Naudinguid otsimas

Minu ettekujutus ideaalsest magustoidust praegu, kus ma väga suhkrusse sukeldumist ei soosi ja ostetud magussöögid seega väga teema pole.

pakk või veidi rohkem (või veidi vähem) vahukoort.
pool tl vaniljesuhkrut
1 spl või umbes nii pärissuhkrut
umbes 200g toorjuustu

Vahusta suhkruga vahukoor. Siis pane sinna vahu hulka toorjuust ning lülita mikser kõige madalamal kiirusel teda hästi vahukoorega segi segama. Umbes 20-30 sekundit läheb.
Valmis.
Lihtsalt vahukoor on mulle nagu pisut läila, nii näljaseks ei ole mul õnnestunud end veel ajada, et see parem tunduks kui vahukoore-toorjuustu segu.

Päris veider, et mulle ongi niimoodi hea, niimoodi mulle maitsebki - ja siis mingid poejäätised või -beseed on jõhkralt magusad. Mul ei teki mitte igatsust - nii magus, nii hea! - vaid segadus. "Oleks poole vähem magus, oleks kõvasti parem ju?!"
Miks nii palju suhkrut?!
Segadus mitte isegi tervise vms pärast, lihtsalt vähemaga maitseks ju paremini?

Sügavad mõtted hetkel puuduvad. Võiks veel rääkida, kuidas mulle ikka meeldib raha kulutada, aga tõesti - ka see on kuidagi mõnusam, kui pole teist kogu aeg ja vahel tuleb paar nädalat järjest kokkuhoidlik olla.
Võiks. Aga see oleks nagu kaebus, et miks mul vahepeal üldse rohkem raha oli, raha paha - aga no ei!!!
Raha hea. Lihtsalt vaheldus ka hea. Kui kogu aeg pole vaene, on vahepeal nii krmse hea hinge tõmmata. Siis kannatab seda vahepeal-vaene-olemist ka paremini. Tundub nagu vaheldus, mitte "ma ei saa kunagi, mida tahaksin, miks ma üldse ..?"
Ja et mul on nii palju ilusaid riideid ja ehteid ning et ma võin viia kaks mantlit korraga keemilisse puhastusse, nii et üldse ei toitu nädal aega makaronidest, riisist ja kappi jäänud munadest pärast seda, on äärmiselt tore.

Proovin uuesti seda väiksemat annust AD-sid.
Sest no see seksiasi on ikka hinge peal. Mis mõttes ei tahagi rohkem kui vahel ovulatsiooni aegu ja siis ka napilt, kui võrrelda oma meenutustes elavaga?!
Midagi on ikka väga valesti. Ja kuna vähemtegemine on nii hästi mõjunud - seekord on mul MEELES ka, et ei tasu maailma kogu aeg paigalt lükata püüda - äkki on tulem parem kui kaks kuud tagasi? Äkki ei muutu maailm hoobilt jäledaks kohaks?
Praegu on 6. päev. Eelmine kord pidasin 16 vastu, vaatab, palju seekord tuleb =)

Muidu käisin lastega loomaaias ja kohvikus. (Mida?! Ei, päriselt, käisimegi. Umbes kolm tundi loomaaias ja poolteist kohvikus.)
Krt, on ikka tore küll. Tundub selline lame rahvalik meelelahutus. Aga me vaatasime vähemalt veerand tundi isalõvi läbi puuriukse (sel kitsal puuril, kus ta parasjagu oli, polnud klaasseina, aga ta paistis oma möirgamise ja saalimisega trellitatud ukseavast kõrvalpuuri ees oleva klaasi läbi kätte) ja veel veerand tundi teise puuri ilmunud emalõvi, sõime elevandimajas sealset aroomi ignoreerides ja kaht majas olnud emaelevanti vaadates vorstikesi ning jõime meega teed - termos - ning täiega lahe oli.
Ning veel lahedam oli see, et kuna loomaaia piletid olid täiesti ootamatult odavad soodushinnalistele (e. meile kolmele näiteks kõigile, kokku KUUS raha), oli mul 24 eurot üle, mille me siis kohvikus laiaks sõime ja jee.
Seal Rocca al Mare Rahva Raamatu kohvikus anti supi (täiesti hea) kõrvale jumalikku leiba.
Ma pole eales aru saanud juttudest, kuidas nii hea leib, mmm - no leib on leib, maitseb nagu leib. Kellegi kodutehtud? No siis on viisakas kiita, kõik alati kiidavad, aga minu arust maitseb nagu leib.
Ent see leib oli PÄRISELT ka hea.
Ilmselgelt nad küpsetavad seda kuskil ise, polnud raasugi tehasemoega ja NII KRDI HEA.
Soovitan seal kohvikus tellida suppi ja siis saab viilu imelist leiba kõrvale. Pluss napakese ürdivõid.
Mmm!

