Kas see on see, mida inimesed kevadeks kutsuvad? Päike soojendab selga, mitte pole selge-ilma-külma? Siis on ju kevad?
Ei, muidu mul pole kevade vastu midagi, lihtsalt kogu aeg nõme ilm häirib. Lödi, löga, libe, jõuab üks märg ära kuivada, kui tuleb järgmine lörts peale. Täielik nöök, et on ometi siin Eestis kolm täiesti korralikku aastaaega - ja siis See ka vahepeal.
Ilmast räägitud, rist seinale.
Tervisest: noh, psühhiaater ütles, et olen kombes. Antidepressante peaks küll vähemalt aasta-kaks edasi võtma, ta praegu küll ei tea, millal ma neilt maha võin tulla, nii et 4-5 kuu pärast poleks uut auku - aga muidu on kõik tore ja ma olen terve. Nägemist poole aasta pärast, kui ta uue retsepti kirjutab.
Veel tervisest: kummaline, aga samas nii tuttav, kuidas mu Poeglapse peavalud on täpselt nagu minu omad. Psüühiline pinge viib peavaluni, vahel mõni füüsiline haigus ka. Kui valu on tugev, kaasneb iiveldus ning oksendamine. Pikali ei saa olla, püstiasend on tunduvalt parem. Abivahendid on samad ja sama jõuga, mis minu puhul: massaaž aitab täpselt selle tegemise ajal, vietnami salv ja ibukas siis, kui toimivad, külm märg rätik, kuni see on külm, unega ei lähe valu üle, vaid võib hoopis tugevamaks muutuda (vaata seda, et pikaliolek on vastunäidustatud.)
Nii, rist seinale, tervisest on räägitud.
Nüüd võib niisama heietada, viisakas osa on läbi.
Mul hakkab tundlikkus tagasi tulema tasapisi. Vaata, vahepeal oli aeg, mil tundsingi ainult valu. Et kui oli mingi valus nii tugev emotsioon, et pidin reageerima (viha, kurbus, enamasti mõlema segu), tundsin seda. Ja kui oli nii tugev füüsiline ebamugavus, et see küündis valuks, tundsin samuti. Aga võisin kerget kuni keskmist valu ka mitte tunda, see ei olnud mitte üks ega kaks korda, kus tulin koju ja võtsin verised sokid jalast, ise täiesti hämmingus sellest, et oh! Jalad vist peavad kusagilt päris katki olema, kui nii palju verd on jooksnud! Talusin mitmeid asju paremini, sest ma lihtsalt üldse hakkasin tundma, et midagi on valesti, päris kõva valu puhul.
Tuim. Tundsin tugevat valu, aga muud eriti mitte: nälga, janu, unisust, iha - ei midagi.
Nüüd tasapisi on minusse pugenud võime tunda mingeid emotsionaalseid peenvarjundeid. Ka nälg, janu, isegi iha on olemas, kuigi mitte lõikavate vajadustena vaid sedasi viisakalt õlale koputamas, et khm! Me ka siin, kui lubate!
Aga see tuntav vahe ei tule mitte keha tunnete tasapisi külge kasvamisest, vaid just emotsioonidest.
Mul saab kellestki kahju olla, mitte lihtsalt ei mõtle; "Jaa, see oli sulle vist päris nõme!".
Suudan pahandada, ilma et vihastaks, sellist mitterahulolu tunda, mida varem üldse ei registreerinud.
Päikeseloojanguigatsus, rõõm ja nukrus korraga andmas spetsiifilist emotsioonide kogumit, tuli tasakesi tagasi, tuleb vast veel ja veel ja veel.
Sukeldun tunnetesse entusiasmiga, mida ma võibolla ei peaks tundma. Lõpuks tähendab tuimuse taandumine ka tunduvalt teravamat valutundlikkust - ent nii tore on tunda, nii hea on tajuda maailma värvilisema kui lihtsalt mustvalgena, et ma ei hooli. Siis, kui valu matab nagu hirmus tõusulaine, kui emotsionaalselt on sama raske kui mul füüsiliselt peavaluga, võibolla kahetsen.
