Sama sitt

Läheb hullemaks. 
Mitte paremaks. 
Mul on reedest saati 37 ja natuke peale palavikku, algul pisut kurguvalu ka, nüüd ainult palavik. 
Nii väsinud. Koordinatsioon kaob ja ma ei näe - väsinud. Tegin õunakooki ja pool tegemist käis meetodil "ma küll ei näe, aga tundub õige."
Kui ära küpseb, saab teada, kuidas läks. 
Kuigi mul pole isu.
See-eest on kogu aeg janu. Jõin pool liitrit mineraalvett, siis hakkasin koerale vett joomispotti laskma. 
Vesi nägi nii hea välja, et jõin sealtsamast koera potist hulga vett ära. Piisavalt, et täitsin poti kraanist uuesti - kui ma juba talle vett annan, ei tasu ometi poolt potti panna. Ikka täis. 

Mitte midagi ei jaksa. Õunakooki tegin seepärast, et üks väheseid asju, mida ma viitsin täiesti tühjal ajal teha, on toit. Enne tegin tomatisuppi. 
Avastasin, et mul on kodust vürtsköömen otsas. See-eest on 4 pakki koriandrit. Takkajärgi tundub ilmne, et mu mõtterada oli: "Mul on mingi maitseaine lõppemas. Mis see võiks olla? Ilmselt koriander."
Ja nii kolm korda. 

Naah, ega supp seepärast tegemata jäänud ega isegi oluliselt halvem tulnud, kuid iseenda mõtlemist on naljakas jälgida. Kuidas on küll asju, mida ma kogu aeg kodus tahan hoida, nagunii kulub ära, ent kuidagi nad ikkagi lõppevad.
Samas: neid asju on NII palju. Kohv, sool, suhkur, ingver, pulberingver, küüslauk, koriander, rosmariin, basiilik, tüümian, tomatipasta, oakonservid, jahu, munad, või, kaneel, pesupesuvahend, nahapesuvahend, šampoon, habemeajamisterad, ibuprofeen, paratsetamool, sinupret, sumatriptaan, Medikinet, plaastrid, antisept, kempsupaber, mineraalvesi, piim, magneesiumitabletid, hambapasta, koerakrõbuskid, kassikrõbuskid, kassiliiv, tolmuimejakotid, vaniljesuhkur, pudruhelbed, makaronid, riis, tatar, sojakaste, tšillikaste, majonees, hapukoor, pruun suhkur (jah, ma hoian kodus pruuni suhkru varu, sest K eelistab kohvi peale seda), näts, küpsetuspaber, nõudepesunuustikud, nõudepesuvahend, teepuuõli, keemiline kulmuvärv, majapidamispaber, pesukaitsed, proteiinipulber (Poeglapsele), söetabletid, vietnami salv, koerakakakotid, paprikapulber, terapipar ja kui ka vürtsköömen meelest läheb, ikkagi võidan suurelt, sest ülejäänu on olemas.

Kook on ... söödav. Aga vähemalt kuumana mitte enamat. Konsistentsi ja oleku järgi tundub küll, et seistes läheb paremaks - on sellise olemisega.
Hei, ta läheb paremaks sellise kiirusega, et tüki lõpp on juba parem kui algus. 
Lootused homseks kõrged.
Vähemalt koogi osas.
Muidu on nii, et jätan metüülfenidaatvesinikkloriidi mõneks ajaks ära. Sest haige ja ma vahepeal jätsin juba ning siis oli mul vähemalt ööhakul-öösel enne magamaminekut hea olla. 
Praegu on kogu aeg sitt. 

Kusjuures, eks ole, pea tegelikult valutab ainult väga madala intensiivsusega ja vast paar tundi päeva peale kokku. 
Ehk sitt, aga võrreldes tõelise sitaga, hea. 
Krt, elu on niiiiiiiiii raske. 

Muide, mõtlesin välja, miks mu paanikaatakid käivad ilma paanikata. 
Hirm ära surra ei ole mulle hirm, vaid "see oleks tore, nii et nagunii ei juhtu".

Oigamist

Elu on nii raske.
Ma tean, tegelt on väga hästi kõik ja isegi mõte, et saan olemasoleva lapse oma hoolde, tundub peaaegu sama tore kui ise rasedaks jääda ja last kõhus kasvatada. 
Aga niiiii raske on ikkagi!

Postimehe arvustus ei olnud täiuslikkuse lähedal - kuigi phmt positiivne - ja Vikerkaarde Mudlum ütles, et kirjutas, aga vähemalt netis pole küll midagi ning paberil ma pole ajakirja näinud ja mul on juba ootus, et ei olegi midagi. Ei ilmunud. Sest ma nii kõrvaline autor ja isegi kui Made Luiga kirjutab, Teh Staar, eks ole, ikka ei kanna välja. Ei ole vaja avaldada.
Pealegi vbla talle ei meeldinud. Üks raamat, mis mulle väga meeldis ("Oht olla täie mõistuse juures"), talle üldse ei istunud. Ja ma isegi ei tea, kumb mu värsketest raamatutest just ei meeldinud (või meeldis), sest ta ei öelnud, kas kirjutas "Devolutsioonist" või "Omasid ei jäeta mahast," ja ma saatsin talle mõlemad. 
Vbla kirjutas mõlemast ka.

