SISUHOIATUS: Ma ei räägi siin sellest, kuidas peaks olema. Ma räägin iseendast.
Et tahtmine.
Ma mõtlesin aluspõhja juba ammmmu välja.
Kuidas ma ei julge tahta. Teha teise inimesega seotult, mida mina tahan, on ohtlik. Nagunii selgub, et see oli teistele vastumeelne, vale, miks ma ainult endale mõtlen, endale ei tohi mõelda jne.
Isegi kui tagusin ja taon trummi "teen, mis tahan", see hõlmab eranditult ainult ideed "mina teen, mis mina tahan".
Teised inimesed ei tee, mida mina tahan. Ei reageeri, nagu ma tahan. Ei taha sama, mida mina tahan.
Nii et parem ma ei taha neilt midagi.
Läksin sellesse mõtteviisi nii sisse, et ei saanud enam arugi, et enamik teisi inimesi tahavad teistmoodi. Et nende jaoks on tahtmine lihtne asi, tahad midagi, siis tahad, sel pole eeltingimusi.
Minu jaoks on.
Et mina väljaspool iseenda käitumist midagi üldse tahta söandaks, peab mul olema tunne, et seda nii tahetakse kui suudetakse mulle anda.
Kui pole vastavat tunnet, ma üldse ei hakkagi tahtma.
Ei, muidugi pole see alati nii olnud. Väikesena tahtsin igasuguseid asju alates jäätisest lõpetades lennuvõimega. Vahel sain jäätise, enamasti mitte. Lennuvõimet ei andnud keegi, nii et lükkasin selle edasi aega, Kui Olen Suur.
Selleks ajaks võib kõike juhtuda. Lendama õppimine ei tundunud kuidagi võimatum kui näiteks tööleminek. Iluuisutamise olümpiamedal oli samal tasemel mõttega, et elan vanematest eraldi või saan oma koera või võidan alati kõik võitlused.
Noore täiskasvanuna oli "noh?! NOH?! Ikka veel mitte?!" ja avastus, et mingit vahet pole. Mitte milleski. Sama sitt käib edasi, Ikka ei saa midagi, mida tahad - peale vahel jäätise ...
... ja siis ma sain poisi, keda tahtsin.
See läks halvasti. See läks VÄGA halvasti. Nii halvasti, et ma ei suutnud tükk aega ettegi kujutada, et võiks veel halvem olla, aga samas: ma ju sain, mida tahtsin? Peaks ju nagu ... hea olema? 1997 lõpp.
Pikemalt polegi temast kirjutanud v?
Võibolla pole tahtnud. Ma ei tahtnud talle tükk aega mõeldagi, aga ajus elab ikka.
Vahel näen unes.
Võibolla siis tsenseerisingi oma tahtmised ära. Võib ka olla, et pärast Isandat, kellega tegime Poeglapse, kuigi mu rasedus oli alles veidi üle poole jõudnud, kui lõplikult lahku läksime.
Igatahes enam ma ei taha. Pole palju aegu tahtnud nii, nagu vist (?) tavaliseks peetakse.
Ma pole tegelikult päris kindel.
Kui inimesed üldiselt tahaksidki täiesti teistmoodi kui mina, mu tähelepanu oleks see äkki varem püüdnud?
Kui teil on sellele küsimusele valgust heita, heitke. Mind huvitab.
Kas inimesed tahavad, sest nad tahavad? Isegi täiesti üksteisele vastukäivaid asju stiilis "rohkem kõike isuäratavat süüa ja kõhnuseni saledat keha"? Et Eestis oleks vähem lusitaania teetigusid ja samas et elusolendeid ei tapetaks? Tahetakse saada palju raha, aga selle nimel vaeva näha ei taheta?
Tahetakse asju, selle nimel midagi tegemata, umbes nagu mina lapsena?
Päriselt?!
Tahetakse teistelt inimestelt, kes pole vihjanudki, et tahaks neid asju anda, midagi saada? Päriselt? PÄRISELT?!?!
Oi.
Seda on väga raske mõista.
Mina olin täiesti veendunud, et tahta kelleltki midagi on inimsõbralik, ilus ja aus ainult siis, kui nood teised tahavadki seda anda.
