Olgu, ma seda oma lapse- ja noorpõlve asja arutan avalikult viimast korda sel kuul, sest on küll mu maailma murdnud avastus, ent kaua ühte laipa ikka peksta võib, eks ole. Nagunii võtan omaks veel tükk ja tükk aega, iga mõtteraas ei pea avalik olema.
Aga - aga - mis mõttes on tagasiside umbes pooleks selle vahel, et krt, ei ole sinu viga tõesti, ja "nojah, aga vaata ikka oma süüd ka"?
No hea küll, kaks kolmandikku-kolmandik. Kuid siiski.
Kas nagu klassikaline ohvrisüüdistamine pole teema või?! Et kui mul polnud hea, siis see pidi ikka minus endas kinni olema, mitte oludes? Ärgu ma olgu liiga karm! Nagu ... mis ma praegu olen - 36. Ja NÜÜD siis avastan, et asi pole minus ning inimesed on "ei, aga asi ikka oli sinus ju"!?
Olen arvanud, et asi oli minus ja ainult minus, piisavalt kaua. Enam ei taha!
Et kaldun teise äärmusse? No ma ei tea. Ise ei arva, et kalduksin, ning kelle arvamust peale enda oma veel usaldada võiksin? Kes tunneb minu elu paremini?
Õnneks on need, kes minuga nõus on. No hea küll, neid pole tegelikult ka kaks kolmandikku, pigem kolmveerand ja veel natuke pealegi =)
Lihtsalt kui oleks 1-2 inimest, kes teisiti arvavad, lepiksin nende kui statistikaga, ent rohkem on juba "mitu rahvast" mu teadvuses ja no ... kui kõvasti ma peaksin näiteid tooma, et nad ümber mõtleksid? Mul on neid näiteid tohutult, lihtsalt ei viitsi neid ükshaaval ära tuua. Iga näide on üksiknäide ju, miks inimesed ei või mu üldhinnagut uskuda lihtsalt?!
Sest mina olen alati süüdi ikka?!
Ei. Enam mitte.
Eile aitasin oma tütrel skaibi teel teha referaati Triin Soometsast. Olen naeruväärselt uhke, et mul siiski on veel mingi roll tema elus. (Mitte Triin Soometsa, Tütarlapse.) Olgugi skaibi vahendus ja värki, aga ta küsis minult nõu! Ise! Jee!
Muidugi on ta suur ja ilus ja elab minuta, hea kõiges, mida ette võtab ning ma olen tema suhtes täidetud korraga imetluse ja uhkusega. Aga natuke siiski vajab mind, nii tore!
Ei, jaa, ma tean. Mulje, et mu lapsed ei vaja mind millekski, oli selgelt depressiivne - aga aga aga ... mul on praegugi tunne, et mu peamine roll on lihtsalt olla puhver nende ja maailma vahel, mis vahel võib kuri tunduda või lausa kuri ollagi. Lihtsalt nüüd näen, et see roll on maailmatähtis.
Et mul pole seda puhvrit väga olnud, ei tähenda, et mu lapsed seda ei vajaks.
No aga referaadikoostamisabi annan siiski ka =)
Peaks jälle perepilte tegema, oleks pildiline tõestus, et mul ON lapsed.
Ma pean ka sööma, pean sööma, kui kõht on nii tühi, et juba koriseb (vastandina sellele, et mul koriseb vahel ka täis kõht, ilmselt seedimiselevusest), on äärmine aeg. Olgu, teen eilse söögi soojaks.
(See oli kella 10 paiku hommikul.)
Viimased päevad elan taas ümberkukkumiseni pearingluses ning koos teelibedusega on see päris jube. Kui selgem hakkab, unustan ära, kui imelik pidevas suures väärtitinägemises liikuda ning asju kätte võtta on, aga keha ikka vahel meenutab. Sisulist vahet tegelikult pole, ikka käin (või jooksen) oma parima äratundmise järgi püsti püsides, võtan või valan asju, püüdes võimalikult vähe maha ajada - lihtsalt ohutunne on kordades suurem. Seepoolt valvab mind kõvasti valvureid, kes kõik röögivad hoiatusi, kui asi väga hapuks kipub.
Väsitav.
Kuidas lund muudkui sajab ja sajab, on korraga nii tore - ja samas on jõulud ju veel niiiiiiiiiii kaugel, ei peaks jooksmas käies hangedes sumpama ju?!
No hea küll, liialdus, tossudesse pole lund läinud, aga kogu aeg tuleb teda ka juurde ju. Varsti, varsti ...
On natuke kõhe sel teemal, et tegelikult on elu ju nii hea, mis mõttes julgen olla rahulolematu oma lapsepõlvega, kui praegu on nii hea?! Vähemalt ilma üle peab ju nurisema, isegi kui see tegelikult täitsa meeldib?! Mul peab ju halb olema, kui juba ütlen, et lapsepõlv otsa oli?!?!