Aga mitte veel.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
kolmapäev, 9. märts 2016
pühapäev, 6. märts 2016
Usaldus
See on ilmselt rääkimist väärt, kuigi asjaosaline ise võib haiget saada, kui loeb.
Disclaimer: ole ettevaatlik, t. kui seda lugema sattud!
Mul tuli öine valgustus. Eih, muidugi oma elu osas, mul nii lõikavaid valgustusi ei tule (veel) maailma osas. Ja see ei olnud isegi ootamatu, kõik faktid olid enne teada, aga mu aju kuidagi ühendas nad ära nüüd. Öösel. Voodis.
Jaa, muidugi olin ma enne juba depressioonis ja õrn ja valmis katki minema. Aga see, miks too isane, miks meie lühike kokkusaamine ja siis jälle laialiminek mulle nii rängalt mõjusid, ei olnud päriselt armumise lõhkiminek, seal oli suurem tagapõhi.
Ma usaldasin teda.
See ei ole mulle niisama. Et jaa, ma olen küll üsna alati olnud avameelsem kui enamik inimesi, aga peamiselt olen ma Suur Õde - et olen küll avameelne, aga samas eeldan, et nagunii ei hakka teised selle infoga midagi paremat peale kui ma ise. Hoolitsen enda eest ise - välja arvatud need mõned inimesed, keda usaldan.
Sest usaldus on ühest küljest küll väga lihtne nähtus, aga selleks, et sihukest tunnet minult pälvida, on vaja, et ma usuksin inimese kohta kahte asja:
1) Ta ei taha mulle halba.
2) Ja on ka piisavalt tark, et seda mitte kogemata teha.
Seda teist ma ei usu just paljude inimeste kohta, kuid tema suhtes uskusin.
Eks ole, selliseid inimesi on maailmas kõvasti, kelle hoolde võiksin oma elu usaldada, teades, et nad hoolivad piisavalt, et seda kaitsta ja hinnata. Niipalju ma usaldan ka enamikku täiesti võõraid. Aga et olukorras, kus minu meelest on adekvaatne lahendus kaugele näha, tuleb: "Ups! Pillasin käest, no ei osanud ette näha, juhtus!" usun ka enamikust inimestest.
Temast ei uskunud.
Aga täpselt nii ta tegi.
Ja pärast ta ei hoidnud mu kätt, ei rääkinud, kuidas tal on kahju, et ma piinlen, lihtsalt tõmbus eemale ning ka Pärast Rongi ei olnud tema reaktsioon mitte: "Kurat, mul on kahju, et sulle nii haiget tegin, ei mõelnud selgelt," vaid "*)#¤%*%(/#!%(!!, ole parem vait, ma ei taha sellest teada!" ja ma olen täiesti "Wtf? WTF?! MIKS ma teda usaldasin, miks arvasin tast asju, mida ta ei ole, miks, MIKS?!"
Miks, oo miks?!
Seepärast läksid mul ka põlv ning südamik kildudeks, et maailmas oli väga vähe inimesi, keda usaldasin, ühega neist niigi väga haruldastest hakkas mingi armusuhte moodi asi, ja kurat! IKKA sain vastu hambaid, nii et need kõlinal kõikjale laiali lendasid ning mees astus veel neile pealegi lahkudes. Nagu ... nagu ... kuhu veel? Keda veel? Mida on mul veel oodata elult: ma olin ise nii hea kui vähegi suutsin, üritasin suhet luua sellega, keda maailmas kõige rohkem tahtsin, ja läks täpselt nagu suvalisel pikkade juustega emasel suvalise jorsiga rongipeatusest.
Kuhu veel? Miks üldse pingutada, kui mitte miski ei toimi?
Ah, ma ei jõua ka enam.
Disclaimer: ole ettevaatlik, t. kui seda lugema sattud!
Mul tuli öine valgustus. Eih, muidugi oma elu osas, mul nii lõikavaid valgustusi ei tule (veel) maailma osas. Ja see ei olnud isegi ootamatu, kõik faktid olid enne teada, aga mu aju kuidagi ühendas nad ära nüüd. Öösel. Voodis.
