PostBeleriand I: nägusad noored mehed ja mõned järeldused

Mul on nüüd hästi palju öelda.
Mul on vähemalt 3 posti jagu vaja öelda.

/haigutades

1. Meie grupisulatus võiks ka luigelt, haugilt ja vähilt meeskonnakoolitust osta. Oli 3 gemmi, kes andsid oma parima. Oli veel 1 gemm, kes tegi, kui talle öelda. Oli 2 gemmi, kes tegid jumal teab mida. Ja oli 2 gemmi, kes olid lihtsalt puudu. See ei ole kollektiiv. See on ikaldus.
Järeldus => tõsine grupisulatus ja motivatsioonitreening järgmiseks korraks hädavajalik. Et kõik annaks oma parima.

2. Murtud jalaga ei saa teha mitte midagi. Ma mõtlesin, et must on kasu vähemalt lossis, aga kuna ma ei olnud käinud köögis, mis asus kuskil keldris, ei saanud ma toitlustusega nõu anda, ega teadnud, kus asus vahtkonnaruum ega saanud midagi operatiivselt orgunnida, sest see nõudnuks trepist üles-alla liikumist. Ja ma ei saanud jälgida ühegi liini arengut, sest keegi ei arendanud oma asju paiga peal maas istudes. Nii et ma ei näinud mängu praktiliselt ÜLDSE ja ma ei tea siiamaani, mis seal juhtus.

3. Hoida samu akusid 2 a tegutsemata ja tühjalt raadiosaatjate sees on väga halb mõte. Loota, et sa laed nad pärast seda täis ja kõik toimib eelnevalt katsetamatagi, on veel halvem mõte.

4. Ilusad suured silmad ja naisolevus olemine on kasulik vähemalt ses osas, et mõnel meesmängijal hakkab sust kahju ja ta klatib su asju puhtast empaatiast.

5. Kips on veel enam kasuks, aga see pole enam korralduslik, see on juba "nägusad noored mehed" teema. Nad küsisid mult oma 20 korda, et mis juhtus siis, ja naeratasid, ja pakkusid tuge ja seisid mu ümber troppis ja vestlesid (ja kõik ei olnud ilusad ja noored, mõned olid niisama lahedad) ja üldiselt, kips on oivaline viis skoorida, kui ma selle peal väljas oleks olnud.

6. Ball meeldib praktiliselt kõigile, keda õnnestub sinna jääma veenda. Inimeste tõrge idee "mingi lollakas ball" suhtes on väga tugev (ma peaaegu unustasin juba, et esimese balli eel ma ka mõtlesin, et pöh ja päh, milleks see jama, ja alles kogemus muutis mu meelt), aga kes jäid, need ikka tantsisid ja nautisid ka. Ja ma usun, et kõigile neile, kes ballil käisid, jättis mäng parema mulje, kui neile, kes ei käinud.

7. Sisuettevalmistuses ma vist ei oleks enam osanud paremini teha palju, aga kohapealne gemmitegevus oli traagika ja komöödia segu :D

8. Sitta kõigest sellest, kui ma sõitsin maale ja mind viidi lahkete inimeste vannituppa pessu (kohapeal oli pesemisvõimalus ja ma ka kasutasin seda, aga seks ajaks oli mu viimasest dushikohtumisest möödas 17 tundi ja väga uut vaja), ma tundsin välja tulles, kuidas nahk on rõõmus ja kuidas ei ole ei palav ega külm, ja mulle anti värskelt ahjust tulnud lambaliharibakesi ja karulauku ja head juustu (hästi vähe, sest mu isu oli neil päevil sobilik keskmise modelli toiuratsioonide tarbimiseks). Olgugi ma kahel järjestikkusel ööl maganud 3 tundi ja kõik ei olnud mängul ideaalne, oli mul ikkagi kuklas nurrumas 10 nägusa noore mehe tähelepanu, mõned head kallistused ja nii hea oli olla. Õhk lõhnas ebajasmiini järgi, puhtad riided olid vastu nahka pehmed, päike loojus nagu tulekahju, heinamaadel õitsesid kurekellad ja ma olin 40 minutit täiuslikult õnnelik.

