Kokkuvõtteks (millalgi 2013 vist?)

Disclaimer: eelmine ajalugu oli kole lugeda? See on veel koledam!

Mingis mõttes mõtlen nii ikka veel. Et mul ei olnudki selle vana eluga kuhugi minna enam. Niigi pidasin kaua vastu.
Mingis mõttes on see avaldamata mustand nähtavaks tõendiks, et jaa, mul oli depressioon juba enne, kui tuli lahkuminek sellestsamuskisest.

Läksin mõni päev tagasi lähedase sugulasega isegi vaidlema, et mismoodi oleks õigem elada - tema väitis, et kuskil 4-5 aasta vanuses peaks inimene ideaalis mõistma, kuidas ise ennast lohutada, ja siis võib küll valu tunda, aga ei olda katki. Kui keegi ei aita, ongi asjade loomulik seis püsti pandud. Kellegi teise kui enda lohutamist polegi vaja!

Mina mõtlen, et valu on alati tunnistuseks, et miski on valesti, miski kuskil on katki - ning kui see valu kestab pikka aega, tulekski abi otsida, isegi kui kuskilt ei jookse veel verd ega ole osalist halvatust. Vaimne katki ei ole kuidagi erinev füüsilisest katkist, ja kuigi eelnev on viimasel ajal sihuke levinud taevas-on-sinine-kõik-teavad-seda-arvamus, mu lähedane sugulane peaks nagu inimvaimu alal asjatundja olema ja vaidles mulle vastu, ma oma kogemuse põhjal küll ütleksin, et vaimne katki on reaalne.
Mõelda, et kui oleksin parem inimene ja vanuses 4-5 õigemini elanud, ma nii ei tunneks, on päris destruktiivne.

KUI ma pealegi oleks leidnud, et valu tunda kogu aeg väikeste pausidega, aastaid järjest, pole normaalne ja võiks midagi ette võtta, ma oleks võtnud. Nutnud kellegi rinna naal ja ilmselt mitte rongi alla läinud.
Poleks arvanud, et kõik on mu oma vastutus ja mõttetegevuse tulem, mõtle rohkem, et noh, on küll valus, aga pole kusagilt katki, ela edasi - ning kui ei suuda, siis on ka see su oma vastutus, lõpeta see valus elamine ära!
Et on valus, aga samas on kõik tegelikult ok, ei ole mu meelest üldse pädev mõte. Kui on valus, ongi miski valesti - see tundub kuidagi õigem. Loomulikult ei tasu iga sõrmelõikamise või kurvameelsuse pärast arsti juurde joosta, aga pikaajaline valu on tunnistuseks, et miski on valesti. Terve keha või vaim ei valuta.
Väita, et nii poleks, kui naistel oleks rohkem lapsi ja sellega seoses vähem aega neid 4-5 aastaselt lohutada, on lihtsalt tõestamata teooria. See, et mina läksin katki juba ammu, nii tark ja iseenda vastutust uskuv, kui olengi, on tõestatud päris elavalt.

Aga noh. See mustand siis.

***

Asi pole selles, et ma oleksin eriliselt õnnetu.
Isegi mitte selles, et ma olen õnnetult armunud olnud kole kaua ja sel on kerged komplikatsioonid - ausõna, mina olen nii hea ja viks ning tema nii aus ja sirgjooneline, et komplikatsioonid on õhkkerged ega murra kellegi südant.

Ma ei arva ka, et mul oleks midagi viga - vastupidi, olen enda silmis oma parim võimalik mina ---
--- milles aga umbkaudu ongi probleem.

Olen teinud, mida suudan. Kangutanud maailma nii palju, kui suudan, ilusam olemise poole, ja saanud selgeks, et ma suudan oma parima minana oma parimat andes ikkagi naeruväärselt vähe. Ka see õnnemäär, mis selle kangutamistegevusega minuni saabub - see saadav õnn ei ole piisav nõutava ponnistusega võrreldes. Vahepeal on ikka väga-väga raske. Väga.
Ja mu mott anda oma parimat ja olla oma parim versioon on seega lõpukorral.
Samas on taustal alles teadmine, et olles vähem äge ja andes vähem, on kõik lihtsalt veel mõttetum ja raskem.
Ma ju mäletan seda elu ka, kus lihtsalt olin ja hädisesin.
Kole värk oli.