Aga kas seda, mis ta kirjutas, ka kuskilt lugeda saab, pole kindel. 
Elu!

Ma täpselt ei tea, mida ma arvustusest tahaksin. Ilmselt tunnet, et see, mida ma teha tahtsin, jõudis lugejale kohale. Ja no selliseid arvustusi olen Devole kaks saanud - Rentsi ja Marca omad - ning "Omasid ei jäeta mahale" üldse null. 

Tegin Poeglapsele koolisttulemise ajaks pestokastmega pastat (sest Tütarlapse viimasest siinkäigust üleeile oli pesto üle, tähtajaga homme). Talle maitses, ei olnud läbikukkumine ega midagi. Olen ikkagi pettunud. Tegin Päris Pastakastmega pastaroa ja puha - ja ta ei olnud vaimustusest kummuli, vaid lihtsalt ütles, et hea, mhmh. 
MisMÕTTES ma teen hästi ja tagasisideks on heal juhul, et ok, jah, tore.

Vähemalt notsu luges "Devolutsiooni" ka, hea seegi. Mul on ikka tore olla, kui tuttavad loevad. Eile ühelt teiselt sain rahuloleva kirja, kuidas ta pani raamatu (ikka Devo) kinni, patsutas siis seda ja ütles aitäh. 
Et nii meeldiv elamus.
Tegi rõõmu.

Aga ikkkkkkkkkkagi on elu nii raske. Kogu aeg annan oma parima, nii et tükid taga, ja öeldakse: "Mhmh, korralik töö, kas võiks nüüd selle ja selle ja selle ümber teha ja sealt ja seal kohendada?" 
Võiks ikka parem olla. 
Kui see ja see ka veel oleks, oleks hästi.
Viuviuviu ...

A muidu, söögi kohta veel: ugly food tööpõhimõtet (vähem nõusid!) järgides saab kõige parema kartulite jm köögiviljadega ahjulõhe nii, et esmalt lähevad pannile ja ahju soola + võiga kartulid jm köögiviljad. Küpsetad pool tundi kuskil 170 kraadi juures, siis pann välja ning keerad ahju 150 kanti. Paned sinna kartulite vahele mandleid vm pähkleid, peale lõhefilee, riputad kala soolaga üle ja selle otsa majoneesi-sinepi-küüslaugu-tillikaste. Veel pool tundi ahjus. 
Valmis. 

Isegi mu tütar - kes pole suur kalafänn - kiitis.

Ohvrimentaliteet

Lugesin raamatut. 
Ketlin Priilinna "Liblikasonaat".
Jälestasin kirjeldatud abielu meespoolt ja tundsin kaasa naispoolele - aga samas pani tema käitumine ja mõttemaailm ka mõtlema.

Vaata, see üldvihatud "ohvrimentaliteet".
Enamasti mõeldakse selle all inimesi, kes end teadlikult ohvrina identifitseerivad ja oigavad, kui raske nende elu on ja kuidas kõik neile ülekohut teevad.
Aga selline käitumine on ikkagi minu arvates tervem kui selline ohvrimentaliteet, mida selle raamatu peategelane viljeles. 
Mida mina ise ilmatu palju aastaid eneses kandsin. 
Ja ikka veel kannan veidi - ega ma ikka ei arva, et hästi võiks minna. Ainult nüüd ma ei mõtle enam, et mina ise ei ole piisavalt hea, et elus head saada. 
Nüüd mõtlen, et headus on kõrvaline, ma olen lihtsalt liiga imelik. 

Lammaste juurde: mõnedel inimestel on sisemine veendumus, et mis nüüd mina. Mina? Mina teen liiga vähe, liiga kesiselt-keskmiselt, see pole ju midagi erilist, kui juba mina suudan. Minu teod ja olemine kõlbavad peamiselt naljaks. Kui ma teeksin hästi, olekski kõik hästi või vähemalt palju parem.
Järelikult teen halvasti.
Enda puhul näen seda mõtteviisi peamiselt takkajärgi. 
Kuidas ma tegin fakin imet kogu aeg ja seda võeti väljastpoolt kui normaalsust. 
Seestpoolt võtsin ka kui normaalsust, jaa.
Aga selle raamatu peategelase puhul nägin kõrvalt ja mõttevigasus oli nii valusalt selge, et võttis hambaid kiristama ja sundis peale pikad lugemispausid.
Naisel on rinnavähk, üks rind lõigatakse maha, keemiravi, kohutav õudus - ja ikka mõtleb ta enda sees, et peaks mehele rohkem toeks olema, kui too töö kaotas, peaks lastele aktiivsem ja rõõmsam ema olema, ei tee süüa, ei vaheta mähkmeid, ei jaksa isegi sülle võtta, oh, kui halb ma olen.

