Erialakeeled. Mida enam ma nendega kokku puutun (ja ma puutun kokku üha enamatega, sest mul on laialdased huvialad), seda enam tekib kahtlus, et erialakeelte terminid ei ole sellised kuivad ja kiretud mitte täpsuse huvides. Mille poolest on hemostaas täpsem termin kui verejooksu peatamine? Mille poolest on aversioon täpsem sõna kui vastikus?
Ei, mul on kahtlus, et erialakeelel on kaks põhilist otstarvet - esiteks vähendada võimalust, et kõrvalseisja saab aru, millest jutt, ja sekkub. Ning teiseks spetsialistidepoolse tundlike teemadega seotud emotsionaalse sidususe vähendamine.
Praegu ma tegelen rohkem meditsiiniga, aga mul on jäänud üsna sarnane mulje nii juura- psühholoogia- kui militaarsõnastikust. Kasutusel on distantseerivad terminid. Asja ei nimetada nende nimedega, mida me igapäevaselt kasutaksime, sest need tekitaksid liiga palju tundeid. Empaatiat, vastikust, kõhklusi. "Rindkere on verd täis valgunud" tekitab tunduvalt tugevama emotsionaalse reaktsiooni kui "hemothorax".
Kirurg töötab üsna samamoodi kui automehhaanik, ja et ta seda suudaks, ei tohi ta mõelda patsiendist liiga hoolega kui inimesest. Jurist ja militaar on ilmselt sarnaste probleemide ees. Võimalik, et isegi psühholoog, kuigi ma endamisi mõtlen, et praktiseeriv nõustaja ehk isegi võib endale lubada inimest näha.
Ja siis ma mõtlen, et huvitaval kombel kipub olema nii, et suuri murranguid nendes distsipliinides tehakse siiski nii, et korraga, täiesti ootamatult, suudab mõni spetsialist näha oma ala nagu profaan. Tabada inimlikku faktorit. Ta ei tarvitse näha seda väga õrnatundeliselt, piisab sellest, et ta suudab seda näha - ja ära kasutada.
Laksti! saavutub "läbimurre teaduses". Ja siis on kõik teised siukest nägu:
Ei tea, miks?
Kas pidevalt erialakeelt kasutades oligi neil tegelikult ununenud, mida need sõnad algselt tähendasid? Nt et valu on valus?
***
Lõpetuseks väike eneserooskamine: mõnikord ma guugeldan teiste noorte naiskirjanike või poeetide pilte, ja siis rõõmustan, kui need on halvemad, kui must endast tehtud pildid.
Hoolimata tõsiasjast, et ka mina näen vahel piltidel väga jube välja. Neile piltidele ma lihtsalt ei mõtle.
esmaspäev, 15. oktoober 2012
pühapäev, 14. oktoober 2012
Laisk pühapäevane pärastlõuna
Issand, nabaimetlemise post. Lugege, kui teil midagi paremat tõesti teha pole.
***
Röstsai ja härjasilmad ja tee.
Kõrvitsasupp läätsede ja ohtra küüslaugu ja karriga ja veel üks tee.
Pesu pestud ja kuivamas. Nõud pestud ja suvekingad ära pandud. Kindad-mütsid-sallid välja otsitud. Panipaikades tuulates imestatud, mis häda oli küll neid katkisi ja koledaid riideid-laste tosse-vanu sukkpükse alles hoida. (Kas ma tõesti kujutasin ette, et mu poeg hakkab kunagi kandma tütrele väikeseks jäänud, veidi kulunud, õmblusest kärisenud ja siis roosa niidiga parandatud punaseid sukkpükse? Tõesti?! Mu panipaigad on umbes selliseid asju täis. Kui need avastan, siis on esmalt hämmeldus ja siis omaette antud lubadus enam mitte nii teha.
Aga järgmised väikeseks jäänud asjad lähevad ikkagi kuskile kappi tallele, mitte otse prükki.)
Prügikasti sai siis igatahes ka veidi söödetud.
Loetud ja netis tuulatud. Kirjutatud.
Imelik üksik tunne. Ma ei ole sellega üldse harjunud, sest juba jupp aega on mul olnud rohkem inimesi, kui ma suudan ära hallata, ja korraga polegi nagu suurt kedagi.
