Kui kukun trepist alla ja jälle üles ronin, on abiks meenutamine, kui all varem oldud sai

Kuidagi nõder hommik oli.
Kõik enne 12 on hommik.)
Tatine ilm, uimane enesetunne.  Mitte halb, aga ka mitte hea, midagi ei taha ... kule, aga kohv! Kohv oleks hea, eks?
Kohv ...
Tulid meelde ajad, kui kohv oli peaaegu ainus hea asi elus. Ei olnud "pole halb, pole hea" vaid "kogu aeg kohutavalt halb, raske hingatagi". Õudsed ajad. Täiesti uskumatult hirmsad. 
Ja nagu igas elus, juhtus siis ka minuga halbu asju. 
Olen takkajärgi kaastundest enda vastu tumm.
Mitte et ma sel ajal poleks endale kaasa tundnud. Ikka tundsin. Aga no - mis parata, eks ole. 

Emake maa, stimulandid päästsid mu. Emake maa ja tema imed, armueluline plahvatus päästis mu kaugemale ja kõrgemale, kui lootagi oskasin. 
Kõik mu praegused mured on tühiasi. 
See oli NII halb. NII HALB! Nii kaua nii halb. 
Uskumatu õudus, ilma et midagi halba isegi juhtunuks.  Ent muidugi juhtus aeg-ajalt ka. 
Ma ei tea, mismoodi ma need asjad üle elasin.
Kui mul ei oleks ema (ma aeg-ajalt ütlen tema kohta hammustavaid asju, aga ta on aboluutselt päästev seljatagune viimasd 10 aastat olnud, väga lahke ja sõbralik ka), kes ootamatute suurte kulutuste puhul raha annab, ma oleks ilmselt tükikesteks läinud. 
Ei, oot, K on ka. 
Ok, ütleme nii: kui mul ei oleks tunnet, et mind püütakse vähemalt rahaga kinni, kui kõik läheb halvasti, mul oleks veel vähem usku elu elatavusse olnud. 

Nüüd on usk, et võib elada küll. 
Vahepeal väsin ära, aga peale magamist on jälle parem. Jaksab elada. Magades ei puhka välja, aga puhkab ikkagi. 
Vanasti (TM) oli mul lausa põhimõte, et väsinud olekus ei tee midagi. Ei otsusta midagi. Ei kaeble avalikult ega privaatselt. 
Nüüd olen lõdvemaks lasknud. ent ikkagi hoian end tagasi. Mingi piir on, millest väsinuna üle ei lähe.
Lamotrigiin ka aitab. 
Uus tablett sisse ja maailm ei kuku kokku. 
Enamasti.
Suhtlemine aitab. On tunne, et kellegi on minu vastu huvi.

Olen suht rahul endaga, et kui asi väga hulluks läheb, olen PR õppinud abi küsima. On aidatud ka. Oluliselt. Lihtsalt kui ei ole pikaajaline halb, vaid plahvatus, pole see abiküsimise teema, eks ole. 
Pikaajaline on ... igatahes pikem kui 24 tundi. 
Vbla 72 tundi on kuskil umbes pikaajalise algus.

Tegelt on nii hea. Kui võrrelda, NII hea. 
Olen vaikselt isegi jälle kirjutama hakanud. 200 sõna päevas veel täis ei tule, aga 100 on ka asi. Lugematuid kordi parem kui ei midagi, kui matemaatiliselt võtta. 
Ja civ päästab. 
Ja "Krabatit" loen jälle, see ka.