Kui ma ka midagi muud head sest mängust ei saa lõpuks, need 40 minutit olid vaeva väärt.

Mina oma elu mõõdan ideaalsete momentide järgi. Et kui palju neid mingil eluperioodil on.
See oli sihuke.
Mitte midagi polnud puudu. Mitte midagi polnud üle. Mitte midagi ei olnud soovida. Kõik oli perfektne.

Eelnevast elust on mul selliseid hetki kogunenud päris kena hulk. Mõned eredamad, mõned sellised, mis meenuvad, kui mõtlema hakata, mõned sulavad üksteiseks (kui on sama inimene ja sama voodi, eks ole, tee siis hiljem vahet..!), kõik on kuidagi... igavikuliselt jäävad.
Aga seni ma arvasin, et õnn kukub ise su õuele, et sa ei saa pingutada, loomaks ideaalset hetke, see peab ise tulema. Krt - seekord ma tõsti pingutasin 8 kuud jutti ja näe, resultaat oli. Ma saingi ise oma elu kontrollida!
Väga mõjuv.

Väga huvitav avastus.Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.
Ja tulebki!
Ossa raks, kui äge!
(Esimesel pildil on eriti ilusad noored mehed, mis siis et nende taga on auto. Ma ei saanud neid imetlemiseks välja panemata jätta. Teistel piltidel on veel ilusaid... asju. Ja klikkides lähevad nad suuremaks nagu ikka kõik paremad pildid.
Esimesed kolm fotot tegi Olev Luik, neljanda Idril, kes vahel siin ka kommenteerimas ja lugemas käib.)

Ilusad androgüünsed mehed ja öö

"On tekkinud õhkõrn võimalus, et mina koos Kaaspeakorraldajaga jõuame valmis kõigega, millega pidime valmis saama jne"

Likvideerisin lolli posti.

Mul on hinges ind kirjutada siia midagi sisukamat, aga kahtlemata ei tule sellest midagi välja, sest kuigi öine aeg täidab mind poeetiliste mõtete ja filosoofiliste aruteludega, on need hommikul enamasti lihtsalt ennastimetlev möla ja muud midagi.
Seda on mõnest eelnevast postist ka näha; ja mõned olen ma varemgi ära kustutanud.
Lolluse eksponeerimine lihtsalt järjekindlast pimedast veendumustest, et kui ma seda juba kirjutasin, siis peab seal mingi mõte ka olema, on levinud nähtus ja ka mulle vahel omane.

Öine aeg, nagu ma mainisin, täidab mind poeetiliste mõtetega.
Final Fantasyt teate?
Üleilustatud ja ülemäära lahedaks töötatud tegelastega mäng/anime, tegelaste enamuse moodustab jõuk kauneid androgüünseid mehi. FF armastab emotsionaalsust ja draamat ja võiks olla väga nauditav, kui nende plot poleks kokku pandud oskamatumalt kui aastane laps legosid kasutab, ja dialoog kohati lapsikuks ei kukuks, ja kui poleks mõningaid jubedaid manerisme, millega nad oma negatiivseid kangelasi varustavad, et keegi neid eksikombel positiivseks ei peaks.
Ja seda jubedat koera seljas sõitvat kassi.
Ei tohi unustada kassi, võeh.

Vaatasin ja mõtlesin, et aeh, ma tahaks võtta need filmid, kirjutada uue dialoogi, kärpida paar tegelast/stseeni välja ja mul oleks mitte just kunstiteos, aga väga magus salapatt (umbes nagu shokolaad, väärikuseta, paksukstegev, aga meeldiv).
Aga täna öösel leidsin fännfiktsiooni FF-i kohta, mis on kunstiteos; mis on nii kuradi hea proosa, et mul on kadedusest hapu maik suus, ja nii põnev, et ma ei saa lugemist pooleli jätta.