Ei, muidugi pead suutma. KÕIK suudavad, mismõttes sa/ma ei suuda siis?

Vat selline mentaliteet on mu meelest see päris ohvrimentaliteet. Kus inimene toob kogu aeg end ohvriks ja lisaks peksab selle eest, et piisavalt palju ohverdada ei suutnud, peaks ikka rohkem. MisMÕTTES ohvrimentaliteediga inimesed ei tee midagi? Okok, see on see teine ohvrimentaliteet. Ent selle ohvrimentaliteediga inimesed teevad kogu aeg, teevad kohutavalt palju, teevad, nii et tükid taga ja siis teevad enda üle veel nalja ka - minusugune hädaline sai toime, üle kivide ja kändude, aga no vähemalt tehtud, peame pidu. 
Et selge oleks: pidu on iroonia, tegelt ei tähista sedasorti inimene ühtegi oma saavutust. 
Kõik on vähem kui võiks, kui päriselt hästi saanuks.

Ja jabur on, et minu meelest see on nii selge ja ilmne. Alatasa tuleb ette. Mina niisiis tahaksin alati tormata kõiki teisi seesuguseid kiitma ja ülistama, kui krdi vaprad ja ilmelised nad on - aga kes seda minu pihta tegi, ah?
Mina sain räiget ja teravat kriitikat. (Mitte teilt, vähemalt mitte kõige räigemat. Need räiged ei loe enam.) Kuidas ma arvan, et ma hea ema olen, mismõttes ma arvan, et midagigi hästi tegin, kuidas ma võin üldse mõeldagi, et tahaks veel lapsi?! Terve eneseiroonia on kadunud, ma lihtsalt kiidan end mõõdutundetult, kui peaksin süütundes suplema!
Ma siiamaale imestan selle üle. 
Et - mis me räägime püsilugejatest, kes sedasi kommenteerisid. Mu reaalsed päris sõbrad arvasid samamoodi.
Nagu ... kuidas nad üldse läbi ei närinud, mis toimub? 
Kas see ei ole ilmne mõtteviga siis? Kas ma näen läbi ainult seepärast, et ma enda puhul tuvastasin säärase olemise viisi ja hakkasin sellega võitlema?
Nüüd nad ei ole enam mu sõbrad, mhmh, õigesti arvatud. 

Aga jah. Suhtumine endasse kui mingisse a priori halba ühikusse on kuradist. 
Enesekindlus on ainus, mis päästab. 
Ära ole tark, ära ole hell, ära ole ilus, ära ole hea, kui ei suuda ega oska ega tahagi. 
Ole enesekindel. 
Kasvata oma lapsed enesekindlateks. 
SEE on õnne võti.
Mitte teiste, vaid su enda. 

Veits mage

Olles neli korda internetti (loe: leheküljed, mida ma kasvõi mõnikord külastan) läbi vaadanud ja tuvastanud, et midagi, mis hõlmaks mu tähelepanu rohkem kui neljaks minutiks, pole juurde tulnud, pean ilmselt ise kirjutama. 
Loomiseks ma ilmselgelt vormis pole - pea valutab, väsinud, väsinud, väsinud - aga võrgupäevikupostiga tulen toime.
Tahaksin guugeldada "mis mu olemise paremaks teeks", aga ma olen midagi umbes säärast juba piisavalt palju kordi elus teinud, et teada: mitte midagi pädevat sealt ei tule. Parimal juhul soovitus vett juua ja lemmikloomadega tegeleda.

Hästi raske on, ent see on tegelikult hea: alati, kui ma olen oma akud tühjaks teinud ja varuakude peale üle läinud, tuleb taastudes hetk, kus varuaku on taas talutavaks täitunud ja ma lülitun uuesti pärisaku peale ümber. 
See aga on tühi, nii tühi. Ehk olemine läheb peaaegu okeist taas laip on laibaks, kuid see faas PEAB olema. Sest pikemat aega varuakude peal toimida üritades tuleb läbipõlemine väga hull. 
Varupatareid pole ootamas, sest see on ka täiesti tühjaks tehtud, pärisaku on õhtal, mis õhtal, ja ohhh. 

Tegelt ma pole vahepeal kolm päeva migreenitabletti võtnud, nii et kui täna läheb kaks, pole ju palju, ega? 
Ei ole. Kõik on ok, väga väga naine. Kõik on ok. 
Võtan, mis siis, et ei ole hirmus valus.
Ma lihtsalt olen nii väsinud, et ka veidi valub kurnab kohutavalt. 

