Vastlakuklid on ahjust võetud (heade kuklite saladus on võiga taigna sees mitte koonerdada), Nights in white satin mängib ja kass tuleb ning viskab end ekraani ja klaviatuuri vahele külili, sest siis on seltskond ja peaaegu tähelepanu-keskpunkti-tunne.
Kui ma mõhi loen, siis mul tekib alati stiililine peegeldus mõneks ajaks, sest ta sõnastab nii kaasakiskuvas mõtterütmis kõike, et hakkad ise kah samas rütmis mõtlema.
Üldse märkan, et ma peegeldangi inimesi. Mitte ainult sisuliselt (kui sa oled minuga avameelne, olen ma sinuga vastu avameelne. Kui sa oled ettevaatlik ja kompiv, olen ma ka ettevaatlik ja kompiv), vaid ka stiililiselt. Võtan üle nende sõnu ja sõnastusrütme, väljendeid koos hääletooni ja ilmega, ja siis annan tagasi. Ainult mõnedel juhtudel, kui endale ära sõnastan, et "see tüüp on minust veel kobam," võtan juhtimise enda kätta.
Ent enamasti, kui teil suhtlemispeeglit on vaja, ma täiesti tepsin, seda paremini, et teen seda täiesti mitteteadlikult ja kogemata. Vahel tunnen piinlikkustki, kui olen inimesele täpselt tema hääletooni ja ilmega tema enda lause vastu söötnud ja sellest ise alles sekundi pärast aru saan. Peaaegu nagu mõnitaks - ainult et tegelikult lihtsalt õpin ringkonna reeglid selgeks ja siis rakendan.
"See inimene/see rahvas funktsioneerib nii, neil on need naljad, need lülitid, need teemad" - ja kui ma selle selgeks saan, siis suudan nendega juba suhelda ka.
Enne on põhiliselt peavalu.
Mis on peegel olemise põhipuudus: enne reeglite äraõppimist ei suuda suhtlemist nautida, üldse. Tuleb üledoos, pea hakkab valutama ja tahaks omaette olla kuskil.
Kasvõi kempsus.
...ja lumi muudkui sajab ja sajab terve päeva ja öö, ühtlase valge puistena, täis veendumust, et nii peab, nii käib. Talv on võrratu aastaaeg. Kuidagi ehedam, ürgsem ja ausam kui muud. Lumi ja külm on nii mastaapsed, nii võimsad, et katavad ka linna ära. Päike, lehed ja lilled sellega nii hästi toime ei tule, nad on linnakeskkonnas täiendid, mitte peamised mõjurid.
Aga lumi - langev lumi, seda ei huvita miski, ta muudab kõik enda järgi. Matab helid, värvid ja konarused. Ja siis naeratab, sametpehmelt.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
teisipäev, 12. veebruar 2013
pühapäev, 10. veebruar 2013
Veebruar
Tähelepanelik kommentaarilugeja on vbla viimasel ajal märganud teatud perioodilisusega siginevaid viiteid mingile senipõhjendamata hirmsale väsimusele.
Minu uus praktika on ÜLIÄGE - ja üks vahetus on 12 tundi järjest.
KAKSTEIST tundi järjest uusi asju teha, uut keskkonda ja uusi inimesi õppida.
Phmt, sõnaselgelt välja öeldes on seda ilgelt palju. Samas püsib asi siiski veel selle serva peal, kus ma ei lähe päris hulluks (ükspäev hakkas pea pärast 9. tundi küll valutama tegelt - ent viskasin ibuka sisse ning see võttis ära nii peavalu kui väsimuse ühekorraga), vaid olen lihtsalt järgmisel päeval laip ja tahan šokolaadi ja pai ja vbla natuke kakelda ka, et aur välja lasta.
Ülejärgmine koidab siis uus praktikapäev ning kõik hakkab otsast peale.
Praegu on šokolaad, pai sai ka natuke (füüsilist eeskätt, aga see-eest parimat sorti) ja tunni aja pärast tuiskan rongiga last sünnipäevalt ära tooma, jäkk, õudne orjatöö on see lapsevanemlus.
Kõht juba valutab, sest ma pole harjunud enam 60 grammi šokolaadi sööma (kirjutasin algul "süüma," jap, kuna lisaks läks sama palju pähkleid ja trenni täna ei tee, on süütunne ka), pole üldse harjunud šokolaadi sööma ja kõik on niiiiiiiii väsinud.
Seedesüsteem selgesti samuti.