Kui ma vaatan praegu oma elu valdkonniti, siis ilmselt on ära olnud mu suurim ja parim vastastikkune armumine (no ei paista midagi paremat kui Poeglapse isa, mitte kuskilt ei paista - eriti kuni ma südantpidi mingi mehe küljes kinni olen, kes oma naist armastab samas) e. tehtud. Olen loonud oma lastega hea toimiva perekonna - tehtud. Mul on kehaline vorm, millega rahul olla ja mille paranemine tulevikus on vähetõenäoline - tehtud.
Kuskil ei ole mingit lootust, et oh, oleks või teeks seda ja toda, kus alles tuleks õnn.
Ma olen kõik, millesse ma usun ja milleks ma end võimeline usun olevat, juba ära teinud.

Mul pole oluliselt puudu millestki materiaalsest. Kohati muidugi, aga mitte püsivalt ja teravalt, nii et loota, et oh, ma oleks kohe palju õnnelikum, kui saaksin paari uusi saapaid vms, tundub äärmiselt ebatõenäoline.
Ma tean, et rabeldes edasi nagu poolearuline saaksin ma ilmselt ka oma kooli läbi ja leiaks küllap mõne ägeda õetöögi, mis mul paari aasta pärast kopa ette viskaks.
Ja siis otsiks mõne uue. Elaks edasi nagu elatakse.
Kirjutaks vahel mõne jutu, mida loeb sada inimest, neist kolmekümnele meeldiks ja kolmkümmend leiaks, et enam-vähem on kah.
Jee.

Aga elu tippelamusi, mis ei oleks seotud rassimise, tassimise ja enda viimseni pingutamisega, ma nagu ei näe enam oma tulevikus. Kirg, leegitsemised, õnnestumised..?
Ainult ränga tööga, paraku. Ainult ränga tööga, rebides end perioodiliselt tükkideks ja veeretades kaljumägesid paigast.
Ja nähtavas tulevikus niimoodi hakkabki olema, et pingutad kolm aastat, nii et kõik rebeneb, ja siis on kaks tippelamust. Jälle pingutad kolm aastat ja kaks tippelamust. Aga mille nimel siis kogu see vaev?
Miks?
Kui kaua?
Ma ei suuda kunagi kirjutada paremat raamatut kui Gaimani "Ameerika jumalad" või Eriksoni Malazi raamatud või Wintersoni "Kirg".
Inimesi, kes süsti teevad ja plaastreid vahetavad, ei tohiks olla nii raske koolitada. (3 ja pool aastat? sulaselge liialdus!) Igatahes ei ole ma sellisena asendamatu.
Võimalik, et ma olen asendamatu emana ja tütrena. Aga ainult ema ja tütar olemine mind ka elus ei hoia. Kujutan end ette ainult emana ja õudus tuleb peale. Raha pole, staatust pole, piinlik olemaski olla...
Uhhh!

Uhh, ma ütlen! Ei taha!
+ ma nüüd tean, et ma suudan end läbi võimatuste rassida. Läbitud etapp.

Mida ma veel ei tea, on see, kuidas ma surra julgen.
Niisiis see viimane kvalifitseerub väljakutseks. See on miski, kuhu püüelda. Suuta omaenda lugu lõpetada, sirge selja ja efektiga.
Surra vägivaldset põnevat, intensiivse surmakogemusega surma.

Soovin teile kõigile eredaid elusid ja põnevaid lõppe ja vabandan kaasnevate ebamugavuste pärast. Mõistan, et see kõlab nagu väga nõme nali, või siis hullemat sorti kaastunde väljapressimine, aga tahtsin jätta mingi selgituse.