Poeglaps sõi jälle toorsalatit. See oleks koomiline, kui poleks samas nii lahe =) Inimesele _meeldibki_ värske salat kõigist toitudest kõige enam.
Nojah!
Aga see leib, see leib! Parem kui krevetid gumbo-supis (mis juba ütleb midagi)!

Edevuse katk vol. midagi palju

DISCLAIMER: Kui te ei taha, et ma millestki või kellestki otseselt teidpuudutavast kirjutan, lihtsalt öelge.
Eks? Mu oma delikaatsus on nagu ta on.

Käisin raamatukogus (mis on koolimajaga ühes hoones) ja selline tüdruk tuli vastu kui kõrvaloleval pildil.
Aint vähem meiki ja nii noor ja elus ja päris. Need kulmud! OOOO!
Huvitav, kas ta elu on murdosa võrragi parem, kui ta nii ilus on?

Jäin mõtlema. Kuna ise olen enda jaoks ikka arusaamatu mõistatus, mõtlesin, kui palju muidu tean ilusaid naisi, kes ei paista oma ilust eriti kasu saavat.
Õige jah, mul on kaks tädi.
Ma ei saa neist pilte panna, sest esiteks olen delikaatne, aga teiseks ega mul neid eriti palju olegi. Kindlasti mitte parimaid. Te peate lihtsalt uskuma (või mitte uskuma), et nad on sitaks, uskumatult, loogikavabalt ilusad.
Üks on juba märgatavalt üle 60 ja teine saab varsti 60. Seda esimest nägin umbes aasta eest mais mikrotekstastes ja maikas ja saate aru - ta ei näinud neis üldse välja hale või vale, vaid nagu 20 aastat noorem hästi säilinud naine. Oi, reitel oli natuke lõtvust märgata?!
Mhmh, need nägid ikkagi välja paremad kui enamikul 40-aastastel.
Ja lisaks on tal raidkujulikult kaunis terav nägu ning tugevalt punaseks värvitud juuksed.
Ei, tagasihoidlikkust pere selles liinis pole ja ega seda minulegi eriti jagunud pole.

Noorem tädi on VÄHEMALT sama ilus. Mul on raskusi ilu sel moel järjekorda panemisega, et keski on rohkem ilus kui keski teine, aga kui mõni lahterdaja kampa kipuks, vbla ta leiaks, et noorem tädi on veel kaunim.
Kui tolle noorema tädi töökohal tähistati ta 50 juubelit, uuem töökaaslane, kes õiget vanust ei teadnud, soovis siis head 40 eluaastat. Kui talle öeldi, et eieiei, 40 küll see õige arv pole, vajus töökaaslane näost ära ning vabandas, et 30, muidugi, ei näe tädi vana välja, ei näe, lihtsalt kuidagi enesekindla hoiaku ja tema pikema tööaja järgi arvas ta, et ...
Sama säravblondiks värvitud kui teine tädi säravpunaseks.
Rõhutan, nad kumbki ei näe lihtsalt noored välja. Nad näivad noored JA ilusad.

Ja mis te arvate, et nad kumbki triivivad pikas kaunis meessuhtes, perekonnaõnn õitseb ümberringi? Või vähemalt, et neil on iga kuu uus kavaler ning hinges särin ja vaimustus, lakkamatu rõõm oma sädeleva armuelu üle?

Kui nii võtta, on mu võimetus mingeid suhteid sõlmida, pidamisest rääkimata, täiesti perekondlikult põhjendatud ajalooga. Me olemegi sellised. Nagu päkapikunaised Tolkienil. Meile lihtsalt ei sobi väga keegi, kedagi on-kah ka ei taha ja nii ta läheb.
Mu ema on teisest puust kui need isapoolsed tädid, aga selgelt ma ei ole talt üle võtnud, kuidas suhetes olla. On mingi värk - mingi värk, mis minus ei tööta, ilmselt mu tädides ka mitte, aga üldiselt see on normaalsus, mida nagu eeldatakse.
Selle üks ilming on armukadedus. Ma siiamaani ei saa aru, mis see on ja miks see on.