Jaa, muidugi olin ma enne juba depressioonis ja õrn ja valmis katki minema. Aga see, miks too isane, miks meie lühike kokkusaamine ja siis jälle laialiminek mulle nii rängalt mõjusid, ei olnud päriselt armumise lõhkiminek, seal oli suurem tagapõhi.
Ma usaldasin teda.
See ei ole mulle niisama. Et jaa, ma olen küll üsna alati olnud avameelsem kui enamik inimesi, aga peamiselt olen ma Suur Õde - et olen küll avameelne, aga samas eeldan, et nagunii ei hakka teised selle infoga midagi paremat peale kui ma ise. Hoolitsen enda eest ise - välja arvatud need mõned inimesed, keda usaldan.
Sest usaldus on ühest küljest küll väga lihtne nähtus, aga selleks, et sihukest tunnet minult pälvida, on vaja, et ma usuksin inimese kohta kahte asja:
1) Ta ei taha mulle halba.
2) Ja on ka piisavalt tark, et seda mitte kogemata teha.
Seda teist ma ei usu just paljude inimeste kohta, kuid tema suhtes uskusin.
Eks ole, selliseid inimesi on maailmas kõvasti, kelle hoolde võiksin oma elu usaldada, teades, et nad hoolivad piisavalt, et seda kaitsta ja hinnata. Niipalju ma usaldan ka enamikku täiesti võõraid. Aga et olukorras, kus minu meelest on adekvaatne lahendus kaugele näha, tuleb: "Ups! Pillasin käest, no ei osanud ette näha, juhtus!" usun ka enamikust inimestest.
Temast ei uskunud.
Aga täpselt nii ta tegi.
Ja pärast ta ei hoidnud mu kätt, ei rääkinud, kuidas tal on kahju, et ma piinlen, lihtsalt tõmbus eemale ning ka Pärast Rongi ei olnud tema reaktsioon mitte: "Kurat, mul on kahju, et sulle nii haiget tegin, ei mõelnud selgelt," vaid "*)#¤%*%(/#!%(!!, ole parem vait, ma ei taha sellest teada!" ja ma olen täiesti "Wtf? WTF?! MIKS ma teda usaldasin, miks arvasin tast asju, mida ta ei ole, miks, MIKS?!"
Miks, oo miks?!
Seepärast läksid mul ka põlv ning südamik kildudeks, et maailmas oli väga vähe inimesi, keda usaldasin, ühega neist niigi väga haruldastest hakkas mingi armusuhte moodi asi, ja kurat! IKKA sain vastu hambaid, nii et need kõlinal kõikjale laiali lendasid ning mees astus veel neile pealegi lahkudes. Nagu ... nagu ... kuhu veel? Keda veel? Mida on mul veel oodata elult: ma olin ise nii hea kui vähegi suutsin, üritasin suhet luua sellega, keda maailmas kõige rohkem tahtsin, ja läks täpselt nagu suvalisel pikkade juustega emasel suvalise jorsiga rongipeatusest.
Kuhu veel? Miks üldse pingutada, kui mitte miski ei toimi?
Ah, ma ei jõua ka enam.
reede, 4. märts 2016
Ebatasasused, ebakindlused
Kukkusin maha.
Tegelikult on suursaavutus (ja ma ei ütle seda lihtsalt enda ühekordseks kiitmiseks praegu, olen selle üle korduvalt mõelnud), et selle libeduse ja talve-sula-järgmise külma ja järgmise sula ajal on võitmatu tasakaalutunnetus mu seni püsti hoidnud. Hästi mitu korda olen libisenud, aga kuidagi enda ära tasakaalustanud ning vertikaalis jätkanud.
Seekord ei tasakaalustanud.
