PostBeleriand IV, viimane

Raske on lahti lasta.

Mis mõttes nüüd ongi läbi?
Sikutad ja vead üle poole aasta, tirid, kasvatad, hingad ta peale sooja õhku, sosistad meloodiliselt, et paremini kasvaks, siis on mingid kaks ideaalist kaugele jäävat päeva, ja nüüd sülita aknast välja ja unusta ära?

Hästi ei saa nagu!

Nii me siis leiutasime hulga järeltegevusi. Ma ei tea, kas neil mingit muud mõtet ka on, kui endi jaoks tasakesi otsi kokku siduda ja ülejäänud inertsjõudu kuhugi rakendada, aga nii hea on neid teha.

Kirjakesi saata. Järeldusi teha. Heietada.
Kui selle värgiga veel raha ka teeniks, ma vist teaks, mis tööd hea karjäärinõustaja mulle soovitaks. =P

PostBeleriand III: nägusad noored mehed ja natuke sisu ka

Kuna ma tegelikult mitte midagi ei näinud, ühtegi liini jälgida ei suutnud ning millestki aru ka ei saanud, said minu jaoks kõige elavamateks mängulisteks hetkedeks järgmised:

Kuninga nõupidamisruum:

Kuningas (väsinult): "...ja siis peab veel Amrodiga rääkima..."
Tema nõunik haldjaasjades (kuivalt): "Amrodiga rääkida on nagu puuga rääkida."

Haldjate söögisaal, vestlevad Aredhel ja Amrod

Aredehel (inimestest, tõlgin eesti keelde) : "...ja kuidas saab usaldada nendega sõlmitud leppeid? Nad elavad ju nii vähe aega, vaevu sada päikese aastat! Ning kui peale isasid tulevad pojad ja nende poegade pojad, mida on väärt veel isade vanded, kui isad on srunud? Või nõuavad isad poegadelt surivoodil oma antud vannete kinnitamist?!"
Amrod (vahib lambalikult taldrikusse ja koorib muna, tehes näo, et tal ei teki mingeid paralleele oma eluga).

Boromiri sisenemine nõupidamisele nr 1 (ma ei too teksti ära, sest see on tähenduseta ilma esinemisintensiivsuseta).

Uzbadi ärkamine fuajees ja tema absoluutne ravitsejakädistamise ignoreerimine.

Uzbad: "Gamil! Burk! Gamil!!!"
Ravitsejad: "Heida nüüd pikali, muidu sured veel ise ka maha, kõik on korras, kät-kät-kät-kät..."
Uzbad (ignoreerib neid täielikult ja lööb uimaseks 2 treppi valvavat garnisoniliiget): "Gamil!!!"
...
Astub ette Lalaeth: "Uzbad... ma sain päästa ainult sinu."
Kõik on haudvaikne.
Uzbad üritab aru saada, kas tõesti mõlemad tema kaaslased on hukkunud.
"Gamili... ei saanud enam aidata."
"Burk?"
Kõik vahivad küsivalt üksteisele otsa.
"Burk on vist.... jahisaalis? Koos... Gamili kehaga?"
Keegi lidub jahisaali Burki otsima.
Saabub täiesti rahulik Burk, korjab lonkava ja vankuva ja peaaegu nuuksuva Uzbadi endale kaenlasse ja nad lähevad jahisaali oma tapetud hõimlast leinama elik õlut jooma.

Kuninglikud isikud naasevad karujahilt

Kuningas (ronib trepist üles, naeratab laialt ja näitab 2 sõrme).
20 sekundit hiljem ronib trepist üles prints oma ihukaistjaga, näitab kaht sõrme ja märgib laia naeratuse saatel triumfeerivalt: "Kaks!"

Nad vist olid tõesti suguluses :D

Aredheli kõne ballil

Laulikute laul, mis kajas läbi koridoride

Ioldir, kes lahendas raudse visadusega salakirja ja lahendaski lõpuks ära

Kuri vaim, kelle ma ise lahti lasin. Tema helge õelus tõstsis mu tuju metsikult, ja Tange hirmunud "Mina kardan selliseid asju!" tegi asja ainult paremaks.

Laiba mängimine (gemmil peab ka natuke lõbus olema vahel) ja reaktsioonid, mida mu punnis silmad ja agooniline irve tekitasid.

Maeglin suurte tõsiste silmadega rääkimas, kuidas ta on kogu elu elanud ema ja isaga koos metsas ja nüüd on kõik need haldjad ja inimesed ja sündmused talle võõrad ja ehmatavad ja...