Ei, ega mul kogu aeg ei olnud halb. Kammaan, ükski mu vanem pole vägivaldne, keegi mind ei vägistanud öösiti, kõht oli ka täis. Aga lihtsalt - see, mida muudkui räägitakse "õnnelikust lapsepõlvest", mus üldse kaasa ei kaja. Mulle meeldisid laps olemise ea seest detailid, üksikolukorrad, ent tervikuna on mälus selline tumehall aeg.
Ega ma sellest ka aru saanud, et kui ise oma arveid maksad, alles tunned, kuidas vastutus kohinal kaela langeb. Nagu - mida?! Millal ma EI vastutanud kahekümne seitsme erineva asja eest, ikka mitte piisavalt hästi tehes? Mis need paar arvet kuus peaks nagu kaalukamad olema või?!
Olen nii väsinud sellest lõputust vastutamisest.
"Ära põe!"
Jaa. Vat tõesti enam ei põe =) Teen oma parima ja läheb nagu läheb. Varem küll rääkisin samuti, et noh, kui olen oma parima teinud, ongi maksimum saavutatud, aga tegelikult enda sees lootsin, et mu parim on seekord küllalt hea.
Mõnikord - üsna sageli - polnud.
Nüüd mõtlen siiralt, et läheb nagu läheb. Et ei ole isegi "jama küll", kui ei õnnestu. Tegin oma parima? Mida ma veel võiksingi teha?!
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
teisipäev, 8. november 2016
pühapäev, 6. november 2016
Tõusin üles, panin hommikumantli selga
Poodlemine.
Ma ei saanud iial aru, miks see mõnedele inimestele meeldib. Sest olen terve elu - või noh, sestsaati, kui kaupa poodidesse rohkem tuli - käinud asju ostmas mitte nii, et kui meeldib, ostan ära, vaid "kui meeldib, jätan meelde, käin kõik kohad läbi, et leida parimat hinna-kvaliteedi suhet ja ostan mitte selle, mis enim meeldib, vaid siiski kõige mõistlikuma valiku".
Nii, et miski meeldib, selle ma võtan, olen aint varateismelisena pärast kooli (isa andis mulle üksvahe tõhusalt taskuraha) või hiljem täisinimesena kaltsukas teinud. Siis ka ainult juhul, kui mul palju raha on. Noh, suhteliselt, enda kohta palju =)
Aga nüüd, pärast Rongi, ma lihtsalt ei jaksa niimoodi poes käia, et vaatan kõik üle ja valin mõistlikuima välja.
Täna käisime Poeglapsele suures kaubanduskeskuses saapaid ostmas. Esimeses poes polnud midagi lahedat, teises oli lausa mitu paari mõnusaid ja ilusaid. Poeglaps valis lahedaima värvi välja, oigas neid proovides vaimustusest, kui mõnusad need on, ma ostsin ära ja kõik.
Mulle tegi ka rõõmu meie järgmine dialoog:
Poeg: Kas need on naiste saapad?
Mina: No kui nad sinu jalas on, siis pole.
Poeg: Nojah.
Rohkem see teema polnud.
Väsisin ikkagi maani ära. Meil oli veel kahes muu-asja-poes plaanis käia ning seal olin juba faasis "andke mulle midagi, ikka parem, kui ei midagi".
Lõpuks oli tarvis Babybacki sööma minna, sest selle pingutuse järel pidi ju midagi toredat ka tulema - aga kuivõrd toitu tuli oodata 45 minutit, ei osutunud seegi lõõgastavaks, vaid pingeliseks kogemuseks.
Kuigi söögikraam OLI päris hea. Mu Poeglaps on täiega ebatüüpiline laps - parim toit talle väljas süües on salat. Talle nii meeldivad värsked rohelised lehed, natuke tomatit, redist, hiina kapsast ning siis mingi liha või krevetid salati sees on talle parim. Kostab ainult müügimist ja taldrik on tühi ajaliselt umbes kolm korda kiiremini, kui mina väga näljasena samasuurt portsjonit sööksin.
Valikut, mida tellida, teeb ta meetodil "Aga kui palju seal värsket rohelist on?"
Ainult magustoidu ja kohvi osas on leebe ja ei nõua rohelist juurde.
Aga no 45 krdi minutit istuda ja oodata, last lõbustada, kuna meie mõlema tühjad kõhud lähevad aina tühjemaks, ja midagi muud planeerida ka ei saa, sest pole teada, millal söök tuleb!? Poole tunni ootamise järel sõime ära kaubanduskeskusest kaasa ostetud glasuursõõrikud, sest NÄLG.
Pärast läksime veel koju. Sõitsin rongis, silmad kinni, ja piletimüüjale ajasin suht segast juttu. Õnneks tal polnud midagi muud vaja teadagi kui me sihtkohta, sooduskaardid olid nagunii nähtaval.
Esimesed kolm tundi kodus kadusid täiesti märkamatult, omast arust magasin ainult natuke.