Mis ses mõttes on naljakas, et tee oli kogu aeg libe, läksin kohta, kus nägin ja teadsin, et seal on kõnniteel asfaldi all kühm. Üks auto oli ka tollele ebatasasusele väga lähedale parkinud, siledat teed ei olnud käimisruumi sees ja ma mõtlesin, et no tere-tore, autost ja ebatasasusest mööda saamine libedal kallakul turnides saab pähkel olema. Aga selleni, et äkki astuks mõned sammud sõiduteel, et ringi minna, ei jõudnud.
Ronisin praeguse libedaga tolle kühmu peale ja kukkusin, nii et osa mind oli võõra auto all, põlv katki, puus valus ning sukkpükstes auk.
Nüüd ma eriti ei saa paremat põlve kõverdada ning põrutus mõjus kogu organismile nii, et magasin pärast kolm tundi, jube väsimus. Väga valus ei olnud, ma enam nii hirmsasti valu ei tunnegi, aga piisavalt, et "Ai!" öelda kõva häälega, ikka. Lonkan päris korralikult.
Jooksma vist ei lähe paar päeva.
Mis, muidugi käib mul pea ringi ka täna! Lihtsalt olen ära harjunud. Õppinud end sellega kohandama. Kui vahel käib vähem, on ekstratore.
Mul on tasapisi tekkimas veendumus, et pikkade juusteni küündimine tähendab siiski liiga palju kasvatamisvaeva.
Eile hommikul peale kammimist peeglisse vaadates hakkasin sponaanselt naerma, sest juuksed on sellised peaaegu-õlgadeni ja kuna neis on see pagana loomulik lokk, olid nad ümber mu näo kõrgemates kohtades pealaega paralleelselt püsti nagu klassikalisel einsteinil.
Ainult nad on pikemad, eks ole. PIKEMAD.
Õhtul, kui minu meelest oli asi juba üpris normaalne, kohtusin oma Tütarlapsega.
"Su juuksed on päris kohutavad," oli esimene asi, mida ta mulle ütles.
Kunagi märtsikuus lähen lastega (kes ka pole kumbki aasta aega käinud, kuigi nende ilmatupikad peakarvad panevad seda vaevu tähele) juuksuri juurde. Ma enda omi päris lühikeseks ei lõika, aga umbes selle video peakangelanna on mu siht:
Üsna realistlik plaan, arvan.
Lapsed on "tasandamise" juures, vbla natuke kolmnurka taas selgade peale ka, aga midagi drastilist ei tule.
Nad on jõhkralt ilusad niigi, kuigi ma nende emana võibolla asja pisut kallutatult näen. Kuni nad ise ei taha, miks muuta?
Oh, selle "miks muuta"-küsimusega seoses: ühest asjast, mis on midagi muud kui kehaga seotu, tahaks ka rääkida.
On selline käibetõde, et meeldid endale ise, siis meeldid ka teistele. Sisemine enesekindlus teeb ahvatlevaks. Ning seda teatavaks võttes on kõik, kes asja ka usuvad, ent arvavad, et nende enesekindlus jätab soovida, jubedas kahvlis.
Sest esmane reaktsioon oleks ju oma enesekindlust kasvatada, et teistele rohkem meeldida, aga samas on enesekindluse oluline tunnus see, et on jumalast kama, mida teised sinust arvavad ning neile meeldimine-mittemeeldimine on täpselt see asi, millest mitte hoolida. Elik tegelt EI tuleks enesekindlust kasvatada, et enesekindlust kasvatada: see oleks hea algus.
Ja kuidas siis teistele meeldimisega jääb? Kas meeldid neile rohkem, kui sul on teistest ja nende arvamusest rohkem kama v?
Appi!
Noh, mul on nüüd katse-eksituse tulemused ette näidata.
Enne ma ikka olin väga tähelepanunäljas ning valmis end kogu aeg selili keerama ja mänguhimulise kutsika poosi võtma suht kelle ees tahes.
Nüüd ... ha. Ma meeldin endale ja tõesti ei ole vaja kõhu alt sügatud saada, aitäh. Sa võid sügada, kui mul tuju on, luban. Aga ega mul alati ei ole tuju.
Nii et kahe oleku vahet saan nüüd jälgida ning teile tulemused ette kanda.