...ja see, kuidas Ardehel tal kogu aeg nagu kotkas silma peal pidas.

Randieli soeng ja kostüüm. Ma pean häbiga tunnistama, et feministi kohta olen ma meie naissõdalasi alati liiga viltu vaadanud nende pikkade lehvivate lahtiste juuste jms pärast (meeste puhul see ebaloogilisus mind miskipärast ei sega :D), aga Randieli soeng ja rõivad olid kümnesse. Ma nägin teda - ja uskusin kohe, et ta mängib oma rolli jõuliselt välja ning kedagi paremat sinna panna polnukski võimalust.

Ma usun, et ta ka mängis väga adekvaatselt, aga ma lihtsalt ei näinud seda pea üldse.

Kuradi kips, ma ütlen!

Viimane olukord:
Aras, üllas sinda verd käskjalg, hõikab üle terve koridori: "Sa käitud vääritult! Ma poleks kunagi usukunud, et näen üht haldjat teisele otse näkku valetamas, aga nõnda sina just tegid! Ma pole kunagi lubanud end Tuilindest eemale hoida!"
Mitte keegi ei tee temast välja, tema adressaat kõhistab kõrvalruumis oma tädi seltsis omaette naeru ning isegi garnison vaatab tast mööda.
Aga ta ei lase end häirida vaid lahkub kuninglikul kõnnakul trepist alla, selg äärmuseni sirge.


Ja kokkuvõtteks: nägusad noored mehed. Nägusad noored mehed. Nägusad noored mehed!

PostBeleriand II: nägusad noored mehed ja kuidas neile otsa vaadata

Alustuseks tõstan esile oma ohvri larpialtarile: mul on nüüd teises jalgas (loe seda sõna 3. vältes) lihasepõletik. Kesk juuli algust istun mina toas toolil, üks jalg kipsis, teise soojas sokis ja soojendava-nahka torkiva salviga sisse hõõrutud, ning lohisen vahepeal jõuetult karkudele toetudes ringi.
Korteri piires.

Nojah siis. Oli väga vaja sangarit mängida ja hüpata, kuni labajala sees väikeste luude vahel asuv lihastekupatus enam vastu ei pidanud. Oli. Väga. Vaja.

Edasi mittefüüsilistest (kui hormoonid v.a.) Beleriandi järelmitest.

Nagu te võib-olla olete juba aru saanud, on mul teatud nõrkus Nägusate Noorte Meeste suhtes. Ma ei teagi, on see pigem naiselik või pigem emalik, aga tõsiasi on see, et ma vastan väga hästi nende tähelepanule ja väga halvasti sellele, kui nad on õnnetud või vihased, ja eriti halvasti tunnen ma end siis, kui nad on pettunud. Eriti kui nad on seda minu suhtes.
Mul on kurvastav kalduvus tahta kõigile neile meeldida, kes mulle meeldivad, ja kui tegu on nägusa noore mehega, peab ta ikka eriline värdjas olema, et mulle mitte meeldida.

Beleriandil oli mängimas umbes 60-70 meest. Vähemalt 2/3 neist kvalifitseerus minu silmis nooreks ning nägusaks. S.t. et umbes 40-50 isikust kasvõi ühe negatiivne arvamus tekitab mus tahtmise närida seina sisse auke ja kaapida küüned tagurpidi mööda puud üles putkates ei millegi muu tõttu, kui vajadusest end kuidagi välja elada ja leida viise, mis paneksid kodaniku minusse siiski hästi ja lugupidavalt suhtuma. (Eks ole, et saavutada lugupidamist, tahaksin mina end selili mööda maad rullida nagu kutsikas. Väga praktiline ja loogiline.)

See üks nägus noor meesisik, kes ei suhtu minusse kuigi hästi, on olemas sedakorda.
Vist.
Ja ma võin endale korrutada, et kõigile ei saagi meeldida. Ja et keegi pole täiuslik ja pole mõtet eeldada, et mina saaksin ümber oma kauni peanupu kanda Täiusliku Inimese Aupaistet, ja et mis siis ikka juhtub, kui mõni kena inimene must kuigi hästi ei arva? (Midagi ei juhtu. Ma nagunii ei jaksaks korraga 50 noore mehega flirtida ja vastastikkuseid suhteid hoida ja sõbralik olla.)
Ja kas ma hakkan teda edaspidi kartma? Ei hakka. Tõenäoliselt me laabume kuidagi ka tulevikus, sest kuna see Noor Nägus Mees ei ole eriline värdjas, suhtub ta edaspidi meie üritustesse edaspidi vast veidi ettevaatlikult, kuid mitte jälestavalt ja antireklaamivalt.
Aga ikkagi.