Vähemalt ei kedagi igapäevast. Mõned vilked ja kilked siit, mõned sealt ja tunne, nagu tuleks end midagi tegema organiseerida. Päris inimesed vist käivad kõrtsis koos või midagi?
Ei ole kurb sealjuures. Lihtsalt ootamatult palju on vaba aega, vaba mõtteruumi, hõivamata mõtteid. Tühja aega selle sõna "ei sisalda intensiivsust" mõttes.
Mõnes mõttes tahaks, et see läheks mööda.
Mõnes mõttes tahaks, et see ei läheks kunagi mööda.
Iga hetk võikski olla praegu: aknast paistavad punased ja rohelised puud, päike ja pilved. Beatles laulab sellisest lihtsast lapsikust armastusest, mida pärast esimest kümmet kuud olemas ei ole, ja mul ei ole kuhugi kiiret. Ei ole kõht tühi, ei ole ühtegi vahetut kohustust, lapsed mängivad, kass magab, köögis on hiigelpott poolenisti kõrvitsasuppi täis ning põrandad on eile tolmuimejaga üle võetud. Pliidi pesin ka ära.
Idüll.
(Ok, ühe põranda võttis imeja abil puhtaks õeke. Aitäh, õeke!)
Kuna mul tekkis vastumeelsus, siis ma enam ei suitseta, ei joo kohvi ega lahuta söömisega meelt. Aga see tühi intensiivsuseta aeg on nii kummaline, et praegu tahaks seda kõike teha. Lihtsalt et aeg ära täita. Vaba (päriselt vaba) aeg on vist nii harvaesinev, et see on omamoodi õudne.
***
Ilus armas sõber ütles: "V-o sul on nii, et lähed tööle siis, kui sa midagi teed, selle asemel, et end süvaanalüüsida?"
Muidugi on mul nii. Tegemine annab positiivse impulsi ja siis tahaks veel rohkem teha ja õudselt tore aktiivne värk.
Plaani nõrk koht on see, et lõputult ei suuda teha. Tervis ei pea vastu, närvid ei pea vastu.
Teine murekoht on, et ega see alati ei toimi. Positiivne tagasside, mida ma ootan, võib jääda tulemata.
Ma saan vinge vaimustuselitaka sellest, kui ma ei ole midagi õppinud, lähen kooli kohale, saan teada, et arvestus täna, õpin veerand tunniga, mida jõuan, pool vastust vaatan naabri pealt, ja saan tehtud.
Pärast on eufooria.
Aga vastupidine juhtum - õpin usinasti, õpin, õpin, õpin, oskan kõike. Siis on arvestus. Küsimused on suhteliselt lihtsad, vastan, kiiresti ja kärmelt. Töö on valmis. Siis läheb õppejõud koridori. Kümneks minutiks. S.t. ajaks, mil ma jõuaks kõik ka siis maha kirjutada, kui ma midagi ei oskaks.
Siis on ilge pettumus õppimisele raisatud aja pärast ja ei mingit vaimustust.
Morgie eile tuletas mulle meelde mu eetikaküsimust seoses spikerdamisega. Ütles, et tema arust peab olema aus.
Aga klassikaline usin ausus, kus kõik on nii selge, et riske polegi, ei anna kaifi mulle ka ju!
Muule jutule lisaks.
Ja kolmas külg on see, et kui mul on kurb, siis mina ei oska end lohutada siukeste asjadega nagu filmid, raamatud, muusika, vann, küünlad, hea toit või sõbrale helistamine.
Ma tahan hädade kerkides midagi sellist teha, mis annaks reaalset positiivset tagasisidet. Kas saavutusrõõmu või teiste inimeste tunnustust. Üritan niisiis plokki midagi ilusat postitada või fb-s terane olla või kirjutan juttu või teen trenni või õpin. Aga need on kõik siuksed asjad, et see positiivne tagasiside võib tulla alles mitme päeva pärast - või kõige hullem, jäädagi tulemata. Ja siis mind tabab masendus. Juba enne oli kurb, aga kui ma olen kurvas tujus teinud midagi, et positiivset tagasisidet saada, ja seda ei anta, on lihtsalt öeldes õudne.
