes, et ma tõesti ei jaksa jälle seisma jääda, tule edasi. 
Ise tirisin külma järelejätmatusega rihma, kuni ta tuli ka. 
Sa ei saa olla teiste vastu parem kui enda vastu.
Aga point ei ole ju selles, et ma ei oleks enda vastu hell. Kui mul oleks variant, et teen seda ja seda, siis ei valuta, ma teeksin seda ja seda. Koer jõuaks pissi kinni hoida, kuni poeg tuleb, ja mina olen täiega mittekannatamist väärt isegi enda meelest.

Aga ei ole siukest võluvahendit. Et "heida pikali ja tõmba ruloo ette, siis ei valuta." On ainult "kannata ära, mingi aja pärast hakkab parem ilmselt - senine elu on näidanud, et päris igavesti ei kesta ükski migreen".
Muide, väljas kõndimine aitab enamasti vähemalt veidi. Isegi kui paistab kohutav ere päike, mille eest käega silmi varjata.  Ikka parem kui paigal istuda, kordades parem, kui pikali olla. 
Kui ma pikali olen, läheb peavalu raudpoltkindlalt hullemaks. 

Ja nii ongi ja nii ongi ja nii ongi ja siis ma olen närviline, turtsakas ja vihane ning kui koer käitus tavalisest halvemini - tuli viinerit küsima, kuigi ma ei olnud veel selle koha lähedalgi, kus ta saab oma viineri ja ma võtan ta rihma otsa, nii et ma koperdasin talle otsa, kukkusin maha ja siis lihtsalt karjusin ta peale, tema arvas, et on vaja rahulolematult haukuda, sest mina ei käitu nii hästi kui peaks - olengi tige ja pahane. Mitte seepärast, et ma ei saaks aru, et tal on probleem, vaid seepärast, et mul on nii rõvehalb ja ta üldse ei taipa, ta üldse ei aita, ta ootab must tavatasemel nunnusust ja kurat! Mis õigusega?! Mul on halb, miks ta ei AITA endale helluse nõudmise asemel?!?!?!

Mis puutub siia enda vastu hea olemine? Ma eeldaks, et vähemalt mu oma koer hoolib, et mul on halb, aga ei. Mitte kuradi keegi. 

Ok, poeg tegi kaastundlikke hääli ja mulle kohvi. Asi seegi halval ajal.

Aga see pani mu mõtlema kolmandale asjale. 
Et miks ma olen täiega dominantne ja üldse mitte submissive. 
Minus ei ole mingit - mitte mingit - usku, et teine ei tee mulle halba. Ma võin mõne inimese kohta uskuda, et ta ei tee mulle meelega halba, aga mitte kunagi mitte kellegi osas, et ta ei tee kogemata, ei saa aru, ei sattu, pole mõistust, mõistmist, mida iganes.
Ma võin öelda, ma võin iga vahendiga väljendada, aga teise käitumise osas ei saa ma IIAL ette teada, et see ei ole mulle põhjapanevalt kohutavalt talumatult valus.  
Ma saangi usaldada ainult iseennast. 
Loota võin - et keegi aitaks, et läheks hästi, et juhtuksid ettenägematud headused. 
Aga ma olen ka 44 ja pool aastat vana ning siiamaani ei ole mitte miski elus mulle öelnud, et lootused täituksid ja head asjad juhtuksid. 
Juhtuvad "oh, seekord vedas!" Ei juhtu "oh, ma ei julgenud lootagi, aga ikka vedas". 
Välja arvatud, et ma olen Rongi järel elus. SEE on erand.

"Kellelegi ei panda suuremat koormat, kui ta kanda jaksab."
Selle ütlejad ei saa ÜLDSE maailma asjadest aru. 
Minu peale pandi koormaid, kuni ma olin nõus neid kandma, kaugelt üle mu jaksamise, ja kui ma siis surin, oli see "nii isekas". 
Ma ei või. 
Et jumal hoolib ja kaitseb ja armastab? 
Naera puruks. 
Jumal ei SAA armastada. See lihtsalt ei ole võimalik, sest armastus = ei taha, et ta kannataks. Tahan, et tal hea oleks. Tahan nii väga!
Kui jumal on kõikvõimas, ta EI SAA armastada. Vbla ta armastab, aga siis on ta väga kaugel kõikvõimsusest. Nii lihtsalt on. 
Jumal armastab teistmoodi? Sel juhul on see inimlikus mõistes armastusest nii kauge asi, et seda ei tohiks armastuseks nimetada. 
Jumal kas ei hooli individuaalsetest inimestest või ei suuda neid aidata ehk ei ole kõikvõimas. 
Ehk: miks VVN ainujumalaid ei usu.

