Ei ole imelik

Ma võiksin vist nüüd ametlikult hull ka olla, kui mulle poleks viimasel hetkel (lasin endale juba politsei kutsuda) järele tuldud, nii et istusin autosse ja lasin end tagasi ööbimiskohta viia.

Pühapäeva öösel seisin ihualasti (välja arvatud tossud, üks ühest, teine teisest paarist) Viljandi kesklinnas Selveri ees ja palusin ühel koera jalutaval mehel endale politsei kutsuda.
Sest noh - mida ma seal ihualasti muud teen? Tagasi ei taha minna, ilmselt oleks politseijaoskond parem ja soojem koht + neil oleks ilmselt idee, mis minuga edasi teha. Tahan politseisse!
Ent ma ei tea, kus politsejaoskonnad Viljandis asuvad ja mul ei ole telefoni ka, sest noh - olin alasti ja asjadeta ju.

Ei, ei olnud purjus.
Ei, ei üritanud end millegagi katta. Häbi ka ei olnud.

Hõikasin koeraga meest, kelle selg minu poole oli, sest koer oli sama värvi kui Totoro ning see tundus armas ja lootusandev.
Koer ei olnud üldse sõbralik. Hakkas mu peale haukuma ja ikka kurjalt. Hambad paljad.
Mees oli sõbralikum ja oli nõus politseisse helistama. 
Mida ta ka tegi.
Siis seisin seal ja ootasin politseiautot. 
Midagi huvitavat ei juhtunud.

 Mulle tuldi umbes kahe minuti pärast järele. Mitte politseist, vaid auto + inimene sealt, kust ma riieteta seisus  ära jooksin.
Asi seegi, nii palju ma siiski loen.
Ütlesin koeraga mehele, et ta vabandaks minu nimel politsenike ees, ja lasin end sooja majja tagasi viia. Kerisin end seal pleedi sisse ja peale öösel veidi kinni olnud nina ja soovi magada nii suure tekikuhja all, kui kokku otsida suutsin, ei juhtunudki midagi. 

Ausalt öelda olen pettunud.
Olen ammu aega tagasi juba kirjeldanud oma olematusetunnet sellega, et arvan: ma võiksin minna Raekoja platsile, otse seal keskel end alasti võtta ja kedagi eriti ei huvitaks.
Noh, ma ei olnud päris Raekoja platsil, aga sain ikka päris mitu tänavahet alasti kõnnitud ja jõudsin päris kesklinna, ning keegi ei teinud midagi. Ma ise peatasin möödakäija ja palusin endale politsei kutsuda. 

Oktoobriõhtu, alasti naine - ach, mis seal ikka. 
Keegi purjus nooruk filmis mind, jah, aga ta oli ikka väga purjus. Ei suutnud isegi artikuleerida, lihtsalt hõikus midagi, mis kõlas nagu: "Äääaaoäh!" 

Ehk: kedagi eriti ei huvita. Inimesed vaatavad mööda, kui midagi imelikku teen, ja ignoreerivad viisakalt. 
Tüüpiline ja ootuspärane.

Et ma ei ole imelik? Mulle päriselt öeldi seda hiljuti.
Nagu ... kes siis on?
Kui mina ei ole, ma arvan, ega olegi keegi.
Muidu paneks alastipildi ka - mul on üks värske - aga seepeale tekitaks blogger äkki jälle "selle postituse vaatamiseks peab eraldi klikkima, sest sündsusetu" ja pealegi ega see ei ole mingi nunnu ja poseeritud pilt. 

Kuidas ma ihualasti keset Viljandi linna sattusin?
Noh, ma olen sellest suvisest ärajäänud lennust saati olnud väga habras ja rabe, lasknud end igasugustel teemadel pisarate, röökimise ja rabelemiseni viia, ja sattus sedasi, et tulin duši alt ja läksin siis teise inimesega kohe intensiivselt raksu. 
Pärast päeva jooksul aset leidnud plahvatusi + vaimseid kokkukukkumisi, mida seks ajaks oli kolm kogunenud, kogeda jälle õudset arusaamatust ja võimetust maailma millegi reaalsena tunnetada, oli mulle liig.
Tõmbasin tossud jalga ja sööstsin õue.
Neljas kokkuvarisemine.

Ega ei olnud väga külm isegi.
Meil on soe oktoobrialgus.