Nüüd võiks see sumatriptaan tepsida samuti, aitäh.
Kas on jube igav, kui ma oma psühhosomaatilisi sümptome kirjeldan? Ikka elan lootuses, et vbla need aitavad kellelgi ennast või teisi mõista, aga tegelt ma ju ei tea. 
Et ma kirjutan küll iseenese pärast - mida mina tahan jagada - aga samas olen ma praegu hirmsasti habras ja hädine ja tahaks inimestele meeldida ja nende tunnustust pälvida. Sest ma olen NII vapper olnud ja NII palju endalt võtnud ja võiks ju kiita saada? Aga kui ma kirjutan mingeid maru igavaid asju, nagunii ei saa, niuts, niuts.

Rääkimata nendest, kes mind naguniigi ei armasta, mismõttes, misMÕTTES ...
Nad üldiselt ei loe ka, seega võin vabalt kaevelda. 

Vaata, ma ikka kahtlen, kas olen kellegi jaoks olemas üldse. Mul oli vanasti komme salvestada oma netivestlusi - muidugi kirjalikke, kelleks te mind peate?! - ja siis kurva tujuga neid üle lugeda. Mitte selleks, et mäletada, ma nagunii mäletasin ju, vaid selleks et meeles hoida: ma olen kellelegi nii tähtis olnud, et ta minuga juttu ajas. Pikalt-pikalt.
Praegu loen üle oma rongijärgseid medkokkuvõtteid. Et näe, nii ma olin ja nad arvasid minust. 
Olen tähtis, olen olemas olnud. 
Kuigi mulle meeldivad palju rohkem need kokkuvõtted, mis räägivad minu füüsilistest näitajatest, mitte need, kus mu "meeleolu on hea, subjektiivselt soovib lugeda ja kirjutada raskusteta ja teha ise enesehooldustoiminguid".
Kirjeldatakse nagu väikelast või dementset, igatahes üleolevalt poitsioonilt. 
Jätan parem lugemise pooleli. 

Nojah.
Rääkisin (s.t. kirjutasin, ma ju ütlesin, et ma olen mina :P) K-ga ka sellest, kuidas kui mul on halb, ma hirmsasti tahan tähelepanu, kiitust, märkamist, ja selgub, et tema nt üldse ei taha. Tema tahab, et ta rahule jäetaks. 
Aga kui mind rahule jäetakse, tõlgendan mina seda kui teadet "kedagi ei huvita" ja lähen tähelepanu küsima (praegune mina) või langen veel sügavama meeleheite sisse ja suren endamisi (enne Rongi).
Vahetult Pärast Rongi oli ses mõttes hea aeg, et kõik tundsid pidevalt huvi, oli hea tähtis tunne ja maailm üldse ei lämmatanud mind oma ükskõiksusega. 
Kuni hakkas jälle lämmatama. 
Nii palju tähelepanu, et seda oleks liiga palju, olen ainult negatiivset saanud. 
Ma ei tea, kas liiga palju positiivset tähelepanu üldse saab olla. Praegu pähe küll ei tule. 

Ma ei ole kurb, eksole. AD-d aitavad halval teravused maha lõigata ja isegi nii väsinud ja omadega läbi, kui ma olen, mul ei ole hing valus.
Aga nii väsinud. Nii kurnatud. Nii laip.
Ja kui siis miski ei rõõmusta ka, ongi ... ikka halb, mis siis, et mitte väga halb.

Parim mina omas mahlas

Tegelt olen enda üle uhke, et politseiga ühendust võtsin ja sealt tulnud vestlussoovi peale ka ära käisin.
Vbla mitte nii uhke, kui tookord perevägivallale vahele astudes, aga uhke ikkagi. 
Väga tuli politseisse kõndides tunne, et enamik inimesi nii ei teeks. Ei ole aega ja jaksu ja mis ma neid vanu asju jne. 
Minul on: "Aga kui see juhtub uuesti? Ja mina teadsin, aga ei reageerinud? Siis on see minu süü ka, kurat!"
Kakluseks seal muidugi ei läinud, politseinik oli väga meeldiv (ja sedasi musklis, et ta kohe kindlasti tegeleb kulturismiga), aga emotsionaalne pinge vajus mu peale ikka. Ja hakkas küll pea valutama, aga kuna perearstikeskus reageeris kiirelt, oli mul tablett võtta ja taandus jälle.

On raske. Aga raskem oleks mitte inimene, vaid mingi kerge rämps olla.
I am the warrior ...

Lisaks nüüd, kui ma olin juba peaaegu loobunud ootamast, on peavooluajakirjandus avastanud, et tegelt võiks mu raamatuid ka arvustada. Üleeile sain kirja, et Postimehesse on laekunud tekst "Devolutsiooni" kohta, täpset ilmumisaega nad ei tea, aga varsti. Oktoobrikuu Vikerkaares peaks midagi tulema, Ja Sirbis ilmus juba tekst, mida ma veel kätte pole saanud - paberlehes. Muide, mu ettekujutus, et "Sirpi saab igalt poolt osta," osutus valeks. 
Isegi Selver ei müü.
Aga no vaatab - vbla võtmering päästab mu hädast. 
Oi, arvustus jõudis netti ka! Heh, loomulik, et kell 8 hommikul veel polnud ju ... Ma ei ole ikka väga nupukas naine, mõte, et varahommikul veel ei jõutud, ei olnud mu jaoks üldse pähegitulev. 
Arvustus. 
Minu arust ei ole selle kirjutaja paljust aru saanud, mõned asjad on üle mõelnud, aga esiteks on ta minu suhtes sõbralik, teiseks: ikkagi Sirp! ja kolmandaks: põhiline on kohale jõudnud. Et krdile reeglid, oleme üksteise vastu lahked.  