Polüteistlikke jumalaid ma saaksin natu paremini uskuda, sellised "Ameerika jumalate"-masti jumalad tunduvad mulle loogilistena. Aga noh. Neid pole samas mingit mõtet uskuda, kui sa just pole neile mingi lähedane sõber, sest su usust on kasu ainult neile, mitte sulle endale. 
V.a. et usklikud inimesed on õnnelikumad ja saavad elus paremini toime. 
Aga ma ei suuda end uskuma veenda, isegi kui usklikkus teeks õnnelikumaks. 
Umbes nagu ma ei suuda olla õiguse eest hingata tänulik, kuigi tänulikkus teeb väidetavalt õnnelikumaks. 
Notsul oli pointi, kui ta oletas, et seos on vastupidine: õnnelikumad inimesed on tänulikumad. Sest neil on, mille eest. Muidugi olen ma tänulik, kui mul on hea. 
Kui mul ei ole hea, on väga raske tänulik olla.
Kui ma olen nii väsinud, et ei jaksa hingata, ei ole ma võimaluse eest hingata tänulik. Ma PIGEM oleks surnud - paar minutit piina ja siis ei iial enam. Piinavabadus igavesti. Täiega võtaksin, kui pakutaks. 

***

Peale lõunaund (kuhu alla läks muidugi veel üks migreenitabla, sest kui ma heidan pikali ILMA tablettideta, on peaaegu tagatud, et ärkan kohutava valu peale) on veidi parem.
Mitte hea, eiei, aga mitte päris NII halb. 
Kui ma järele mõtlen, siis mõiste "armastus" on hulga inimeste puhul ka mulle arusaamatu. Et poeg või K väidavad, et armastavad mind, aga et MIDAGIGI pooleli jätta, et minuga tore olla, isegi kui olen teatanud, et mul on halb? Nagu arvutimängu? Pojalt saan mingi mängu tagant hõigatud ergutuse. K-lt (kui me suhtleme - hetkel ei suhtle) /pai või /kallistus messengeris - ja see on edasiminek, ma õpetasin, et kui mul on halb, siis universaalseim vahend lohutamiseks on märguanne "sa olen mulle kallis" ja selleks puudutamine parim viis. Ka virtuaalne puudutamine ajab asja ära. Mõte on see, mis loeb, eks ole.
Aga samas - ma tahaks nagu, et inimesed tahaks mulle rohkem anda kui see, mis kõige paremini oma tegevuste vahele mahub. 

Sest minule on see loomulik. Isegi praegu, migreenist uimane ja tuikuv, ma ikkagi tegin pojale kastet ja pesin poti ära, et ta sellega makarone keedaks. Sest ma ju tean teda ja ma tean ka, et kui poeg vaatab pesemata potti, tema lahendus ei ole mitte pott ära pesta, vaid öelda: "Ma ei taha seda teha. Ma parem ei söö."
Et ATH on "vabandus asju mitte teha"?
Ha. Ha. Ha. 
Ma kogu aeg teen. Kui tegemine pole väljakannatamatult vastik, ma teen. Sest ma koolitasin ennast tegema ja et ma eriti ei taha, ei ole mulle mingi argument mitte teha. Et ma ei suuda end püsti ajada, et ma ei suuda alustada, et ma ei suu-da? Vabandust, aga pärast lahkuminekut Poeglapse isast koolitasin endast selle välja. Võib öelda, et ma olen nüüd ... ok, tulemus EI ole, et ma olen normaalne. Tulemus on, et ma teen kogu aeg ja tahan pidevalt väsimusest surra.
Aga noh - ma vähemalt teen. Saite mis tahtsite, need, kes ütlevad, et ATH-kad peaksid end kokku võtma ja tegema. 
Ma teen. 

Kas ma mainisin, et mu pea valutab? Mu pea valutab. 