Aga see, et ostad uue asja ära, kui miski meeldib, mitte ei vali kümne poe läbivaatamise järel parimat hinna-kvaliteedi suhet, oli mulle teadvustatuna uudne kogemus. Sedasi olen seni kasutamata riide- ja jalanõukraamist peamiselt sokke ning aluspükse ostnud - või siis internetist tellinud. Isegi peale rongi.
Olgu, kui sul raha on ja sa ära ei väsi, võib selles "tahan-võtan" teatud veetlust tõesti leida.
Tavainimene kirjutas sotsiopaatiast ja psühhopaatiast.
Tegelt see asi pole nii lihtne, selge ja ühene. Eri aegadel on eri moodi nimetatud samu asju, on olnud "need on üks ja sama", on olnud "väikesed erinevused siin on otsustavad üldpildis" ja kuna mina rääkisin aint "joontest", võivadki need "jooned" olla ükskõik kumma omad, pole vahet, kas võtta sotsiopaatiat ja psühhopaatiat ühe ja sama või veidi erinevate nähtustena.
Phmt mul on "poteito-potaato" sel teemal. Kuigi olen neist viimasel ajal kõriauguni rääkinud. Kuidagi samas ikka kripeldab siiski, et kui juba rääkida, võiks vähemalt teada, millest rääkida, eks ole.
Paraku - see ei ole selge asi. Kindlasti ON mingi hetkel kehtiv teaduslike terminite jaotus, aga milline just, pohhui pole v?
Samas meenub oma jama terminiga "inhibiitor" ja serotoniini ning endorfiinide segadus =)
No ma ei tea. Praegu vist arusaamist ei takista siiski?
Olen liiga väsinud, et mul meelde tuleks, millest üldse postitust kirjutama asudes rääkima tahtsin hakata. Kurat. No las jääb siis täna selline "tõusin üles, panin hommikumantli selga ja sussid jalga, tegin kohvi"-värk.
Ma ei saanud iial aru, miks see mõnedele inimestele meeldib. Sest olen terve elu - või noh, sestsaati, kui kaupa poodidesse rohkem tuli - käinud asju ostmas mitte nii, et kui meeldib, ostan ära, vaid "kui meeldib, jätan meelde, käin kõik kohad läbi, et leida parimat hinna-kvaliteedi suhet ja ostan mitte selle, mis enim meeldib, vaid siiski kõige mõistlikuma valiku".
Nii, et miski meeldib, selle ma võtan, olen aint varateismelisena pärast kooli (isa andis mulle üksvahe tõhusalt taskuraha) või hiljem täisinimesena kaltsukas teinud. Siis ka ainult juhul, kui mul palju raha on. Noh, suhteliselt, enda kohta palju =)
Aga nüüd, pärast Rongi, ma lihtsalt ei jaksa niimoodi poes käia, et vaatan kõik üle ja valin mõistlikuima välja.
Täna käisime Poeglapsele suures kaubanduskeskuses saapaid ostmas. Esimeses poes polnud midagi lahedat, teises oli lausa mitu paari mõnusaid ja ilusaid. Poeglaps valis lahedaima värvi välja, oigas neid proovides vaimustusest, kui mõnusad need on, ma ostsin ära ja kõik.
Mulle tegi ka rõõmu meie järgmine dialoog:
Poeg: Kas need on naiste saapad?
Mina: No kui nad sinu jalas on, siis pole.
Poeg: Nojah.
Rohkem see teema polnud.
Väsisin ikkagi maani ära. Meil oli veel kahes muu-asja-poes plaanis käia ning seal olin juba faasis "andke mulle midagi, ikka parem, kui ei midagi".
Lõpuks oli tarvis Babybacki sööma minna, sest selle pingutuse järel pidi ju midagi toredat ka tulema - aga kuivõrd toitu tuli oodata 45 minutit, ei osutunud seegi lõõgastavaks, vaid pingeliseks kogemuseks.
Kuigi söögikraam OLI päris hea. Mu Poeglaps on täiega ebatüüpiline laps - parim toit talle väljas süües on salat. Talle nii meeldivad värsked rohelised lehed, natuke tomatit, redist, hiina kapsast ning siis mingi liha või krevetid salati sees on talle parim. Kostab ainult müügimist ja taldrik on tühi ajaliselt umbes kolm korda kiiremini, kui mina väga näljasena samasuurt portsjonit sööksin.
Valikut, mida tellida, teeb ta meetodil "Aga kui palju seal värsket rohelist on?"
Ainult magustoidu ja kohvi osas on leebe ja ei nõua rohelist juurde.
Aga no 45 krdi minutit istuda ja oodata, last lõbustada, kuna meie mõlema tühjad kõhud lähevad aina tühjemaks, ja midagi muud planeerida ka ei saa, sest pole teada, millal söök tuleb!? Poole tunni ootamise järel sõime ära kaubanduskeskusest kaasa ostetud glasuursõõrikud, sest NÄLG.
Pärast läksime veel koju. Sõitsin rongis, silmad kinni, ja piletimüüjale ajasin suht segast juttu. Õnneks tal polnud midagi muud vaja teadagi kui me sihtkohta, sooduskaardid olid nagunii nähtaval.