Mitte tekitades mingisuguseidki probleeme neile, kes anda ei taha, vaid saadagi ainult neilt, kes ise tahavad. Näide: on täiesti ok, et ma panen üles oma kontonumbri ja loodan, et keegi tahab ise mulle raha anda mu võrgupäeviku lugemise eest. Panna võrgupäevik raha eest loetavaks ... ma ei saa, ma ei suuda sellele isegi mõelda.
Kulge, mul endal on ju hea meel, et loetakse. Mis ma peaks ... ei, ma ei suuda.
Juhe jookseb kokku.
Otseselt küsin (mitte ei paku välja võimalust, et nad võiks teha, kui tahavad) ma midagi ainult nendelt, kellest arvan, et nad "jaa!" ütlevad.
Ei küsi, kui ei arva, et "jaa" öeldakse.
Sest kui küsin ja öeldakse "ei", see on kohutav.
Kui oletan, et võidakse "ei" öelda, ent ma ikkagi otsustan küsida, kaasneb sellega pikk kaaskõne, kuidas ma saan täiesti aru kui "ei" ja see on okei.
See ei ole tegelikult minu sees okei.
Mitte-okei ei ole, et ma paneks teisele pahaks, et ei anta. Minu probleemiks on endale ära õigustamine, et üldse küsisin midagi, mida anda ei tahetud.
Olen hakanud selles edusamme tegema. Vahepeal (siis kui suur enesemuutmine käis) tegin sammud kaugemale ja uljamalt.
Siis sain mõned korrad vastu nägu küsimise peale ja jälle kaitse üleval, parem ei küsi.
Nüüd lasen taas lõdvemaks. Sest ma tean, et tegelt on küsimine inimestevaheliste suhete hoidmiseks hea ja mulle endale ju hirmsasti meeldib olla vajalik. Et minult tahetaks. Äkki ikka meeldib teistele ka?
Aga et ma ise tahaksin ...?
Ei, ma tahan asju küll. Nt et inimesed mu raamatuid loeksid ja kiidaksid. Aga kui nad seda ei tee, minu lahendus on endamisi oiata, et miks ma ei teinud veel seda ja seda ja seda, reklaamisin vähe, läksin valesse kirjastusse, ei töödelnud prominensemaid isikuid jne ... ja siis kirjutada järgmine asi.
Mille valmimise järel lasta samamoodi turundamisel ja reklaamimisel "tundus hea mõttena" "ei tulnud pähe" vabalt voolata. Seejärel ahastada, et miks, miks, ma ju kirjutasin nii hea asja?! ja kirjutada siis uus.
Kui ma midagi tahan, pean selle nimel tegutsema.
Tahan, et inimesed mulle positiivset tähelepanu pööraksid? Kirjutan blogiposti, fb-posti, raamatuarvustuse - siis vast loetakse-laigitakse, paremal juhul ka kommenteeritakse.
Nii on praegu ka.
Aga varem oli hullem. Arvasin, et kui tahan kallimat, pean selle nimel tegutsema. (Ma olin äärmiselt segaduses sellest, kuidas otsisin kohtinguportaalis välja, kena mees, minust nii huvitatud, käime koos söömas - aga midagi ei saa, sest ma ei taha temaga asju ajada. Isegi suhelda enam mitte. Demiseksuaalsus oli tohutu avastus.)
Tahtsin, et mind armastataks? Pean niisiis armastusväärsem olema.
Ja kõhnem. Ja sportlikum. Ja töökam. Jne.
(Kui hea võib üldse olla?! Väga hea, aga ikka ei piisa.)
Armastust ei saa ära teenida?
Ma arvasin, et ainult nii armastust saabki. Kui ei armastata (=ei taheta mulle ise omalt poolt kõike anda), järelikult ma pole seda ära teeninud.
Püüan paremini.
Muide, "Teistmoodi tavalise" vähese menu osas olen ahastanud, a tegelt võiks samamoodi ahastada "Omasid ei jäeta maha" teemadel.
Ma tegin omast arust tõesti hea asja.
Suurt kedagi ei koti. Lugejatele liiga keeruline vist enamjaolt - kuigi minu arust täitsa selge.
Ei saanud sellega 10 korda kuulsamaks, ei saa "Teistmoodi tavalisega" ... Tahtsin, tahan, aga ...
Tahta.