1) Ei ole mul lähedasteks rohkem inimesi kui enne. Ma ise ei viitsi-jaksa nii paljuga leppida, nii palju alla neelata, nii palju omalt poolt suhet sööta, ja sellega seoses on päris mitu vana sõpra kas otse ära kadunud või sellises poolkõvas olekus, kus nad nagu on ka, aga kaebavad üsna tihti, et halb.
2) Aga sellist pooltuttavate tähelepanu-kuule, tule külla-lähme sööma-sa oled lahe (kuigi endale mulle päriselt pakuvad midagi ainult need inimesed, kellega ma kasvõi netis ka rääkida saan, eile ühe sellisega vestlesin nt ja jumalast tore) on rohkem. Ja seda, et inimesed on minu vastu niiiiiiiiiiiiiiiiiii head, samuti. Ei, mulle ennegi saatis üks ilusasi sõnumisi, mille koha pealt on mul ikka rõõmus meel, kui meelde tulevad, aga seda, kuidas võõrad inimesed on minuga kohe täitsa oluliselt lahked ja head, seda on raudselt rohkem.
Kuigi see võib ositi olla kaastundest - "krt, ma üldse ei saanud enne aru, et sul nii halb oli, ega me eriti kokku ei puutunud ju, aga nüüd teen vähemalt midagi!"
3) Kas ise olen õnnelikum - muidugi =) See on jälle paradokslaane olukord, kus tegelikult on lähedasi inimesi vähem, aga kuna mõned siiski on (päris ilma oleks isegi minu enesekindlusega jäle), hindan neid rohkem, saan igast tähelepanukillust rohkem, ja kokkuvõttes tunnen end hoitumana kui varem.
4) Ja mõned sellised suhted on kadunud või tekkinud-kadunud, mida ma ei tahtnud ning nüüd sain viimaks ometi seda ka väljendatud. Enne ikka oli mingi sisemine pidur: "Aga ta ei ole midagi konkreetselt halba teinud, mulle lihtsalt ei meeldi. Kuidas ma siis nüüd sedasi ütlengi, et mulle lihtsalt ei meeldi või?"
Nüüd on "mulle ei meeldi" täiega argument, mu nauding või vastikus määravad tegurid selles, kas üldse pean suhet, ning nõnda on palju lihtsam elada.
Aga et teistele meeldib enesekindel inimene rohkem? Nii ja naa.
Nii ja naa.
Ega ikka ei ole asi päris ühene ja lihtne. Välja arvatud, et endal on õnnelikuna väga märgatavalt parem elada =)
Tegelikult on suursaavutus (ja ma ei ütle seda lihtsalt enda ühekordseks kiitmiseks praegu, olen selle üle korduvalt mõelnud), et selle libeduse ja talve-sula-järgmise külma ja järgmise sula ajal on võitmatu tasakaalutunnetus mu seni püsti hoidnud. Hästi mitu korda olen libisenud, aga kuidagi enda ära tasakaalustanud ning vertikaalis jätkanud.
Seekord ei tasakaalustanud.
Mis ses mõttes on naljakas, et tee oli kogu aeg libe, läksin kohta, kus nägin ja teadsin, et seal on kõnniteel asfaldi all kühm. Üks auto oli ka tollele ebatasasusele väga lähedale parkinud, siledat teed ei olnud käimisruumi sees ja ma mõtlesin, et no tere-tore, autost ja ebatasasusest mööda saamine libedal kallakul turnides saab pähkel olema. Aga selleni, et äkki astuks mõned sammud sõiduteel, et ringi minna, ei jõudnud.
Ronisin praeguse libedaga tolle kühmu peale ja kukkusin, nii et osa mind oli võõra auto all, põlv katki, puus valus ning sukkpükstes auk.
Nüüd ma eriti ei saa paremat põlve kõverdada ning põrutus mõjus kogu organismile nii, et magasin pärast kolm tundi, jube väsimus. Väga valus ei olnud, ma enam nii hirmsasti valu ei tunnegi, aga piisavalt, et "Ai!" öelda kõva häälega, ikka. Lonkan päris korralikult.