IKKAGI...

Teisest küljest on mul sellele noorele nägusale mehele, kes pettus, ka vastukaal. Sest Kõige Ägedam ja Kõige Nägusam ja Kõige Hurmavam noortest meestest rääkis minuga Kõige Kauem ja kallistas mind Kõige Kauem ja kõndis minema, minu mailiaadress taskus.
Teate mis?
Ma ei pea temaga isegi kahte last saama ega käsikäes heinakuhja hüppama, mul on hea meel lihtsalt pilgupidamise ja Ülimalt Esteetilise Vaatepildi üle hurmavate hallid silmade näol.

Kips oli tegija. Minu ümber oli Ballil noori meha kogu aeg ja vahepeal oli koguni järjekord. Mõni ootas, kuni ma teistega lõpetasin avalikult, mõni uitas niisama igavleva näoga ringi täpselt hetkeni, kuni ma jälle üksi jäin.
Ma ei saanud ehk küll tantsida, aga ma igatahes sain tunda end hurmava ja köitvana. Üsna kindlalt oli see kipsi eksootika ja selle toimel tekkinud kaastunde ühismõju pealt tekkinud köitvus, aga siiski. Ma pole elus veel säärast populaarsust kogenud.
(Arvestades, et ma jahun sellest juba teist posti järjest, te vahest märkate, et see on mulle oluline. Sotsiaalne alaareng? Jah. Kas ma olen valmis leppima oma sotsiaalse alaarenguga nii positiivsete emotsioonide nautimise nimel? Igatahes!)

Nii et minu seisukohalt võttes läks üritus igatahes korda - ega meie korraldajatena ei saa ju üldiselt tagasi eriti midagi muud kui "aitäh, oli tore!", ning kui mingi selline boonus nägusate noorte meeste tähelepanu näol kaela langeb, suudan ma isegi 14 puuduvat "aitäh, oli tore!"-t välja kannatada.

Millega seoses: Kaaspeakorraldajal ei olnud kipsi, aga on kallim, rakkus jalad ning totaalne ülekoormus. Ja talle ei langenud seega (kallim kui segav faktor on antud juhul oluline) kaela hulka teenimatut positiivset tähelepanu. Nii et kui teil on ütlemata "aitäh, oli tore!" aga te arvate, et oli (enam-vähem) tore, äkki ütlete talle?

Mina saan ilmagi läbi.

Pildid on kõik Olevilt (kes ei ole kõrvaloleval pildil, kuigi tema ka kahtlemata klassifitseerub nägusate noorte meeste kilda) ja neilt võib näha erinevad mehi. Loodetavasti on siin midagi enam-vähem igale maitsele.

Kõigist 40-50 nägusast noorest mehest portreed polnud ja osad ma näitasin juba eelnevas postis ka ära; see kõik siin on lihtsalt postistuse temaatikaga haakuv illustratiivne materjal, mida võiks rohkemgi olla. Kahjuks 40-50 ei mahuks lihtsalt ära, isegi kui kõigist oleks pilt olemas. =(

PostBeleriand I: nägusad noored mehed ja mõned järeldused

Mul on nüüd hästi palju öelda.
Mul on vähemalt 3 posti jagu vaja öelda.

/haigutades

1. Meie grupisulatus võiks ka luigelt, haugilt ja vähilt meeskonnakoolitust osta. Oli 3 gemmi, kes andsid oma parima. Oli veel 1 gemm, kes tegi, kui talle öelda. Oli 2 gemmi, kes tegid jumal teab mida. Ja oli 2 gemmi, kes olid lihtsalt puudu. See ei ole kollektiiv. See on ikaldus.
Järeldus => tõsine grupisulatus ja motivatsioonitreening järgmiseks korraks hädavajalik. Et kõik annaks oma parima.

2. Murtud jalaga ei saa teha mitte midagi. Ma mõtlesin, et must on kasu vähemalt lossis, aga kuna ma ei olnud käinud köögis, mis asus kuskil keldris, ei saanud ma toitlustusega nõu anda, ega teadnud, kus asus vahtkonnaruum ega saanud midagi operatiivselt orgunnida, sest see nõudnuks trepist üles-alla liikumist. Ja ma ei saanud jälgida ühegi liini arengut, sest keegi ei arendanud oma asju paiga peal maas istudes. Nii et ma ei näinud mängu praktiliselt ÜLDSE ja ma ei tea siiamaani, mis seal juhtus.