Miks ma iga äraütlemise järel elusalt mädanen ja sama käsikirjaga rohkem kui kolme kohta iial kandideerinud pole. (Kui on kolm äraütlemist olnud, teen ümber või jätan väga kauaks seisma.)
Miks tööotsimine on põrgu olnud.
Miks (tsenseeritud).
Sest kui ei anta, polegi mul vaja. Isegi mitte "hapud viinamarjad". Pigem "no on jah magusad viinamarjad, aga need on liiga kõrgel, ei hakka pingutamagi, olen ilma".
Tahta lihtsalt seepärast, et tahan, mingite reservatsioonideta ses osas, et selle nimel peaks pingutama või mõtlema, kas seda tahetakse mulle anda?
Ossapüss, kui keeruline.
Pole päris üks-ühele sarnane, aga paljuski siiski. Teen mis tahan, seni kuni see tahtmise tegemine sõltub ainult minust endast. Teistelt küsimine on kas keeruline või väga keeruline või võimatu, oleneb olukorrast ja sellest, kes see "teine" on. Ma ei saa panna kedagi midagi tegema, kui see läheb tema enda vaba tahte vastu. Üleüldse jälestan kõigest hingest igasugust sundust, vaba tahte vastu minemist. Kui see just ei ole midagi kriminaalset, näiteks vargal võib olla vaba tahe mu kott ära virutada, selle vaba tahte vastu ma ikkagi olen. Aga muidu - tema tahab minna vasakult, mina paremalt, ma ei hakka oma tahet välja ütlemagi ja läheme sealt, kust tema tahab. Kui ta just ei küsi otse minult ja ise minu kasuks ei otsusta.
VastaKustutaÕpin aegamööda oma tahet väljendama ja ennast teiste kõrval võrdsena tundma. Tee iseenda võrdse kohtlemise poole on pikkkk....
Kas tahtmine ei käi üldiselt dopamiiniga? see seletaks, miks ATHga on raske tahta ja tahtmine kattub üldiselt vajamisega.
VastaKustutaSelle koha pealt pole ma üldse ATH. ma tahan igasuguseid asju, võimalikke ja võimatuid, ja tahtmine on tõtt-öelda vähemalt pool lõbu. Vähemalt. Ma olen saanud päris suurt naudingut tahtmistest, millel pole üldse lootust realiseeruda, aga neist fantaseerimine on juba ise "happy place", kus on mõnus viibida.
hea point.
KustutaKäib jah.
"motivatsioonimolekul".
Loogilisem kohe.
omal ajal mõtlesin "Sandmanist", et küll on tobe jutt, et desire is always cruel - vastupidi, ta on tore, pakub lõbu ja hubast äraolemist.
KustutaMul on karm koolitus. Mitte midagi tahta, elementaarse vajaduste ka oma isiku olemasolust mitte märku anda, varjuda elu eest, teiste tahtmistega tingimusteta nõustuda ja otsekohe kõik käsud täita. Neid tahtjaid, käsutajaid ja karmilt karistajaid on palju olnud, sellepärast on tänaseks minust saanud sotsiopaat. Lihtsam on vastukäivate ja ilmselgelt kahjustavate nõudmistega yhiskonnast väljaspool elada kui meeletult energiat raisata pideva protsessimise peale, et kuidas ometi "õigesti" mõelda (ja loomulikult käituda).
VastaKustutaPeale aju "mahapõlemist" 2 aastat tagasi tekkinud uus iseloom sisaldab vanu mustreid vähe, sest pole enam neid inimesi, kes mind tugevama õigusega igast kastidesse ja raamidesse toppisid. Katkestus tyhjendas ka lihasmälu päris palju ja peale jääb praegu igapäevaelu poolt välja sõelutud teadmine, et inimesed, kes ei hooli ega paku midagi, ainult nõuavad ja "karistavad", ei ytle mulle, kuidas ja mida mina pean tahtma ja tegema. Kusjuures mul EI OLE kelleltki teiselt midagi vaja ka.
kaunis.
