esmaspäev, 16. november 2026

...

Need ei ole väga head pildid.
Tõsi, ega ma end lusika jagu ilusamaks ka joonistanud. K jõudis täiesti ootamatult ruttu kohale, olin riietatud punastesse dressipükstesse ja särki ning isegi mitte juukseid ära kamminud. 
Nii et tegin väga kiiresti ja pealiskaudselt.
Isegi sukkpüksid pole need, mida plaanisin panna, vaid need, mis kätte juhtusid ja enam-vähem parajatena paistsid. 
(Ma ei tea, kas need, mida ma plaanisin panna, üdse olemas on enam. Äkki viskasin mingis "ach, siin on auk sees, ei viitsi nõeluda!" jõukusehoos ära.
Kuigi ei usu. Need olid liiga ilusad liiga võrklikud, et sedasi otsustada.)

Peamine näoprobleem on, et mul ei ole enam ripsmeid. Olid pikad (kuigi sirged). Nüüd pole kunstripsmeteta üldse märgata. 
Ei, ükski tušš ei aita. 

Vähemalt mingi mulje kleidist saate. Üks õlg on paljas, teine kaetud ja mulle meeldib nii värv kui paks dressitaoline materjal kui rõhutatud pihakoht, mis on veidi kõrgemal kui mu päris piht. Meeldib lai voldiline seelikuosa ja ebasümmeetriliselt kujundatud keskpaik. Ebasümmeetria on kuld! 
Väga hea kleit. On võimalus, et see saab mu põhikleidiks talviti. 

Vbla ei ole pildid mu arust eriti head ka seepärast, et mul on veidi raskusi arusaamisega, et ma näengi vanem välja kui 2-3 aastat tagasi. 
Oletatavasti pani põntsu emaka väljalõikamine ja kõik kaasnev. Kusjuuures ma pigem ei kahtlustaks hormoone, vaid rasked operatsioonid paistavad teistelegi sedasi mõjuvat. 
Kohe 10 aastat juures.
Ning ripsmetest järel vaid mälestus.
Kellelgi neist ülejäänud opereeritud näidetest ei olnud seoses lõikusega hormonaalset muutust. Lihtsalt suured operatsioonid kurnasidki organismi välja.

Ja samas: ega need pildid nüüd NII halvad ka pole =)
Kümne aasta pärast vaatan, et nii kaunis noor naine.

Pulm oli päris tore. Ma küll ei tundnud kedagi, ent noorpaar (kes olid umbes minuvanused. Mees ja naine. Tõlgendasin valesti K sõnu "lapsepõlvesõber abiellub oma ammuse kooselukaaslasega") tundus tore ja suurem jagu nende sõpru samuti. Ma ei peaks üllatunud olema: K sõbrad ju võiksidki toredad inimesed olla? Ikkagi olin, sest nemad tundusid päriselt toredad, mitte sellised  nagu toredad inimesed ameerika 2006. aasta teleseriaalist.
Näiteks kandsid nad mõlemad, üks kaelas, teine rinnas, vastassugupoole väga stiliseeritud roosat suguorganit. Nii ärastiliseeritud, et poleks meile öeldud, ei oleks aru saanud.
Aga nad ütlesid =P
Mu pidulikke poolkindaid komplimenteeriti kahel korral, kommenteeriti, et loen seltskondlikul üritusel raamatut, tiramisu oli samal tasemel kui mu enda tehtu ja mereannid+rukola pasta peal imemaitsvad. 
Tõsi, pasta ise oli naatukene ülekeedetud. 
Mind ei seganud, aga mu poeg oleks häiritud olnud. 

Käru kõrts on lahti 1 korra kuus. 
1 korra kuus, lugesite õigesti. 
K: "Nii võiks isegi kõrtsi pidada ju!"
Järgmine kord on 12. detsembril.
Täna oli itaalia õhtu, järgmisel korral mingi teine teemaõhtu, nad pole veel otsustanud, mis teema tuleb.
Krt, nii võiks tõesti isegi kõrtsi pidada!
Aga tõsiasi on, et töötajad ja varustus on olemas seepärast, et sama omanik peab lähedal restot, mis iga päev lahti =P

... ja siis tuli pühapäev.

Teate.

Te võite mõelda, et ma korrutan siin võrgupäevikus pidevalt üht ja sedasama lõputu spiraalina, väikesed muutused ja lisandused, aga phmt sama. 
Ja kuidas nii saama. 
Aga päris maailmas ma puutun kokku päris inimestega. 
Kellele ühe ja sama asja kordamine ilma väikeste lisandusteta, igasuguseid lisasid maha võttes, tehes lauseid üha lihtsamaks ja lihtsamaks, ei anna ikkagi tulemuseks, et see info kuidagi plaane tehes arvesse tuleks. 
"Ma ei suuda ootamatusi ära kanda. Ma tahan ette teada. Muutused väsitavad," ei ole ilmselt piisavalt selgelt öeldud. Või piisavalt sageli, annab ära unustada.

Olen nii väsinud. Nii väsinud, et nutma ajab. Nii väsinud.
Ja mul ei ole mingit plaani, kuidas paremini saaks. 
Olgu, v.a. "Ütlen veel. Ütlen veel. Ütlen veel."
Homme on mul jälle hambaarst. 
Suus on hapu maik maohapperünnakust ja hinges masendus. 
ma.
ei.
JAKSA.
selle.
maailmaga.
sammu.
pidada.

3 kommentaari:

  1. Piltidel pole midagi viga ja ka kleit on äge, ainult, kuidas sa saad talvel ilma varrukateta kleidiga käia, külm ju. Lisakompliment erivärviliste saabaste kohta. Ma olen ammu mõelnud eri värvi jalatsite kandmisele, aga olen liiga arg. Kandsin vahepeal erivärvi sokke ja tundsin end juba siis rebelina :-).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mulle jättis kustumatu mälestuse Salma Hayeki tegelane filmis "Desperado". Seal ta pidi kiiresti põgenema ja pani jalga ühe kinga ühest, teise teisest paarist. Punane ja must.
      Proovisin kodus järgi ja sain kohe aru, et nii tekib kõrguserinevus, võimatu käia. Et filmis niimoodi sai, oli ilmselt kostüümikunstniku raske töö, leidmaks eri paaridest täpselt sama kõrgusega kingi.
      Nii et kui rahakott lubama hakkas, ma ostsin mitmeid jalanõusid kaks erivärvilist paari ja hakkasin sedasi käima =)
      Sokkidega oli kusjuures raskem =) Sest eri paaridest sokid peavad VÄGA erinevad olema, et vaatajale selge oleks: see on meelega nii, mitte et ma ei pannud tähele ja kogemata läks.
      Või et mul on sokid otsas ja tuli eri paaridest panna.
      Nüüd kannan eri paarides sokke ka rahulikult, aga sellega alustamine nõudis eneseületust.

      Kustuta
    2. Aa, ja mul ei ole eriti külm. Kui käed ja jalad soojas, siis keha on siuke ... no väga külmaga võiks ikka midagi paksemat olla, aga kuni õues plusskraadid, pole hullu.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.