Ja K kohta öeldi, et andekas noor autor =)

Väga hästi.

Jaksaks nüüd rõõmustada ka. 
Krt, jaksaks vähemalt kirjutadagi! Siia, võrgupäevikusse.
Aga ma olen täiesti otsas ja tapetud. Sry. Käin poes ja Totuga õues, siis vaatab edasi.

***

Natuke värskem sai, tõepoolest.
Natuke. Nii poole sõrmeküüne jagu - ja mul on mu kasvu kohta üsna väikesed käed.
Muide, enamasti ma ei arva, et olen pikk. 172, täiesti tavaline kasv. Aga viimasel ajal on ridamisi olnud üritusi, kus ma olen kõige pikem inimene ruumis. Mehed on ka kõik lühemad olnud. Äkki ma ikka olen pikk?
K võiks lõpetada ohkimise, et ta nii lühike on. Minust pikem mees? Täiesti normaalne!
Ja üldse mulle meeldivadki mehed, kes on minuga ühte kasvu.
Et tal on poogen, kas ta mulle meeldib?
Kurb. Imelik. Siis tal võiks ju üldse poogen olla, kas ta ilus on? Kui tema kedagi ei taha, ei ole ju oluline, et teda tahetaks?
Pean küsima, äkki nüüd ongi pohh. Vanasti ei olnud. Me oleme sellest pikalt kõnelenud.

Kuna mul nüüd käib jälle menstruatsioon ja Keit Pentus sai 47 aastaselt lapse, ma mõtlen, et äkki, äkki ... aaga nagunii ta ei taha.
Mis on kurb. 
Aga novembris küsin ikkagi üle. Sest mis mul kaotada. 

Olen nii vässssinud, et rohkem küll midagi ei kirjuta. Panen aint ühe pildi, mille tegi Lüüli Suuk, sellest, kuidas raamatut esitlesin. 
Teine inimene seal on Raul Sulbi, kes avalikul sündmusel ka avalik isik on.

Rapla raamatukogu kodulehelt
Sõnaränd 2024
Imre Siil vaatab pingsalt telefeoni,
kui Ketlin Priilinn oma raamatust räägib.
Krt, mina vähemalt tean, kuidas esinedes käituda.
Nt et teiste esinejate suhtes tasub viisakust ja huvi üles näidata. 

Ohhhh!!!

Tegelt oli "Sõnaränd" tore üritus. 
Ja enne seda oli hea sõpra näha ja täitsa lõpp, 2 aastat pole õieti isegi netis rääkinud, aga täiega kodune ja mõnus oli temaga. Päev enne seda raamatut esitleda oli ka tore. Mulle ikka meeldib esineda, olla natuke aega tähtis ja inimesed kuulavad, mis mul öelda on. 
Ja nüüd ma olen täiesti surnud. See koormus oli täiesti arulage. Ma ei saanud päeval magada viiel päeval seitsmest.  Eilse ja üleeilsega läks terve sumatriptaani karp lugematutest retseptivabadest valuvaigistitest rääkimata, üks migreenitablett on veel alles ... ja kurat, digidocis ei kirjutatud mulle uut retsepti, sest "esineb sumatriptaani liigtarvitamine, mis võib ka peavalusid põhjustada."
Ma tahaks tappa. 
Olgu, vähemalt peksta. 
Kellel sellest parem on, kui ma piinlen? Kes saab õnnelikumaks? Miks see hea on?
Jah, ma kirjutasin kohe perearstile, tema ehk pikendab, aga seal läheb alati kaks-kolm päeva ja ma kahtlen, kas seni ilma läbi saan. 

Uskumatu. Jaa, ma kirjutasin sinna ka üsna põhjalikult, et miks ma neilt tellin ja et see karbi kahe päevaga tarbimine EI ole normaalne - ja nad lihtsalt leiavad, et liiga palju tarvitab, las parem piinleb. 
Raisk. 
RAISK!
Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!!!!

... ja homme lähen politseijaoskonda ja oi, milline üllatus, kui mul sellepärast pea valutama hakkab. 
Ei, tapmine on teema. Peksmisest on vähe. 
Üldse, võiks olla mingi meetod, kuidas migreenid välja ravida saab. Mitte et leevendad sümptome, vaid päriselt saadki migreenivabaks sellega. 
S.t. mingi meetod peale giljotiini vmt.

Jah, muidugi pani see situatsioon mu pea valutama, miks sa üldse küsid? Emotsionaalne pinge on kindel viis. 
MIKS nad teeavad nii?!?!?!

