Tuled ka?

Panin endale desktopile ilusa mehe pildi.
Näitaks teile või annaks lingi, aga nagu kiuste paistab sealt praegu mingi jama, Object not found! OMGOMG! ja muud sellist.

Igatahes, ilus mees on joonistatud, või noh, mis mina sest tean, mis tehnikaga tehtud, oleks nagu tushsh? Igatahes kasutatud on kolme värvi (valge, must ja sihuke lillakaspruun). Tema vasakul käel on post, mille otsas kähiseb haugas, kett jala ümber. Mees istub, jalg risti üle põlve, vöö küljes on tal nuga ja vastu tooli toetub mõõk.

Nõnda vaatab ta pilklikult ja üleolevalt mulle otsa, kui ma arvutit avan ja sulgen.
Tuttavlikult ka. Nagu oleks meil juba ajalugu ja mingisugused Suhted lausa.

Ilmselgelt olen ma jõudnud omaette elamises uuele tasemele, sest kui ma ööhakul arvuti sulgen, toimub see kommentaari saatel: "Ma lähen nüüd voodisse. Tuled ka?"

Tal on selline nägu peas, et oojaa, tuleb küll - aga teki all olen ikkagi üksi.

Mõnes ringkonnas on mul siuke hulkuv alias

Ten Top Trivia Tips about Tindómë!

1. Tindómë can smell some things up to six miles away!
2. More than one million stray dogs and half a million stray cats live in Tindómë.
3. The Australian billygoat plum contains a hundred times more Vitamin C than Tindómë.
4. People used to believe that dressing their male children as Tindómë would protect them from evil spirits!
5. White chocolate isn't technically chocolate, because it doesn't contain Tindómë.
6. Tindómë is the world's smallest mammal.
7. There are 336 dimples on Tindómë.
8. The water in oceans is four times less salty than the water in Tindómë.
9. Tindómë was invented in China in the eleventh century, but was only used for fireworks, never for weapons.
10. There are more than two hundred different kinds of Tindómë.

I am interested in - do tell me aboutherhimitthem

Kui elus on palju tegevust, ei jää mõtlemiseks mahti ehk aruanne ja ei mingeid sügavaid mõtteid

Igatsus oma kunagise saleda joone järele viis mu niikaugele, et ma lõpetasin ära (millegi muu kui toore köögivilja) söömise peale kella kuut.
Koos muu paastu ja ohtra füüsilise tegevusega on see õhtusest söömisest vaba nädal viinud mu niikaugele, et võrreldes möödunud nädalaga...
...pole mitte midagi muutunud. Peale enesetunde ja jõudluse ja veidi paranenud naha. Vinnid on seljalt tagasi tõmmanud ning jaksan ka kõvasti pikemalt poeglaps süles mööda linna tormata ega tunnegi juba kilomeetri pärast tungivat soovi teda maha panna ja sadakond meetrit koormavabalt puhata.
Mitte et poeglaps ise kõndida ei oskaks. Aga kui on kiire, siis ei saa lubada - tema liikumiskiirus on umbes pool minu omast.

Siis oli nädalavahetus.

* Haldjate uusaastaid peetud: 1
* Beleriandi koosolekuid peetud: poolteist, resulaate on umbes ühe jagu, aga esialgu piisab
* Lapsi, kes selguvad olema maagiliselt mõjutatud saatusega: 1, Siuru ja Polyroni oma
* Suuri kakasid, kus Siuru ja Polyron jälle omadega kõrvuni sees on: 3
* Selleks nädalaks paika pandud ülesandeid: öö-ööö... selle arvu nimi on leegion
* Nägusaid noori mehi punastama pandud: 3 (ah, kuidas mulle meeldib noori nägusaid mehi punastama panna!)
* Üdini kevadisi päevi nauditud: 2
* Mõtlemine ära unustatud: 1 kord, tõeline ajuseisak keset kõnet. Ai!
* Vapper oldud: 1 kord. Seal Tartus on need Toomkiriku tornid, eks. Me käisime seal. (Teekond tornide poole on näha juuresoleval pildil, foto on teinud Earnarmo, illustreeriv väärtus poeglast kandva vana naise tutvustamisel on suur.) Aga mulle NII ÜLDSE ei meeldi trepid, kus kõndides on astmete vahelt näha kauge-kauge maapind.
Ma näen vahel selliseid asju unes, kusjuures too treppidega ehitis üldiselt ka vangub ja väriseb asja juures innukalt, ja mina lõdisen ja tudisen seal astmetel turnides, ja mul on tavaliselt laps süles ja siis ma kukun ja pillan lapse, ja kõik on väga kole. Et ma ikkagi sain sealt Toomkiriku treppidest üles, ja veel vingem: alla, täidab mu suure rahuloluga omaenda vaimse jõu koha pealt.

Kahjuks mul "maha äng" teemadel on väga vähe öelda. Ainult kordan, et lihtsam on kohe ära teha kui edasi lükata ja kuigi poole mäe peal on oma allaveeremist hirmus raske pidurdada, on sul sel hetkel, kui jälle üles otsustad rühkima hakata, suur rõõm igast sentimeetristki, mille võrra sa pole allpool vaid mäeseljale lähemal

/Lihtsalt õnnestus jälle mõnd allaveerejat näha. Õudselt kenad inimesed kõik. Oleks hea, kui saaks abiks olla, aga paraku - oma elu juhtima hakkamine on midagi sellist, mille osas ei saa teisi inimesi aidata. Seda saabki ainult ise teha ning ükski seletamine ega õpetamine ei aita. Ainult lükkab edasi seda piinavmagusat hetke, mil ise otsustamine kui printsiip viimaks inimese ajju kohale jõuab.
/Uskuge mind, mina tean. Mul on piiiikalt kogemusi sellega, kuidas igasugused lahked hinged on mind aidata püüdnud.

Küll ma olen hea ja tark

Ikka ja jälle näen, kuidas inimesed ajavad suust või arvutiklahvidest ohtrat möla välja, kuigi neil mitte midagi uuepoolsetki öelda ei ole ja mitte miski sellest maailmas paremaks ei lähe.
Ma ise teen ka vahel nii, aga vähemalt ma kustutan need postitused hiljem ära.

Sõnad on vägevad, aga sõnad iseenesest ei ole teod.
Kui on vaja midagi ära teha, siis teen tegelikult, mitte ei räägi sellest viimsepäevakolmapäevani. Lõppematu sõnadevool ei rahusta murelikku hinge ligilähedaseltki nii palju kui mõned lihtsalt ära tehtud teod
Lobisemine on muidugi hea, sotsiaalne suhtlus jms, aga lamisemine mitte. Nende vahel annab vahet teha väga lihtsalt: kui mulle vastatakse varmalt ja innuga, ma lobisen. Kui vastused puuduvad või on väga väheinnukad, ma lamisen (või on mu vestluspartneril mingid muud mured mõttes). Nii ehk teisiti on vastuste puudumise korral kaval vait jääda. Sest sel juhul pole tegu enam vestluse vaid tont-teab-millega.
Teate, loll on loll olla, aga kõige lollim on ikkagi ise oma lollusest mitte aru saada.

/Ma muidugi reserveerin võrgupäevikule erandolukorra, sest see on juba olemuselt monoloogiline, mitte dialoogiline. Aga täiesti mõttetut juttu ei tasu sinna ka panna. Mis sest maailmast ikka risustada