Jooksma vist ei lähe paar päeva.
Mis, muidugi käib mul pea ringi ka täna! Lihtsalt olen ära harjunud. Õppinud end sellega kohandama. Kui vahel käib vähem, on ekstratore.
Mul on tasapisi tekkimas veendumus, et pikkade juusteni küündimine tähendab siiski liiga palju kasvatamisvaeva.
Eile hommikul peale kammimist peeglisse vaadates hakkasin sponaanselt naerma, sest juuksed on sellised peaaegu-õlgadeni ja kuna neis on see pagana loomulik lokk, olid nad ümber mu näo kõrgemates kohtades pealaega paralleelselt püsti nagu klassikalisel einsteinil.
Ainult nad on pikemad, eks ole. PIKEMAD.
Õhtul, kui minu meelest oli asi juba üpris normaalne, kohtusin oma Tütarlapsega.
"Su juuksed on päris kohutavad," oli esimene asi, mida ta mulle ütles.
Kunagi märtsikuus lähen lastega (kes ka pole kumbki aasta aega käinud, kuigi nende ilmatupikad peakarvad panevad seda vaevu tähele) juuksuri juurde. Ma enda omi päris lühikeseks ei lõika, aga umbes selle video peakangelanna on mu siht:
Üsna realistlik plaan, arvan.
Lapsed on "tasandamise" juures, vbla natuke kolmnurka taas selgade peale ka, aga midagi drastilist ei tule.
Nad on jõhkralt ilusad niigi, kuigi ma nende emana võibolla asja pisut kallutatult näen. Kuni nad ise ei taha, miks muuta?
Oh, selle "miks muuta"-küsimusega seoses: ühest asjast, mis on midagi muud kui kehaga seotu, tahaks ka rääkida.
On selline käibetõde, et meeldid endale ise, siis meeldid ka teistele. Sisemine enesekindlus teeb ahvatlevaks. Ning seda teatavaks võttes on kõik, kes asja ka usuvad, ent arvavad, et nende enesekindlus jätab soovida, jubedas kahvlis.
Sest esmane reaktsioon oleks ju oma enesekindlust kasvatada, et teistele rohkem meeldida, aga samas on enesekindluse oluline tunnus see, et on jumalast kama, mida teised sinust arvavad ning neile meeldimine-mittemeeldimine on täpselt see asi, millest mitte hoolida. Elik tegelt EI tuleks enesekindlust kasvatada, et enesekindlust kasvatada: see oleks hea algus.
Ja kuidas siis teistele meeldimisega jääb? Kas meeldid neile rohkem, kui sul on teistest ja nende arvamusest rohkem kama v?
Appi!
Noh, mul on nüüd katse-eksituse tulemused ette näidata.
Enne ma ikka olin väga tähelepanunäljas ning valmis end kogu aeg selili keerama ja mänguhimulise kutsika poosi võtma suht kelle ees tahes.
Nüüd ... ha. Ma meeldin endale ja tõesti ei ole vaja kõhu alt sügatud saada, aitäh. Sa võid sügada, kui mul tuju on, luban. Aga ega mul alati ei ole tuju.
Nii et kahe oleku vahet saan nüüd jälgida ning teile tulemused ette kanda.
1) Ei ole mul lähedasteks rohkem inimesi kui enne. Ma ise ei viitsi-jaksa nii paljuga leppida, nii palju alla neelata, nii palju omalt poolt suhet sööta, ja sellega seoses on päris mitu vana sõpra kas otse ära kadunud või sellises poolkõvas olekus, kus nad nagu on ka, aga kaebavad üsna tihti, et halb.
2) Aga sellist pooltuttavate tähelepanu-kuule, tule külla-lähme sööma-sa oled lahe (kuigi endale mulle päriselt pakuvad midagi ainult need inimesed, kellega ma kasvõi netis ka rääkida saan, eile ühe sellisega vestlesin nt ja jumalast tore) on rohkem. Ja seda, et inimesed on minu vastu niiiiiiiiiiiiiiiiiii head, samuti. Ei, mulle ennegi saatis üks ilusasi sõnumisi, mille koha pealt on mul ikka rõõmus meel, kui meelde tulevad, aga seda, kuidas võõrad inimesed on minuga kohe täitsa oluliselt lahked ja head, seda on raudselt rohkem.