Pealegi on see täiesti aus selgitus.
Ma ei ole väga õnnetu. Mul ei ole talumatult halb.
Olen lihtsalt täiesti lootusevaba oma tulevikku vaadates.
Kõik on nagu on ja miski ei muutu paremaks. Võimalused on lahti halvemaksmuutumisele, aga ausalt öelda ei näe ma nagu mõtet selle nimel elada, et näha, kuidas just kõik halvemaks muutub.

Vaata ette, mida sa soovid vol... midagi. Igatahes palju

See on nüüd selline väga isiklik postitus. Üldse pole suunatud kellelegi teisele, aga mulle meeldib asju sõnastada, siis on nad endale selgemad. Selle jaoks tehtud kirjutis.

Mulle on tähtis ka ses asjas selgust omada, sest kuidagi pean edasi elama ja mingi narratiiv peab sel elul olema. Ei suuda ilma - minu jaoks ei ole "lihtsalt elu" olemas. Me kõik elame mu silmis narratiive, oleme oma elu peategelased, ning tegelikult olen ma jube heas seisus endale uue narratiivi leidmisel. Sest ometi kord ei ole mu elu tavaline ja igav, ma ise tavaline ja igav ja endale ainult põnevusi välja mõtlemas, vaid ma olengi korralik loosangar. Olengi huvitav. Varbaotsest juukseotsteni.
Millega ma ei taha öelda, et olge nagu mina (ja õnneks on olemas Murca, kelle moodi võib olla vabalt ja kes on korraga täpselt sama ebanormaalne ja normaalne, kui ma oleks teistmoodi elu ja valikutega), aga see ongi isiklik postitus ja minu jaoks on see tõsi.

Muidugi ma olen lihtsalt see, kes olen. Valin neid aju, mida valin, sellena, kes olen. Kui vaatan end oma silmadega, siis "tavaline ja igav" on tõsi, loomulikult, olen endaga koos kõik päevad ja ööd ning võin sellega seoses endaga ka täiesti ära harjuda.
Aga võibolla sellepärast või ositi selle jaoks vaatangi end teiste silmadega, et näha neid asju, mida enda sees olles ei näe? Võibolla on enda nägemine teiste silmadega loomulik, sest inimene kui karjaloom teebki seda automaatselt, ja neid, kes end teiste silmadega ei näe, peetakse karjas imelikuks? Ja selle poolest olengi imelik, et ma pidin õppima, et nii võiks, see teiste pilgu omaksvõtmine ei olnud automaatne.

Sellega seoses, et teiste pilkude omaksvõtt ei ole normaalne, et mu jaoks pole iseenestmõistetav ja mugav teha "nagu kõik", sest esmalt pean mõtlema, mida need "kõik" üldse teevad, saangi teha teistmoodi.
Mis mõnes mõttes lasi mul teha suhteliselt ennasthävitava valiku, koondnimeks "rong", aga laseb mul ka olla vapper.
Teha asju, mida kõik ei teeks.
Valida nii, nagu ma ise valin, kellelegi toetumata ning üsna päris väga loosangarilkult.

Ma ei mõtle, et oh, nüüd oleks õige vapper. Teen, mida pean tegema (nagu kõik), valin endale lihtsaima meetodi ja raja, olen, kes olen. Aga kukub niimoodi välja, et olen see, kes ütleb tõde näkku, helistab häirekeskusse, reedab omad, kes võib valida ka endale väga ränga saatuse, sest see on lihtsalt midagi, mida ta tegema peab.
Mitte et ma valiks raskema valiku või käiks raskemat teed.
Valin, mida valima pean. Kogu lugu.
Lihtsalt kuna seal juures ei ole automaatset arvestamist, mida teised sellest mõtlevad, olen vaid ma ise, kes võib teadlikult teistele mõelda, ent kui olukord nõuab kiiret tegutsemist, ei jõua, on mul lihtsam teha asju teisiti. Oma moodi.