Ja toit, jutukas või film mõjuvad mulle sellises olukorras ainult süütunde tekitajatena. Ajavad meeleolu veel oluliselt halvemaks. Meenutavad aegu, mil ma olin põhimõttekindlalt passiivne ja elamise asemel unistasin ajast, mil kuidagi maagiliselt olen sunnitud elama hakkama.
Ma ei oskagi kuidagi teisti rõõme-lohutusi leida, kui tegutsedes. Mis on ok, kuni tervis lubab tegutseda, ja õudselt õudne, kui ei luba.
Siis aitabki ainult magamine. Magada on vaja seni, kuni jaks tagasi tuleb.
***
Vahel inimene käitub nõmedalt ja hiljem sa istud ja klatšid teda. Heatahtlikult, aga siiski.
See on meeldiv ja põnev teema ja v-o saab jutu sisse ka silmi pöööritatud ja küsitud "Miks ta küll sedasi teeb? Ma ei saa aru. Ta on muidu ju täitsa lahe, aga..."
Kui aga see sama inimene nt kuskil oma plogis vms kanalis teatab: "Ma tean, et ma vahel teen seda ja seda ja see tundub inimestele phmt nõme, aga võtke teadmiseks, et ma olengi selline inimene, ma olengi selline!" siis korraga on halb ja imelik teda selle käitumise pärast tagaselja arutada.
Mis siis, et tegelikult on ta sellele just ise vabad käed andnud. "Ma olengi selline" välistab ju võimaluse, et tegu on juhusliku nõmedusega, mida inimene ei märka ja millest ta võib paraneda. "Ma olengi selline" annab teada, et ta on selle nõmeda osa endale identiteediks võtnud ja lausa poputab seda.
Aga ikkagi on imelik taunida inimest omaduse pärast, mis, kuitahes nõme, on osake tema identiteedist.
***
Röstsai ja härjasilmad ja tee.
Kõrvitsasupp läätsede ja ohtra küüslaugu ja karriga ja veel üks tee.
Pesu pestud ja kuivamas. Nõud pestud ja suvekingad ära pandud. Kindad-mütsid-sallid välja otsitud. Panipaikades tuulates imestatud, mis häda oli küll neid katkisi ja koledaid riideid-laste tosse-vanu sukkpükse alles hoida. (Kas ma tõesti kujutasin ette, et mu poeg hakkab kunagi kandma tütrele väikeseks jäänud, veidi kulunud, õmblusest kärisenud ja siis roosa niidiga parandatud punaseid sukkpükse? Tõesti?! Mu panipaigad on umbes selliseid asju täis. Kui need avastan, siis on esmalt hämmeldus ja siis omaette antud lubadus enam mitte nii teha.
Aga järgmised väikeseks jäänud asjad lähevad ikkagi kuskile kappi tallele, mitte otse prükki.)
Prügikasti sai siis igatahes ka veidi söödetud.
Loetud ja netis tuulatud. Kirjutatud.
Imelik üksik tunne. Ma ei ole sellega üldse harjunud, sest juba jupp aega on mul olnud rohkem inimesi, kui ma suudan ära hallata, ja korraga polegi nagu suurt kedagi.
Vähemalt ei kedagi igapäevast. Mõned vilked ja kilked siit, mõned sealt ja tunne, nagu tuleks end midagi tegema organiseerida. Päris inimesed vist käivad kõrtsis koos või midagi?
Ei ole kurb sealjuures. Lihtsalt ootamatult palju on vaba aega, vaba mõtteruumi, hõivamata mõtteid. Tühja aega selle sõna "ei sisalda intensiivsust" mõttes.
Mõnes mõttes tahaks, et see läheks mööda.
Mõnes mõttes tahaks, et see ei läheks kunagi mööda.
Iga hetk võikski olla praegu: aknast paistavad punased ja rohelised puud, päike ja pilved. Beatles laulab sellisest lihtsast lapsikust armastusest, mida pärast esimest kümmet kuud olemas ei ole, ja mul ei ole kuhugi kiiret. Ei ole kõht tühi, ei ole ühtegi vahetut kohustust, lapsed mängivad, kass magab, köögis on hiigelpott poolenisti kõrvitsasuppi täis ning põrandad on eile tolmuimejaga üle võetud. Pliidi pesin ka ära.