Kuigi see võib ositi olla kaastundest - "krt, ma üldse ei saanud enne aru, et sul nii halb oli, ega me eriti kokku ei puutunud ju, aga nüüd teen vähemalt midagi!"
3) Kas ise olen õnnelikum - muidugi =) See on jälle paradokslaane olukord, kus tegelikult on lähedasi inimesi vähem, aga kuna mõned siiski on (päris ilma oleks isegi minu enesekindlusega jäle), hindan neid rohkem, saan igast tähelepanukillust rohkem, ja kokkuvõttes tunnen end hoitumana kui varem.
4) Ja mõned sellised suhted on kadunud või tekkinud-kadunud, mida ma ei tahtnud ning nüüd sain viimaks ometi seda ka väljendatud. Enne ikka oli mingi sisemine pidur: "Aga ta ei ole midagi konkreetselt halba teinud, mulle lihtsalt ei meeldi. Kuidas ma siis nüüd sedasi ütlengi, et mulle lihtsalt ei meeldi või?"
Nüüd on "mulle ei meeldi" täiega argument, mu nauding või vastikus määravad tegurid selles, kas üldse pean suhet, ning nõnda on palju lihtsam elada.
Aga et teistele meeldib enesekindel inimene rohkem? Nii ja naa.
Nii ja naa.
Ega ikka ei ole asi päris ühene ja lihtne. Välja arvatud, et endal on õnnelikuna väga märgatavalt parem elada =)
teisipäev, 1. märts 2016
Meie-nemad
Vaata, mõned päevad tagasi võtsin lühidalt kokku, mis kõikvõimalike sisserändaja-, teistmoodi seksuaalsusega inimeste või teist värvi inimestega seotud eriarvamuste taga on.
Hiljem jäin mõtlema, et tohoh.
See ei ole mingi üldlevinud tõde, mida kogu aeg korrutatakse! Oleks järelikult loogiline oletada, et tegu pole ka mõttega, mis pidevalt inimeste peades loksub! Järelikult võiks selle kirja panna, äkki kellelegi on see "oh, valgustus!"-avastus.
See on lihtsalt piiritõmbamise teema - kes on "meie" ja kes on "nemad". Kui tõmmata mõttes piir heteroseksuaalsete valgete Euroopas elavate või lausa eesti keelt rääkivate inimeste ümber ning otsustada, et need on "meie" ja kõik teised "nemad", ongi arusaamatu nende seisukoht, kelle arust kõik homo sapiens (ja ma ei lisa sinna teist sapiensi) liiki kuulujad on "meie". Ja vastupidi. "Mis mõttes on need inimesed "nemad"?!" küsib inimarmastaja, kel on suhteliselt ükspuha, kas masai sõjamees või SOS-külas kasvav kolmeaastane Eestist. Geneetiline erinevus on väga tühine.
Ega ma ei saa tundetasandil aru, et inimese ja inimese vahel on kellegi jaoks mingi oluline vahe. Mõistusega, jah, inimesed on erinevad, nende "meie" ja "nemad" ka - aga tundetasandil ma ei mõista, kuidas nii saama. Kõik inimesed on ju "meie"?!
Ja siis on need, kelle meelest on loomad-linnud ka "meie", eetilised veganid ning kes nad kõik on. Kujutlen, kui valus on neil elada maailmas, kus sead on "nemad" ja täiesti kombes on seaduste järgi pidada neid hunnikus koos seavabrikutes; kuni neil on ruumi magada ning nad söögi ette saavad, on kõik korras.
Meie-nemad on ses mõttes täiesti kõikehõlmav vastandus, et sellest sõltub nii palju - seisukohad, mis on hea ja mis halb, näiteks.