Esimesed kolm tundi kodus kadusid täiesti märkamatult, omast arust magasin ainult natuke.
Aga see, et ostad uue asja ära, kui miski meeldib, mitte ei vali kümne poe läbivaatamise järel parimat hinna-kvaliteedi suhet, oli mulle teadvustatuna uudne kogemus. Sedasi olen seni kasutamata riide- ja jalanõukraamist peamiselt sokke ning aluspükse ostnud - või siis internetist tellinud. Isegi peale rongi.
Olgu, kui sul raha on ja sa ära ei väsi, võib selles "tahan-võtan" teatud veetlust tõesti leida.
Tavainimene kirjutas sotsiopaatiast ja psühhopaatiast.
Tegelt see asi pole nii lihtne, selge ja ühene. Eri aegadel on eri moodi nimetatud samu asju, on olnud "need on üks ja sama", on olnud "väikesed erinevused siin on otsustavad üldpildis" ja kuna mina rääkisin aint "joontest", võivadki need "jooned" olla ükskõik kumma omad, pole vahet, kas võtta sotsiopaatiat ja psühhopaatiat ühe ja sama või veidi erinevate nähtustena.
Phmt mul on "poteito-potaato" sel teemal. Kuigi olen neist viimasel ajal kõriauguni rääkinud. Kuidagi samas ikka kripeldab siiski, et kui juba rääkida, võiks vähemalt teada, millest rääkida, eks ole.
Paraku - see ei ole selge asi. Kindlasti ON mingi hetkel kehtiv teaduslike terminite jaotus, aga milline just, pohhui pole v?
Samas meenub oma jama terminiga "inhibiitor" ja serotoniini ning endorfiinide segadus =)
No ma ei tea. Praegu vist arusaamist ei takista siiski?
Olen liiga väsinud, et mul meelde tuleks, millest üldse postitust kirjutama asudes rääkima tahtsin hakata. Kurat. No las jääb siis täna selline "tõusin üles, panin hommikumantli selga ja sussid jalga, tegin kohvi"-värk.
neljapäev, 3. november 2016
Hoolivus
Eile olin selline - migreenihoog+migreeniravum=üleüldine meeletu nõrkus ja tuikumine. Aga no nii palju parem kui valu, onju. Võin olla küll pehme nagu mannapuder, kui vähemalt ei valuta, tänan.
Ja no Peaches oli nii tore ja esineja enne teda oli ka tore. Kuna ma hoiatuse peale "seal on külm" olin villases kleidis ja seal all olnud maikas, tantsisin nii, et pugesin kleidist kuni vööni välja ning lasin tal kuskil allpool rippuda kui seelikul.
Seal ei olnud külm, kõik muutub aja jooksul, mõnda kohta näiteks hakatakse kütma.
Ja nii hea oli! Oo-kui-lahe! Ega ma eriti palju oodanud, sest ei tahtnud pettuda, ja siis keha lihtsalt hakkas liikuma muusika saatel. Keerutasin puusi tagapool, sest selgelt vajasin rohkem ruumi oma vehkivate käte jaoks, kui ees oli. Mul oli nii hea! Ainus asi, mis selgelt ütles, et hei! ajukahjustus! oli, et ajuti tantsisin suletud silmil - kõrvad olid niigi sissetulevast infost õnnelikud, lisaks veel vaadata ... Ei, Peachest vaatasin, tema otse laval tehtud kostüümivahetused, nii et vahepeal oli üsna alasti, tema ilmed, tema publiku kätel laulmine ja tantsuinimesed olid vaatamist väärt.
Aga mehe ajal enne teda olin küll pool aega pime, sest no lihtsalt - ma ei jaksa vaadata mingeid videovärke seinal, kui samal ajal nii tantsitavat muusikat mängitakse!
Pean ebatõenäoliseks, et sain migreeni selle kogemuse pealt. Ent paraku - ööbisin emakodus, sest Pealinnas see tundub jätkuvalt parim koht magamiseks, pealegi elab seal mu tütar, kel on parajasti koolivaheaeg ja värki.
Unenäod viitasid üsna selgelt, et võisin ju mitte ema ega boonusisa reaalselt nähagi, aga mu teadvuses olid nad väga kohal.
No ja siis migreen. Iu.
Pärilikkus on mulle ja Poeglapsele ikka jõhkra kingituse teinud. Tütarlapse peavalud tulevad ainult siis, kui ta liiga vähe maganud on (tema sõnul) ning ei ole eriti hullud - ma loodan, et on teist tüve seega.
Mitte et minu omad poleks selgelt emotsionaalse pingega seotud.
Mõtlen hoolitsust üles näitavate inimeste peale oma elus.