Räbal tunne

Ma teadsin ette, et oktoobri esimene pool tuleb raske. 
Et ta tuli veel raskem, on lihtsalt elu. Asjad juhtuvad. Neid ei saa ette näha. 
Aga kui ma olen ära söönud neljakordse annuse sumatriptaani, joonud, joonud kohvi, söönud, käinud duši all, mätsinud lauba kokku vietnami salviga, jalutanud koera võtnud ibukat, võtnud paratsetamooli, mänginud kaks tundi civi ja IKKA valutab, on ikka päris juba mõelda, et noh, homme asjad kokku ja raamatukogutuurile. 

Lähen. Sest raha on vaja ning selle eest makstakse veidi + saab 10% kuulsust vbla jälle juurde. Aga kui kaua ma sellest oktoobri algusest taastun, ei tea. Seda enam, et kui vähegi suudan, teen järgmisel nädalal ka üht asja, mis on vajalik, et inimene olla, 
Aint kui ma olen surnud inimene pärast, ei tasu vist ära. 

Pettunult pean ka tõdema, et keegi ei päästa mind minu enda käest. Keegi ei ütle, et kule, sa tapad ennast täiega, ära tee! Ära mine! Jaa, sa lubasid ja kõik plaanid on tehtud, aga see pole nii suurt kannatamist ja valu väärt!
Ainus, kes mulle ütleb, et kle, võta vabalt, olen ma ise. Ja mina piirdun vabaltvõtmisega ses osas, et molutan hommikul enne väljaminekut pikemalt, jään hiljaks ja ostan võtmeringist kohvi ja pirukat, sest peab sööma, muidu ma ei suuda. Mitte ei jäta tegemata-minemata-rääkimata. 
Ma olen nii vapper.
Ma olen nii loll. 
Ma olen nii usaldusväärne.
Aint mitte enda jaoks. 

Valu tasapisi kahanemine lasi seda kõike kirjutada. Kui parem hakkab, mul on energiat. Aga nüüd hakkab jälle halvem. 
Nii et paus.

***

Magama ei jäänud, aga valu on pisem, nii et jätkan.
"Elu" ehk juhtus üks asi ja see pani mõtlema paljudele teistele asjadele ja püha kurat. 
Püha kurat. 

Mõtlen inimeste peale, keda tundsin ja pidasin isegi sõpradeks vahepeal, ja imestan endamisi. 
Kuidas ma ei näinud?
Kuidas ma uskusin pigem head kui oma silmi ja kõrvu?
Samas, ma kipun nii kõigiga tegema: mu eelarvamus on positiivne ja ma hakkan uskuma, et halvasti on, alles kui seda halba on väga mitu korda rõhukalt tehtud ja ma ei saa enam ignoreerida. 
Lissalt KUI kaua ma uskumast keeldusin ... ja samas ja samas ja samas: massiivselt ja mastaapselt halbu asju ongi raskem uskuda. Pisikesi halbusi on palju kiirem ja lihtsam, aga kui kerge oleks sul omaks võtta, et su tädi on tegelt sarimõrvar? Ikka ignoreerid tunnismärke. See suur vereplekk esikus võib olla ninaverejooksust ja koristamata. Et tema kvartalis alailma inimesi kaob, paneb ainult ta turvalisuse pärast muretsema. Et tal relv on? Nojah, eks ta on siuke relvahuviline.
Lihtsalt ei tule selle peale, et päriselt sinu enda tädi. Jah, ta on natuke veider, aga veider olemine pole ometi kuritegu.

Kuni saad aru, et ta päriselt on inimesi tapnud. Ja siis on kõik tunded korraga. Uskumatus, viha, meeleheide, et oled sellist inimest toredaks hinnanud. Soov mitte kunagi sellest mõelda. Talle mõelda. Tahaks ainult unustada, et ta olemas on. 
Ja alles kümne aasta pärast jõuab ajju, et jestas. Politseisse oleks pidanud minema!
Aga no nüüd on ta ära kolinud ja te pole aastaid sõnagi vahetanud ja enam ju ei tasu. Mis sellest kellelgi kasu oleks? Küllap ta elab nüüd rahulikult, enam kellelegi kurja ei tee, mis ma kisun vanu asju lahti ...

Päriselt samaväärne analoogia minu elus olnud inimesega ei ole. 
Aga ega palju ei puudu ka. 
Ja ma mõtlen ja ma mõtlen ja ma mõtlen. Kõige uskumatum on mitte see, et tema tegi, ta ise polnud mulle vähemalt sõber. Aga teised tema ümber tegelt teadsid. Ja ma olin nende teiste väga hea sõber. 
+ seal olid lapsed. Palju lapsi, kes kõik eri moodi kõverdi kasvasid ja kannatasid ja kannatavad ikka veel, kuigi ammu täiskasvanud. 
... ja ma ikka ei tea, mida nüüd tegema peaks. Kas ma peaks midagi tegema? Aga mida? Nende jaoks, keda ma tunnen, on ammu hilja. Aga vbla ma saaks päästa neid, keda ma ei tunnegi? Aga kuidas? Mul ei ole kaebust, mida esitada. Mul ei ole muud kui hirmus paha tunne. 
KUIDAS ma niimoodi ...

