Veidi veel - uus vaatenurk

Ma vist jään haigeks. Kurgus on selline tunne, nagu pole olnud ligi kaks aastat - eelmine säärane laks oli 2014 jaanuaris. Valus isegi pole väga, lihtsalt selline - nagu umbes oleks.
Kinni.
Sülg ei mahu neelatades alla.
Ühest küljest: väsitasin enda kohutavalt ära mingi 4-5 päeva järjest, mida ma siis ootasin?!
Teisest: aga ..? Aga ma siis ärateenitud puhkuse asemel saan hoopis rõveda enesetunde?! Appi, vaene mina!
Ärateenitud puhkuse ...

Esmaspäeva õhtul hakkas migreen tulema. Arvestades, et eelmine alles oli, karjatas keha sellega: "Ma ei jõua enam, puhka!"
Mis te arvate, mida mina mõtlesin? "Üks päev veel, võtan end kokku ja teen veel ühe päeva, mis vaja. No kui väga valus on, ei lähe, aga praegu söön igatahes tabletti, vast aitab."
No aitas.
Veidikeseks.
Praegu jälle tuikab.

Mis mind eriti vihale ajab - ega siis teised teistmoodi tee!
Lihtsalt mina olen enda nii ära treeninud valusid, raskusi ja vastikusi taluma, et hakkangi halbusi märkama alles siis, kui asi juba väga halb on ning enam kuhugi venitada ei anna. "Veel üks päev" tähendab mulle tegelikult "Kurat, enam ma ei tohi!"
Ja ikka teen. Sest üks päev, pean ju suutma, pärast on jamasid klattida hullem. Rabele, raisk, naine!

Kes sellest lõpuks õnnelikum on, kui nüüd angiini kukun?!?!

Aa, et vbla on mu probleem mitte jamadega treenitud olemises, vaid pihta saanud ajus? Eeee ... no see on võimalus. Aga sisuliselt ju vahet pole, miks nii on, nii on.

Aga noh - eelkaitsmine tehtud, päriskaitsmine jaanuaris, aega laialt, enamik eelkaitsmisel saadud soovitusi targad või vähemalt sisseviidavad. Ainult ettepanekuid ma küll ümber ei tee.
Ei hakka valetama, et mu ettepanek on tutvustada oma tööd nt Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis (ma ei saa üle sellest, et on tervishoiu kõrgkool, lahku kirjutatult, see tundub nii vale!) tudengitele vms. Ma ei kavatse seda teha, kurat! Mina ei kavatse midagi teha, kui tahavad, tehku teised, raisk!
Olen niigi palju teinud seda tööd kirjutades, tänan väga.

Väsimus paistab välja halvasti kontrollitavatest vihapursetest, eks?
Peab ütlema, et tõeselt paistab. Olengi nii krdi väsinud. Tuigun. Jaksan käia umbes kümnesentimeetriste sammudega. Lisaks valutavad mu jalad päris pööraselt. Vahepeal kaks päeva ei kasutanud valuvaigistavat masinat ja et nüüd teen taas oma kolm korda päevas täis (tõsi, enamasti teen need kolm järjest =P), kuidagi ei päästa. Vahepealsest pausist taastumiseks läheb aega.

Pesumasin läks ka katki. Ma rahaliselt ei tunneta seda katastroofina (on vähe nõme, no on), aga nii. Palju. Jama.
See oli üsna-üsna ammu, kui kaebasin, et kõrbelõhn peale pesupesemist ja kes tuleks mulle koju masinat üle vaatama? Tuli üks Thori-masti mees, vaatas üle elektrilise osa ja kehitas õlgu. Miski pole kõrbenud, kõik töökorras ju.
Järgmisel pesupesemisel tuvastasin, et kõrbelõhn tuleb tsentrifuugimise ajal. Panin tsentrifuugi pöörded väiksemaks ning see aitas. AASTATEKS.
Aga viimasel paarikümnel korral olen peale pesu pesemist tuvastanud natuke kummitükke masinas. Need ära korjanud ja mitte välja teinud - ainult et -
ainult et -
Ainult et täna avastasin, kuidas trummel liigub. Nagu mitte ringiratast, vaid edasi-tagasi. Konkreetselt logiseb. Kõvasti.
Ja ma vahetasin eile voodipesu nii endal kui oma pojal.
Meil mõlemil on kaks tekikotiga tekki.
Kas pesumasin poleks võinud siis katki minna, kui linad ära pestud, ah?
Nähtavasti mitte.

Edasilükkamine polnud teema, katkiminek oli. Just siis, kui oli!

Aga muide =) Tegelikult võibolla siiski! Oli teema. Edasilükkamine. Sest ta pesi need pesud siiski puhtaks, mis ta sees keerlesid!
Täiega antropomorfiseerin kodumasinat praegu.

Päris lahedat värvi taevas on just. Sealt annaks ka midagi isklikku välja imeda.

Aga ei. Aitab küll.