Idüll.
(Ok, ühe põranda võttis imeja abil puhtaks õeke. Aitäh, õeke!)
Kuna mul tekkis vastumeelsus, siis ma enam ei suitseta, ei joo kohvi ega lahuta söömisega meelt. Aga see tühi intensiivsuseta aeg on nii kummaline, et praegu tahaks seda kõike teha. Lihtsalt et aeg ära täita. Vaba (päriselt vaba) aeg on vist nii harvaesinev, et see on omamoodi õudne.
***
Ilus armas sõber ütles: "V-o sul on nii, et lähed tööle siis, kui sa midagi teed, selle asemel, et end süvaanalüüsida?"
Muidugi on mul nii. Tegemine annab positiivse impulsi ja siis tahaks veel rohkem teha ja õudselt tore aktiivne värk.
Plaani nõrk koht on see, et lõputult ei suuda teha. Tervis ei pea vastu, närvid ei pea vastu.
Teine murekoht on, et ega see alati ei toimi. Positiivne tagasside, mida ma ootan, võib jääda tulemata.
Ma saan vinge vaimustuselitaka sellest, kui ma ei ole midagi õppinud, lähen kooli kohale, saan teada, et arvestus täna, õpin veerand tunniga, mida jõuan, pool vastust vaatan naabri pealt, ja saan tehtud.
Pärast on eufooria.
Aga vastupidine juhtum - õpin usinasti, õpin, õpin, õpin, oskan kõike. Siis on arvestus. Küsimused on suhteliselt lihtsad, vastan, kiiresti ja kärmelt. Töö on valmis. Siis läheb õppejõud koridori. Kümneks minutiks. S.t. ajaks, mil ma jõuaks kõik ka siis maha kirjutada, kui ma midagi ei oskaks.
Siis on ilge pettumus õppimisele raisatud aja pärast ja ei mingit vaimustust.
Morgie eile tuletas mulle meelde mu eetikaküsimust seoses spikerdamisega. Ütles, et tema arust peab olema aus.
Aga klassikaline usin ausus, kus kõik on nii selge, et riske polegi, ei anna kaifi mulle ka ju!
Muule jutule lisaks.
Ja kolmas külg on see, et kui mul on kurb, siis mina ei oska end lohutada siukeste asjadega nagu filmid, raamatud, muusika, vann, küünlad, hea toit või sõbrale helistamine.
Ma tahan hädade kerkides midagi sellist teha, mis annaks reaalset positiivset tagasisidet. Kas saavutusrõõmu või teiste inimeste tunnustust. Üritan niisiis plokki midagi ilusat postitada või fb-s terane olla või kirjutan juttu või teen trenni või õpin. Aga need on kõik siuksed asjad, et see positiivne tagasiside võib tulla alles mitme päeva pärast - või kõige hullem, jäädagi tulemata. Ja siis mind tabab masendus. Juba enne oli kurb, aga kui ma olen kurvas tujus teinud midagi, et positiivset tagasisidet saada, ja seda ei anta, on lihtsalt öeldes õudne.
Ja toit, jutukas või film mõjuvad mulle sellises olukorras ainult süütunde tekitajatena. Ajavad meeleolu veel oluliselt halvemaks. Meenutavad aegu, mil ma olin põhimõttekindlalt passiivne ja elamise asemel unistasin ajast, mil kuidagi maagiliselt olen sunnitud elama hakkama.
Ma ei oskagi kuidagi teisti rõõme-lohutusi leida, kui tegutsedes. Mis on ok, kuni tervis lubab tegutseda, ja õudselt õudne, kui ei luba.
Siis aitabki ainult magamine. Magada on vaja seni, kuni jaks tagasi tuleb.
***
Vahel inimene käitub nõmedalt ja hiljem sa istud ja klatšid teda. Heatahtlikult, aga siiski.
See on meeldiv ja põnev teema ja v-o saab jutu sisse ka silmi pöööritatud ja küsitud "Miks ta küll sedasi teeb? Ma ei saa aru. Ta on muidu ju täitsa lahe, aga..."