Ja siis selles väsimuse-oravarattas on kogu aeg halb, sest mõelda: ma ei kirjuta ju midagi!
Eelmise nädala resultaat oli 2400 sõna, seda pole just palju.
Ent selle nädala oma on 0.
Null.
Nagu "mitte midagi, mitte ridagi, ei ühtegi mõtet, ei mõtteribagi"-null.
Neil Gaiman ütleb, aga mida mina teen?
Vingun, et väs-si-nuud, treenin samas, nagu sõltuks sellest mu hingeõnnistus, käin leevikesega suudlemas ja talle silmisse naeratamas (täiega toimib, krdi südantmurdvalt vastupeegeldavad ja rõõmsad silmad!), kasvatan lapsi, pesen pesu, teen süüa, õpin õendama ja ja ja...
muud eriti ei midagi.
Aa, siiski, muidugi: süütundmine! See võtab ka oma aja. Et miks ma ei kirjuta ja miks ei tee veel igast järgmisi asju, mis mulle olulised on: igast larpivärke ja kogukonnaasju ja inimarmastamist neile aja ja tähelepanu pühendamise näol.
Põhiliselt kulub süütunde kasvatamisele see aeg, kui on tunne, et ma pole piisavalt lahe, et eksisteerida. Praktikal ei ole sellisteks lollideks sõõrsuu-mõteteks (mis imevad end sulle külge ja verest kuivaks ja rebivad tüki liha ka veel kaasa enne lahti laskmist) mahti, seal pole vaja olla mitte lahe, vaid kätedesoga puhastatud, kiire ja patsiente omavahel mitte segi ajada.
Niisiis kasutan süütundmiseks muud aega (mil olen ühtlasi liiga väsinud, et oma nõmedaid mõtteid ohjes pidada) ja tunnen end lisaks ka seepärast süüdi, et nii lollile asjale aega kulutan =P
Sitt.
A muidu on hea ju.
***
Talvenaine III
Minu elu on vesi.
Laukad, lained ja kraan.
Kõnnime kahekesi.
Asfalt sillerdab lampide valgel
nagu katkine klaas.
Minu elu on vesi,
mõtlesin lõputul talvel,
mis jäätas nii sooned kui suu.
Kõnnime kahekesi,
ühes kindaga käes
teine kindaga käsi.
Pihkude vahele sulab
kevad.
Sest temperatuur.
Minu uus praktika on ÜLIÄGE - ja üks vahetus on 12 tundi järjest.
KAKSTEIST tundi järjest uusi asju teha, uut keskkonda ja uusi inimesi õppida.
Phmt, sõnaselgelt välja öeldes on seda ilgelt palju. Samas püsib asi siiski veel selle serva peal, kus ma ei lähe päris hulluks (ükspäev hakkas pea pärast 9. tundi küll valutama tegelt - ent viskasin ibuka sisse ning see võttis ära nii peavalu kui väsimuse ühekorraga), vaid olen lihtsalt järgmisel päeval laip ja tahan šokolaadi ja pai ja vbla natuke kakelda ka, et aur välja lasta.
Ülejärgmine koidab siis uus praktikapäev ning kõik hakkab otsast peale.
Praegu on šokolaad, pai sai ka natuke (füüsilist eeskätt, aga see-eest parimat sorti) ja tunni aja pärast tuiskan rongiga last sünnipäevalt ära tooma, jäkk, õudne orjatöö on see lapsevanemlus.
Kõht juba valutab, sest ma pole harjunud enam 60 grammi šokolaadi sööma (kirjutasin algul "süüma," jap, kuna lisaks läks sama palju pähkleid ja trenni täna ei tee, on süütunne ka), pole üldse harjunud šokolaadi sööma ja kõik on niiiiiiiii väsinud.
Seedesüsteem selgesti samuti.
Ja siis selles väsimuse-oravarattas on kogu aeg halb, sest mõelda: ma ei kirjuta ju midagi!
Eelmise nädala resultaat oli 2400 sõna, seda pole just palju.
Ent selle nädala oma on 0.
Null.
Nagu "mitte midagi, mitte ridagi, ei ühtegi mõtet, ei mõtteribagi"-null.
Neil Gaiman ütleb, aga mida mina teen?
Vingun, et väs-si-nuud, treenin samas, nagu sõltuks sellest mu hingeõnnistus, käin leevikesega suudlemas ja talle silmisse naeratamas (täiega toimib, krdi südantmurdvalt vastupeegeldavad ja rõõmsad silmad!), kasvatan lapsi, pesen pesu, teen süüa, õpin õendama ja ja ja...
muud eriti ei midagi.