See on narratiivi leidmisele soodne pinnas. Olla ise, viimse kui terakeseni, viimse kui juukseotsani, olla üleni ise ja osa karjast ainult nii palju, et seal väliselt normaalne paista, on väga loolik. Neid üksildasi kangelasi, kel võib olla sõpru ning sugulasi, aga kes teevad üleni ise omad valikud, on kirjanduses palju. Ma lihtsalt seni ei arvanud, et nad oleks minu moodi kuidagi sisulisemalt kui mõne välise tunnuse klappimine.
Aga nüüd! Hei, ma mitte ainult et ei tapnud ennast, jäin ka ellu. Väga loolik. See, et ellujäämise juures minu rolli polnud, ei olegi oluline. Lugu on? On. Ma olen selle peakangelane? Jah, olen küll.
Kurat. Ma olen mitte lihtsalt oma loo peategelane, ma olen päriselt peakangelane.

Olen seni, kui mäletan (ja lapsepõlvest mäletan palju ning kaugele, need on vahetud mälestused, mis alt veavad) oodanud, et minuga midagi põnevat juhtuks.
Nüüd juhtus. Mitte see, et surra otsustasin, aga see, et ellu jäin ning pealegi suhteliselt adekvaatsena.
Täiesti minust sõltumatu juhtumine. Pagana põnev ka.
Oleksin täiesti olnud valmis lõpetama oma armastusloo sellega, et suren, see oleks olnud hea lõpp. Aga nüüd on uus lugu, uus mina ning kuigi ma harjun sellega tasapisi ja ei tea veel, mis ja kuidas ja kuhu see jutt suundub, see ei ole mingi minu osalusega lugu.
See ongi minu lugu.

Ma olen selle loo peakangelane.
Oo.

Mul on alati olnud vaen lugude vastu, mille ivaks on, et keegi, kes sellest varem ei teadnud, on Äravalitu. Ainus, Kes Saab Maailma Päästa. Mu meelest see kellegi enne sündi Ära Valimine on nii nõme. Ennustustega klappimine ja Keegi olemine lihtsalt sellega seoses, et sa oled Keegi, ei mahu minu maailmapilti. Pealegi ei saa nii midagi teha, et olla See Ainus, Kes Saab Maailma Päästa. 

Mulle on alati rohkem meeldinud need lood, kus kasvatakse kangelase rolli sisse, normaalse elu abil, valikute tulemusena.
Nüüd ma vist - olen selle loo endale loonud.
Võibolla maailm keeras ennast nii, et jäin ellu. Võibolla ma lihtsalt ei näe neid maailmu, kus ei jäänud. See ei ole minu mure. Ei põe, kas nii või teisiti.
Aga mulle meeldib see uus elu, mis on. Uus lugu, mida elada.

Täpselt selline olengi - korraga kodune, sangarlik, suvaline ja rafineeritud.

Ära põe

Mõistus ja tunded, mõistus ja tunded, mõistus ja tunded...
Mõlemaga saab teist juhtida.
Kui tunne on kurb, tulevad mõtted, mis seda kurba tunnet kinnitavad.
Kui mõelda kurbi mõtteid, saab ka tunde kurvaks.
Toimib mõlemat pidi.
Kui oled kellessegi armunud, mõtled tast igasugu mõtteid, mille kokkuvõte on, et ta on tore inimene (lisaks ilusale). (Hiljem võib muidugi tulla "ei, eksitus"-arusaamine. Aga ei tarvitse.)
Kui kellestki mõelda palju, hästi ja ilusti, hakkabki ta tunduvalt armsam olema.
Aga mul on pooled tunded surnud või vähemalt vaikeolekus. Ma ei ole võimeline armuma, aga samas - võib-olla ka lihtsalt ei taha olla? Ei mõtle kellestki piisavalt õigeid asju, ei pea kedagi kinnisidee jagu tähtsaks, võibolla võiksin armuda, kui vaevuksin õigeid mõtteid mõtlema?