Kui aga see sama inimene nt kuskil oma plogis vms kanalis teatab: "Ma tean, et ma vahel teen seda ja seda ja see tundub inimestele phmt nõme, aga võtke teadmiseks, et ma olengi selline inimene, ma olengi selline!" siis korraga on halb ja imelik teda selle käitumise pärast tagaselja arutada.
Mis siis, et tegelikult on ta sellele just ise vabad käed andnud. "Ma olengi selline" välistab ju võimaluse, et tegu on juhusliku nõmedusega, mida inimene ei märka ja millest ta võib paraneda. "Ma olengi selline" annab teada, et ta on selle nõmeda osa endale identiteediks võtnud ja lausa poputab seda.
Aga ikkagi on imelik taunida inimest omaduse pärast, mis, kuitahes nõme, on osake tema identiteedist.
kolmapäev, 10. oktoober 2012
Sa võid mind läbi lugeda
Oli üks asi, millest ma pidin teile rääkima, aga rääkisin ainult ümber nurga.
Põnnama lõin.
Sest isegi kui endale kogemata löödud haavad said samamoodi, koba peale, ka ise kokku õmmeldud, ei ole mul jätkuvalt kuskil puust kasti ega jämedat templit "LÄBITUD ETAPP" võtta.
Võib-olla arvasin, et kui sellest kirjutan, siis kast ja tempel tekivad.
Aga muidugi tuli vahele see või teine pisike asi, teine või kolmas pilk, lause, detail - ning ma ei taha seda lõplikku kasti enam kasutada. Silt tundub kohe eriti tobe.
Kui elu tundub nii väikeste asjade (nagu see teine või kolmas pilk, lause või peapööre) mõjul mõnikord parem ja kaunim, milleks end kiusata nende ümbert kasti kinni naelutamise, sildistamise ja keldrisseviimisega?
Vahepeal, tõsi, ei tundunud elu täpselt nendesamade mõjurite tõttu enam üldse hea. Väike rumal rämps olemise tunne ronis vaikselt üle rinna kaelani ja kerkis sealt juba suhu, ninna ja silmisse. Uputas.
Ma vaatasin end võõraste silmadega ja ei näinud kedagi, kellega isegi rääkida tahta.
Ja siis ma ei tahtnudki enam end nende silmadega vaadata.
Aga siis, korraks, mõne lühikese tunniga, tekkis tunne, et need silmad vaatavad ikkagi soojalt ja leebelt ajuti. Kohe proovisin ma seda pilku jälle peegli ees selga ja leidsin, et sobib üsna kenasti. No miks siis ei sobi, sobib ju küll!
Eks ole, õhevil olla või kaamelt kannatada on ometi põnev. Anna see võimalus ära, ja mis jääb järele?
Mõõdukas igavus. Lame ja lapik.
Tunnete pilvisel maastikul uitamiseks ei ole mõistust õnnekombel väga palju vaja. (Muidu oleksin ma üsna hädas.) Ainult jõudu on tarvis, et kõiki tundeid kaunilt kanda. Ka siis, kui nad päriselt raskeks osutuvad.
(Mul muidugi alati ei jätku, aga milleks siis treenimine üldse välja mõeldud on?)
Põnnama lõin.
Sest isegi kui endale kogemata löödud haavad said samamoodi, koba peale, ka ise kokku õmmeldud, ei ole mul jätkuvalt kuskil puust kasti ega jämedat templit "LÄBITUD ETAPP" võtta.
Võib-olla arvasin, et kui sellest kirjutan, siis kast ja tempel tekivad.
Aga muidugi tuli vahele see või teine pisike asi, teine või kolmas pilk, lause, detail - ning ma ei taha seda lõplikku kasti enam kasutada. Silt tundub kohe eriti tobe.
Kui elu tundub nii väikeste asjade (nagu see teine või kolmas pilk, lause või peapööre) mõjul mõnikord parem ja kaunim, milleks end kiusata nende ümbert kasti kinni naelutamise, sildistamise ja keldrisseviimisega?
Vahepeal, tõsi, ei tundunud elu täpselt nendesamade mõjurite tõttu enam üldse hea. Väike rumal rämps olemise tunne ronis vaikselt üle rinna kaelani ja kerkis sealt juba suhu, ninna ja silmisse. Uputas.