Aa, siiski, muidugi: süütundmine! See võtab ka oma aja. Et miks ma ei kirjuta ja miks ei tee veel igast järgmisi asju, mis mulle olulised on: igast larpivärke ja kogukonnaasju ja inimarmastamist neile aja ja tähelepanu pühendamise näol.
Põhiliselt kulub süütunde kasvatamisele see aeg, kui on tunne, et ma pole piisavalt lahe, et eksisteerida. Praktikal ei ole sellisteks lollideks sõõrsuu-mõteteks (mis imevad end sulle külge ja verest kuivaks ja rebivad tüki liha ka veel kaasa enne lahti laskmist) mahti, seal pole vaja olla mitte lahe, vaid kätedesoga puhastatud, kiire ja patsiente omavahel mitte segi ajada.
Niisiis kasutan süütundmiseks muud aega (mil olen ühtlasi liiga väsinud, et oma nõmedaid mõtteid ohjes pidada) ja tunnen end lisaks ka seepärast süüdi, et nii lollile asjale aega kulutan =P
Sitt.
A muidu on hea ju.
***
Talvenaine III
Minu elu on vesi.
Laukad, lained ja kraan.
Kõnnime kahekesi.
Asfalt sillerdab lampide valgel
nagu katkine klaas.
Minu elu on vesi,
mõtlesin lõputul talvel,
mis jäätas nii sooned kui suu.
Kõnnime kahekesi,
ühes kindaga käes
teine kindaga käsi.
Pihkude vahele sulab
kevad.
Sest temperatuur.
teisipäev, 5. veebruar 2013
Aga äkki ongi vaja peksa saada?
Rääkisin oma tütre onuga, ühega neist inimestest.
Meil mõlemil oli madlarõhkkonnapeavalu ja vähemalt minul lisaks veel homme algava praktika tõttu natuke hirmul-paanikas-sitt olla, aga me meeldime üksteisele ja andsime oma parima, et võtta ja pakkuda pooleteisttunnisest jutuajamisest bussisõidu vältel nii endale kui teisele midagi elusat ja isiklikku.
Ja rääkisime ja rääkisime ja mu peas koorus tasapisi välja küsimus (mida ma ei küsinud, sest tundus pretensioonikas - ilmselt lõin lihtsalt põnnama): kui sellised inimesed nagu tema ja ta pere tekivad siukse sita järel ja läbi, nagu nad on ära näinud, ja (võltstagasihoidlikkuseta) sellised inimesed nagu mina läbi sellise sita, kust mina olen välja roomanud, siis kumb on tõenäolisem:
* kas me oleks veel palju suuremad, eredamad, elusamad ja mõistaksime maailma palju kergemini, kui meid oleks noores elus paremini koheldud ja õudset-halba-rebestavat oleks vähem olnud
* või oleks me pigem luitunumad, lepiksime vähemaga ja oleksime poole rumalamad, sest poleks olnud põhjust ponnistada ellujäämise nimel ja end selle käigus taeva suunas sirutada?
Võib-olla ikkagi ongi liiga hea elu inimesele hullem taak kui parasjagu raske, valus ja kohutav?
Meil mõlemil oli madlarõhkkonnapeavalu ja vähemalt minul lisaks veel homme algava praktika tõttu natuke hirmul-paanikas-sitt olla, aga me meeldime üksteisele ja andsime oma parima, et võtta ja pakkuda pooleteisttunnisest jutuajamisest bussisõidu vältel nii endale kui teisele midagi elusat ja isiklikku.
Ja rääkisime ja rääkisime ja mu peas koorus tasapisi välja küsimus (mida ma ei küsinud, sest tundus pretensioonikas - ilmselt lõin lihtsalt põnnama): kui sellised inimesed nagu tema ja ta pere tekivad siukse sita järel ja läbi, nagu nad on ära näinud, ja (võltstagasihoidlikkuseta) sellised inimesed nagu mina läbi sellise sita, kust mina olen välja roomanud, siis kumb on tõenäolisem:
* kas me oleks veel palju suuremad, eredamad, elusamad ja mõistaksime maailma palju kergemini, kui meid oleks noores elus paremini koheldud ja õudset-halba-rebestavat oleks vähem olnud
* või oleks me pigem luitunumad, lepiksime vähemaga ja oleksime poole rumalamad, sest poleks olnud põhjust ponnistada ellujäämise nimel ja end selle käigus taeva suunas sirutada?