Ja siis arvatakse, et kuidagi mingid argumendid muudavad inimeste arvamusi. Umbes et ega need teised ei ole ju ka 100% "nemad", mõned on ikka "meie" ka, vaata, kui su arust on sellised inimesed "meie!"
Põhimõtteliselt on asi hästi lihtne - kas inimesed mõtlevad nondest ja nondest kui "meist" või kui "nendest", kohe muutubki nende suhtumine a, b või c küsimustesse diametraalselt. Aga millegipärast räägitakse täiesti teistest asjadest, "argumendid" puudutavad pisiasju, mitte seda, kes on "meie", kes "nemad".
Meeleavaldused, rongkäigud, aiad piiridel, aedadest läbi murdmine - kõik on meie-nemad värk!
Rohkem enam sama asja öelda ei jaksa =)
Kell on ka vähe ja õues nii hele ilm, päike kahvatusinises taevas. Lõpetasin paar päeva tagasi lühiromaaniks kasvanud jutu, nüüd viimistlen seda ja ise arvan, et hea sai.
Tegelt on kõik lill.
Hiljem jäin mõtlema, et tohoh.
See ei ole mingi üldlevinud tõde, mida kogu aeg korrutatakse! Oleks järelikult loogiline oletada, et tegu pole ka mõttega, mis pidevalt inimeste peades loksub! Järelikult võiks selle kirja panna, äkki kellelegi on see "oh, valgustus!"-avastus.
See on lihtsalt piiritõmbamise teema - kes on "meie" ja kes on "nemad". Kui tõmmata mõttes piir heteroseksuaalsete valgete Euroopas elavate või lausa eesti keelt rääkivate inimeste ümber ning otsustada, et need on "meie" ja kõik teised "nemad", ongi arusaamatu nende seisukoht, kelle arust kõik homo sapiens (ja ma ei lisa sinna teist sapiensi) liiki kuulujad on "meie". Ja vastupidi. "Mis mõttes on need inimesed "nemad"?!" küsib inimarmastaja, kel on suhteliselt ükspuha, kas masai sõjamees või SOS-külas kasvav kolmeaastane Eestist. Geneetiline erinevus on väga tühine.
Ega ma ei saa tundetasandil aru, et inimese ja inimese vahel on kellegi jaoks mingi oluline vahe. Mõistusega, jah, inimesed on erinevad, nende "meie" ja "nemad" ka - aga tundetasandil ma ei mõista, kuidas nii saama. Kõik inimesed on ju "meie"?!
Ja siis on need, kelle meelest on loomad-linnud ka "meie", eetilised veganid ning kes nad kõik on. Kujutlen, kui valus on neil elada maailmas, kus sead on "nemad" ja täiesti kombes on seaduste järgi pidada neid hunnikus koos seavabrikutes; kuni neil on ruumi magada ning nad söögi ette saavad, on kõik korras.
Meie-nemad on ses mõttes täiesti kõikehõlmav vastandus, et sellest sõltub nii palju - seisukohad, mis on hea ja mis halb, näiteks.
Ja siis arvatakse, et kuidagi mingid argumendid muudavad inimeste arvamusi. Umbes et ega need teised ei ole ju ka 100% "nemad", mõned on ikka "meie" ka, vaata, kui su arust on sellised inimesed "meie!"
Põhimõtteliselt on asi hästi lihtne - kas inimesed mõtlevad nondest ja nondest kui "meist" või kui "nendest", kohe muutubki nende suhtumine a, b või c küsimustesse diametraalselt. Aga millegipärast räägitakse täiesti teistest asjadest, "argumendid" puudutavad pisiasju, mitte seda, kes on "meie", kes "nemad".
Meeleavaldused, rongkäigud, aiad piiridel, aedadest läbi murdmine - kõik on meie-nemad värk!
Rohkem enam sama asja öelda ei jaksa =)
Kell on ka vähe ja õues nii hele ilm, päike kahvatusinises taevas. Lõpetasin paar päeva tagasi lühiromaaniks kasvanud jutu, nüüd viimistlen seda ja ise arvan, et hea sai.
Tegelt on kõik lill.
Tellimine:
Postitused (Atom)