Ma vaatasin end võõraste silmadega ja ei näinud kedagi, kellega isegi rääkida tahta.
Ja siis ma ei tahtnudki enam end nende silmadega vaadata.
Aga siis, korraks, mõne lühikese tunniga, tekkis tunne, et need silmad vaatavad ikkagi soojalt ja leebelt ajuti. Kohe proovisin ma seda pilku jälle peegli ees selga ja leidsin, et sobib üsna kenasti. No miks siis ei sobi, sobib ju küll!
Eks ole, õhevil olla või kaamelt kannatada on ometi põnev. Anna see võimalus ära, ja mis jääb järele?
Mõõdukas igavus. Lame ja lapik.
Tunnete pilvisel maastikul uitamiseks ei ole mõistust õnnekombel väga palju vaja. (Muidu oleksin ma üsna hädas.) Ainult jõudu on tarvis, et kõiki tundeid kaunilt kanda. Ka siis, kui nad päriselt raskeks osutuvad.
(Mul muidugi alati ei jätku, aga milleks siis treenimine üldse välja mõeldud on?)
Kohtumine lugejatega
Seitsmes-kaheksas klass. Sääse raamatukogu.
Ettekanne ulmekirjandusest.
Hiljem lepingu pealt vaatasin, et selle ürituse nimi oli "Kirjanik raamatukogus". Ma olen nüüd ametlikus dokumendis ka kirjanik!
Kõik algas väga halvasti. (Ma oleksin seda nagu juba öelnud? Kas minu elus tavaliselt algabki kõik halvasti?)
Nimelt jäi esimene buss, millega ma liikusin, ummikusse. Kaotasin 10 minutit varuaega. Sellepärast mures olles jooksin huupi teise bussi peale, selle asemel, et minna trollile nagu planeeritud, ja juhtus nii, nagu selliste avantüüride puhul minuga alati juhtub.
Buss sõitis täiesti valel marsruudil ja viis mu planeeritud sihtkohta arvestatava ringiga.
Sinna kadus veel 10 minutit.
Viis minutit enne üritust tahtsin helistada raamatukokku, et küsida, kummale poole ma peaksin pöörama (olin kindel, et raamatukogu peaks asuma 200 m raadiuses, aga ei tahtnud valele poole lidumisega aega raisata). Avastasin, et kuigi olin hommikul oma telefoni raamatukogu numbri salvestanud, oli see arusaamatutel asjaoludel kadunud.
1182 ütles, et nende sekundi hind on 25 senti. Nutsin verepisaraid (muidugi mõttes), aga eeldasin, et ettekande eest saabuv tasu katab selle summa kuhjaga, ja helistasin ikkagi.
Telefonikõne põhjal selgus, et ma olin vales kohas. Mitte totaalselt, aga umbes 800 m jagu.
Issand jumal ja püha perse!
Sest varuminutid olid viimseni otsas ja järgmised 10 minutit tulid juba ajast, kui ma pidanuksin rääkima, inimesed ootasid ja minu raamatukogupoolne võõrustaja sai üha kurjemaks ja kurjemaks. Vihma hakkas ka sadama, nii et ma jooksin pori pritsides läbi lompide.

Aga noh, siis ma jõudsin kohale ja kõik läks hästi nagu alati.
Rääkisin neile raamatutest, mida ma ise armastan. Ja soovitasin raamatuid, mis mulle ei meeldi, aga ma lootsin, et äkki neile meeldivad. Nimetasin maagiliseks realismiks puhast sotsulmet, hirmutasin nad ära fantaasiateoste üüratu paksusega (üks poiss küsis iga raamatu järel "Kui palju lehekülgi seal on? Ja kui suured tähed?" ja kui ma ütlesin arvu ja näitasin suurust, vangutas iga kord kahetsevalt pead ja tõdes: "Ei sobi") ja oma natuke liiga täiskasvanuliku lähenemisega.
Aga nad rääkisid minuga. Küsisid küsimusi, muuseas ka mu enda teoste kohta. Ja lõpuks meelitasid mu üht oma luuletust ette kandma.