Võib-olla ikkagi ongi liiga hea elu inimesele hullem taak kui parasjagu raske, valus ja kohutav?
laupäev, 2. veebruar 2013
Väga paljude võõrkeelsete sõnadega postitus
Juba mitu aastat olen mõelnud, et esindan toitu valmistades üht teatud uut, moodsat tüüpi cuisine'i. Ja oodanud, et keegi selle köögikunsti vooluga ometi avalikkuse ette tuleks, et ma saaks öelda: "Jah! Just! Mina ka nii!"
Paraku tundub, et pean selle esitluse ikkagi ise ära tegema, muidu seda ei juhtugi kunagi. Võibolla seetõttu, et see cuisine ei olegi nii enesestmõistetavalt cool ja hip, kui ma arvasin - kuigi tõenäolisemalt see lihtsalt vajab, et ta toodaks avalikkuse ette kellegi nii peene ja taamiliku poolt nagu mina olen.
Niisiis, mu daamid ja härrad, pidage hinge kinni, kuni kostab trummipõrin. Ma esitlen teile...
Ugly Foodi!
Ugly Food on toiduvalmistamise viis, mille juures keskendutakse toidu maitsele ja konsistentsile, ent ei jäeta päris tähelepanuta ka selle välimust. Ugly Food maitseb suurepäraselt, selle tekstuur võib olla nii krõmpsuv, siidjas kui kiuline, just nagu teile meeldib. Valmistamisel võib kasutada kõiki valmistamismeetodeid, mis teile pähe tulevad, samuti on vaid väga tillukesed piirangud toiduainete osas, millest te oma Ugly Food hõrgutise hellalt ja armastusega valmis meisterdate. Nii oivaline 38% rõõsk koor, naturaalne vaniljekaun ja punase peedi magusjad viilud kui poekotlet kiirnuudlitega on Ugly Foodi laiade tiibade alla mahutuvad toorained. Teie toit võib olla nii tervislik ja ökoloogiliselt puhas kui ka naatriumglutamaadiga üle uputatud ja kantserogeenne, see on puhtalt teie endi valik.
Ugly Food sobib teile igal juhul suurepäraselt!
Ugly Food toitu valmistades tuleb meeles pidada vaid nelja lihtsalt põhimõtet:
1) Väldi roogi, mis rivistatakse erinevate komponentidena taldrikule. Toit, mille puhul sa peale vaadates kohe ära näed, kus on kartul, kus liha, kus salat ja kus kaste, ei ole Ugly Food.
Tõeline Ugly Food chef viilutab kartuli ära, laotab ahjupannile, puistab sinna peale pisikesteks juppideks hakitud liha, siis katab selle tomati- ja sibulatükkidega ning kordab protsessi kartulist alates veel korra. Valab siis kõik ohtra kastmega üle, puistab peale heldelt riivjuustu ja kena näputäie musta pipart, ning küpsetab rooga 150 kraadi juures ahjus, kuni komponendid on rahuldavalt pehmed ja üksteisest läbi imbunud.
Üldse mitte kunagi ei rivista ta toiduaineid piinlikult alasti ja äratuntavana sööja taldrikule.
* Toidu valmistamise juures kasutab Ugly Food kokk nii vähe erinevaid nõusid kui võimalik.
Kui sul on vaja keeta, vajad sa muidugi potti ja kui hautada, siis hautamispotti, küpsetamiseks ja praadimiseks erinevaid panne.
Kuid küpsetuspulber sega jahuga otse jahu mõõtmiseks kasutatavas nõus, kõikvõimalikud vahustamised püüa teha ühes ja samas anumas, seda eelnevalt pesemata (nagunii segunevad ained koogi sees ära ju!) ning loomulikult on sinu ülim eesmärk valmistada soe õhtusöök nii, et ühes nõus valmivad koos nii köögivili, loomsed toiduained kui tärkliserikas kõhutäide - ühepajatoidud, vormiroad ja paksud supid, riisiroad, hautised ja kastmega pastaroad on klassikalised Ugly Food kõhutäited, ent sa saad neid veel hõrgumalt ja vaevavabamalt valmistada, kui kasutad harjumuspärasest vähem nõusid.
* Kolmas juhtnöör on järgmine: ära maksa nime eest!