Sellest veel saan, et kui mult midagi ära võetakse, mis seni mulle kuulus, on nõme. Aga kui MINULT midagi ära ei võeta, miks mind peaks häirima, et kellelegi teisele antakse?
Ma ei saa ka aru, miks peaks armukadeduse suunal häiruma sellest, et mehele meeldibki mingi teine naine rohkem kui mina? Minu jaoks on see "Tadaa, ma arvasin, et olen sulle eriline, aga ilmselt siis mitte, kurb küll" ja kõik.
Kui Rongimehega oli see kohutav-kohutav suvi ametliku lahkumineku järel, mil mina ise ütlesin talle (mitte et ta ka vastu oleks vaielnud), et nii ei toimi, läheme tagasi veebruari, ta järjest proovis erinevaid naisi ja andis mulle lähiülevaate, kuidas tal just nendega edeneb parasjagu. Kusjuures mul ei olnud mingit probleemi sellega, et see naine või too naine, kohtamine ja kuidas läks, minus polnud vähimatki vaenu nende teiste naiste vastu - ma lihtsalt ei saanud üle sellest, et mees minust niigi palju ei hooli, et natukenegi katte all pidada oma uusi armuasju. Ma isegi ütlesin talle (ja mitte üks kord) et selle jälgimine, kuidas ta teiste sabas jookseb, on VALUS.
Ja valus oligi just seepärast, kuidas ta ju teadis, et ma näen (kõige jubedam see kord, kus ma füüsiliselt nägingi seda pealt paar päeva järjest), ja mitte mingit pidurdust see temas kaasa ei toonud. Mis mõttes ma mitte midagi ei tähenda talle?! Kuidas siis nii, et 3 ja pool aastat sõprust selja taga - ja no absoluutselt mind ei hoita?! Eriti püsib meeles üks kord, kui ma talle loengu pidasin, et no on ikka päris julm ja alatu mult tema ego toitmist tahta - sest ta kurtis mulle, kuidas ta pole ikka kindel, et ta naistele natukenegi meeldib. Alltekst oli: "Oh, taam, mul on ikka suur ebakindlus enda suhtes, ütle, et ma olen ilus ja ahvatlev!"
Ma ei saanud toona üldse aru, et empaatia olin täiesti tuimalt talle külge mõelnud, tegelikult seda polnud ja pole. Ta lihtsalt ei adunud teisi, näiteks mind. Jaa, nüüd võin küll naerda selle kõige peale - KUI loll ma ikka olin! Nii üldse ei saanud aru! - aga toona oli väga raske.
Väga.

Nojah, samas - võibolla ma oleksin hakanud takka üles lööma kõvasti varem, kui armukadedust oleksin tundnud. Aga no minus lihtsalt pole seda.
Keegi teine on mehele eriline, erilisem kui mina (minu jaoks TÄIESTI wtf oli see, kuidas Rongimees pärast minust loobumist ajas taga ka phmt esimest korda nähtud naist - nagu misMÕTTES talle läheb ka esmakordselt nähtud tisside ja vagiinaga olevus rohkem korda kui mina?!?!) - no head tervist siis!
Leevikesega näiteks läks nii - ma ei tundnud, et talle eriline oleksin isegi ilma, et ta ühtegi teist naist oleks vaadanudki. Ta ei kohelnud mind erilisena, lihtsalt nii "nagu naist kohtlen". Mis tähendas, et ka minu huvi kukkus ja kukkus ja oli viimaks 0.
Mida ma aga ei suutnud ega suutnud mõista, mis mind viimaks Rongini viis ja lasi verel suvi otsa ümberringi ladiseda, oli, et ma ei olnud eales, ma ei olnudKI Rongimehele eriline
Arvasin nimelt, et olin. Arvasin, et hea küll, meie armuasjadest asja ei saanud, aga ma olen ju ikka eriline, eks? Parim sõber? Faking 3 ja pool aastat?! Faking "ma ei saa sellest kellelegi teisele rääkida, ainult sulle"?! Faking ülitäpne äratunnetamine, kui võrgupäevikupostides temast vaikisin (ehk rääkisin nii ümbernurga, et keegi peale ta enda ei taibanud, kellest jutt) ja siis ta küsis üle, et kas see on temast?! Arvasin, et ju ta siis mõtleb must palju, kui mind nii tapselt adub!
Ja alles nüüd, viimasel juba rohkem kui poolaastal taipan, et aaaaaaaaaa! Kui ta mõtles alati ainult endast, rääkis ainult endast ja keegi teine lihtsalt ei viitsinud teda nii palju kuulata kui mina, on kõik täiesti loogiline. Muidugi ta siis nägi ka ennast iga vihje taga!
Nojah.
Talle ongi eriline ainult ta ise. Oma naine on keegi, kes on soe, kellega seksida ja siis aitab nõusid pesta vms.