Tütarlapse isa (muahhh!). Üldse see perekond, sealt ikka tuleb lahkust, sõbralikkust ja hoolitsust. Mu ainuke vana sõber, mu uus sõber (täielik lemmik) ... AAAA, ja see endisaegne härrasmehelik viisakus mõne isase puhul ka, kus mulle avatakse uks ja pakutakse istet. Seal on muidugi oluline vahe, kas on hoolitsus (harva) või viisakus. Vahet näen seal, et kui inimene laseb mul muidu raskeid asju teha, aga arvab, et mantlit võiks selga aidata, on ta lihtsalt lollakas.
Kusjuures vahel mu lapsed ka toovad mulle küsimata kohvi või teevad pai. Nagu. Minu lapsed!
Mu isa ka, vähemalt veidi. Nojah, aga tegelikult võiks siis emale ka punkte anda, lõpuks on ta mind vähemalt korra eriliselt kehva ilmaga autoga koju viinud, et ma ühistranspordiga ei peaks minema, mulle kohvi voodisse toonud, kuigi mul üldsegi polnud sünnipäev ning kui ma haiglas teadvusetu olin, oli kumbki vanem suht stabiilselt mu kõrval.
Olgu, vanemad saavad natuke punkte, sest ega nad mingid koletised ju ole.
Aga põhimõtteliselt - jaaaaa.
Ma lihtsalt ei suudagi omaks võtta, et keegi võiks minu eest hoolitseda. Ise, nii et ma ei küsi ka, lihtsalt. Kui seda tehakse, siis mul ongi see ootamatu hea tunne, mis ootamatu hea puhul maailmalt tuleb: oi, keegi saatis mulle kohviraha või sain postiga tulnud sünnipäevakingi! Või juhtus täiesti ootamatult, et mu esikule lihtsalt pandi ükspäev uus põrand või et sain sõja- ja katastroofimeditsiinis arvestuse teistest eraldi ja päev varem tehtud.
Sest ma olen elu jooksul vääramatu tõena selgeks saanud, et inimesed ei hoolitse mu eest. Ja kui hoolitsevad, on vaimustus ja uskumatus.
Aga seal on muidugi see nurk, et kui hoolitsevad küsimata, on vaimustus, aga kui ma küsin, siis väga loeb, kellelt. Neilt, kes ise nagu ei mõtlegi, teevad kohe, mida soovin, ei taha küsida, sest jee ma jaksan vastutada nende heaolu eest. Valvata, et liiga palju ei küsiks, et teine end ära ei rebestaks ...
Ma KÜSIN ainult neilt, keda pean võimeliseks ka "ei" ütlema.
Ikka veel, hoolimata abipalumise õppimise kampaaniast oma elus.
Panen veel ühe Peachese laulu ka. Sest nii tore oli!
Ja no Peaches oli nii tore ja esineja enne teda oli ka tore. Kuna ma hoiatuse peale "seal on külm" olin villases kleidis ja seal all olnud maikas, tantsisin nii, et pugesin kleidist kuni vööni välja ning lasin tal kuskil allpool rippuda kui seelikul.
Seal ei olnud külm, kõik muutub aja jooksul, mõnda kohta näiteks hakatakse kütma.
Ja nii hea oli! Oo-kui-lahe! Ega ma eriti palju oodanud, sest ei tahtnud pettuda, ja siis keha lihtsalt hakkas liikuma muusika saatel. Keerutasin puusi tagapool, sest selgelt vajasin rohkem ruumi oma vehkivate käte jaoks, kui ees oli. Mul oli nii hea! Ainus asi, mis selgelt ütles, et hei! ajukahjustus! oli, et ajuti tantsisin suletud silmil - kõrvad olid niigi sissetulevast infost õnnelikud, lisaks veel vaadata ... Ei, Peachest vaatasin, tema otse laval tehtud kostüümivahetused, nii et vahepeal oli üsna alasti, tema ilmed, tema publiku kätel laulmine ja tantsuinimesed olid vaatamist väärt.
Aga mehe ajal enne teda olin küll pool aega pime, sest no lihtsalt - ma ei jaksa vaadata mingeid videovärke seinal, kui samal ajal nii tantsitavat muusikat mängitakse!
Pean ebatõenäoliseks, et sain migreeni selle kogemuse pealt. Ent paraku - ööbisin emakodus, sest Pealinnas see tundub jätkuvalt parim koht magamiseks, pealegi elab seal mu tütar, kel on parajasti koolivaheaeg ja värki.
Unenäod viitasid üsna selgelt, et võisin ju mitte ema ega boonusisa reaalselt nähagi, aga mu teadvuses olid nad väga kohal.
No ja siis migreen. Iu.
Pärilikkus on mulle ja Poeglapsele ikka jõhkra kingituse teinud. Tütarlapse peavalud tulevad ainult siis, kui ta liiga vähe maganud on (tema sõnul) ning ei ole eriti hullud - ma loodan, et on teist tüve seega.
Mitte et minu omad poleks selgelt emotsionaalse pingega seotud.
Mõtlen hoolitsust üles näitavate inimeste peale oma elus.