Killud

Ilmselt mu elu on liiga vähe väsitav.
Või kuidas muidu seletada, et läksin oma eelkaitsmisele päeva jagu liiga vara, see on homme.
Mitte et mul poleks kasulik olnud esimest seitset ettekannet kuulata-vaadata (kas kinniste silmadega istumine loeb vaatamise alla, kui vahepeal silmad lahti tegin?), sest ma küll eile õhtul nägin postkastis kirja, et mis peab esitluses olema (ja see tähendas, et oma valmis esitlusest sain üldpealkirja ja veel ühte slaidi kasutada), aga millised peavad slaidide pealised olema, seal näiteks polnud, ja need saan nüüd homseks ümber teha.
Aga nii. Kuradi. Väsitav.
Läksin kohale, nägin oma mittelemmikust õppejõudu, mõtlesin kohe läbi, kuidas talle vastata (nagunii naagub) ja ülbe olla. Kõigil teistel oli juba esitlus klassi ees arvutis olemas, nii ei mina oma mälupulgaga saan naljakas olema. Mõtlesin ka sellele rahuliku vastuse valmis, lõppude lõpuks mul on hinne suht kama, kuni see positiivne on - ja alles seitsmenda ettekande juures hakkasin mõtlema, kas ma äkki vales ruumis pole.
Küsisin.
Selgus, et ruum on õige, aga päev vale.
Homme jälle.

Nojah.

Positiivne: mu mittelemmikust õppejõudu pole siis seal.
Negatiivne: mu mittelemmikust õppejõudu pole siis seal ja ma ei saa talle tõtt näkku öelda.
Positiivne: saan esitluse rohkem reeglite järgi teha.
Negatiivne: see teeb esitluse veel igavamaks.
Positiivne: hea kerge tunne on praegu.
Negatiivne: aga eelkaitsmine pole möödas, alles tuleb.

Nojah.

Lisaks tegin jõulukooki. Järgmisel nädalavahel kavatsen teise laari teha. Aga kuidas see nii pagana väsitav ikka on, ei olnud meeles.
Tainast tegin üle 2 tunni. Retseptis on kirjas, et esmalt peaks ahju 140 kraadi peale sooja panema. No õnneks ma ei pannud, aga juba sidruni- ja apelsini mahla pressisin veerand tundi viljadest välja. Riivisin sidrunikoort veerand tundi. Või ja suhkru vahustamisel läksin kergema vastupanu teed ja sulatasin või enne ära. Aga mis valemiga retseptis ette nähtud tegevusi nii ruttu teha, et esmalt tasub ahi sooja panna, küll ette ei kujuta. Mul olid ka igasugused tehilised masinad abiks ja ikka läks kaks tundi ja veidi peale!
Muidu kasutasin seda retsepti, aga loomulikult modifikatsioonidega. Ilma ei oskagi vist süüa teha. Punktuaalsus ei ole mu arvukate heade omaduste killas.

Dialoog:

Boonusisa: Kas sina sõid kõik mandariinid ära?
Tütarlaps: Ei! Ühe jätsin järele!
Boonusisa: Ja kus see üks on?!
Tütarlaps: Nooo ... Ära sõin. Aga palju aeglasemalt kui teised!

Keha mõjutab vaimu. Jälle

Kõik. On. Nõme.

No tegelt ei ole, aga siiski: peaaegu omainimestena tundunud blogijad arvavad, et meil on koolisüsteem korras, teised arvavad, et imetamine on ikka isiklik ja privaattoiming, mu isa tülitseb minuga minu jaoks täiesti arusaamatutel põhjustel, Trump valiti presidendiks, Jüri Ratas on suhtkoht peaminister ning mul oli selline migreen, et kahe migreenivastase tabletiga ka ära ei läinud - pool päeva ikka valutas. Ja öösel hakkas jälle.
Ah, ja Poeglaps nuttis ja karjus pikalt arvutimängu mängides, Tütarlaps käis oma kõhuvaludega ultrahelis ja midagi ei leitud, kirjutasin sita luuletuse, mulle ei tunta piisavalt kaasa, maohapperavimid saavad 3 päeva pärast otsa ning ma ei ole terve.
Noh - kõik on nõme.

Ainult see ei ole, et too Tütarlaps ööbis minu juures, et täna hommikul vereanalüüsi anda ja siis kamandasin ta ka duši alla ja olin muidu ema ning see tundus nii hea.

Aga siiski. Vaim ja keha on lahutamatult seotud, mõlemad Mina ja see tähendab ühtlasi, et kui mul on vaimselt halb, kolistab valu ka kehas - täpsemalt peas. Midagi VÄHEGI helgemat mõelda selle kehalise valuga samas ei õnnestu, sest aju surgib palumata üles ainult kõige rõvedamaid mälestusi ja tõlgendusi mälestustele.

Ilmselt see, mida depressioongi teeb - sa lihtsalt ei saa positiivselt mõelda, sest keha ise toob esile ainult seda, mis halb on. Üritus positiivselt mõelda päädib sellega, et mõtled negatiivsetest asjadest positiivse alatooniga. "Hea, et see veel niigi läits." "Teisiti oleks veel hullem." "Kõik see sitt ongi nii hea, kui saab!"