Ja ma mõtlen: miks keegi, kes nii hästi kirjutab ja mõelda oskab, armastab FF-i kõige selle naiivse süzhee ja napaka dialoogiga? Kas ilusad androgüünsed mehed on tõesti nii võimas motivaator?

Mõtisklused elu üle , kus kasutusel ainult üks jalg

Esimesed 5 tundi pärast seda, kui mul õnnestus on kederluuga krõks! teha ma imestasin, et milleks paganaks on välja mõeldud kargud.
Asi see siis ühel jalal hüpata pole, mõtlesin ma, kargud on ikka mingitele vanadele ja hädistele, aga mina hüppasin ja rõõmustasin omaette, et oh, saangi tugevaks.
Või vähemalt saan parema jala tugevaks, kui täpsem olla.

Olen ma juba varem maininud, et intelligents ei ole minu kõige tugevamate külgede hulgas?

Kui ma Kultuuritehase ees ühel jalal ukse poole keksisin, lasin endale paar poissi appi saata. No nad toetasid, aga neil polnud toetamise ja minul toetuse otsimisega erilisi kogemusi, ja korra õnnestus mul komistada ja oma märg kips suisa maha toetada (jah, oli küll erikuradi valus, tänan küsimast).
Aga see polnud veel midagi, seal oli kolm korrust järske treppe ja ma olen ohjeldamatult tänulik kandvale jõule, kes mu sealt üles vedas.
Horisontaalsel pinnal ma hüppasin ise, aga nii pikad pole iial ühedki koridorid tundunud.
Siiski, meesterahvaste lahke abiga sain nii üles kui alla kui koju, ja kõik oli hästi.

Aga!
Järgmine päev!
Parem jalg küsis, kas ma lolliks olen läinud või?! kui ma jälle tema peal hüppama asusin. Vasak jalg nagunii kogu aeg kurtis, et tal pole kuidagi hea ja kiskus iga asendi peale krampi. Maja sisetrepist ronisin ma üles käpuli ja reites polnud niigi palju jõudu alles, et seda rahulikult teha, ma pidin end astmeservast kinni hoides kätega üles tõmbama.
Mingil veidral põhjusel valutasid ka rinna- ja ülaselja lihased.

Panin pea kätele ja puhkasin keset treppi.
Ja trepi serval tuli selle väsinud ja tigeda ja kah tasapisi krampi vedava parema jala peale veel püsti saada.

Oh rõõmu!

Niisiis ma olen nüüdseks kindel, et kargud on toredad asjad, ja ei jaksa ära oodata, millal minu omad kohale saabuvad.

Ah, ja siis ma arvasin, et kõik peaks mind nunnutama, sest ma murdsin kederluu - krõks! aga tundub, et minu nunnutatud saamise vajadus on liiga suur isegi praeguse hetke ilmatuma lahke maailma jaoks. Seda ei suudeta täita. =/

Raks! ja raisk!

Ma murdsin vasaku kederluu.
Ma murdsin kederluu!
Praegu!!! Kui Beleriand on vähem kui kahe nädala pärast.

Saate aru!?
Nii palju siis jooksmisest. Nii palju siis tantsimisest! Nii palju siis nägusatele noortele meestele oma oivalise võhmaga mulje avaldamisest! Nii palju siis ise eriti ägeda rolli mängimisest võõral mängul! Nii palju siis ujumisest ja öistest väikestest järvedest suvesüdames!

Aga ma poleks mina, kui ma ei leiaks asjast oma maasikat, mis tuju tõstaks.
Üks nägus noor mees taris mu süles trepist üles. Kaks mitte nii nägusat ja mitte nii noort, aga see-eest palju lahedamat meest tarisid mu alla tagasi. Mitme nägusa noore mehega sai msnitsi lahinguhaavu arutatud. Ja kui ma lähen ballile ja istun oma kipsiga nurgas, ja ei saa tantsida, siis mis te arvate, millistel inimsoo esindajatel ma lasen endale juua tuua ja end vestlusega lõbustada?
Jah, naised on toredad küll, aga suurt hulka noori nägusaid mehi ei võida miski.

=)