Tütarlapse isa (muahhh!). Üldse see perekond, sealt ikka tuleb lahkust, sõbralikkust ja hoolitsust. Mu ainuke vana sõber, mu uus sõber (täielik lemmik) ... AAAA, ja see endisaegne härrasmehelik viisakus mõne isase puhul ka, kus mulle avatakse uks ja pakutakse istet. Seal on muidugi oluline vahe, kas on hoolitsus (harva) või viisakus. Vahet näen seal, et kui inimene laseb mul muidu raskeid asju teha, aga arvab, et mantlit võiks selga aidata, on ta lihtsalt lollakas.
Kusjuures vahel mu lapsed ka toovad mulle küsimata kohvi või teevad pai. Nagu. Minu lapsed!
Mu isa ka, vähemalt veidi. Nojah, aga tegelikult võiks siis emale ka punkte anda, lõpuks on ta mind vähemalt korra eriliselt kehva ilmaga autoga koju viinud, et ma ühistranspordiga ei peaks minema, mulle kohvi voodisse toonud, kuigi mul üldsegi polnud sünnipäev ning kui ma haiglas teadvusetu olin, oli kumbki vanem suht stabiilselt mu kõrval.
Olgu, vanemad saavad natuke punkte, sest ega nad mingid koletised ju ole.
Aga põhimõtteliselt - jaaaaa.
Ma lihtsalt ei suudagi omaks võtta, et keegi võiks minu eest hoolitseda. Ise, nii et ma ei küsi ka, lihtsalt. Kui seda tehakse, siis mul ongi see ootamatu hea tunne, mis ootamatu hea puhul maailmalt tuleb: oi, keegi saatis mulle kohviraha või sain postiga tulnud sünnipäevakingi! Või juhtus täiesti ootamatult, et mu esikule lihtsalt pandi ükspäev uus põrand või et sain sõja- ja katastroofimeditsiinis arvestuse teistest eraldi ja päev varem tehtud.
Sest ma olen elu jooksul vääramatu tõena selgeks saanud, et inimesed ei hoolitse mu eest. Ja kui hoolitsevad, on vaimustus ja uskumatus.
Aga seal on muidugi see nurk, et kui hoolitsevad küsimata, on vaimustus, aga kui ma küsin, siis väga loeb, kellelt. Neilt, kes ise nagu ei mõtlegi, teevad kohe, mida soovin, ei taha küsida, sest jee ma jaksan vastutada nende heaolu eest. Valvata, et liiga palju ei küsiks, et teine end ära ei rebestaks ...
Ma KÜSIN ainult neilt, keda pean võimeliseks ka "ei" ütlema.
Ikka veel, hoolimata abipalumise õppimise kampaaniast oma elus.
Panen veel ühe Peachese laulu ka. Sest nii tore oli!
teisipäev, 1. november 2016
Teooriad, erinevad
Fakk, ma olen nii lahe, et ise ka ei suuda päriselt mõista =)
Kui liidan ühikuid kokku, saan väga laheda inimese, aga kui panen selle konteksti, et kaks aastat tagasi liikusin ainult ratastoolis ja väsisin ka seal umbes 5 minutiga ära, lõin korduvalt endale küüned näkku, sest käsi liikus omatahtsi suvalises suunas. üritasin parasjagu tarbimisel olevasse jooki ära uppuda ning ei suutnud laulusõnu raadiost teadvusest välja lüüa kui mitte mulle suunatud infot, tuleb juba uskumatus peale.
Jaa, tänan! (Kummardab kahes suunas - mitte häbelikult, vaid iseenesestmõistetavat tunnustust rahulikult vastu võttes.)
Õues lõhnab nii hästi! Sügis on nii minu aeg!
Õnneks pole mul ka talve vastu midagi, see on ka tore =) Ootan juba innuga aega, mil saan piparkoogitainast ja jõulukooke teha. Mitte et praegune hetk halb oleks - KÕIK on hea, nii olevik kui tulevikuperspektiiv.
Tõsi - und jälle ei tulnud. Vedelesin voodis kella kümnest keskööni, lugesin numbreid edaspidi, siis tagurpidi sügavale miinustesse välja, siis jälle edaspidi, kordasin üht ja sama fraasi teatud laulust ei-tea-palju-kordi ja lõpuks tõdesin, et hei! Kõik 9-ga korrutiste arvud annavad numbrite liitmisel 9! Igaks juhuks kontrollisin ka teiste arvudega, aga ei. Asi toimib ainult 9 puhul. Algul arvasin, et mudel kehtib ainult 10-ga korrutamiseni, sest 99 ehk 9x11 teeb ju 18, mitte üheksa - aga siis sain aru, et 18 on 1+8 ehk ikkagi 9.
Ja siis proovisin veel hunniku üheksa korrutisi läbi ja igal pool toimis.
Kus on loogika? Miks nii?
Selle väljamõtlemiseni ei jõudnud. Loobusin ja tõusin üles.
