Nagu lendu lastud nool

Või nagu pööristorm.

Selline tunne, et võiksin lihtsalt visata käed taeva poole ning keereldes õhku tõusta, teha kõike, suuta kõike, olla kõikjal korraga - ja tuul mu ümber ainult vihiseks võimetult. Selline tunne, et midagi olla, midagi suuta, midagi liikuma panna ja muuta (nagu kirjutas mingisugusele väitluskonkursi diplomile mu kunagine armastatud eesti keele ja kirjanduse õpetaja Ülle Salumäe) on imelihtne, ainult pealehakkamise küsimus.

Pidevalt pean endale meenutama, et selleks, et ennast läbi interneti populariseerida ja müüa, peaks mul esmalt nt olema midagi, mida müüa ka.

Aga no, ma töötan sinna suunas.

Mitte ainult negatiivne test vaid ka kõik muud olulised näitajad andsid teada, et ma siiski ei ole rase.

Huhhhhh.

/pühib laubalt higi

Inimene mõtleb, juhus juhib

Maei... no... maei... no... ma...

Einoh. Ju siis on elu liiga lihtne ja helge olnud viimasel ajal. Või kuidagi nii.

Millest ma aru ei saa, on: kuidas see minuga alati juhtub?

Üks mõte muudkui kummitab

Kirjutasin mõni kuu tagasi ühe luuletuse.
Või noh, kirjutasin muidugi mitu. Aga see üks, kirjutamise hetkel siuh! valmis, siuh! unustatud - tuleb oma meeleolu ja mõttega pidevalt tagasi ja ütleb: mäleta mind! Kirjuta mind uuesti! Kas nad saavad sust aru, kui seda niimoodi ütleda? Kas sa paremini, selgemini, ehtsamalt ei oska?
See on ju tähtis!

I

Me kõnnime üksteisest mööda
Mulle meeldivad raamatud.
Miks minu elu selline ei ole, küsisin viieselt.
Viieteistkümneselt.
Küsisin, küsisin, küsisin viis tuhat korda
ja
oh!

Selgus, et ei hakkagi olema.
Isegi kui tulevad seiklused,
rüütlid ja tantsupeod,
ei ole sellist elu nagu jutus.

Kuidas nad lugudes räägivad?
Mõistavad alltekste,
aduvad pilgult,
saavad asjadest aru.
Poolelt sõnalt.

Meie kõnnime hoolega üksteistest mööda.
Kasutame tähenduslikke lauseid ja pilke.
Kuid
keegi ei mõista meid nii, nagu tahaksime.
Kui midagi mõistavad, on hullem,
sest nad näevad: „Oh, see üritab neid
tähenduslikke
värke teha.
Kuradi poseerija!“

Ma ei tea, kuidas sulle öelda,
nii et sa aru saaksid.
Ausus ei ulatu
üle kuristiku kahe meele vahel.
Kujund mõjub võltsilt,
puudutus pealetükkivalt.
Nagu pimedate peegeldusmäng.
Pidevalt, iga päev.

Mõnikord, nagu kuuvarjutus
komistame kokku,
tabame midagi ehtsat,
ehmume.
Taganeme.
Põgeneme.
Kõnnime üksteisest mööda.

Ma koban mõistmiseava,
lootes, et kinni ei lööda
ust
nagu komme ja tava.

***

Selline mõte oli. Ma ei tea, kas te saite aru. Aga igaks juhuks proovisin teist korda veel.


***
II

Ma suudan selliseid sõnu öelda.

Neid, mida öeldakse
mõeldakse
otsitakse
nois ilusates lugudes,
mida kaks, kolm
või neliteist korda üle lugedes,
süüvin ma iga peakalde tähendusse.
Iga pausi taga võib-olla olnud mõttesse.
Iga ütlemata jäänud tõe
valusasse vaikusse.

Aga lugeda niimoodi elu.
Mõista niimoodi sind.
Otsida niimoodi iga killukest
ma ei suuda.
Ma ei taha.
Ma ei jaksa.

Sina ja meie ja teie.
Me keegi ei –
eisuudaeijaksaeitahaei..!
Tuhat ja kolmsada kakskümmend viis
pisikest muret, väsimust ja mälestust,
rõõmu ja võõrast inimest
möllavad me sees.
Puudutavad ja muudavad.
Ei ole
ühte looliini
kõige tähtsamat hetke
puhast tunnet.

Õigeid sõnu.

Ja ma ütlen parem nii, nagu raamatus keegi ei ütle,
seletan asju, mida filmis keegi ei seleta,
sõnastan, lamisen, vaterdan,
et jõuda sinna:
sa mõistad mind.
Nii, nagu nad mõistavad lugudes.
Aga ei.

Läbi nende lainete
rada ei vii.

Sõnad ei tähenda selgust.