Kas ma oleksin tegelt pidanud päästma, aitama, uskuma, reageerima, olema (veel) mõistvam ... ei, tegelt isegi mitte seda. Ma juba tegin parima, mida suutsin. Aga lihtsalt KUI ma oleksin varem taibanud ja siis, kui taipasin, kohe reageerinud, mu südametunnistus oleks puhtam. 
Olgu, mis möödas, see möödas. 
Seda ei muuda.
Aga kas ma peaksin nüüd midagi tegema? 
Päriselt küsin. 

Vghuijfyuiöh.yt

Võiksin midagi kirjutada.
Küllap mul isegi on. Muljeid ja veel muljeid ja mõtteid ja asju. 
Aga mu pea valutab, sest nii palju kogemusi ja tegelt ei taha midagi läbi seedida ja tükkideks kirjutada, niigi on raske. 
Pühapäeval unustasin süüa ja juua. Kui olin kaks migreenitabletipoolikut alla neelanud (rongivetsu mittejoodava veega, sest ma unustasin lisaks joomisele ka vett kojusõiduks kaasa osta) ja valu üldse ei leevenenud, leidsin kotist õuna. 
Tundus ahvatlev. Hammustasin. Ossa püha püss, mul on toitu vaja!
Seda, et jooki oli mitte natuke vaja, vaid väga vaja, taipasin, kui olin poest mineraalvee ostnud, mõtlesin, et võtan mõned lonksud ja läks pool pooleteiseliitrisest pudelist. 

Täna ja eelmisel ööl migreenitabletid aitasid. Aga kahjuks ajutiselt. Sest kui mul on aju umbes, infotropid, lausa infokamakad ja miski ei liigu ega sulandu, sest LIIGA PALJU, mul hakkab alati pea valutama. 
Ma teadsin ette, et nii juhtub, ka.
Mis mind muidugi ei pidurdanud.
Et peale üritust ma mitu päeva vaevlen ja valutan? Aga üritus ise on ju põnev ja tore! Ikka lähen!

Edasi muutuvad asjaolud pealegi hullemaks. Pole ka üritused ise hirmus toredad vbla, lihtsalt vaja teha, väga vaja teha, mõni on vajalik, et raha teenida, mõni, et rohkem kirjanik olla ja mõni, et inimene olla. 

Nädalavahetusel üks esineja ja kaasalööja oli kreeka poiss (kui ma veel armuksin, oleksin natuke armunud, nii ilus, tore, lahe ja aus) ja tema rääkis korduvalt ja korduvalt, kuidas Kreekas see või too üldse ei tööta, sest Kreeka inimesed ei ole eriti teistega arvestavad ja sa (larpikorraldaja) ei taha neid enamikus asjades ka sundida. 
"At least we almost have rid of rape-jokes on larps!"
Mispeale ma plaksutasin, sest see ON hea asi ja ma õudustundega meenutan aega kuskil 2010, kui ma kutsusin oma isa larpile NPC-ks (necessary player character või non-player-character, phmt tegelane, kes on kohal, et mängijatele mäng põnevaks teha), ta mängis karu ja otsustas karuna kaks haldjat ära vägistada. 
Ok, me tollal ei teadnud ja ei osanud. Agas tõsi on ka, et ma ei instrueerinud teda eriti, ootasin, et mu isa iseenesest saab aru, mida ma korraldan ja üritan saavutada, ja ei otsusta karuna vägistada.
Oh, nii tore ja mängurikastav moment ...