Nüüd pea enam eriti ei valuta. Õnnestus hea asi elus ka välja mõelda, aga varemkirjutatu migreeni kütkeis on üleni negatiivne. Sest mul ei tulnud midagi muud pähe üldse!
Ikka vahel imestan, kuidas inimesed ei saa aru, kuidas depressiooniga ei tundu miski hea. Mitte kuramuse miski. Aga noh, võibolla pole neil peavalusid ka, et isiklikult tunda, kuidas mitte midagi head valu kütkeis pähe ei tule, ainult leegionides vastikusi.
Valu mõjutab nii keha kui vaimu - kõik mõjutub korraga, keha ja vaim tegutsevad üksteise piina muudkui kasvatades!
Magades see leeveneb, seepärast tasubki valuvaigistit võtta enne magamist. Siis võib pärast enam-vähem olla.

Nüüd on näiteks parem, ilm tundub jälle elatav ja vastikused lihtsalt "nojah, ma olen maailmas, et see paremaks teha".
KÕIK ei ole nõme, ainult mõned asjad.
Kuigi kui mõtlen, mida kõike olen endaga ja endale teha lasknud, on päris jube. Emake maa, MIDA olen endaga teinud! Vaene mina! Võtaks enda ka kaissu, lohutaks, teeks teed, naeraks ja ütleks: "Kõik saab korda!", ainult et seda inimest ei ole enam. Suri ära, läks kaotsi, enam ei saa.
Enesehaletsus natuke kööbakal kujul =)
Enam ma endaga nii teha ei lase. Päriselt. Never again!

Ütleks midagi asjalikku ka. Hm.
Kirjutan üht lugu veel paremaks, kuigi ta oli hea juba ennegi. Olen päris põnevil, kas õnnestub VEEL PAREMAKS teha. Et no - ta tuleb teistsuguse lõpuosaga, aga kas see teeb kogusummat nauditavamaks? Kas teeb?!
No kirjutan. Eks siis näeb, kui valmis =)

Ma ei saa rohkem teha

Hästi ... korraga on üleni ja vaikselt rõõmus ning kaugussevaatavalt-sinakaslillalt-lumelangemishääletult kurb.
See nukrus, mille värvid on kuuvalge ja pilvelilla, ja mille lipp on taevas. 
Ma ikka veel ei oska seda tunnet seletada, juppeks lahti võtta, kõiki detaile näpuga näidata ja ära nimetada.
Ei ole masendus.
Ei ole rõhutus.
On mingi - maailma olekuga resigneerunult leppimine, kõik ongi nii hea, kui olla saab-tõdemus ning samas koos sellega põhjata kaastunne kõigi vastu, kel valus, hinges või muud moodi.

Kui mul ei ole, tahaks võtta kaissu viimase kui ühe, kel on, neid lohutada, teha pai ja leebelt naerda. Korraga helge ja samas kuuhämar tunne.
Teadmine, et mind ei jätku selleks.
Põhjatu vaikne kurbus seepärast.

Me saame teha vaid väga vähe, väga väikesed värgid siin maailmas, nagu oleme.
Jaa, maailm saab hakkama ka meieta, see on asja hea külg. Aga ma ju tahaksin, et kõigil oleks hea! Ja ma ei saa seda!

Tahtsin, ei saanud.
Olen natuke kehv sellega leppima. "Natuke" on täiesti aus - võtan end ja oma soove tohutult koomale, kui on tunne, et need riivavad teiste omi. Lihtsalt seal kuskil on piir, kust kitsamale pinnale ma enam ei mahu, kus tulevad tõelised tahtmised, millest taganema ei ole valmis.
Noh, ja nende tõeliste tahtmiste osas olen nigel ilmajäämisega leppima.
Tahtmine, et kõigil oleks hea, ei ole selline "võtsin ennast nii koomale kui sain, rohkem ei lähe", see on just vastupidine. "Olgu kõigil ometi ruumi, nii nagu mul praegu on!"
Ja kurbus, sest nii ei ole. Kunagi. Ei saagi olla: inimesed on nii nõmedad vahel, et "ela ja lase teistel elada" ei mahu paljudele pähe kui kõlbulik variant. Nad TAHAVADKI rohkem, endale eeliseid üle teiste.
Oh, maailm on nagu ta on. Ohh. Ja ma olen siin, et keskmised väärtused maailmas natuke üles viia vist.
Ilmselt nii on, ent see ei pea mulle meeldima. Tahaks, et kõigil oleks hea. KÕIGIL!

Mida ma saan teha? Et KÕIGIL oleks hea?!
Midagi.
Teen suitsu.
Kohvi ka ei saa teha, hapu maitse suus pole ikka kadunud, peamiselt otse pärast sööki on parem. Aga kui kohvi juua, koorega, on hape kohe tagasi ja kohv maitseb lame.
Paar korda on õnnestunud peaaegu terve kruus koorega kohvi enne nautides ära maitsta, kui see juhtub (mida, ma ikka üle päeva proovin!), ent nõupõhi on ALATI juba vale reaktsiooni maitsepungades tekitav.
Teisest kruusitäiest ei tasu rääkidagi.
Teil on ääretult põnev mu maohappe seisukorrast lugeda, onju? Maailm kohe parem ..!