Ma tean, et kui olen väsinud, olen kurvem, kui muidu samas olukorras oleksin, sest mina olen teistugune ja minu tunded ju. Samas mõistusega tean, et olgu, väsinud, selgelt bioloogia, seda kurbust võib ignoreerida ja lihtsalt magama minna. Aga kui keegi sureb või armsam mu maha jätab, ikka on ju bioloogia? Tunne on ju ikka kehas? Mis seal vahet on? 
Ja nüüd on mõistus jännis, sest kas tuleks leida, et igasugune kurbus on mõttetu, tundja eralõbu, ja õigesti õigeid asju mõeldes seda üldse poleks, või tuleks võrdselt tähtsaks pidada igasugust kurbust, kuitahes lihtne ka poleks seda tunnet väsimuse, menstruatsioonieelsuse ja näljaga põhjendada ning likvideerida.. 
Kui mõelda õigeid mõtteid, võib mitte häiruda ükskõik millest. Või häiruda ükskõik millest.

Võib-olla ei saa õigeid mõtteid mõelda ilma otsuseta. "Nüüd olen ma kurb." "Nüüd olen ma armunud." Või vähemalt "Kavatsen kurvaks saada" või "Kavatsen armuda!"?
Kas ennast juhtivas inimeses tekkiva tunde eeltingimuseks on otsus seda tunda?

Mis me kõik oleme lollid või? Laseme mõjuda tundeil, mis "lihtsalt" tulevad.
Laseme bioloogial juhtida. Loomal meis juhtida - ometi teades, et loom ei ole eriti tark. Kuigi tugev. Aga tõesti mitte eriti tark.
Ilmselt oleme kõik lollid, jah. Loomad.
Ning kui see meie tundmine on mitteteadlik ja samas on ju ka võimalus teadlikkuseks, saab süüdistada ainult iseennast, kui tunne ei meeldi. Ja kui ei meeldi niivõrd, et on vaja sellest pääsemiseks rongi alla minna, tekib vägisi küsimus, et mis ma olengi lihtsalt loll või? Loomalik loll, oleks võinud lihtsalt paremini mõelda!
***
"Ära põe!" on vastuseks. Mis seal vahet on, kas tundeid saab juhtida ja millest nad tulevad? Ära põe! Mis seal vahet, kas olla teadlik või mitte olla? Ära põe!
Ära põe!

Ja kõik on lihtsam.

Miks huvitab?

Võrgupäevikusse tuldi otsinguga "miks see porno huvitab".

Mõtlesin seepeale, et võib-olla mind ka porno huvitaks. Pole ammu proovinud, nii pool aastat. (Enne oli 0_0 reaktsioon, kui lugesin: polnud otseselt vastik, aga oli siuke "mind vist peaks erutama, aga on "ka nii kujutletakse, ahsoo"-värk".) Aga ma ei julge uuesti üritada - jah, mingi füsioloogiline märgumine ju toimub, ent vaimset erutust on nii vähe ja jalge vahel on kõige enam tunda valu, kui juba tundmiseks läheb, et ei taha seda. Võiks oodata pornoga, kuni see mulle eeldavasti midagi pakub ka.
Mul ei ole kiiret - kui ei taha, ei taha.

Ei taha.

Aga mul oli üleeile "miiidaaaaa?!"-moment.
Nimelt on juba enam kui nädal aega olnud tunne, et näen kuidagi parem välja. Ilusam. Riided istuvad paremini, aga ka ilma riieteta oli kuidagi - kenam.
Siis küsis Tütarlaps mult, palju ma kaalun, umbeski. Ma vastasin, et viimati oli 61, aga no kaalun üle, et talle rõõmu teha (sest Tütarlaps on väga löödud sellest, et kaalub must rohkem, kuigi on mingi pool pead pikem).
Ja kaalunäit peatus napilt enne 65.
Mis oli mulle nii mitmes mõttes üllatuseks, et tõesti kontrollisin mitu korda kaalule astudes ja jälle maha tulles järgi. Jah. Nii oligi. Natuke alla 65.