Nii et ma lugesin seitsmenda ja kaheksanda klassi lastele armastusluuletuse. Nemad plaksutasid. Ma eelistan ette kujutada, et neile päriselt ka meeldis. Sest kes veel peaks häbenematult siirast armastusluulet hindama kui mitte verinoored?
Ja ma tulin raamatukogust ära üleni sulanuna ja mõeldes, et teismelised on ikka ületamatult armsad, kui nad vähegi viitsivad.
Mis siis, et nende hulgas see ilmselgelt paljulubav kõrgintellektuaal oli toosama isik, kelle lemmikraamat oli "Eragon".
Nad on nii liigutavalt noored - need noored.
Ettekanne ulmekirjandusest.
Hiljem lepingu pealt vaatasin, et selle ürituse nimi oli "Kirjanik raamatukogus". Ma olen nüüd ametlikus dokumendis ka kirjanik!
Kõik algas väga halvasti. (Ma oleksin seda nagu juba öelnud? Kas minu elus tavaliselt algabki kõik halvasti?)
Nimelt jäi esimene buss, millega ma liikusin, ummikusse. Kaotasin 10 minutit varuaega. Sellepärast mures olles jooksin huupi teise bussi peale, selle asemel, et minna trollile nagu planeeritud, ja juhtus nii, nagu selliste avantüüride puhul minuga alati juhtub.
Buss sõitis täiesti valel marsruudil ja viis mu planeeritud sihtkohta arvestatava ringiga.
Sinna kadus veel 10 minutit.
Viis minutit enne üritust tahtsin helistada raamatukokku, et küsida, kummale poole ma peaksin pöörama (olin kindel, et raamatukogu peaks asuma 200 m raadiuses, aga ei tahtnud valele poole lidumisega aega raisata). Avastasin, et kuigi olin hommikul oma telefoni raamatukogu numbri salvestanud, oli see arusaamatutel asjaoludel kadunud.
1182 ütles, et nende sekundi hind on 25 senti. Nutsin verepisaraid (muidugi mõttes), aga eeldasin, et ettekande eest saabuv tasu katab selle summa kuhjaga, ja helistasin ikkagi.
Telefonikõne põhjal selgus, et ma olin vales kohas. Mitte totaalselt, aga umbes 800 m jagu.
Issand jumal ja püha perse!
Sest varuminutid olid viimseni otsas ja järgmised 10 minutit tulid juba ajast, kui ma pidanuksin rääkima, inimesed ootasid ja minu raamatukogupoolne võõrustaja sai üha kurjemaks ja kurjemaks. Vihma hakkas ka sadama, nii et ma jooksin pori pritsides läbi lompide.
Aga noh, siis ma jõudsin kohale ja kõik läks hästi nagu alati.
Rääkisin neile raamatutest, mida ma ise armastan. Ja soovitasin raamatuid, mis mulle ei meeldi, aga ma lootsin, et äkki neile meeldivad. Nimetasin maagiliseks realismiks puhast sotsulmet, hirmutasin nad ära fantaasiateoste üüratu paksusega (üks poiss küsis iga raamatu järel "Kui palju lehekülgi seal on? Ja kui suured tähed?" ja kui ma ütlesin arvu ja näitasin suurust, vangutas iga kord kahetsevalt pead ja tõdes: "Ei sobi") ja oma natuke liiga täiskasvanuliku lähenemisega.
Aga nad rääkisid minuga. Küsisid küsimusi, muuseas ka mu enda teoste kohta. Ja lõpuks meelitasid mu üht oma luuletust ette kandma.
Nii et ma lugesin seitsmenda ja kaheksanda klassi lastele armastusluuletuse. Nemad plaksutasid. Ma eelistan ette kujutada, et neile päriselt ka meeldis. Sest kes veel peaks häbenematult siirast armastusluulet hindama kui mitte verinoored?
Ja ma tulin raamatukogust ära üleni sulanuna ja mõeldes, et teismelised on ikka ületamatult armsad, kui nad vähegi viitsivad.
Mis siis, et nende hulgas see ilmselgelt paljulubav kõrgintellektuaal oli toosama isik, kelle lemmikraamat oli "Eragon".
Nad on nii liigutavalt noored - need noored.
Tellimine:
Postitused (Atom)