Aga siis selle, kellele MINA oleksin eriline (mitte ainult tema ise, aitäh) ja kes mulle ka oleks, leidmine?

Eeee ... mitte et see minul (või mu tädidel, kui juba jutuks tuli) väga hästi edeneks.
Tegelikult ma muidugi oma tädide hingesoppe ega juhukallimaid ei tea-ei tunne. Aga no kui mingi armsam ongi, ent perekondlikele sündmustele meest kaasa ei tooda, ütleb seegi ju midagi, eks ole?
Ja oleks siis nii, et mu tädid või mina poleks lisaks ilule ka muidu lahedad! Suusakoondis. Langevarjuhüpped. Matkamine. Mägironimine. Hea söögitegemine. Raamatud. Siilipea ja põnevad lood. Eredad kogemused. Hea juttu ajada.
Nad on kuramuse vaimustavad!

Millega seoses olen sunnitud võtma kaalumisele tõsiasja, et ei ilu, ei lahedus, ei seksuaalne innukus (seda ma tädide kohta ei tea, ainult enese =P Noh, vanal minul oli sellega VÄGA hästi) ega isegi kiindumusvõime ole need asjad, mis Suhte Sõlmimisel annaksid otsustavaid plusspunkte.
Hoopis valmidus ise suhtesse astuda on otsustav.
Ja sellega on meil kõigil kehvasti.
Mulle peab mees ikka SITAKS meeldima, et temaga suhet alustada tahta. Tohutult. Ja siis pean mina temale SITAKS meeldima, et seda suhet ka kestmas peaksin. Kui tunnet ei ole, et ma olen talle maailmaeriline, tekib minus hoopis õudus, et pärismind ei olegi talle olemas. Lõpetan asja ruttu.
Krt, Rongimehegagi olin MINA see, kes ütles, et ei, nii ei lähe.

Et terve suhe saabki olla inimeste vahel, kes üksteist ei VAJA?! Mul on tunne, et nad ei ole seda teooriat luues asju korralikult läbi mõelnud või siis on nende arusaamine sellest, mida vajadus võiks tähendada, väga teistsugune kui mul. Sest selliseid nagu mina, väga palju pole. Selliseid, kes tõesti ei sõlmi ega tahagi suhteid, kui kahepoolset väga suurt huvi ei teki.
Enamik inimesi on suhtes. Ja kuna ma olen kõrvalt näinud, kuidas neid suhteid sõlmitakse, näen, kuidas konkreetselt inimesed ongi kellegagi paaris, sest ei taha olla ilma kallimata. Ajapikku see võib isegi õnnelik ja hea suhe neil olla. Lihtsalt mitte suhe, mis sõlmitakse pinnalt "oleme meeletult armunud", vaid pinnalt "sa oled kena, vastassoost, sobib küll".
Seda, et mina ei taha suhet kui sellist, mulle peab inimene VÄGA meeldima, et paarolemist üldse oletuslikultki plaani võtta - vat seda ma teiste puhul enamasti ei näe.

See ilmselt ongi mu puue. Perekondlik, tädidel on ilmselt samamoodi, nii ereilusad ja lahedad ja üksikud, kui nad on.
Me sõlmime suhteid ainult nendega, kellega tõesti klapime. Mitte "vaatame, äkki hakkab klappima". Ainult verinoorena, kui sotsiaalne norm ütles, et PEAB kallimaid pidama ja soovitavalt ka abielluma, saime midagi suhteSARNASTKI rajatud.

Ja oleme üksi. Meis on ilmselt midagi puudu - mis enamikus inimestes olemas on. Aga see ei ole see, et me vajame teisi liiga palju.
Just vastupidine, kui nüüd konkreetseks minna.
Mitte mingi valemiga ei usu ma, et mu tädidele peale lahutusi ja lahkuminekuid pole ettepanekuid tehtud. Minule on, mitte vähe. Aga ma lihtsalt ei lähe põlema, kui see inimene ise ei sütita. Et tema tahab mind, peaks nagu hõõgust tekitavalt mõjuma?
Ei. Üldse ei mõju.