Kusjuures ei ole nii, et mul voodis mõnus ei oleks. Keret täitis roidumus, kui vahepeal kempsus käisin, tuikusin väsimusest. Aga magama ei jäänud. Sest liiga vara mu keha jaoks.
Organism on keeruline. Vahel tasub tema vahetuid soove kuulata. Vahel tasub meelde jätta, kuidas ta enamasti toimib, ja uskuda, et seekord teeb samamoodi, kuigi tunne on, nagu võiks teisiti.
Vat seda, et ta täiega oleks üllatanud, mul aint meelde ei tule. Et tunne ja mõistuslik järjekindluse otsimine ütleksid mõlemad ühte, aga tegelt on hoopis teisiti.
Ei, Organism on nagu teaduslikud avastused sotsioloogias: "Nojah, ma ju teadsin seda juba."
Aga see 9-asi on tõesti veider.
Aa, ja siis mõtlesin veel, et kuna ma elasin teadmises, et ma pole piisavalt hea, olen enda päris rämedalt üles pumbanud igal alal. Ise ka imestan nüüdseks, nagu postituse algusest näha.
Aga kui ei oleks? Kui ma oleks paks, laisk, ei täidaks lubadusi, ja peidaksin end maailma eest, mis ma oleksin siis vähem väärt v?
Sellist tunnet küll ei ole, tegelikult. Vähemalt - nojah, vähemalt teiste pihta ei ole. Et TEISED oleksid vähem väärt, kui neil lilli juustes pole.
Pole kunagi olnud ka.
Põhimõtteliselt hindasin igaühte lihtsalt kui inimest - peale iseenda, kes ma nagu inimese tavatasemele ei ulatunud iial, tegin, mis tegin.
Et endale võiks ka "väga hea" panna? MINULE?! Kuulge, ma olen ju puudega ühik, nii hea, kui suudan, aga normaalse inimeseni ei küüni kuidagi! Objektiivselt ma ei saa KUNAGI "head"-ki saada, "väga heast" rääkimata!
See usk oli sügaval, et ma ei kõlba. Nii üdini minus sees, et isegi kui mõtlesin enda vastu kena olemise tarkusele ja iseendale andestamisele, kui suurepärane olen nurga alt a või b - mõte oli sel hetkel teadvuses kui mõtlesin. Kohe läinud, kui just ei mõelnud. Sest tunne ja mõte pole raasugi samad asjad ning mu tundetasand rääkis hoopis muud kui enese armastamise juttu.
Aga teised? Muidugi ma armastan neid, no matter how old, how fucked, how shit.
Noh, mõnele inimesele teen erandi. =) Kui inimene on korraga loll ja halb, ta mulle ei meeldi. Võibolla on mu "a mine persse!"-tunne rohkemate pihta tegelikult ainult sellest, et pean rohkemaid inimesi lollideks?
Samas - isevärki lugu. Kui loen kenade inimeste võrgupäevikuid (no keni on mu loetavate hulgas päris suur protsent, näiteks 95), siis nad kõik kahtlevad endas, püüavad paremad olla ning vaid mõnikord saabub "kuule, päris hea olen!"
Samas mittekenad inimesed, need, kelle sotsiopaatsed jooned koos nende võimalikkuse avastamisega kohe ära määrasin, on endaga rahul. Ehk siis: endaga rahulolematus on tegelt normaalse psühholoogia märk?!
Väga hirmutav.
Ah, ei, üks kena inimene on ka endaga rahul! Ehk ei ole asi siiski nii absoluutne kui selle kuramuse üheksaga. Inimesed on teatavasti individuaalsed ning keskmiste leidmine ei ütle midagi konkreetse isendi kohta =)
Kuna seda "I mean something"-lugu olen siin juba jaganud, ent õhtul lähen Peachest vaatama ja ta on nii tore (mu põhihirm on, et ootan liiga palju ja pettun, nii et püüan mitte oodata), siis näiteks see.
Reaching for the sweetest peaches!
Ah, panen PÄRIS Peachest ka =)
Kui liidan ühikuid kokku, saan väga laheda inimese, aga kui panen selle konteksti, et kaks aastat tagasi liikusin ainult ratastoolis ja väsisin ka seal umbes 5 minutiga ära, lõin korduvalt endale küüned näkku, sest käsi liikus omatahtsi suvalises suunas. üritasin parasjagu tarbimisel olevasse jooki ära uppuda ning ei suutnud laulusõnu raadiost teadvusest välja lüüa kui mitte mulle suunatud infot, tuleb juba uskumatus peale.
Jaa, tänan! (Kummardab kahes suunas - mitte häbelikult, vaid iseenesestmõistetavat tunnustust rahulikult vastu võttes.)
Õues lõhnab nii hästi! Sügis on nii minu aeg!
Õnneks pole mul ka talve vastu midagi, see on ka tore =) Ootan juba innuga aega, mil saan piparkoogitainast ja jõulukooke teha. Mitte et praegune hetk halb oleks - KÕIK on hea, nii olevik kui tulevikuperspektiiv.