Parmesani juustu asemel võta külmkapis ilma kileta seisnud ja kivikõvaks kuivanud hollandi (või misiganes) juustu tükike. Sajarahase Šveitsi tumeda šokolaadi asemel kasuta rahulikult kõige odavamat Säästumarketi Tumedat (kuni see on šokolaad e. valmistatud kakaovõist ja kakaost, mitte muudest rasvadest, loomulikult). Unusta Itaaliast toodud ehtsad tiramisu-küpsised, sa ei vaja neid - Ugly Food kaitseb su rahakotti nagu iseenda oma!
Alati vali retseptis olevaga samasse toidugruppi kuuluv, kuid võimalikult odav tooraine!
* Ja lõpuks, kuigi Ugly Food on igasuguse peenutsemise vastu toiduvallas, ärgem unustagem kokkamisel siiski ka toidu välimust.
Klassikaline Ugly Food roog näeb välja nagu oleks keegi seda juba korra söönud. Seetõttu on näiteks Ugly Food kondiitri- ja pagaritoodete puhul väga hinnatud vahenditeks kakao ja šokolaad, mille pruun pind turvaliselt ja meeldivalt kinnitab, et kord juba tarbitud söök on kellegi meelest kindlasti söödav olnud ja seega ei eksi sa seda tarbides kunagi oma karjast kaugele.
Püreesupi värvivarjund võiks olla meeldivalt haiglane: selle annab näiteks spinati ja karri koos kasutamine. Samas mõjub selge supp väga hästi, kui kõik komponendid on küllalt väikesteks ja äratuntamatuteks hakitud, nagu oleks keegi neid hooletult närinud.
Moos ja või tasub alati segada pudru sisse, siidiste piimakreemiroogade välimuse saab edukalt Ugly Foodile sobivaks disainida, lisades nende pinnale kas kergelt leotatud tumedaid rosinaid, šokolaadipuistet või pruunikaks ja tihedaks keedetud maasikamoosi.
Üldiselt on raske teha klassikalise Ugly Food välimusega toorsalatit, kuid ekspermenteerides värvikate punase- ja rohelisetükiliste salatikastmetega, võite saavutada lausa ootamatult usutava pisut seeditud toidu mulje.
Niisama lihtne, meeldiv ja kasulik ongi valmistada Ugly Food toite.
Saa ka sina juba täna osaks Ugly Foodi üha kasvavast kokkamis- ja söömiskogukonnast, ole sama cool ja hip kui mina!
NB! Kõik fotod on puhtalt illustratiivsed, südametunnistusepiinadeta varastatud ja pole üldse kindel, et piltidel olevad road tegelikult koostise ja valmistamismeetodi osas Ugly Food põhimõtteid järgivad!
Paraku tundub, et pean selle esitluse ikkagi ise ära tegema, muidu seda ei juhtugi kunagi. Võibolla seetõttu, et see cuisine ei olegi nii enesestmõistetavalt cool ja hip, kui ma arvasin - kuigi tõenäolisemalt see lihtsalt vajab, et ta toodaks avalikkuse ette kellegi nii peene ja taamiliku poolt nagu mina olen.
Niisiis, mu daamid ja härrad, pidage hinge kinni, kuni kostab trummipõrin. Ma esitlen teile...
Ugly Foodi!
Ugly Food on toiduvalmistamise viis, mille juures keskendutakse toidu maitsele ja konsistentsile, ent ei jäeta päris tähelepanuta ka selle välimust. Ugly Food maitseb suurepäraselt, selle tekstuur võib olla nii krõmpsuv, siidjas kui kiuline, just nagu teile meeldib. Valmistamisel võib kasutada kõiki valmistamismeetodeid, mis teile pähe tulevad, samuti on vaid väga tillukesed piirangud toiduainete osas, millest te oma Ugly Food hõrgutise hellalt ja armastusega valmis meisterdate. Nii oivaline 38% rõõsk koor, naturaalne vaniljekaun ja punase peedi magusjad viilud kui poekotlet kiirnuudlitega on Ugly Foodi laiade tiibade alla mahutuvad toorained. Teie toit võib olla nii tervislik ja ökoloogiliselt puhas kui ka naatriumglutamaadiga üle uputatud ja kantserogeenne, see on puhtalt teie endi valik.
Ugly Food sobib teile igal juhul suurepäraselt!
Ugly Food toitu valmistades tuleb meeles pidada vaid nelja lihtsalt põhimõtet:
1) Väldi roogi, mis rivistatakse erinevate komponentidena taldrikule. Toit, mille puhul sa peale vaadates kohe ära näed, kus on kartul, kus liha, kus salat ja kus kaste, ei ole Ugly Food.