Kui tema tahab mind, sest ta tunneb mind hästi ja ma tekitan temas iha ja elevust sellega seoses, kui põnev ja lahe olen ning ta ise on samas ka nägus ja lahe - siis me vbla räägime. RÄÄGIME. Kindel pole ikka miski. Aga et ma olen ilus, naissoost ja mitte päris loll, teeme pere?
Et teine näeb minust faking fotot ja arvab, et noh, jutt on mul küll natuke mööda, aga nii kena, võiks proovida "tere!" öelda?
Mind. Ei. Huvita!
Ma ei ole mingi krdi pilt seinal! Ma olen inimene! Näe mind!

... ja kõik saabki korda

Väsinud.
Unustasin ära, mis käis kaasas vähesöömisega: magada ei saa.
Jaa, tahtmine toidu järgi tasapisi kasvab ning juba oli üleeile hetk, mil söök, mis muidu mus vähimatki entusiasmi ei tekita, lausa kutsus end sööma. (Puljongis keedetud külmutatud köögiviljad ohtra juustu ja küüslauguga.)
Aga tühja ma eile risti-põiki väsinuna õnnestusin katses lõunaund magada. Lihtsalt ei tule uni. Ja täna, olge lahked, samamoodi!
Ning muidugi tundub elamine väsinuna umbes poole raskem ning kõikvõimalikku lootust 2/3 vähem. Enne uinumist tavaliselt loen numbreid, et mitte millelegi mõelda - aga kui olen väga väsinud, tundub isegi loendamine masendav, arvud sünged ja halb tunne tuleb ka nendega kaasa.
Nokk kinni, saba lahti.
Täna panin korra isegi teise silma kinni, et paremini näha. Mis on juba märk ääretust väsimusest. Ent võrreldes sellega, kuidas vahepeal oli, on kõik väga kuldne. Tõesti ei ole vaja nii palju teha =)

See muidu vist ongi elamine, eks ole? Et vahelduvad erinevad probleemid ja sageli ongi ühe probleemi parandaja uue probleemi algataja.

Life's not a song
Life isn't bliss
Life is just this
Its living

Buffy – Lifes A Show Lyrics

Mul on nüüd väga lühike kannatus nende väidete ning väitvate inimeste suhtes, kes ignovad mu elukogemust. Kes arvavad, et eieiei, väsimusega tulebki välja inimese tõeline olemus, mitte et väsimus on lihtsalt see, mis ta on - väsimus.
Mõnel puhul selgete psühholoogiste sümptomitega.
Või kes elavad nagu mina enne rongi, järelejätmatult rabeledes, tundes vastutust täiesti absurdsete teemade osas (prügi sortimine üle kogu maailma nt), nagu endal veel piisavalt raske poleks. Ei julge võõrast lusikat käest ära panna (basseini viskamisest rääkimata) ja hoolimata mu korduvatest märkustest ei tee midagi teisiti, lihtsalt kannatavad, vaevlevad ja ahastavad.

Et inimesed tegelt ei ole lollid, lihtsalt nende loogika erineb minu omast, sest nende elukogemus on teistsugune? Sittagi. Mul on laiem kogemus, paremad alusandmed ning minu lollikspidajad lihtsalt ei tea või ei saa aru, et nende kogemus on väga piiratud.
Minu oma on ka piiratud, tean. Häh. Aga ta on laiem kui enamikul.
Ma olen natuke üleelusuurune (kuigi ise seda ütlema pean). Üldiselt inimestel ei ole nii laia kogemustepõhja. Nii palju, kui mina 37-aastaselt kogenud olen, enamus ei ole. Nad üritavad seda tasa teha reisides või kolides vms, aga päris samaväärne nii ikka pole.
Igale poole, kuhu lähed, võtad iseenda kaasa, noh.
Et su "ise" mõne kogemusega rämedalt muutub, ei tule paljudele võimalusena pähegi.

Mu tütre isa, muide, saatis mulle väga nunnu särgi. Ei, särgiidee pole teile kindlasti uudne, aga ikkagi on tore seda omaks pidada ja teada, et kuskil keegi hindas õigesti, mis kirjaga särki mulle saata =)

See teatud asjade mittesöömine äratab mus tõesti aeglaselt ka huvi toidu vastu, mis pole MEGAhea. Võibolla näiteks ülehomme ostan isegi glasuuriga vaniljejäätise ja söön seda õues.
No kui päike paistab, siis.
Kevadet ei või iial teada.