Tõsi - und jälle ei tulnud. Vedelesin voodis kella kümnest keskööni, lugesin numbreid edaspidi, siis tagurpidi sügavale miinustesse välja, siis jälle edaspidi, kordasin üht ja sama fraasi teatud laulust ei-tea-palju-kordi ja lõpuks tõdesin, et hei! Kõik 9-ga korrutiste arvud annavad numbrite liitmisel 9! Igaks juhuks kontrollisin ka teiste arvudega, aga ei. Asi toimib ainult 9 puhul. Algul arvasin, et mudel kehtib ainult 10-ga korrutamiseni, sest 99 ehk 9x11 teeb ju 18, mitte üheksa - aga siis sain aru, et 18 on 1+8 ehk ikkagi 9.
Ja siis proovisin veel hunniku üheksa korrutisi läbi ja igal pool toimis.
Kus on loogika? Miks nii?
Selle väljamõtlemiseni ei jõudnud. Loobusin ja tõusin üles.
Kusjuures ei ole nii, et mul voodis mõnus ei oleks. Keret täitis roidumus, kui vahepeal kempsus käisin, tuikusin väsimusest. Aga magama ei jäänud. Sest liiga vara mu keha jaoks.
Organism on keeruline. Vahel tasub tema vahetuid soove kuulata. Vahel tasub meelde jätta, kuidas ta enamasti toimib, ja uskuda, et seekord teeb samamoodi, kuigi tunne on, nagu võiks teisiti.
Vat seda, et ta täiega oleks üllatanud, mul aint meelde ei tule. Et tunne ja mõistuslik järjekindluse otsimine ütleksid mõlemad ühte, aga tegelt on hoopis teisiti.
Ei, Organism on nagu teaduslikud avastused sotsioloogias: "Nojah, ma ju teadsin seda juba."
Aga see 9-asi on tõesti veider.
Aa, ja siis mõtlesin veel, et kuna ma elasin teadmises, et ma pole piisavalt hea, olen enda päris rämedalt üles pumbanud igal alal. Ise ka imestan nüüdseks, nagu postituse algusest näha.
Aga kui ei oleks? Kui ma oleks paks, laisk, ei täidaks lubadusi, ja peidaksin end maailma eest, mis ma oleksin siis vähem väärt v?
Sellist tunnet küll ei ole, tegelikult. Vähemalt - nojah, vähemalt teiste pihta ei ole. Et TEISED oleksid vähem väärt, kui neil lilli juustes pole.
Pole kunagi olnud ka.
Põhimõtteliselt hindasin igaühte lihtsalt kui inimest - peale iseenda, kes ma nagu inimese tavatasemele ei ulatunud iial, tegin, mis tegin.
Et endale võiks ka "väga hea" panna? MINULE?! Kuulge, ma olen ju puudega ühik, nii hea, kui suudan, aga normaalse inimeseni ei küüni kuidagi! Objektiivselt ma ei saa KUNAGI "head"-ki saada, "väga heast" rääkimata!
See usk oli sügaval, et ma ei kõlba. Nii üdini minus sees, et isegi kui mõtlesin enda vastu kena olemise tarkusele ja iseendale andestamisele, kui suurepärane olen nurga alt a või b - mõte oli sel hetkel teadvuses kui mõtlesin. Kohe läinud, kui just ei mõelnud. Sest tunne ja mõte pole raasugi samad asjad ning mu tundetasand rääkis hoopis muud kui enese armastamise juttu.
Aga teised? Muidugi ma armastan neid, no matter how old, how fucked, how shit.
Noh, mõnele inimesele teen erandi. =) Kui inimene on korraga loll ja halb, ta mulle ei meeldi. Võibolla on mu "a mine persse!"-tunne rohkemate pihta tegelikult ainult sellest, et pean rohkemaid inimesi lollideks?
Samas - isevärki lugu. Kui loen kenade inimeste võrgupäevikuid (no keni on mu loetavate hulgas päris suur protsent, näiteks 95), siis nad kõik kahtlevad endas, püüavad paremad olla ning vaid mõnikord saabub "kuule, päris hea olen!"
Samas mittekenad inimesed, need, kelle sotsiopaatsed jooned koos nende võimalikkuse avastamisega kohe ära määrasin, on endaga rahul. Ehk siis: endaga rahulolematus on tegelt normaalse psühholoogia märk?!
Väga hirmutav.
Ah, ei, üks kena inimene on ka endaga rahul! Ehk ei ole asi siiski nii absoluutne kui selle kuramuse üheksaga. Inimesed on teatavasti individuaalsed ning keskmiste leidmine ei ütle midagi konkreetse isendi kohta =)
Kuna seda "I mean something"-lugu olen siin juba jaganud, ent õhtul lähen Peachest vaatama ja ta on nii tore (mu põhihirm on, et ootan liiga palju ja pettun, nii et püüan mitte oodata), siis näiteks see.
Reaching for the sweetest peaches!
Ah, panen PÄRIS Peachest ka =)
Tellimine:
Postitused (Atom)