KustutaMul Rongi mõjud taanduvad =( Ära ei kao, aga avastan end ikka ja jälle tegemas teiste tahtmist =/
Oma tahtmistes teistega "ebanormaalselt" arvestada on mulle ka tuttav. Üksinda midagi tahta on köki-möki, aga kui see tahtmine seob ka teisi inimesi, siis on kohe kohustus ja jube. No näiteks käisime reisil ja siis igaüks sai öelda mingi koha, kuhu tema tahaks minna ja siis see pandi ühisesse marsruuti sisse. Õudus. Kui ma tahan, ma lähen üksi, aga need teised - äkki see koht on nõme, nad pettuvad, mina nad sinna vedasin, mina olen süüdi, raiskan nende aega jne. Mitte selles mõttes, et "mida nad minust nüüd arvavad", aga lihtsalt ei taha teisi oma tahtmistega tüüdata.
VastaKustutaOmeti enamik inimesi vist nii ei tee, käiakse koos poodides, huvitavates kohtades jne. Ma alati eeldan, et ma lähen üksi, sest "äkki teisi ei huvita". Ja loomulikult, kui keegi on kaasa tulnud, ma pidevalt kontrollin tolle reaktsiooni - kas tal juba on igav, kas talle meeldib, kas ta naerab etenduses õigete kohtade peal jne, see võib maru tüütu olla sellele teisele.
jah =)
KustutaPhmt sama, mis mina rääkisin, ainult teisipidi esitatud.
Mina tahan, kui teine tahab = ta ilmutab rahulolu, niisis ta ikka tahtis ka, ma tegin õigesti =)
(Kuigi ma oletan, et väga suur osa neist teistest ei saa aru, et sa kontrollid, kas neile ikka meeldib.)
Väga veider ja ebameeldiv on imelike tahtjatega kokku sattudes siis sellel, kes tahab tegelt normaalselt.
Ta ei saa üldse aru mis toimub.
Minu keiss on vbla äärmuslikum, kuigi vbla on sul samamoodi: kui tore teine tahab, muidugi ma teen tema tahtmist, kui kuidagigi saan - ja kui ma vahel olen serva peal oma saamisega või ei saagi ja vabandan ta ees, et ei suutnud, too teine on: "Ma lihtsalt ütlesin, mis mina tahan! See ometi ei tähendanud, et sina pead seda tegema!"
Ja siis mina olen täiesti segaduses.
Aga ... kui ma pidanudki seda või teist tegema, miks sa üldse ütlesid ...?
Emake maa, inimesed tahavad asju, ilma et nad eeldaksid, et peavad need saama???
huvitav, et te kirjeldate seda teistega suhtlemise tõrget tahtmistõrkena. Mul on tahtmine ja selle väljendamine täiesti eraldi sahtlites. nt suurema osa armumisi olen vaikselt ise ära nautinud, kavatsematagi kellelegi öelda.
Kustutakui ma arvan, et sellest armumisest ei saa midagi, ma ei väljenda midagi omalt poolt.
KustutaNautimise osa on siuke - ma ei tea, kas "nautimine" on õige sõna. Üles ja alla. Taevas ja maakera tuline tuum, mis kõrvetab läbi naha ja närvides nagu hape.
Aga vahepeal on taevas ka.
Ma väljendan aint siis, kui on tunne, et tema ka tahab. Kui on tunne, et sellest võib midagi saada. Kui on kavatsus, mitte üksinda --- ei, see ei ole nautimine.
Põlemine?
Aga TAHTMA hakkan ma siis, kui tema ka tahab. Muidu põlen omaette ja tõesti ei taha teda endale. Ta lihtsalt - on seal kuskil. Mulle kättesaamatu magusate viinamarjade kobar.
Ma ei "taha" teda. See ei ole see tunne üldse.
Viimaks ma saan ka aru Goodreadsi "tahan lugeda" võimalusest.
VastaKustutaMina kasutan seda kui "kavatsen lugeda" nimekirja ja mul on seal kolm või kaks raamatut.
Ja siis on inimesi, kel on seal 205 raamatut ja ma olen: "mis sul viga on?! sa kurdad, et sul on aega vähe ja paned Goodreadsi sellesse nimekirja üha uusi raamatuid?!"
Sest minu jaoks on tahtmine võrdne kavatsemisega.
No just. Mul on see nimekiri, et oleks meeles, mida vaja raamatukogust tuua. Aga jah, see 200 või jumal teab mitme "tahan lugeda" raamatuga inimene on mul ka listis vist, iga päev lisab ta sinna midagi ja ma ka mõtlen, et misjauks? :)
Kustutama arvan, et kui ma oleks goodreadsis, siis ma paneks sinna nimekirja raamatuid meelespea mõttes - et jääb silma midagi, mis võiks kunagi tulevikus huvi pakkuda, kohe pole aega, tuleb kuhugi märkida, et pärast oleks, kust vaadata.