Tõeline Ugly Food chef viilutab kartuli ära, laotab ahjupannile, puistab sinna peale pisikesteks juppideks hakitud liha, siis katab selle tomati- ja sibulatükkidega ning kordab protsessi kartulist alates veel korra. Valab siis kõik ohtra kastmega üle, puistab peale heldelt riivjuustu ja kena näputäie musta pipart, ning küpsetab rooga 150 kraadi juures ahjus, kuni komponendid on rahuldavalt pehmed ja üksteisest läbi imbunud.
Üldse mitte kunagi ei rivista ta toiduaineid piinlikult alasti ja äratuntavana sööja taldrikule.
* Toidu valmistamise juures kasutab Ugly Food kokk nii vähe erinevaid nõusid kui võimalik.
Kui sul on vaja keeta, vajad sa muidugi potti ja kui hautada, siis hautamispotti, küpsetamiseks ja praadimiseks erinevaid panne.
Kuid küpsetuspulber sega jahuga otse jahu mõõtmiseks kasutatavas nõus, kõikvõimalikud vahustamised püüa teha ühes ja samas anumas, seda eelnevalt pesemata (nagunii segunevad ained koogi sees ära ju!) ning loomulikult on sinu ülim eesmärk valmistada soe õhtusöök nii, et ühes nõus valmivad koos nii köögivili, loomsed toiduained kui tärkliserikas kõhutäide - ühepajatoidud, vormiroad ja paksud supid, riisiroad, hautised ja kastmega pastaroad on klassikalised Ugly Food kõhutäited, ent sa saad neid veel hõrgumalt ja vaevavabamalt valmistada, kui kasutad harjumuspärasest vähem nõusid.
* Kolmas juhtnöör on järgmine: ära maksa nime eest!
Parmesani juustu asemel võta külmkapis ilma kileta seisnud ja kivikõvaks kuivanud hollandi (või misiganes) juustu tükike. Sajarahase Šveitsi tumeda šokolaadi asemel kasuta rahulikult kõige odavamat Säästumarketi Tumedat (kuni see on šokolaad e. valmistatud kakaovõist ja kakaost, mitte muudest rasvadest, loomulikult). Unusta Itaaliast toodud ehtsad tiramisu-küpsised, sa ei vaja neid - Ugly Food kaitseb su rahakotti nagu iseenda oma!
Alati vali retseptis olevaga samasse toidugruppi kuuluv, kuid võimalikult odav tooraine!
* Ja lõpuks, kuigi Ugly Food on igasuguse peenutsemise vastu toiduvallas, ärgem unustagem kokkamisel siiski ka toidu välimust.
Klassikaline Ugly Food roog näeb välja nagu oleks keegi seda juba korra söönud. Seetõttu on näiteks Ugly Food kondiitri- ja pagaritoodete puhul väga hinnatud vahenditeks kakao ja šokolaad, mille pruun pind turvaliselt ja meeldivalt kinnitab, et kord juba tarbitud söök on kellegi meelest kindlasti söödav olnud ja seega ei eksi sa seda tarbides kunagi oma karjast kaugele.
Püreesupi värvivarjund võiks olla meeldivalt haiglane: selle annab näiteks spinati ja karri koos kasutamine. Samas mõjub selge supp väga hästi, kui kõik komponendid on küllalt väikesteks ja äratuntamatuteks hakitud, nagu oleks keegi neid hooletult närinud.
Moos ja või tasub alati segada pudru sisse, siidiste piimakreemiroogade välimuse saab edukalt Ugly Foodile sobivaks disainida, lisades nende pinnale kas kergelt leotatud tumedaid rosinaid, šokolaadipuistet või pruunikaks ja tihedaks keedetud maasikamoosi.
Üldiselt on raske teha klassikalise Ugly Food välimusega toorsalatit, kuid ekspermenteerides värvikate punase- ja rohelisetükiliste salatikastmetega, võite saavutada lausa ootamatult usutava pisut seeditud toidu mulje.
Niisama lihtne, meeldiv ja kasulik ongi valmistada Ugly Food toite.
Saa ka sina juba täna osaks Ugly Foodi üha kasvavast kokkamis- ja söömiskogukonnast, ole sama cool ja hip kui mina!
NB! Kõik fotod on puhtalt illustratiivsed, südametunnistusepiinadeta varastatud ja pole üldse kindel, et piltidel olevad road tegelikult koostise ja valmistamismeetodi osas Ugly Food põhimõtteid järgivad!
Tellimine:
Postitused (Atom)