Vihane

Palav.
Jah, mhmh, kliimasoojeemine, jah, mhmh, ilm on suvelgi hullem (loe: palavam) olnud, aga mul on palav. Konditsioneer töötab kogu aeg ja IKKA on palav. 
Olen nii väsinud, et täna on kulunud kolm poolikut migreenitabletti (aga aitasid!) ja miski ei meeldi ja miski pole tore. Ok, see ilmselt läheb mööda: ajakirjandus käis ära, oli meeldiv, rohkem ei korista nende jaoks, isu on tagasi, nii et saab ka magada, ja tänaseks määratud kassivaktsineerimine on ka tehtud. Aga samas olen kolmat päeva järjest surnuks väsinud. Nii väsinud, et isegi ujuma ei jaksa minna.
Vihkan kõike (natuke). Kõik, mis häiris veidi, tundub korraga oluline. See ka, et ma häiritud olen üldse.

Olen viimasel nädalal vähemalt viie inimesega erinevates sotsiaalmeediakanalites raksu läinud. Vahel otse. Enamasti raugelt ja ümber nurga. Alati samal põhjusel. 
Praktiliselt ALATI on sama põhjus kõigi mu inimestega raksuminekute taga. Läbi kogu elu. (Oma lapsed on erandiks ja natuke K ka - aga aint natuke. Meie omavaheliste tülide probleemiks on enamasti, et ma väidan midagi, ta on "no enamik inimesi ...", ma kinnitan, et ei ole enamik inimesi teema, MINU reaktsioonid ja tunded on teema, ja ta läheb lukku ja kurjaks.)

Keegi ütleb, et inimesed on sellised. 
Tulen mina ja ütlen, et no ei.
Vahel ka, et kle, mina küll selline pole. 
"Kuidas sa nii enesekeskne oled? Kui see postitus ei tekita sus positiivset emotsiooni, ilmselt pole see sulle suunatud! Kui mina ei saa ilma autota lastega elatud, ei saa keegi! Kõik peavad saama õnnelikumaks, mõeldes inimestele, keda nad veel ei tunne, ent kes hakkavad neid armastama, sündmustele, mis pole veel juhtunud, aga vaimustavad neid kunagi jne! Fännfiktsioon, mis on hästi kirjutatud, paneb sind armastama mida või keda tahes, sest hea kirjutus on põhiline! (Et ma lihtsalt ei loe jäledal teemal kirjutatut ega saa iial teada, kas see on hea? Ma olen imelik ja paha ja mind tuleb ära blokkida, sest rikun rõõmu. Muuseas on kohane ka ühel teisel seda vestlust näinul mind ära blokkida.)
KUIDAS sa nii enesekeskne oled? Selgelt see post ei ole sinust ju!"

No täpselt seepärast ma reageeringi, Becky. Näitamaks, et ma olen ka olemas. Ma olen ka inimene. Kui sa ütled "inimesed on sellised" ja mina ei ole, ma ei lepi vaikselt su väitega, et mina, niisiis, ei ole inimene. 
Raisk, ma olen!

Ilmselt see on minu käivitaja-päästik. Aga meenutades kunagi Katarina juures juhtunut, kus ta tegi postituse "naistele meeldib selline käitumine" ja sai kommentaariumitäie pahaseid naisi "kas mina polegi naine v?!", see vist on ikka suht universaalne. 
Kui meil on tunne, et meid arvatakse mingi väga viiendajärgulise tunnuse alusel välja grupist, kuhu enda meelest täiega kuulume, me reageerime. 
Nt läksin väga teravaks (ikka möödunud nädalal) Virginia Woolfi grupis postituse all, mis ütles, et kõik head feministid on veganid ja kuidas saab maitsenauding tähtsam olla kui eetika?!
Poeglaps ohkega: "Kuule. Kuidas sa nii rumal oled? Kaks postitust on okei netis vaielda, aga mis sina teed?!"

Tal on muidugi õigus. 
Aga ma ei saa, ei suuda. 
Sõdalane minus võitleb.
Et ma ei saa maailma ära parandada, et lollid jäävad lollideks, ainult mõnda aega ka ei salli mind, et võitlemine ja vaidlemine on tühi töö ja vaimu närimine?
Oh, mõistusega võttes on kõik see tõsi. 
Aga tunded ...

Ajakirjanduse tähelepanu mõjul

Messengeris küsis ajakirjanik mu telefoninumbrit. 
Andsin. 
Ta helistas ja ülehomme tullakse minu koju filmima. "Ringvaade." Teemaks muidugi enesetapp - selgelt see on Minu Teema. Ta oli lugenud Müürilehest lugu ja enesetapu päeva puhul tuleb enesetappudest rääkida. Aga kuna ta oli Müürilehest lugenud, mul kohe kadus hirm, et pean ütlema, et kahetsen - ei kahetse - ja lisaks lubas ta ka uue raamatu kõneks võtta, et positiivseid asju ka välja tuua.