Kustutamhmh, ma sain enne ka aru, et kasutatakse sedasi.
Kustuta"Kui kätte juhtub, võiks".
Mulle see ei tule üldse tahtmisetaolisenagi mõttesse. Ei tule idee peale, et niimoodi "tahan lugeda" riiulit täita.
Mul küll ei ole ka mingit vajadust niimoodi märkida - maailmas on palju rohkem raamatuid, mida lugeda võiks, kui mul jaksu lugeda. Kui kätte sattub, siis sattub.
vaata, igasuguste äppide ja platvormide ja programmide osi ei pea tegelikult kasutama nende nime järgi. Ma kasutan mõnikord meilimiskeskkonda näiteks märkmete tegemiseks (kui on oluline, jätan mustanditesse), sest postkast on arvuti lahti olles nagunii kogu aeg lahti ja ma ei pea hakkama siis mingit notepadi vms asja lahti kiskuma.
Kustutama ka kasutan nii postkasti. =)
KustutaJa mul on mõned tõesti olulised asjad mustandites =D
Aga seda "want to read" ma ei suuda kuidagi kasulikuks mõelda endale ja enamik inimesi on ometi nagu mina.
On taustamõte.
Ega ma baastasemel aru ei saa, et ma imelik olen.
Ma vaatasin just järele, pole ammu Goodreadsis käinud, et ka mul on mingi ligi 200 tahan lugeda raamatut listis, mõned neist aastast 2013, aaga osa ma oleksin justkui juba ammu lugenud ja ma ei saa aru, mis nad seal tolgendavad. Hetkel mul lihtsalt ei ole aega...
Kustuta"Kas inimesed tahavad, sest nad tahavad? Isegi täiesti üksteisele vastukäivaid asju/..." -
VastaKustutaEi ja jah, üldiselt inimesed tahavad asju mitmel eri põhjusel, näiteks:
1. teised tahavad ka, järelikult on hea
2. see on saavutatav, niisiis ma tahan seda
3. seda näidatakse filmides ja/või seda räägivad mõjuisikud, järelikult pean ma seda saama/olen seda väärt
4. ma olen sellega harjunud ja ma tahan seda
5. see on õige ja hea ja ma pean seda tahtma
Mis puutub millegi tahtmist seoses teiste inimestega, siis, ma arvan, siin mängib isegi rohkem rolli see, kas eelnevalt, enne tahtmise väljendamist on saadud teiselt poolt mingidki soosivad signaalid või mitte. Kusjuures oli vist nii (Notsu niikuinii leiaks sellised uuringud murdosa sekundiga, aga ma olen laisk) et naised kipuvad meeste huvi enda vastu pigem väiksemaks pidama ja mehed kipuvad naiste huvi enda vastu pigem tegelikust suuremaks pidama ja ma ei tea, kuidas gei-inimestega lugu on.
see kõik äratab mõtteid.
KustutaPhmt jah, ma tean hulka inimesi, kes ka umbes nende 1-2-3-4-5 põhjal tahavad.
Aga ma kuidagi arvan, et see on ka väärastunud tahtmine. Et on ikkagi olemas ka selline tahtmine, mis tuleb inimese enda seest.
Vbla eksin.
Vbla sellist tahtmist polegi peaaegu kellelgi?
Ilmselt oleks niisugust puhast ja ilma mõjutusteta tahtmist väga keeruline tuvastada, sest kõik muud kihid on ju peal.
KustutaSt näiteks beebi tahtmine läheduse, toidu ja hoole järele ei ole ju tahtmine vaid vajadus. See tuleb kahtlemata inimese enda seest. Nüüd aga, täiesti oleneb, kuidas sellele tahtmisele/vajadusele reageeritakse ja see reageerimine kasvatab juba neid kihte.
/mine ära õppima, Morks, missa lobad siin!/
⬆️ See on loomulikult ainult minu enda ettekujutus asjast. Aga vastukäivate asjade samaaegselt tahtmine pole nii erinevate ajendite segapudrus ju sugugi võimatu.
VastaKustuta