3. Hoida samu akusid 2 a tegutsemata ja tühjalt raadiosaatjate sees on väga halb mõte. Loota, et sa laed nad pärast seda täis ja kõik toimib eelnevalt katsetamatagi, on veel halvem mõte.

4. Ilusad suured silmad ja naisolevus olemine on kasulik vähemalt ses osas, et mõnel meesmängijal hakkab sust kahju ja ta klatib su asju puhtast empaatiast.

5. Kips on veel enam kasuks, aga see pole enam korralduslik, see on juba "nägusad noored mehed" teema. Nad küsisid mult oma 20 korda, et mis juhtus siis, ja naeratasid, ja pakkusid tuge ja seisid mu ümber troppis ja vestlesid (ja kõik ei olnud ilusad ja noored, mõned olid niisama lahedad) ja üldiselt, kips on oivaline viis skoorida, kui ma selle peal väljas oleks olnud.

6. Ball meeldib praktiliselt kõigile, keda õnnestub sinna jääma veenda. Inimeste tõrge idee "mingi lollakas ball" suhtes on väga tugev (ma peaaegu unustasin juba, et esimese balli eel ma ka mõtlesin, et pöh ja päh, milleks see jama, ja alles kogemus muutis mu meelt), aga kes jäid, need ikka tantsisid ja nautisid ka. Ja ma usun, et kõigile neile, kes ballil käisid, jättis mäng parema mulje, kui neile, kes ei käinud.

7. Sisuettevalmistuses ma vist ei oleks enam osanud paremini teha palju, aga kohapealne gemmitegevus oli traagika ja komöödia segu :D

8. Sitta kõigest sellest, kui ma sõitsin maale ja mind viidi lahkete inimeste vannituppa pessu (kohapeal oli pesemisvõimalus ja ma ka kasutasin seda, aga seks ajaks oli mu viimasest dushikohtumisest möödas 17 tundi ja väga uut vaja), ma tundsin välja tulles, kuidas nahk on rõõmus ja kuidas ei ole ei palav ega külm, ja mulle anti värskelt ahjust tulnud lambaliharibakesi ja karulauku ja head juustu (hästi vähe, sest mu isu oli neil päevil sobilik keskmise modelli toiuratsioonide tarbimiseks). Olgugi ma kahel järjestikkusel ööl maganud 3 tundi ja kõik ei olnud mängul ideaalne, oli mul ikkagi kuklas nurrumas 10 nägusa noore mehe tähelepanu, mõned head kallistused ja nii hea oli olla. Õhk lõhnas ebajasmiini järgi, puhtad riided olid vastu nahka pehmed, päike loojus nagu tulekahju, heinamaadel õitsesid kurekellad ja ma olin 40 minutit täiuslikult õnnelik.

Kui ma ka midagi muud head sest mängust ei saa lõpuks, need 40 minutit olid vaeva väärt.

Mina oma elu mõõdan ideaalsete momentide järgi. Et kui palju neid mingil eluperioodil on.
See oli sihuke.
Mitte midagi polnud puudu. Mitte midagi polnud üle. Mitte midagi ei olnud soovida. Kõik oli perfektne.

Eelnevast elust on mul selliseid hetki kogunenud päris kena hulk. Mõned eredamad, mõned sellised, mis meenuvad, kui mõtlema hakata, mõned sulavad üksteiseks (kui on sama inimene ja sama voodi, eks ole, tee siis hiljem vahet..!), kõik on kuidagi... igavikuliselt jäävad.
Aga seni ma arvasin, et õnn kukub ise su õuele, et sa ei saa pingutada, loomaks ideaalset hetke, see peab ise tulema. Krt - seekord ma tõsti pingutasin 8 kuud jutti ja näe, resultaat oli. Ma saingi ise oma elu kontrollida!
Väga mõjuv.

Väga huvitav avastus.Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.
Ja tulebki!
Ossa raks, kui äge!
(Esimesel pildil on eriti ilusad noored mehed, mis siis et nende taga on auto. Ma ei saanud neid imetlemiseks välja panemata jätta. Teistel piltidel on veel ilusaid... asju. Ja klikkides lähevad nad suuremaks nagu ikka kõik paremad pildid.
Esimesed kolm fotot tegi Olev Luik, neljanda Idril, kes vahel siin ka kommenteerimas ja lugemas käib.)