Esiteks - mis ma tõesti olen kenam enda meelest, kui kaalun rohkem?
Teiseks - kas ma olen nii palju rohkem söönud, et neli kilo juurde võtta?
Kolmandaks - kuidas ma seda märganud pole, et olen kõvasti kaalukam?
Neljandaks - kui olen nagu enne, kas ma peaks ka mõtlema hakkama nagu enne?
Viiendaks - kas ma poleks varem pidanud tähele panema? Nt 63 kilo juures?

Ses mõttes mõtlema nagu enne, et mõelda "naine ei saa olla liiga kõhn või liiga rikas", vähem on parem, vähesöömine on eraldi hea asi igas päevas. Kuid samas ma näen enda meelest parem välja nüüd natuke raskemana ja täielik vastuolude meri ja ... mhmh, arvasite õigesti - segadus.
Pealegi kaalusin täna hommikul alla 63 paar kriipsu ning naistel ju rändabki see kaalunäit ringi lähtuvalt nende jaoks parajasti kehtivast kuukalendrist, mhmh, see ligi 65 oli sihuke selle-hetke-näit lihtsalt.

Aga siiski.

Mul on üks isane sõber, kellele meeldivad pikad juuksed naistel ja kellega me oleme me rongieelsel ajal sõna tõsises mõttes tülli läinud, sest tema meelest on ikka vähem kaalu parem. Ja siis on üks teine isane, kes on risti vastupidisel seisukohal, leides, et kõik välimusse puutuv (k.a näiteks see, palju pesta) on pakend ja ebaoluline.
Ma vist mõtlen kuidagi kahe vahel. Välimus pole ei hirmus oluline ja võimalikult traditsiooniline ega täiesti ebaoluline. Välimus ja sisemus peaks nagu koos käima, vaim ja keha on sama terviku lahutamatud poolused, ja kui kumbki (kas vaim või keha) oleks teistsugune, ei oleks ka teine poolus samasugune, kui ta praegu on. Keha ja vaim on inimene, ei saa olla inimest ilma kehata ega ilma vaimuta. Keha on vaimu peegeldus ja vastupidi. Kui sulle ei meeldi mu keha või mu vaim, ei maksa arvata, et pool mind ju ikka meeldib. Need on lahutamatu tervik.

Mis muidugi seab mu segaduse ses suhtes, et appi, 65 kilo, mida teha, veel veidramasse valgusse.

Fatalist minus (seda on väga vähe, aga on, eriti nüüd, kui ma olen täiesti arusaamatult elus ja kui maailm keeras end sedasi, et elan, pidi tal ju mingi plaan olema =P) mõtleb, et inimesed lihtsalt meeldivad üksteisele või mitte ja mingit põhjuslikkust sealt leida pole, onnaguon.
Ja see mittefatalist ja põhjuste otsija osa, mis on tunduvalt suurem kui fatalisti-osa, lihtsalt ei tea, mida mõelda või öelda.
Kas ma mõtlesin, et olles ise parem, hakkavad mind ka rohkemad tahtma? Eeee ... jah.
Kas sellel mõttel, et minu jaoks parem on kuidagi seotud ka teiste jaoks paremaga, oli mingit tõestavat tõepõhja all? Eeeeee ... ei.
Kas minust nõmedamatel inimestel on kallimad? Jaa. Kas mullegi tehakse ettepanekuid, ma lihtsalt ei taha neid, kes teevad? Jaa. Kas ma üldse kedagi tahan? Noh, väga ilusate meeste puhul ikka mingi meelitatuse ja hurmatuse põks on =) Aga päriselt isast tahtma ma vist ei ole võimeline praegu.

Ühelausega, kuna ma praegu ei taha midagi ega kedagi, tegelikult on kaal ka ebaoluline, lähen jooksma ja ei mõtle millelegi.
Selgelt mulle meeldib joosta jooksmise enda pärast, mitte ma ei püüa sellega kellegi, kasvõi iseenda, heakskiitu.