Ma muidugi kavatsen rääkida mõlemast raamatust, pole aus "Devolutsiooni" unustada. Seda enam, et see pole mu meelest halvem - lihtsalt väga erinev, erinevas stiilis, erineva struktuuriga, maailmast jms rääkimata. 

Izver, ma pean toa vist rohkem korda tegema.
Izver, mis ma selga panen?
Ma olen viimasel ajal pigem lopsakas kui peenike, aga no krt - ilus ikka. Lihtsalt see nõuab natuke teistsugust rõivavalikut. (Mu pea valutab nüüd veel vähem - selle nimel tasub veidi kaalukam olla, peavalu on jäle.) 
Jestas, aknad. Vbla peaks aknaid ka pesema. 
Okei, sellega tegeleb kui jaksab. Esialgu võib nt ujukad ja kaks rinnahoidjat lauanurgalt kummutisse panna. See on ka asi. 

Tehtud.

Phmt on muidugi hea olla telekas, ma saan kohe meeletult rohkem klikke siin kui muidu ja vbla keegi ei tapa end, saab hingepidet, ja vbla keegi loeb mõnda mu raamatut.
Aga ma ikka tahaks olla kuulus kirjanikuna, mitte seepärast, et end tapsin ja eksikombel ellu jäin. Sest see oli juhus, veider ja pöörane juhus, mida ma algul hoolega püüdsin mitte millekski muuks mõelda ja nüüd olen täiesti harjunud teadmisega, et minuga juhtus midagi erilist täiesti minupoolse abita. 

Või no - täiesti. 
Ma olin natuke rumal, tapsin end kohas, kuhu kiirabil oli hea tulla ja rong ei ole veel väga kiire käigu peal.
Aga vähemalt teadlikus osas täiesti minu panuseta ellujäämisele. 

Kuidas ma siis kuulus olen millegi poolest, mille saavutamiseks ma ise midagi teinud pole? Kas need asjad, mida ma teadlikult teen, ei olegi vingemad? Kas inimesed tahavad näha kord surnud naist, kes ei ole täielik vrakk, ja see teeb nad tuleviku osas optimistlikumaks, ent see, mismoodi ma just vrakk ei ole, on mu eralõbu?
Teiste sõnadega: ma tahaks, et teile meeldiks mu raamatud, vbla ka võrgupäevik, et ma olen vormikas ja heas vormis korraga ja teen hästi süüa!
Mitte et enesetapmine kõrvaline oleks. Aga nüüd, ligi kümme aastat hiljem, olen ma juba tsutt pettunud, et see mu põhiidentideet on. Jah, ma olen korra surnud naine ja sellena eriline, aga ma olen ometi korra surnud LAHE naine?! Kas ... kas ...
... või rahvas oleks mu ammu unustanud, kui ma ühtlasi lahe ei oleks? 
Vbla on tähelepanu siiski ka kompliment mu üldise laheduse suunas?

Viisin räpase elastiksideme lauanurgalt pesumasinasse. Mäletate, kui mu jalg välja oli väänatud, kandsin seda? Mhmh, sestsaati on laual oodanud, et äkki mul on veel vaja.
Jälle üks asi tehtud. Jee mina. 
Mõtlesin peaaegu välja, mis ma selga panen. Ainus asi, et rinnahoidja jääb natuke näha. Millise rinnahoidja ma panema peaks? Sinine ei sobi värvilt. Lilla ja roheline on valikust väljas, sest need on spordikad ja selle kleidi alla spordikad ei lähe. 
Must jätaks ka hirmus palju pitsi näha. 
Enamasti ma kannan seda kleiti üldse rinnahoidjata. 
Aga ... aga ... aga tahaks samas telepurgis ilus olla! Mitte lihtsalt õpetlik ja vaba - s.t. ma kahtlen, kas see tuleks välja kui õpetlik ja vaba. Pigem "ta on ikka veel omadega persses, näed, rinnahoidjatki ei kanna."
No vaatab. 
Nagu mu elus ikka - vaatab, kui kohe on vaja. Ja pärast ei kahetse.
Kunagi.