Aga meie lammaste manu naastes: kui ta ütles igast asjade kohta, et kreeklastega see ei toimiks, ma vaatasin end tema silmadega ja tuvastasin, et ma olen üle mõistuse hell ja hoolikas teistega. Igal pool. Kogu aeg. Kui rongis tulid sisse ühed matkajad, kes oma hiigelsuurte kottide sedasi paigutamisega, et teistele ette ei jääks, hädas olid, ma muutsin asukohta ja tõstsin oma (palju pisema) koti mujale. Kui võõras naine hakkas kempsu minema ja tuli oli roheline, ma ütlesin, et minu meelest on seal keegi sees - oli ka, üks üsna jokkis kodanik. Kui kreeka poiss polnud oma asju kuskile paigutanud ja ma käisin öösel kempsus, tema ikka veel lobises ja oli seltskondlik, läksin ühtlasi tema juurde, do have a bed? Ja kui selgus, et oletatavasti kuskil on, ta pole uurinud, ja minu toas oli ju vaba voodi, ütlesin seda talle ja et mind ei sega, et ta mees on, ärgu tema ka end veidralt tundku. Rääkida inglise keeles, kui seltskonnas on eesti keele mitteoskaja, on ju enesestmõistetav? Ei? No mina igatahes rääkisin inglise keeles ja refereerisin lühidalt eestikeelsete vestluste sisu. Ka siis, kui meid oli 12 eestlast vs üks kreeklane. 
Ma ei paku alati istet, kui ma ise väsinud ja valune olen, ma ei hoidu liha söömast, kui ka seltskonnas on taimetoitlased või veganid, ja ma ikka veel lasen oma pesumasinal öösel töötada, sest keegi pole kaevanud ja nii on odavam. 
Aga ma ikkagi tunnen end kõigi emana, üleüldise hoolitseva ühikuna, kes vaatab, et keegi end pahasti ei tunneks. 
Ja olen siiamaani solvunud selle peale, et MINA olen isekas?! Thefakk?!?! Kes peseb enne mängu kempsu oksest puhtaks, seda teistele korraldajatele mainimatagi, sest mängijatel peab olema puhas kemps ja mis teistele rääkimine asja kellegi jaoks paremaks teeks? Kes koristab pärast pool mänguruumi ära, isegi kui ta pole korraldaja? Peseb külas nõusid, kui tundub, et pererahval on sellega raskusi ja kraanikauss täis? Viib vahel sõpradele isetehtud söödavaid kingitusi ukse taha, kui koht teele ette jääb? 
Ma faking loen spetsiaalselt teiste autorite raamatuid, kellega raamatukogutuurile lähen! Ei, see ei ole kohustus, ma lihtsalt ... teen, mis ma tahaksin, et teised mulle teeksid. 
Aga jah, ma olen ainult inimene. Ei suuda kõike. Ei suuda maailma märgatavalt paremaks teha ja vahel pean enda eest ka hoolitsema. 
Üritan end sel nädalal võimalikult välja puhata, sest reedel läheb karmiks - ja mul sellest toredast nädalavahest pea veel valutab. 

Maitea, lihtsalt öine sõnade väljavalg

Arst ei tundunud just ülearu täpsusest hoolivat - ei mingeid analüüse, lihtsalt kuulas kopsu, midagi ei leidnud, kuulis, kuidas ma köhin, ja kirjutas mulle laia toimega antibiootikumi.
Aga tal oli nõnda tehes õigus. Kaks tabletti võtnuna oli mul juba nii palju parem olla, et imestan, kuidas ma enne aru ei saanud, kui halb mul oli. Palavikku veel veidi on, aga emake maa, kui palju parem olla! Lähen poodi ja jooksurutt saabub jalgadesse. Ei pea end sundima jooksma, vaid sunnin end kõndima, sest veel pole vist kasulik lippama asuda. 
Pea valutab palju vähem. Natuke valutab, aga selle saab retseptivabade valuvaigistitega maha. 

Pärast und ei ole enam tunnet, et miski paremaks ei lähe, tuleb tõusta, vaid pikutada on mõnus. Ja et Algernonis ei oldud mu tööst lummatud? Igatahes öeldi hästi. 
Asi seegi.
Ma olen järjest enam omaks võtnud, et ma ei ole ulmekirjanik. Ma kirjutan raamatuid, ulme on seal lihtsalt seepärast, et mulle meeldib. 

Mitte seepärast, et ma spetsiaalselt ulmelisi asju tahaksin teha, vaid seepärast, et ma ei takista neil asjadel tulemast, kui nad tahavad tulla.

Aga üldiselt ... üldiselt on nii, et mul on ikka väga hästi läinud. 
Ei, ei iroonitse. 
Jah, neid, kellel on paremini, on lademes. Aga neid, kellel on halvemini, kusjuures nad EI ole ise halvad, lollid ja koledad inimesed, kelle peale on piinlik vaadatagi, on ka. 
Sees on nii valus, et ... ja siis mõtlen, mis veel temal või temal või temal on ja väga hirmus hakkab. 
Mul on nii hästi läinud. Mida ma üldse kaeban? 

Muide, väga lõdvalt selle teemaga seotud: mul on nii hea meel, et Klari olemas on ja kommenteerib. 
On keegi, kes on täiega imelik ja samas endaga rahul. Mõjub rahustavana - ei pea kogu aeg normaalsuse poole jooksma, saab teistmoodi samuti. Valu ei ole pärisosa, mida vahepeal vältida õnnestub, vaid ikkagi traumade tagajärg. 
Valu.
Kusjuures kui ma üritasin leida tabavat pilti sellest, mis on valu, kui valus valu on, ma leidsin ainult hunniku inspireerivaid tsitaate selle kohta, kuidas suur valu loob suure ilu või kuidas "ma" loodan alati, kord saabub ka helge aeg, ja mida krdit, internet? Nagu ... sa ei pea mind kogu aeg julgustama ja innustama, vahel oleks tore ka mõistetud olla, tead? Sa võid lõpetada mu õpetamise valu analüüsimise ja sellega leppima hakkamise osas - ma ei taha. 

parim, mis leidsin