Juhus ja eksitus

Ving, hala ja häda.

Mu pojal oli öökülaline. See, kes tavalisteltki. Ta on siin maganud kordi ja kordi - ja just seepärast ma esmalt, kui kuulsin tema poolt mingit nuutsumist ja sosinat, tuiasin unesegasena läbi tubade ja andsin talle paberirulli nuuskamiseks, arvates, et nohu, noh. Seepärast see luristamine.
Enne ka luristanud.
Alles kui ta esikus kolistas, tõusin päriselt ärkvele.
Ta läks koju. Kutsus isa endale autoga järgi ja läks. Minu panus ta heaollu oli riietumise lõpuosas talle tuli põlema panna ja üks pai koju kaasa teha.

Jube, milline hingepiin nüüd on, mis siis, et nagu midagi valesti ei teinud.
Mingi NALJAPÄEV on v? Ei tea, mul küll naljakas pole.
See on muidugi minu nõrk koht ka - eeldan automaatselt, et kui miski läks valesti, pidin kindlasti mina olema see, kes valesti tegi. (Mis mõttes ma isegi ennast tappes ei suutnud minna vähe kaugemale, kui raudteeülesõidule, kuhu kiirabil venitamise ja ummikute korral ka umbes nelja minuti tee?!?!) Kuidas saab minna miski valesti, ilma et keegi valesti teeks? Mis mõttes juhtuvad heade inimestega halvad asjad, aga Need Teised elavad rahulikult ja rõõmsalt? Siis on ju hoopis nemad tegelt head?! Ma peaksin ka teistsugune olema, lihtsalt ei tea, milline.

Jestas.

Sa jutas, kui rõve mul olla on, ilma et tegelikult, mõistusega võttes, midagi halvasti oleksin teinud. Kõik mu lähikonnas on elus, isegi enam-vähem terved, miks mul siis on süda veidi paha ja tunne, et ma ikka pole piisavalt hea maailma jaoks?!
Sest väsinud, sest ärkasin vaevalt poolteist tundi pärast ööseks magaminemist?
Ilmselt.
Ilmselt.
Mitte et mul seepärast rõõmsam oleks. Aga on lootus, et hommikul ikkagi parem.

Ah, aga kuna praegu on tuju nii halb, tundub ka täiesti lootusetu see minuga suhtes oleva isase leidmine.
Sest mulle ei MEELDI keegi! Ilus ja arukas nagu olen, loomulikult tõmban sihukeses armupartneri otsimise keskkonnas nagu nt okcupid ligi hunnikut mehi. Aga mudel on täpselt sama, mis ennegi - kui inimene kohandab end minuga, on ta mulle talumatult võlts, ma ei taha temaga varsti suhelda, sest viisakas loba ning kus on ausus, ehedus ja väljakutse?!
Kui inimene ei kohanda end minuga, on täiesti eriomaselt-ainult talle loogiliselt loll ning tüütu takkapihta, on ta liiga loll, et isegi teoreetilist võimalust omada.
Kui inimene ei kohanda end minuga, ent samas on arukas ja suhtleb palju, võin temasse ülepeakaela kiinduda. Ja siis saan hirmsasti haiget, kui ta ütleb mulle halvasti - sest ta ju ei kohanda end minu järgi. Rääkimata sellest, kui ta teeb nagu Rongimees - mind üldse ei märka ega teadvusta, ma olen mingi Stabiilne Asi lihtsalt taustal.

Minuga võiksid sobida väga vähesed mehed. Aga vähemalt need, keda ma tean, on juba naisel, sest kui keegi on silmahakkavalt lahe, on tal teinepool juba olemas. Puhas loogika.
Nojah, aga mina olen ju ka silmahakkavalt lahe?
Õige küll.
See oli kirjas kuskil raamatus, mis mulle praegu meelde ei tule, ja on mulle umbes 20 aastat kallis mõte olnud: "Maailma juhtivad jõud on juhus ja eksitus."
Olgu, selle taaskord sõnastamine teeb olemise kergemaks. No juhtus nii, et tol ööseksjäänud poisil oli halb, no juhtus.
Lihtsalt juhus. Mitte kellegi süü, ainult juhus.